Читать книгу Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi - Gail Honeyman - Страница 8

Tööl valitses tajutav rõõm reedest, kõik mängisid kaasa valega, et kuidagiviisi kujuneb nädalavahetus suurepäraseks ja et uus nädal tuleb teistsugune, parem. Nad ei õpi ka kunagi. Minu jaoks aga olidki asjad muutunud. Ma ei olnud hästi magada saanud, aga sellele vaatamata tundsin end hästi, paremini, kõige paremini. Räägitakse, et kui „härra õigega“ kohtud, siis lihtsalt tunned ta ära. Kõik vastaski tõele, isegi tõik, et saatus oli ta neljapäeva õhtul mu teele juhatanud ja nüüd laius nädalavahetus mu ees kutsuvalt, aega ja lubadusi täis. Ühel disaineril oli täna viimane tööpäev. Nagu tavaliselt, tähistame seda odava veini ja kalli õllega ja maisihelbekaussidesse poetatud krõpsudega. Kui vähegi veab, siis algab üritus vara pihta, nii et saan näo ära näidata ja ikkagi õigel ajal ära minna. Ma lihtsalt pidin jõudma poodi, enne kui need kinni pannakse. Lükkasin ukse lahti ja kliimaseadmest tulev jahedus pani mu värisema, mis sest, et mul oli paks vest seljas. Billy oli tähelepanu keskpunktis. Ta seisis minu poole seljaga ja teised olid liiga hõivatud, et tähele panna, kuidas ma sisse lipsasin.

„Ta on napakas,“ ütles mees.

„Nojah, me kõik teame, et ta on napakas,“ ütles Janey, „selles ei olnud kunagi mingit kahtlust. Küsimus on, millega ta seekord hakkama sai?“

Billy norsatas. „Te teate, et ta võitis kaks piletit ja kutsus mu endaga sellele tobedale kontserdile kaasa?“

Janey naeratas. „Bobi iga-aastane loterii, mõttetu tasuta pudi-padi klientidelt. Esimene auhind kaks piletit. Teine auhind neli tasuta piletit...“

Billy ohkas. „Täpselt nii. Selline neljapäeva õhtu väljas, et vaju või maa alla: heategevuslik kontsert pubis, esinejateks meie suurima kliendi turundusosakonna tiim, lisaks mitmesugused piinlikkust tekitavad etteasted kõigilt nende sõpradelt ja sugulastelt! Ja mis tagatipuks kõige jubedam, koos selle naisega?“

Kõik naersid. Ma ei saanud ta hinnanguga mitte nõustuda; gätšbiliku glamuuri ja liialdusi täis õhtuga just tegemist ei olnud.

„Esimeses setis oli mingi bänd – Johnnie midagi-midagi ja Pilgrim Pioneers, kes ei olnudki eriti halb,“ märkis Billy. „Nad mängisid peaasjalikult omaenda kraami, sekka mõned kaverid, vana hea klassika.“

„Ma tean teda – Johnnie Lomond!“ ütles Bernadette. „Ta on mu vennaga ühevanune. Tuli mingil õhtul meie majja peole, kui ema ja isa olid Tenerifel, tegelikult tulid tema ja veel mõned mu venna sõbrad keskkooli viimasest klassist. Asi lõppes vannitoa kraanikausi ummistusega, kui ma õigesti mäletan...“

Pöörasin ringi, soovimata kuulda mehe noorpõlverumalustest.

„Igal juhul,“ ütles Billy – olin märganud, et Billyle ei meeldinud, kui ta jutu vahele segati – „talle ei läinud see bänd absoluutselt peale. Naine lihtsalt istus seal tardunult; ta ei liigatanud, ei plaksutanud, ei teinud midagi. Kohe, kui nad olid lõpetanud, ütles ta, et peab koju minema. Nii et ta ei jäänud isegi vaheajani ja ma pidin ülejäänud kontserdi seal üksi istuma, nagu mingi Sõpradeta Billy.“

„Sellest on kahju, Billy; ma tean, sa tahtsid hiljem temaga koos klaasikese võtta, võib-olla ka koos tantsima minna,“ ütles Loretta meest tögades.

„Loretta, sul on nii head naljad. Ei, see naine vajus täitsa ära. Ta oli tassitäie kakao ja kirjanduskriitika ajakirjaga teki all enne, kui bänd oma seti lõpetadagi jõudis.“

„Oi,“ ütles Janey, „mul ei ole miskipärast jäänud tast muljet kui kirjanduskriitika lugejast. Arvan, et ta loeb midagi palju veidramat, midagi suvalisemat. Harrastuskalameeste kuukiri? Haagissuvilad ja autoelamud?“

„Ratsaspordi nädalaleht,“ tähendas Billy otsustavalt, „ja tal on see tellitud.“ Kõik itsitasid.

Tegelikult naersin selle viimase üle ka mina.

Ma ei eeldanud, et see juhtub eile õhtul, kaugel sellest. Nii oli sel mulle palju suurem mõju. Mulle meeldib asju korralikult ette planeerida, ette valmistada ja süsteemselt teha. See tuli lambist; tundsin, nagu oleks keegi mind löönud: näkku või jalaga tagumikku. Või põletanud.

Olin palunud Billy endaga kontserdile peamiselt seepärast, et ta oli kõige noorem inimene kogu büroos. Sellest asjaolust järeldasin, et talle meeldiks muusika. Kuulsin, kuidas teised ta kallal norisid, kui arvasid, et olen väljas lõunal. Ma ei teadnud kontserdist midagi ega olnud ka ühestki seal esinevast bändist midagi kuulnud. Läksin kohusetundest; võitsin piletid heategevusloteriil ja teadsin, et inimesed kontoris pärivad mu käest hiljem, kuidas oli.

Jõin haput valget veini, mis oli soe ja maitses nagu plastiktopsid, millest pubi meid jooma sundis. Peavad nad meid alles metslasteks! Billy oli peale käinud, et ostab joogi, et mind kutse eest tänada. Polnud võimalustki, et see oleks kohting olnud. Isegi niisugune mõte oli naeruväärne.

Tuled kustutati. Billy ei olnud tahtnud ülejäänud etteasteid vaadata, aga mina olin järeleandmatu. Ei või iial teada, kas satud tunnistajaks uue staari sünnile, kas keegi jalutab lavale ja kütab saali kuumaks. Ja siis tuli see mees. Ma vahtisin teda. Ta oli valgus ja soojus. Ta lõõmas. Kõik, millega ta kokku puutub, uueneb. Kummardusin oma toolil ettepoole, et olla lähemal. Lõpuks ometi. Olen ta leidnud.

Nüüd, kus saatus oli mu tuleviku lahti rullinud, ma lihtsalt pidin ta kohta rohkem teada saama. Enne kuulõpu arvete õudusega tegelemist tahtsin heita pilgu paarile saidile – Argos, John Lewis –, et näha, palju arvuti maksma läheb. Arvatavasti oleksin võinud tulla nädalavahetusel kontorisse ja kasutada mõnd sealset arvutit, aga risk, et keegi on veel siin ja uurib, mida ma teen, oli liiga suur. Ma ei olekski mingeid reegleid rikkunud, aga minu tegemised polnud kellegi teise asi ja ma ei tahtnud, et peaksin Bobile selgitama, et olen küll nädalavahetustel töötanud, aga pole ikkagi suutnud edasi liikuda suure hunniku tegelemist vajavate arvetega. Lisaks võinuksin ma kodus samal ajal muude asjadega tegelda, näiteks kokata meie esimese ühise õhtusöögi jaoks. Emps ütles mulle aastaid tagasi, et mehed lähevad viineripirukate peale täitsa arust ära. Tee mehe südamesse viib läbi kodus tehtud viineripirukate: kuum lehttainast pirukas heakvaliteedilise lihatäidisega. Ma ei ole juba aastaid teinud toiduks muud kui makarone. Ma ei ole kunagi viineripirukaid teinud. Ma ei usu samas, et see eriti keeruline oleks. Ainult tainas ju ja töödeldud liha.

Lülitasin masina sisse ja toksisin oma salasõna, aga kogu ekraan hangus. Lülitasin arvuti välja ja uuesti sisse ja seekord ei jõudnud ma isegi salasõna sisestamise katseni. Tüütu. Läksin kontorijuhataja Loretta juurde. Tal on suurusehullustus omaenda administreerimisoskustesse puutuvas ja vabal ajal teeb ta jubedaid ehteid, mille ta hiljem idiootidele maha müüb. Ütlesin talle, et mu arvuti ei tööta ja et ma ei ole IT-osakonnas töötavat Dannyt kätte saanud.

„Eleanor, Danny läks töölt ära,“ ütles Loretta ekraanilt pilku tõstmata. „Seal on nüüd üks uus tüüp tööl. Raymond Gibbons? Ta alustas eelmisel kuul.“

Loretta ütles seda nii, nagu ma oleksin pidanud seda teadma. Endiselt üles vaatamata kirjutas ta mehe täisnime ja telefoninumbri lõpu paberilipakale ja ulatas selle mulle.

„Tõesti suur aitäh, sa oled olnud äärmiselt abivalmis nagu alati,“ ütlesin. Ta ei pannud loomulikult seda tähelegi.

Helistasin antud numbril ja sattusin kõneposti: „Tere, Raymond siinpool ja ühtlasi ka mitte. Nagu Schrödingeri kass. Jäta sõnum pärast signaali. Tšau.“

Raputasin vastikust tundes pead ja rääksin aeglaselt ja selgelt masinasse.

„Tere hommikust, härra Gibbons. Minu nimi on preili Oliphant ja ma olen arveametnik. Mu arvuti ütles üles ja ma oleksin väga tänulik, kui saaksite tulla ja selle täna ära parandada. Kui teil on tarvis täiendavat infot, siis minu telefoninumbri lõpp on viis-kolm-viis. Kõige südamlikum tänu.“

Lootsin, et mu selge täpne sõnum on talle eeskujuks. Ootasin kümme minutit lauda koristades, aga ta ei vastanud mu kõnele. Pärast kaht tundi paberite sorteerimist ja olemata härra Gibbonsilt mingit teadet saanud, otsustasin minna varasele lõunale. Mul oli käinud peast läbi mõte, et peaksin muusikuga kohtumiseks end füüsiliselt valmis seadma, tehes mõned kohandused. Kas ma peaksin muutma end seestpoolt väljapoole või väljastpoolt sissepoole? Tegin mõttes nimekirja kõigist välimusega seotud asjadest, mis vajavad tähelepanu: juuksed ja kehakarvad, küüned (varbad ja sõrmed), kulmud, tselluliit, hambad, armid... kõiki neid tuli uuendada, parendada, edendada. Lõpuks otsustasin alustada väljastpoolt ja liikuda sissepoole, nagu see ka looduses sageli toimub. Naha mahaajamine, uuestisünd. Loomad, linnud ja putukad võivad anda väga kasulikke ideid. Kui ma vahel ei ole kindel, kuidas oleks kõige õigem toimida, mõtlen: „Mida teeks tuhkur?“ või „Kuidas salamander sellises olukorras käituks?“ Õige vastus tuleb alati kätte.

Ma kõnnin Julie Iluhoovist tööteel iga päev mööda. Vedas, neil oli keegi aja ära öelnud. Kulub umbes kakskümmend minutit, minuga tegeleb Kayla ja maksma läheb see lõbu nelikümmend viis naela. Nelikümmend viis! Siiski, Kayla järel allkorrusele suundudes meenutasin endale, et mees oli seda väärt. Kayla kandis valget kirurgikitlit meenutavat riietust nagu ka teised sealsed töötajad, ja valgeid kottasid. Pseudomeditsiiniline varustus sai minu vaikiva heakskiidu osaliseks. Siirdusime ebamugavalt väiksesse ruumi, mis oli vaevu nii suur, et mahutada voodit, tooli ja pisikest lauda.

„Niisiis,“ ütles ta, „mida teil nüüd teha tuleb, on poetada maha oma...“ naine tegi pausi ja seiras mu keha alumist osa, „...hmm, püksid ja aluspesu, ja siis poetada end sohvale. Võite olla vöökohast allapoole riieteta või poetada endale jalga need.“ Ta asetas voodile väikese paki. „Katke end rätikuga kinni ja ma poetan end paari minuti pärast siia sisse tagasi. Kas sobib?“

Noogutasin. Ma ei olnud niivõrd intensiivset poetamist ootanud.

Kui uks naise järel sulgus, võtsin kingad jalast ja astusin pükstest välja. Kas peaksin sokid jalga jätma? Arvasin, et tasakaalu mõttes võiksin tõenäoliselt jätta. Tõmbasin aluspüksid jalast ja mõtisklesin, mida nendega peale hakata. Ei tundunud õige jätta neid toolile vaateulatusse, nagu olin teinud pükstega, nii et voltisin nad kokku ja panin oma poekotti. Tundes end ebamugavalt alasti, haarasin väikese paki, mille salongitöötaja oli voodi peale jätnud, ja tegin selle lahti. Raputasin sisu välja ja tõstsin üles; paar mikroskoopilisi aluspükse nagu stringid Marks & Spenceri kaubanimistus, tehtud samast paberkangast, millest teekotikesed. Astusin jalaaukudesse ja tõmbasin püksikud üles. Need olid kaugelt liiga väikesed, mu ihu punnitas välja nii eestpoolt, külgedelt kui ka tagantpoolt.

Voodi oli väga kõrge ja leidsin plastikust jalatoe, millele astudes sain end üles hiivata. Heitsin pikali; ase oli ääristatud käterättidega ja kaetud sama kareda sinise paberiga nagu lamamislaud arstikabinetis. Mu jalgade juures lebas veel üks kokkuvolditud käterätt, tõmbasin selle vööni, et end katta. Mustad käterätid tegid mind murelikuks. Mis sorti räpaseid plekke pidi niisugune värvivalik varjama? Vahtisin lakke ja lugesin kokku lambid, siis lasin pilgul ruumis edasi-tagasi käia. Tuhmist valgusest hoolimata jäid mulle heledatel seintel silma kulumisjäljed. Kayla koputas ja tuli sisse, rõõsa ja rõõmus.

„Niisiis,“ ütles ta, „mis meil täna siis kavas on?“

„Nagu ma juba ütlesin, bikiinipiirkonna karvaeemaldus, palun.“

Ta naeris. „Jah, vabandan, mõtlesin, et mis stiilis seda sooviksite?“

Mõtlesin järele. „Lihtsalt tavalist... küünlakujulist?“ ütlesin.

„Mis vormis?“ küsis ta lakooniliselt ja märkas siis mu ilmet. „Olgu,“ ütles ta kannatlikult, lugedes variandid sõrmede peal kokku: „meil on sinu Prantsuse, sinu Brasiilia või sinu Hollywood.“

Kaalusin neid. Lasin sõnad järgemööda uuesti ja uuesti peast läbi sama tehnika alusel, mida kasutan ristsõnamõistatuste lahendamiseks, oodates, et tähed mu peas mustriks asetuksid. Prantsuse, Brasiilia, Hollywoodi... Prantsuse, Brasiilia, Hollywoodi...

„Hollywood,“ laususin lõpuks. „Holly võtaks selle, samuti võtab Eleanor.“

Kayla jättis mu kalambuuri tähelepanuta ja tõstis rätiku üles. „Oi...“ ütles ta. „Okeeeei...“ Ta astus laua juurde ja tõmbas sahtli lahti, võttis midagi välja. „Hinnale lisandub kaks naela kääride hoolduse tasu,“ ütles ta rangelt, vedades kätte paari kummikindaid.

Käärid käisid klõklõklõk ja mina vahtisin lakke. Üldse polnud valus! Kui salongitöötaja töö lõpetas, kasutas ta suurt jämedalt harja, et lõigatud karv maha pühkida. Tundsin, kuidas paanika minus vaikselt pead tõstab. Ma ei olnud sisenedes põrandale vaadanud. Mis siis, kui ta oli teinud sama teiste klientiga – kas minu täpiliste sokkide talla all oli nüüd kellegi kubemekarvu? Mõte ajas mind kergelt iiveldama.

„Nii on parem,“ ütles naine. „Teen nüüd nii kiiresti, kui suudan. Ärge kasutage selles piirkonnas vähemalt kaheteist tunni jooksul pärast protseduuri lõppu lõhnaga kreeme, sobib?“ Naine segas vahapotti, mis laual kuumenes.

„Oh, ärge muretsege, ma ei olegi mingi salvide ja võiete inimene, Kayla,“ ütlesin. Kayla jõllitas minu poole. Oleks arvanud, et ilusalongi töötajatel on parem suhtlusoskus. Ta oli peaaegu niisama koba suhtleja kui mu kolleegid.

Kayla nihutas paberist püksikud kõrvale ja käskis mul naha pingule tõmmata. Seejärel kandis ta mu kubemepiirkonda kihi vaha, kasutades selleks puust spaatlit, ja surus vaha sisse kangariba. Võtnud ühest servast kinni, tõmbas ta selle ühe kiire järsu ereda valusähvakaga ära.

„Morituri te salutant,“ sosistasin, pisarad silmi torkimas. Nii ütlen ma taolistes olukordades ja see teeb mul alati tuju jälle heaks. Hakkasin istuli tõusma, aga ta lükkas mu õrnalt pikali tagasi.

„Ma kardan, et siin tuleb omajagu veel tegutseda,“ ütles Kayla üpris rõõmsal häälel.

Valuga on lihtne, see on miski, mis on mulle tuttav. Läksin oma peas asuvasse väiksesse tuppa, sellesse, mis on pilvede värvi. Seal lõhnab puhta puuvilla ja jänesepoegade järele. Õhk selles toas on suhkrune ja õrnroosa ja seal mängib kõige mahedam muusika. Täna oli peal Carpentersi „Top of the World“. See ilus hääl... ta kostab nii õndsalikult, niivõrd armuküllaselt. Armas, õnnelik Karen Carpenter.

Kayla jätkas vahapoti ja riideribadega. Ta palus, et painutaksin põlved külgedele ja paneksin kannad kokku. Nagu konnajalad, ütlesin, aga ta ei pööranud mulle tähelepanu, olles tööle keskendunud. Ta kiskus karvu välja altpoolt. Ma ei olnud isegi selle peale tulnud, et see võimalik oleks. Kui Kayla lõpetas, palus ta, et lamaksin jälle tavaasendis, ja tõmbas siis paberist püksikud alla. Ta määris veel alles jäänud karvadele kuuma vaha ja rebis needki võidukalt välja.

„Valmis,“ lausus ta, tõmbas kindad käest ja pühkis käeseljaga otsaesist, „kas ei näe see nüüd ometi palju parem välja!“

Ta ulatas mulle taskupeegli, et saaksin end vaadata. „Aga ma olen täiesti karvutu!“ ütlesin õudust tundes.

„Nii ongi, see on Hollywood,“ ütles ta. „Seda te ju tahtsite.“

Tundsin, kuidas mu käed rusikasse tõmbuvad, ja raputasin uskumatult pead. Ma olin tulnud siia, et püüda saada normaalseks naiseks, aga selle asemel oli ta andnud mulle lapse väljanägemise.

„Kayla,“ ütlesin ma, suutmata uskuda olukorda, kuhu olin sattunud, „mees, kes mind huvitab, on tavaline täiskasvanu. Talle meeldib seksida tavalise täiskasvanud naisega. Kas püüate vihjata sellele, et ta on mingi pedofiil? Kuidas te julgete!“

Kayla jõllitas mind õudust tundes. Mul oli sellest kõrini.

„Palun jätke mind üksi, et saaksin riidesse panna,“ ütlesin nägu seina poole keerates.

Kayla lahkus ja ma ronisin asemelt alla. Tõmbasin püksid jalga; mind lohutas asjaolu, et karvad kasvavad kahtlemata tagasi enne, kui esimeste intiimvahekordadeni jõuame. Lahkudes ma Kaylale jootraha ei jätnud.

Kui ma kontorisse tagasi jõudsin, siis ei töötanud mu arvuti endiselt. Istusin ettevaatlikult maha ja helistasin uuesti Raymondile, ent sain kohe vastuseks ta jabura sõnumi. Otsustasin minna ülakorrusele ja selle mehe üles otsida; kõneposti järgi tundus ta olevat just selline inimene, kes jätaks heliseva telefoni tähelepanuta ja istuks lihtsalt niisama, midagi tegemata. Just sel hetkel, kui oma tooli tahapoole lükkasin, lähenes mu lauale üks mees. Ta oli vaevu minust pikem, kandis rohelisi tosse, halvastiistuvaid teksariidest pükse ja T-särki, millel oli kujutatud kuudi katusel lebavat koera. Särk oli esilekummuva kõhu ümber pingul. Mehe juuksed olid tuhmid, liivakarva ja lühikeseks lõigatud, et varjata nende õhenemist ja juuksepiiri taandumist. Tal oli ebaühtlane blond habemetüügas. Kogu näha olev nahapind nii näol kui kehal oli väga roosa. Mõtteisse kerkis üks sõna: põrsas.

„Ee, Oliphant?“ ütles ta.

„Jah – Eleanor Oliphant – see ma olengi,“ laususin.

Mees ligines mu lauale. „Mina olen Raymond, IT-osakonnast,“ ütles ta. Sirutasin käe välja, et ta kätt suruda, mida ta ka lõpuks tegi, kuigi pigem ääri-veeri. Jälle üks tõend maneeride masendavast taandarengust kaasajal. Astusin kõrvale ja lasin ta oma laua taha istuma.

„Mis tundub olevat probleemi põhjuseks?“ küsis ta mu ekraanile vahtides. Ütlesin talle. „Oki-doki,“ sõnas ta kõva klõbinaga trükkides. Haarasin oma Telegraphi ja ütlesin mehele, et olen töötajate toas; polnud eriti mõtet seal juures istuda samal ajal, kui ta arvutit parandab.

Tänase ristsõna koostaja oli Elgar, kelle lahendustekst on alati elegantne ja õiglane. Koputasin parajasti pastakaga hammaste pihta, juureldes kaheteistkümnenda allapoole suunduva sõna üle, kui Raymond ruumi loivas ja mu mõtteahela katkestas. Ta vaatas üle mu õla.

„Ristsõnad, eh?“ ütles ta. „Pole iialgi aru saanud, mis nende mõte on. Antagu mulle ainult üks hea arvutimäng. Call of Duty...“

Jätsin ta mõttetu loba tähelepanuta. „Kas parandasid selle ära?“ küsisin ta käest.

„Jep,“ teatas ta, tundudes rahulolev. „Sul oli seal küllaltki vastik viirus sees. Tegin kõvaketta puhtaks ja panin uue viirusetõrje programmi. Ideaalne oleks, kui kontrolliksid kord nädalas kogu süsteemi üle.“ Raymond pidi märkama mu mõistmatut ilmet. „Tule kaasa, ma näitan sulle.“ Kõndisime piki koridori. Põrand kriuksus ta võigaste tossude all. Mees köhis.

„Nii... et sa töötad siin juba tükk aega, Eleanor?“ ütles ta.

„Jah,“ vastasin tempot tõstes.

Mehel õnnestus minuga sammu pidada, aga ta oli õige veidi hingetu.

„Mnjah,“ ütles Raymond ja köhatas kurgu puhtaks. „Alustasin siin tööd paari nädala eest. Enne olin Sandersonis. Kesklinnas. Kas tead neid?“

„Ei,“ ütlesin.

Jõudsime mu laua juurde ja ma istusin. Ta hõljus mul selja taga, liiga lähedal. Mees lõhnas toidutegemise ja õige veidi ka suitsu järele. Ebameeldiv. Ta ütles mulle, mida pean tegema, ja ma järgisin ta instruktsioone, surudes need endale mällu. Selleks ajaks, kui ta lõpule jõudis, oli mu elektroonikahuvi päevalimiit täis.

„Tänan sind abi eest, Raymond,“ ütlesin lahkumismärguannet andes.

Raymond lõi kulpi ja hiivas end jalule. Oleks raske kujutada endale ette vähema sõjaväelise ettevalmistusega meest.

„Tühiasi, Eleanor. Peatse kohtumiseni!“

Kahtlen selles vägagi, mõtlesin, avades Exceli faili, kus olid reas selle kuu maksmata arved. Raymond loivas minema imelikul vetruval sammul, põrkudes liiga tugevalt päkal üles-alla. Olen tähele pannud, et paljud ebaatraktiivsed mehed kõnnivad sedasi. Nihutasin end toolil, tundes ebamugavust. Allpool tuikas valusalt ja tundus sügelema hakkavat. Äkki oleksin pidanud aluspüksid uuesti jalga panema.

Lahkumispidu algas poole viie paiku. Plaksutasin Bobi kõne lõppedes meelega ekstravagantselt ja hüüdsin kõva häälega: „Just nii, just nii, braavo!“, et kõik mind märkaksid. Lahkusin kell 16:59 ja tõttasin kaubanduskeskusse nii kiiresti, kui mu uue karvutu naha tõttu tekkinud ebamugav hõõrdumine võimaldas. Jumal tänatud, jõudsin sinna veerand kuueks. Parem varblane peos, mõtlesin ülesande olulisust arvestades, nii et suundusin lihtsalt esimesse suurde kaubanduskeskusse ja läksin liftiga tehnikaosakonda.

Hallis särgis ja läikiva lipsuga noor mees vahtis seinatäit hiiglaslikke telekaekraane. Astusin lähemale ja andsin talle teada, et soovin osta arvutit. Ta nägi hirmunud välja.

„Lauaarvuti, sülearvuti, tahvelarvuti,“ loetles ta. Mul polnud aimugi, millest ta räägib.

„Ma ei ole varem arvutit ostnud, Liam,“ selgitasin, lugedes nimesildilt ta nime. „Olen täiesti kogemusteta elektroonikatarbija.“

Mees sikutas oma kraed, nagu püüaks oma hiiglaslikku aadamaõuna survest vabastada. Ta nägi välja nagu gasell või antiloop, üks neist igavatest beežidest loomadest, kel on suured ümmargused silmad kahel pool pead. Seda tüüpi loomad, kelle leopard alati lõpuks ära sööb.

Avamäng kukkus konarlikult välja.

„Milleks te seda kasutama hakkate?“ küsis ta mulle otsa vaatamata.

„See ei puutu vähimalgi määral teisse,“ ütlesin täiesti haavunult.

Mees nägi välja, nagu võiks ta kohe nutma puhkeda, tundsin end halvasti. Ta oli nii noor. Puudutasin ta kätt, ehkki mulle ei meeldi kehaline kontakt.

„Kardan, et olen veidi ärevil, sest mul on tingimata tarvis sel nädalavahetusel internetti kasutada,“ selgitasin. Närviline ilme ei hajunud mehe näolt.

„Liam,“ ütlesin aeglaselt, „mul on lihtsalt tarvis osta mingit tüüpi arvuti, mida ma saan mugavalt enda juures kodus kasutada, et veidi internetis uurimistööd teha. Võimalik, et pean saatma masina kaudu mõned sõnumid. See on kõik. Kas teil on midagi sobivat poes olemas?“

Noormees vaatas lakke ja vajus mõttesse. „Sülearvuti ja mobiilne internetiühendus?“ lausus ta. Taevake, mis mõtet on seda minu käest küsida? Noogutasin ja ulatasin oma krediitkaardi.

Koju jõudes tundisn kerget peapööritust mõttest, kui palju raha olin kulutanud, ja siis jõudis mulle kohale, et süüa ei olnud mitte midagi. Reede oli loomulikult margherita pitsa päev, aga olin miskipärast esimest korda oma rutiinist teataval määral kõrvale kaldunud. Mulle meenus, et mul oli köögirätikute sahtlis flaier, mis oli juba tükk aega tagasi mulle postkasti pandud. Leidsin selle vähese vaevaga üles ja silusin sirgu. Allosas olid kehtivuse kaotanud allahindluskupongid. Arvatavasti olid hinnad tõusnud, aga eeldasin, et telefoninumber oli samaks jäänud ja et nad müüsid arvatavasti endiselt pitsasid. Tegelikult olid hinnad juba varem naeruväärsed ja tegelikult naersin ma nende üle kõva häälega. Tesco Metro pitsad maksid ainult veerandi sellest.

Otsustasin, et tellin siiski. Jah, samm oli ekstravagantne ja end hellitav, aga miks ka mitte? Elus tulebki proovida uusi asju, kombata piire, tuletasin endale meelde. Teises toru otsas teatas mehehääl mulle, et pitsa saabub viieteist minuti pärast. Harjasin juukseid, võtsin sussid jalast ja panin töökingad uuesti jalga. Juurdlesin, kuidas nad musta pipraga teevad. Kas kuller võtab pipraveski endaga kaasa? Ta ei jahvata ju ometi pipart pitsa peale otse ukselävel seistes? Panin kannu tulele, juhuks, kui ta peaks tassikest teed soovima. Telefonitsi oli mulle öeldud, palju tellimus maksma läheb, nii et võtsin raha välja, panin selle ümbrikku ja kirjutasin ümbriku peale Pizza Pronto. Aadressi ma ei hakanud märkima. Mõtlesin, et kas oli kombeks jätta jootraha, ja soovisin, et mul oleks, kelle käest küsida. Emps ei oskaks nõu anda. Ta ei saa ise otsustada, mida ta sööb.

Pitsaplaani nõrk külg oli vein. Nad ei too seda koju, ütles mees telefoni otsas, tundudes tegelikult üsna lõbustatud olevat, et ma üldse küsisin. Imelik – sest mis oleks loomulikum kui pitsa koos veiniga? Ma ei suutnud välja mõelda, kuidas mul õnnestuks hankida midagi piisavalt peatselt, et seda pitsa kõrvale juua. Mul oli tõepoolest mingit joogipoolist tarvis. Muretsesin selle üle, kui oma tellimust ootasin.

Lõpuks valmistas kogu pitsakogemus mulle suure pettumuse. Mees surus mulle lihtsalt suure karbi pihku, võttis ümbriku ja rebis selle minu silme all ebaviisakalt lahti. Kuulsin, kuidas ta pobises: „Pagan võtku“, kui münte kokku luges. Olin kogunud väikesele savitaldrikule viiekümnepenniseid ja nüüd tundus olevat saabunud sobiv juhus need käiku lasta. Jätsin ümbrikku tema jaoks ühe lisamündi, aga ei saanud selle eest mingit tänu. Ebaviisakas.

Pitsa oli tohutult rasvane, tainas oli pehme ja maitsetu. Otsustasin otsekohe, et ma ei söö enam kunagi tellitud pitsat ja kindlasti mitte koos muusikuga. Kui me peaksime kunagi leidma end olukorrast, kus vajame pitsat ja oleme Tesco Metrost liiga kaugel, siis toimub üks kahest. Esiteks: läheme ametlikku musta taksot kasutades kesklinna ja sööme mõnes mõnusas Itaalia restoranis õhtust. Teiseks: ta teeb pitsa meile nullist peale valmis. Mees segab taina, venitades ja sõtkudes seda oma pikkade peenikeste sõrmedega, mudides, kuni tainas on õige konsistensstiga. Ta seisaks pliidi ees, hautades tomateid värskete ürtidega, kuni neist saab rikkalik tihke ja libe kaste, kuhu ta lisab õige veidi oliiviõli.

Mehel oleks seljas paar kõige vanemaid ja kõige mugavamaid teksasid, mis istuksid madalal ta kitsastel puusadel, ta paljad jalad tatsuksid, samas kui ta ümiseks kastet segades oma imekaunil häälel omaette laulda. Kui tal oleksid pitsa jaoks ettevalmistused tehtud, paneks ta sinna peale artišokki ja riiviks fenkolit, lükkaks kogu kupatuse ahju ja tuleks minu juurde, võtaks mul käest kinni ja tooks mu kööki. Ta kataks laua, vaas gardeeniatega oleks keset lauda, teeküünlad heidaksid läbi värvilise klaasümbrise mahedat valgust. Mees korgiks aeglaselt lahti pudeli Barolot, mis avaneks mõnusa popsuga, ja asetaks pudeli lauale ning tõmbaks seejärel tooli minu jaoks laua alt välja. Enne, kui ma istuda jõuaksin, võtaks ta mul ümbert kinni ja suudleks mind, ta käed mu vöökohal. Ta tõmbaks mu nii lähedale, et tunneksin ta verd vemmeldamas ja ta naha vürtsikat lõhna ja ta magusat hingeõhku.

Olin oma madalakvaliteedilise pitsa söömise lõpetanud ja hüppasin karbil üles-alla, püüdes tampida seda võimalikult väikeseks, et see prügikasti mahuks, ja siis meenus mulle brändi. Emps on alati öelnud, et šoki puhuks on brändi hea, ja ma olin aastaid tagasi igaks juhuks ühe ostnud. Olin pannud selle koos kõigi muude hädaolukorra tarvis varutud asjadega vannitoa kappi. Läksin vaatama ja seal see oligi, sidemerullide ja randmetugede varjus – täis ja avamata pudel brändit Remy Martin. Keerasin korgi lahti ja võtsin lonksu. See ei olnud sama hea kui viin, aga halb ta ka ei olnud.

Olin sülearvuti osas üpriski ebakindel, sest ei olnud varem uut arvutit tööle pannud, aga tegelikult oli kõik päris lihtne. Mobiilse interneti asi oli ka vägagi tehtav. Viisin brändi ja sülearvuti köögilauale, trükkisin muusiku nime Google’isse sisse, vajutasin enterit ja katsin silmad kätega. Paar sekundit hiljem võtsin käed ära. Tulemusi oli sadu! Tundus, et see saab lihtne olema, nii et otsustasin leheküljed ära jaotada; lõppude lõpuks oli minu käsutuses terve nädalavahetus, nii et polnud mingit mõtet kiirustada.

Esimene link suunas mu mehe kodulehele, mis oli täis temast endast ja ta bändist tehtud fotosid. Lähendasin näo ekraanile, kuni mu nina oli peaaegu vastu seda. Ma ei olnud meest endale vaid ette kujutanud ega tema ilu alahinnanud. Järgmine link viis mu ta Twitteri lehele. Lubasin endale seda lõbu, et lugesin kolme viimast sõnumit. Kaks neist olid iroonilised ja vaimukad, kolmas täiesti võluv. Selles väljendas ta ametialast vaimustust teise muusiku vastu. Kui õilis temast.

Järgmiseks, Instagrami leht. Ta oli postitanud peaaegu viiskümmend pilti. Klikkasin suvaliselt ühel neist: portree, lähivõte – ta nägi välja siiras ja vaba. Mehel oli rooma nina, täiuslikult sirge ja klassikaliste proportsioonidega. Ka ta kõrvad olid perfektsed, täpselt õige suurusega, veatult sümmeetrilised. Ta silmad olid helepruunid. Need olid helepruunid nii, nagu roos on punane või nagu taevas on sinine. Need olid klassikaliselt helepruunid.

Saidil oli ridade kaupa pilte ning mu aju sundis mind nupule vajutama ja otsingumootorisse tagasi pöörduma. Uurisin ülejäänud lehti, mille Google oli leidnud. Nende hulgas oli Youtube’i videoid ja esinemiste lindistusi. Oli artikleid ja kriitikat. See oli üksnes otsingutulemuste esimene lehekülg. Loen läbi kogu teabe, mille tema kohta leida suudan, et teda korralikult tundma õppida – lõppude lõpuks on mul väga head uurimistöö ja probleemi lahendamise oskused. Ma ei kavatsenud uhkustada, lihtsalt konstateerisin fakti. Mehe kohta täiendava info otsimine oli õige tegu, mõistlik lähenemisviis, kui tõesti tuleb välja, et tema on mu elu armastus. Võtsin kaasa brändi, uue märkmiku ja kontorist laenatud peene otsaga pastaka ja siirdusin sohvale, olles valmis oma tegevuskavaga alustama. Brändi andis sooja ja mõjus leevendavalt, nii et lonksasin üha edasi.

Kui ärkasin, oli kell veidi pärast kolme hommikul ning pastakas ja märkmik vedelesid maas. Pikkamisi tuli mulle meelde, et olin kõrvale kaldunud, süüvinud unistustesse, kui brändi vähenes. Mu käeseljad olid musta tindiga tätoveeritud, sinna oli mehe nime üha uuesti ja uuesti kirjutatud, südamete sisse, nii et nahal leidus vaevu mõni tühi koht. Pudelisse oli jäänud ainult suutäis brändit. Lonksasin selle ära ja heitsin voodisse.