Читать книгу Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi - Gail Honeyman - Страница 9

Miks see mees? Miks just nüüd? Esmaspäeva hommikul bussipeatuses oodates püüdsin seda endale selgeks teha. Nipiga asi. Kes suudakski mõista saatuse keerdkäike? Palju targemad pead kui minu oma olid proovinud mingile järeldusele jõuda ja neil ei olnud see õnnestunud. Ja seal ta siis oli – jumalate kingitus: ilus, elegantne ja andekas. Mulle sobis üksiolek hästi, vägagi hästi, aga mul oli vaja hoida emps õnnelikuna ja rahus, et ta jätaks ka mind rahule. Poiss-sõber – või abikaasa – võiks selleks just sobida. Mul ei olnud tegelikult kedagi tarvis. Nagu ka eelnevalt öeldud, oli mul kõik vägagi hästi.

Olles nädalavahetusel põhjalikult tutvunud olemasoleva fotomaterjaliga, olin jõudnud järeldusele, et tema silmades oli midagi eriti lummavat. Mu enda silmad on umbes sama värvi, olemata kaugeltki nii ilusad, neis ei ole selliseid läikivaid vaskseid süvikuid. Kõigi nende fotode vaatamine tuletas mulle kedagi meelde. Mälestus oli poolik, nagu jää all või suitsuga uduseks tehtud nägu, eristamatu. Just nagu minu silmad, silmad väikeses näos, avali ja haavatavad, pisaraid täis.

Naeruväärne, Eleanor. Milline pettumus, et olin lubanud endal kas või hetkeks sentimentaalusse vajuda. Paljudel maailma inimestel olid minu omasid meenutavad helepruunid silmad, lõppude lõpuks oli see teaduslik fakt. Oli statistiliselt vältimatu, et mõned neist loovad rutiinse seltskondliku suhtlemise ajal minuga silmsideme.

Samas häiris mind veel miski. Kõik uurimused näitavad, et inimestel on tavaks valida partner, kes on umbes sama atraktiivne kui nad ise; sarnane tõmbab sarnast ligi, standard on niisugune.

Mul ei olnud mingeid illusioone. Välimuse mõttes oli tema kümme ja mina... ma ei tea, mis ma olin. Kümme igatahes mitte. Loomulikult lootsin ma, et ta näeb pealispinnast kaugemale, et ta vaatab veidi sügavamale. See selleks, aga teadsin, et tema elukutse tõttu on tal vaja elukaaslast, kes oleks vähemalt näitamiskõlblik. Muusikaäri, šõubisnis on välimusele üles ehitatud ja mees ei saaks näidata end koos naisega, kelle välimust ullikesed sobimatuks peaksid. Olin sellest täiesti teadlik. Pean pingutama, et näha välja rollile vastav.

Mees oli pannud veebi üles paar uut pilti, kaks portreed, lähivõtted profiilis, paremalt ja vasakult. Ta nägi mõlemail täiuslik välja ja fotod olid identsed, tal sõna otseses mõttes ei olnud inetut näopoolt. Ilu keskne joon on muidugi sümmeetria, see on teine asi, mille osas kõik uurimused üht ja sedasama kinnitavad. Juurdlesin, miks ta oli geenipagas selliseid kauneid jooni loonud. Oli tal ehk ka õdesid-vendi? Kui me ükskord paar oleme, siis võib-olla õnnestub mul nendega kohtuda. Ma ei teadnud just palju sugulaste kohta ja eriti õdede-vendade kohta, kuna olin üles kasvanud... üsna ebatraditsioonilises keskkonnas.

Tunnen ilusatele inimestele kaasa. Ilu on juba alates hetkest, mil selle enda valdusse saad, kaduv, üürike. Seda peab küll raske taluda olema. Olla alati sunnitud tõendama, et sinus peitub midagi enamat, soovida, et inimesed näeksid su pealispinna alla, armastaksid sind ennast, mitte su vapustavat keha, säravaid silmi või tihedaid läikivaid juukseid.

Suuremal osal elualadest tähendab vanemaks saamine, et muutud oma töös osavamaks, et sinust peetakse ea ja omandatud kogemuse tõttu rohkem lugu. Kui su töö aga sõltub su välimusest, siis on pilt vastupidine – kui masendav. Ka teiste inimeste ebasõbralikkust võib olla raske taluda; kõik need kibestunud, vähem atraktiivsed, armukadedad ja sind su ilu pärast vihkavad inimesed. See on neist kohutavalt ebaaus. Lõppude lõpuks ei ole ilusad inimesed palunud ilusana sündimist. Ebaaus on hinnata kedagi tema ilu tõttu ja sama ebaaus on kedagi tema inetuse tõttu mitte hinnata.

Mind ei häiri üldse, kui inimesed mu nägu nähes reageerivad konarliku valge servaga armi peale, mis jookseb üle mu parema põse meelekohalt lõuani. Mind vahitakse, minu üle sosistatakse; mulle vaadatakse järele. Oli julgustav mõelda, et ta saaks sellest aru, kuna ka tema möödudes pöörduvad pead, kuigi üpris teistsugustel põhjustel.

Jätsin täna Telegraphi ostmata, otsustades alternatiivse lugemismaterjali kasuks. Olin kulutanud pöörase hulga raha, ostes kokku hunniku naisteajakirju, õhukesi klibakaid ja pakse läikivaid, milles kõigis oli lubatud kokku hulk imeasju, lihtsaid elumuutusi. Ma ei olnud selliseid asju kunagi varem ostnud, ehkki olin muidugi mõne läbi lehitsenud haigla ooteruumides ja muudes ametkondlikes paikades. Märkasin pettumusega, et üheski neist ei olnud ristsõna; vaid ühes leidus „leia seebikastaaride nimed“, mis oleks ka seitsmeaastase mõistusele solvav olnud. Oleksin võinud selle väikese hunniku hinna eest saada kolm pudelit veini või ühe liitri parimat viina. Siiski olin pärast hoolikat kaalumist jõudnud järeldusele, et need ajakirjad olid kõige usaldusväärsem ja ligipääsetavam sellise info allikas, mida vajasin.

Ajakirjades oli kirjas, milliseid riideid ja kingi kanda ja milline juukselõikus valida, et maailmakorraldusega haakuda. Saan sealt õppida, millist meiki tuleks osta ja kuidas seda peale kanda. Niiviisi sulanduksin tavaliste, aktsepteeritavate naiste sekka. Mind ei vahitaks. Eesmärk oli kehastuda õnnestunult päris-naisinimeseks.

Emps oli alati mulle öelnud, et olen inetu, ebardlik, ilge. Ta tegi seda alates mu varastest eluaastatest, isegi enne, kui oma armid sain. Nii et tundsin end muudatusi ette võttes väga hästi. Põnevil. Ma olin tühi lõuend.

Sel õhtul kodus olles vaatasin oma rikutud käsi pestes kraanikausi kohal rippuvasse peeglisse. Seal ma siis olin: Eleanor Oliphant. Pikad, sirged, helepruunid vööni juuksed, kahvatu nahk, nägu armiline nagu kortsus paber. Liiga väike nina ja liiga suured silmad. Kõrvad: harilikud. Keskmine pikkus, umbes keskmine kaal. Ma püüdlen keskpärasuse poole... Olen oma elu jooksul kaugelt liiga palju tähelepanu saanud. Jätke mind rahule, liikuge, palun, edasi, siin ei ole midagi vaadata.

Reeglina ei vaata ma just sageli peeglisse. Sellel ei ole mu armidega midagi pistmist. Pigem on see häiriv geenikombinatsioon, mis mulle otsa vaatab. Näen liiga suures osas empsi nägu. Ma ei suuda eristada oma isa näojooni, sest ma ei ole teda kunagi näinud ja nii palju, kui mina tean, ei ole ka mingeid fotosid olemas. Emps ei maininud teda kunagi ja harvadel juhtudel, kui see küsimus jutuks tuli, mainis ta teda üknes kui „sugurakudoonorit“. Kui olin selle termini Oxfordi uuest kompaktsemast inglise keele sõnaraamatust järele vaadanud (kreeka yαµέτης, „abikaasa“ – kas innustas just see noorusaegne etümoloogiline seiklus mu huvi klassikute vastu?), veetsin mitu aastat, mõtiskledes selle imeliku asjaolude kokkulangemise üle. Isegi sellises õrnas eas sain aru, et kunstlik viljastamine oli hoolimatu, spontaanse ja planeerimatu lapsevanemaks saamise vastand, et see oli kõige teadlikum otsus, mille tegid üksnes naised, kel oli tõsi taga ja kes kindlasti soovisid emaks saada. Arvestades tõendeid ja mu oma kogemust, ei suutnud ma aga kuidagi uskuda, et emps oli olnud selline naine, kes oleks kunagi nii väga last soovinud. Nagu ka välja tuli, oli mul õigus.

Lõpuks võtsin julguse kokku ja pärisin otsesõnu oma eostamise asjaolude kohta, et saada teada midagigi müütilise spermadoonori, oma isa kohta. Nagu iga laps sellises olukorras – ja mina veel eriti, arvestades minu erilisi asjaolusid – olin loonud endale väikese, ent intensiivse kujutluspildi oma puuduva vanema iseloomu ja välimuse kohta. Emps naeris ja naeris.

„Doonor? Kas ma tõesti ütlesin nii? See oli kõigest metafoor, kullake,“ ütles ta.

„Tegelikult püüdsin su tundeid säästa. Tegemist oli rohkem... kohustusliku annetusega, ütleme nii. Mul ei olnud mingit valikut. Saad sa aru, mida ma öelda tahan?“

Ütlesin, et sain, aga luiskasin.

„Kus ta elab, emps?“ küsisin, tundes end vaprana. „Milline ta välja näeb, millega ta tegeleb?“

„Ma ei mäleta, milline ta välja näeb,“ ütles emps alistunult, tüdinult. „Ta lõhnas nagu kõdu ja vedel rokfoor, kui see sind kuidagi edasi aitab.“ Pidin küll näima segaduses olev. Emps kummardus ettepoole, näidates mulle hambaid. „See tähendab halvaks läinud liha ja haisev hallitanud juust, kullake.“ Emps tegi pausi, saades tasakaalu tagasi.

„Ma ei tea, kas ta on elus või surnud, Eleanor,“ ütles ta. „Kui ta on elus, on ta arvatavasti saanud kahtlasi, ebaausaid meetodeid tarvitades rikkaks. Kui ta on surnud – ja ma tõesti loodan, et ta seda on –, siis kujutan endale ette, et ta kuhtub põrgu seitsmenda ringi välimises osas, keevas veres ja tules, ja et teda piinavad kentaurid.

Sel hetkel jõudis mulle kohale, et ei olnud arvatavasti mõtet küsida, kas emps on mõne foto alles hoidnud.