Читать книгу Piiluja motell - Gay Talese - Страница 4

TEAN ÜHT abielumeest ja kahe lapse isa, kes ostis aastaid tagasi Denveri lähedale kahekümne ühe toaga motelli, et hakata seal piilumisega tegelema.

Naine abiks, lõikus ta tosinkonna toa lagedesse ristkülikukujulised augud, kõik mõõduga 15x35 cm. Seejärel kattis ta avaused alumiiniumvõredega, nii et need nägid välja nagu ventilatsioonirestid, kuid olid tegelikult hoopiski vaatlusavad, mis lubasid tal motelli viilkatuse all paksu vaibaga kaetud pööningul põlvitades jälgida, mida teevad tubades viibivad külastajad. Ta vaatles neid aastakümneid, pidades pea iga päev päevikut selle kohta, mida nägi ja kuulis – ega jäänud nende aastate jooksul mitte kordagi vahele.

Minu esimeseks kokkupuuteks temaga oli mu New Yorgi koju jõudnud käsitsi kirjutatud ja ekstra kohale toimetatud kiri, millel puudus allkiri ja mis kandis kuupäeva 7. jaanuar 1980. See algas nii:

Hea hr Talese,

Olles kuulnud teie kauaoodatud uuringust Ameerika seksielu kohta, mis näeb päevavalgust teie peagi ilmuvas teoses „Sinu naabri naine”, ja usun, et mul on olulist infot, mis võiks sellele või mõnele tulevasele raamatule ainest anda.

Lubage ma täpsustan. Mulle kuulub väike, 21 toaga motell Denveris. Olen nimetatud motelli omanik olnud viimased 15 aastat ning kuna see on suunatud pigem keskklassile, on motell meelitanud ligi kõiksugu elualade esindajaid ja selle külastajad esindavad ulatuslikku ülevaadet Ameerika elanikkonnast. Motelli ostmise põhjuseks oli nii soov rahuldada oma vuajeristlikke kalduvusi kui ka äärmiselt suurt huvi inimese eluviiside vastu, nii sotsiaalses kui seksuaalses plaanis, ning iha leida vastust igivanale küsimusele „kuidas inimesed magamistoas oma seksuaalsust väljendavad”.

Selleks ostsingi motelli ja juhatasin seda isiklikult, arendades välja lollikindla meetodi, kuidas jälgida ja kuulata pealt inimeste elusid, ilma et nad teaksid, et keegi piilub. Tegin seda puhtalt oma otsatust uudishimust inimeste vastu, mitte pelgalt meeltesegaduses piilujana. See eksperiment on kestnud viimased 15 aastat ja olen teinud täpseid ülestähendusi enamike inimeste kohta, keda jälgisin, ning koostanud huvitava statistika kõigest, sealjuures ka sellest, mida tehti, mida öeldi, külastajate isikuomadustest, vanusest ja kehatüübist, paigast, kust nad tulid, ja nende seksuaalkäitumisest. Külastajad esindavad kõiksugu elualasid. Ärimees, kes viib sekretäri keskpäevase pausi ajal motelli; motelliäris nimetatakse seda „tunnikülastuseks”. Abielupaarid, kes reisivad osariigist osariiki, kas äri- või puhkuse eesmärgil. Paarid, kes pole abielus, aga elavad koos. Naised, kes petavad oma mehi ja vastupidi. Lesbilisus, mida vaatlesin eraldi, sest motelli läheduses asus USA sõjaväehaigla ning asutuses töötas palju õdesid ja naissõjaväelisi. Geilisus, mille vastu mul polnud suurt huvi, kuid mida ma ikkagi jälgisin, et motivatsioonist ja protseduurist endast aimu saada. Seitsmekümnendate teine pool sünnitas veel ühe seksuaalse kõrvalekalde, nimelt „grupiseksi”, ja seda oli mul väga huvitav piiluda.

Enamik inimesi peaks eelnimetatut seksuaalhälveteks, ent kuna nõnda suur hulk rahvastikust seda kõike niivõrd sageli harrastab, tuleks need hoopis ümber nimetada seksuaalseteks huvideks. Kui seksuaalsuse uurijad ja ka tavainimesed saaksid teiste eraellu vaadata ja näha, kuidas see välja näeb, veenduda, kui suur hulk tavainimesi tegelikult nende nii-öelda hälvetega tegelevad, hakkaksid nad kõike sedamaid teises valguses nägema.

Olen olnud tunnistajaks enamikele emotsioonidele kogu nende huumoris ja traagikas. Mis seksuaalsusesse puutub, siis ma olen nende viimase 15 aasta jooksul näinud, jälginud ja uurinud parimat vahetut, sundimatut, pingevaba seksi paaride vahel ja ka enamikke võimalikke seksuaalhälbeid.

Peamine eesmärk, miks ma soovin selle konfidentsiaalse info teile avaldada, on minu usk, et see võib inimestele ja eelkõige just seksuaalsuse uurijatele väärtuslikuks materjaliks osutuda. Lisaks sellele olen soovinud rääkida oma lugu, kuid ma pole piisavalt andekas ja pelgan, et mind paljastatakse. Loodetavasti pakub see infoallikas teiste kõrval teile alternatiivset vaatenurka nii käesoleva kui ka tulevase loomingu jaoks. Juhul, kui teil selle infoga midagi peale pole hakata, võiksite anda mu kontakti kellelegi, kellel võiks sellest kasu olla. Kui soovite rohkem infot või tahaksite minu motelli ja tegutsemist näha, kirjutage minu allpool mainitud postkasti aadressil või andke teada, kuidas saaksin teiega ühendust võtta. Praegusel hetkel ei saa ma ärihuvide tõttu oma isikut avaldada, kuid paljastan selle, kui saate mulle kinnitada, et see info jääb täielikult konfidentsiaalseks.

Jään teie vastust ootama.

Ette tänades,

c/o saatja nimi

Postkast 31450, Aurora, Colorado 80041

Pärast kirja saamist ei puutunud ma seda mitu päeva, kuna ei suutnud otsustada, kuidas või kas üldse vastata. Mind häiris sügavalt, kuidas kirja autor oma klientide usaldust kuritarvitas ja nende privaatsust rikkus. Ja kuna ma ei kirjuta ilukirjandust, vaid kasutan oma artiklites ja raamatutes pärisnimesid, teadsin kohe, et ei saa anonüümsuse palvega nõustuda, kuigi, nagu see inimene oma kirjas aimu andis, polnud tal kuigi suurt valikut. Vältimaks vanglakaristust ja võimalikke kohtuasju, mis ta laostaksid, soovis ta privaatsust, mida ta oma motelli külastajatele ei võimaldanud. Kas niisugune inimene saab olla usaldusväärne allikas?

Ent ometi, kui mõningaid tema käsitsikirjutatud lauseid uuesti lugesin – „tegin seda puhtalt otsatust uudishimust inimeste vastu, mitte pelgalt meeltesegaduses piilujana” ning „ma olen teinud täpseid ülestähendusi enamiku inimeste kohta, keda jälgisin” –, jõudsin järeldusele, et tema uurimismeetodid ja -motiivid sarnanevad minu omadega raamatus „Sinu naabri naine”. Ka mina tegin salaja ülestähendusi, kui pidasin New Yorgis massaažisalonge ja viibisin California lõunaosas Sandstone’i kuurorti nudistide kommuunis svingerite seas; ning minu 1969. aastal ilmunud raamat New York Times’i kohta, pealkirjaga „Kuningriik ja võim”, algab sõnadega: „Enamik ajakirjanikke on väsimatud piilujad, kes näevad maailma soolatüükaid, inimeste ja kohtade ebatäiuslikkust.” Ent need inimesed, keda mina jälgisin ja kellest kirjutasin, olid andnud mulle oma nõusoleku.

Kui see kiri 1980. aastal minuni jõudis, oli „Sinu naabri naise” ilmumiseni aega kuus kuud, kuid teos oli leidnud juba omajagu kajastamist. New York Timesi 1979. aasta 9. oktoobri numbris kirjutati lugu sellest, et filmikompanii United Artists ostis 2,5 miljoni dollari eest raamatu filmiõigused, ületades sellega kõrgeima summa, mis oli seni teosest-filmiks-diili puhul makstud – „Lõuad” õigused maksid 2,15 miljonit dollarit.

Varem, seitsmekümnendatel aastatel, oli „Sinu naabri naisest” avaldatud katkendeid Esquire’is, ja hiljem kirjutati sellest kümnetes ajakirjades ja -lehtedes. Just minu uurimismeetod oli see, mis ajakirjanduse tähelepanu pälvis – massaažisalongide pidamine New Yorgis, seksikaubanduse uurimine Kesk-Läänes, edela- ja kaguosariikides, ning vahetu kogemus ja faktide kogumine, kui elasin mitu kuud nudistina svingeritele mõeldud Sandstone’i kuurortis Topanga kanjonis. Kui teos ükskord ilmavalgust nägi, tõusis see Timesi menukite tippu; see oli üheksa nädalat järjest esikohal ning nii USAs kui mujal müüdi miljoneid eksemplare.

Mis puutub sellesse, kas minu Colorado korrespondent oli, nagu ta ise väljendas, „meeltesegaduses piiluja” – meenutades Bates’i motelli omanikku Alfred Hitchcocki „Psühhos” või mõrvarist filmimeest Michael Powelli „Piiluja Tomis”; või hoopis süütu mees „otsatu uudishimuga”, nagu Jimmy Stewarti ratastooli aheldatud fotoajakirjanik Hitchcocki „Salaaknas” või pelgalt lihtne jutuvestja –, oli sellest võimalik aimu saada vaid juhul, kui otsustasin võtta vastu sellesama Colorado mehe kutse ja temaga lähemalt tuttavaks saada.

Kuna kavatsesin kuu lõpus Phoenixisse sõita, otsustasin talle saata kirjakese oma telefoninumbriga, kus pakkusin välja, et hüppan tagasiteel New Yorki Denveri lennujaamast läbi ja kohtun temaga 23. jaanuaril kell 16.00 pagasilindi juures. Ta jättis mõni päev hiljem mu automaatvastajale teate, öeldes, et tuleb kohale – ja tuligi, ilmudes ootavast rahvahulgast ja tabades mind, kui pagasilindile lähenesin.

„Tere tulemast Denverisse,” ütles ta naeratades, hoides vasakus käes kirjakest, mille olin talle saatnud. „Minu nimi on Gerald Foos.”

Esmamulje oli, et see meeldiv võõras sarnanes vähemalt poolte meestega, kellega olin äriklassis koos lennanud. Arvatavasti neljakümnendates, heledanahaline, pruunide silmadega, umbes meeter kaheksakümmend pikk, pisut ülekaaluline. Ta kandis kinninööpimata pruuni villast jakki ja lahtise kraega triiksärki, mis näis ta jämeda ja lihaselise kaela jaoks ühe suuruse jagu väike. Habe aetud ja korralikult pöetud juuksed ühele poole kammitud, paistis tema paksude sarvraamidega prillide tagant süütult sõbralik ilme, mis ühele võõrastemaja peremehele igati omane.

Kui olime kätt surunud ja pagasit oodates viisakusi vahetanud, nõustusin härra kutsega paar päeva tema motellis peatuda.

„Saate peatuda toas, kuhu mul pole võimalik piiluda,” ütles ta muretu naeratusega.

„Kena,” vastasin, „aga kas ma saan teiega liituda, kui inimesi jälgite?”

„Jah,” sõnas mees. „Võib-olla täna õhtul. Aga ainult siis, kui minu ämm Viola on magama läinud. Ta on lesk, kes töötab meie juures, ja tal on kontori taga meie korteris oma tuba. Oleme abikaasaga hoolega jälginud, et ta meie saladusele jälile ei saaks, ning sama kehtib loomulikult ka meie laste kohta. Ärklikorrus, kus asuvad piilumisavad, on alati lukus. Vaid minul ja naisel on pööningu võti. Nagu ma oma kirjas mainisin, pole mitte ühelgi külastajal olnud ealeski aimu, et neid on peaaegu viimased viisteist aastat jälgitud.”

Seejärel võttis Gerald Foos rinnataskust kokkuvolditud paberi ja ulatas selle mulle. „Loodetavasti pole teil midagi selle lugemise ja allkirjastamise vastu,” sõnas ta. „See lubab mul olla teiega täiesti aus ja nii saan ma vabalt teile motelli näidata.”

See oli kenasti trükitud üheleheküljeline dokument, kus kirjas, et ma ei paljasta oma kirjatöös eales tema nime ega seosta tema motelli avalikult infoga, mida ta minuga jagab, kuni ta ei ole ise sellisest nõudest loobunud. Kiri kordas põhimõtteliselt neid murekohti, mida ta oli juba esimeses läkituses väljendanud. Olles dokumendi läbi lugenud, kirjutasin alla. Mis vahet seal oli? Olin juba otsustanud, et niisuguste piirangutega ma Gerald Foosist ei kirjuta. Sõitsin Denverisse pelgalt selleks, et kohtuda „inimeste vastu otsatut uudishimu tundva” mehega ja rahuldada omaenda otsatut uudishimu tema vastu.

Kui mu pagas saabus, käis Gerald Foos peale, et ta saaks seda ise kanda, ning sedasi sammusin tema järel terminalist parklasse, täiuslikult läikima löödud musta Cadillaci suunas. Asetanud mu koti pagasiruumi ja viibanud, et juhi kõrvalistmele istuksin, pani härra Foos auto käima. Ta vastas mu meelitavale komplimendile auto kohta, et talle kuulub ka uus Lincoln Continental Mark V, kuid peamiselt tunneb ta uhkust oma kolme vananeva Thunderbirdi – 1955. aasta kabrioleti ning 56. ja 57. aasta hardtop’i üle. Ta lisas, et tema abikaasa Donna sõidab 1957. aasta punase Mercedes-Benz 220S sedaaniga.

„Oleme Donnaga abielus 1960. aastast,” rääkis Gerald Foos lennujaama väljapääsu poole sõites, enne kui jõudis maanteele ja võttis suuna motellile, mis asus Aurora äärelinnas. „Käisime Donnaga samas keskkoolis, linnas nimega Ault, siit umbes sada kilomeetrit põhja pool. Seal elas toona ligikaudu 1300 inimest, kõik enamjaolt farmerid ja rantšopidajad.” Tema vanematele kuulus 160-aakrine farm ja nad olid saksa päritolu ameeriklased. Gerald Foos kirjeldas neid töökate, usaldusväärsete ja lahkete inimestena, kes teeksid tema heaks mida iganes – „kui seksist rääkimine välja arvata”. Ema riietus igal hommikul vanemate magamistoa garderoobis ning poeg ei tabanud kordagi ema ja isa seksi vastu huvi üles näitamas. „Ja nõnda, olles seksi suhtes väga uudishimulik juba varateismelisena – ümberringi kõikjal taluloomad, kuidas saabki seksile mitte mõelda? –, vaatasin kodust väljapoole, et saada inimeste eraelust võimalikult palju teada.”

Tal polnud vaja kaugele vaadata, väitis Foos, juhtides autot aeglaselt läbi ummiku. Vanematekodu naabertalus, umbes seitsekümmend viis meetrit eemal, elas üks ema nooremaid abielus õdesid, Katheryn. Kui Foos oma tädi Katheryni piiluma hakkas, oli naine arvatavasti kahekümnendate eluaastate lõpus, ja mees kirjeldas, et Katherynil olid „suured rinnad, sale sportlik keha ja leekivpunased juuksed”. Naine käis õhtuti sageli magamistoas alasti ringi, kui tuled põlesid ja aknaluugid olid lahti, ning Foos piilus aknalaua alt sisse – „nagu koi, kes tema leegi lummuses kohale lendas” – ja varjas end seal vaikselt tunni või nii, vaadeldes ja masturbeerides. „Tema oli põhjus, miks ma masturbeerima hakkasin.”

Ta jälgis oma tädi viis või kuus aastat ega jäänud kunagi vahele. „Ema märkas mõnikord, et hiilisin välja, ja küsis siis: „Kuhu sa sellisel kellaajal lähed?”, ning mina mõtlesin välja mõne vabanduse, näiteks, et kontrollin koeri, sest tundub, nagu läheduses võiks koiotte olla.” Siis hiilis Foos tädi Katheryni akna alla, lootuses, et naine kõnnib või istub alasti, näiteks tualettlaua taga, tegeledes oma Saksamaalt pärit pisikeste portselannukkude kogu või väärtusliku sõrmkübarate kollektsiooniga, mida hoiti puidust vitriinkapis, mis rippus magamistoa seinal.

„Mõnikord oli ka tema abikaasa seal, minu onu Charlie, aga tavaliselt magas mees sügavalt. Ta jõi palju ja ma võisin kindel olla, et ta ei ärka. Kord nägin neid ka seksimas ja see viis mu endast välja. Olin armukade. Katheryn on minu, mõtlesin siis. Olin näinud tema keha rohkem kui onu. Minu silmis oli onu alati tõrges tegelane, kes ei kohelnud tädi õigesti. Olin Katheryni armunud.”

Kuulasin sõnagi lausumata, kuigi olin Gerald Foosi avameelsusest üllatunud. Olin tundnud teda vaevu pool tundi ja juba puistas ta mulle südant oma masturbeerimise kinnisideede ja piilujaks saamise algusaegade kohta. Ajakirjaniku ja enda uudishimu rahuldajana ei mäleta ma, et oleksin kohanud kedagi, kes nõuaks minult vähem kui tema. Mul kulus aastaid, et teosele „Austa oma isa” ainest andnud maffiamehe Bill Bonanno usaldust võita; aastaid kirjade kirjutamist, kohtumisi tema advokaadiga, „mitteametlikke” õhtusööke. Lõpuks teenisin maffimehe usalduse, veensin teda maffia vaikimisvannet murdma ning tutvusin tema abikaasa ja lastega. Kuid Gerald Foosil polnud niisuguseid kõhklusi. Ta muudkui rääkis, samal ajal kui mina, paberile alla kirjutanud turvaline usaldusalune, istusin ja kuulasin. Auto oli tema pihipink.

„Ma ei seksinud keskkoolis,” jätkas Foos, „kuid noil päevil ei teinud seda peaaegu keegi. Kohtusin keskkoolis oma tulevase abikaasaga, nagu ma varem mainisin, kuid me ei hakanud Donnaga kohtamas käima. Ta oli minust kaks klassi tagapool. Ta oli õpihimuline, vaikne ja piisavalt ilus, aga mind huvitas hoopis üks meie jalkameeskonna ergutustüdruk. Olin tagaliini tippmängija. Tegelikult käisin selle ilusa ergutustüdrukuga, kellel nimeks Barbara White, umbes kaks aastat. Tema vanemad pidasid peatänaval söögikohta. Ei mingit seksi, nagu ma juba ütlesin, aga pärast kooli suudlesime ja kallistasime ohtralt minu 48. aasta Fordi pikapi esiistmel. Ühel õhtul olime parkinud pumbajaama taha, linna põhjapoolsesse otsa, ja ma üritasin tal kingi jalast võtta. Tahtsin ta jalgu näha. Tal olid kenad käed, sale keha – ta kandis ikka veel oma ergutustüdruku vormiriietust – ja ma tahtsin lihtsalt tema jalgu näha ja hoida. See ei meeldinud talle. Kui ma jonni ei jätnud, sai ta hirmus kurjaks ja kargas autost välja. Seejärel rebis ta kaela ümbert keti ja viskas minu sõrmuse mulle tagasi.

Ma ei hakanud talle koju järgnema,” kirjeldas Foos. „Teadsin, et see on läbi. Ta nägi mind järgmisel päeval koolis ja üritas midagi öelda, aga polnud enam vahet. Olin tema usalduse kaotanud. Ma ei saanud seda tagasi võita. Meie armulugu oli läbi. Olin kurb, segaduses, pisut pahane. See toimus viimase aasta lõpu poole. Pidin minema saama. Ma ei teadnud inimestest midagi. Otsustasin mereväkke astuda.”

Gerald Foos rääkis, et veetis järgmised neli aastat, teenides Vahemerel ja Kaug-Idas, ning läbis ühtlasi ka allveeõhkija spetsialisti väljaõppe; mandril viibides suurendas ta aga baarihoorade juhendamisel oma teadmisi seksist. „Piilumine jäi tahaplaanile,” kirjutas Gerald hiljem. „Vahel tegelesin sellega taas, kuid enamjaolt osalesin noil aastail võimalikult paljudes seksiseiklustes. See oli minu jaoks õppimise ja kogemuste saamise aeg ja ma kasutasin mereväega ringisõitmist ära, et võimalikult palju avastada. Veetsin laeval kaks aastat, reisides sadamast sadamasse ja külastades igat bordelli Vahemerest Kaug-Idani. See oli suurepärane, aga ma otsisin ikka veel vastuseid ja tahtsin leida vastust keerulisele küsimusele, mis toimub suletud uste taga. Minu täiusliku õnne valem oli tungida salaja teiste inimeste privaatsusesse.”

Aga ta ei jätnud ka masturbeerimist tädi Katheryni mälestuste saatel, väitis Foos, lisades: „Mul on temast silme ees kindel kujutluspilt, kuidas ta seisab alasti magamistoas, hellitades peos üht oma portselannukku – see on ja jääb mulle arvatavasti alatiseks meelde.”

Tema kommentaar meenutas mulle hästituntud stseeni 1941. aasta filmist „Kodanik Kane”, milles hr Bernstein (keda kehastas Everett Sloane) meenutas reporterile: „Inimesele jääb meelde paljutki, mida sa ei pruugi uskuda. Võta või mind. Ühel päeval, 1896. aastal, sõitsin praamiga Jerseysse, ja kui meie alus lahkus, saabus üks teine praam, millel oli tüdruk, kes ootas randumist. Tal oli seljas valge kleit, ta kandis valget päikesevarju ning nägin teda vaid hetkeks ja tema ei näinud mind üldse – aga ma võin kihla vedada, et pole möödunud ühtki kuud, mil ma ei oleks sellele tüdrukule mõelnud.”

Peagi pärast seda, kui Gerald Foos oli 1958. aastal mereväest lahkunud ja külastas Aultis oma vanemaid, rääkis ema talle, et oli kohanud hiljuti peatänaval üht Foosi koolikaaslast keskkooli päevilt – Donna Strongi, kes õppis nüüd Denveris õendust. Gerald võttis Donnaga sedamaid ühendust (tema ergutustüdrukust sõbranna Barbara oli juba abielus) ning peagi sai Geraldi ja Donna suhe hoo sisse, jõudes 1960. aastal pulmadeni.

Selleks ajaks oli Donna saanud endale täiskohaga töö õena Aurora äärelinna haiglas, ning Gerald töötas Denveri Conoco kontoris audiitorina. Foos kirjeldas, et oli tööl õnnetu, istudes iga päev oma boksis, et aidata Colorado ja naaberosariikide õlitankurite inventari andmete üle järge pidada. Peamine võimalus igavusest põgeneda saabus öösiti, „piilumisretkedel” Auroras, kus nad üürisid Donnaga kolmanda korruse korterit, mis asus haigla lähedal, kus naine töötas. Foos seikles sageli jalgsi ning vahel ka autoga naabruskonnas ringi ja kasutas ära teatud inimesi, kes aknaid talle teadaolevalt kuigi hoolega kinni ei katnud või kellel oli üldiselt ükskõik, kas nende magamistuppa piilus mõni võõras pilk. Ta teatas, et ei varjanud oma piilumiskommet Donna eest.

„Juba enne abiellumist rääkisin talle, et tunnen inimeste vastu kinnisideelist uudishimu ja et mulle meeldib neid jälgida, kui nad seda ise ei tea,” kirjeldas ta. „Rääkisin talle, et see on minu jaoks erutav, et see annab mulle võimutunde, ja kinnitasin, et minusuguseid mehi on maailmas palju.” Donna näis seda Foosi kinnitusel mõistvat ja ilmselgelt polnud naine tema ülestunnistusest vapustatud, ning Gerald lisas: „Minu arvates tegi see, et ta töötas õena, minu jaoks kõik lihtsamaks. Donna ja enamik õdesid on väga avatud meelega inimesed. Nad on kõike näinud – surma, haigusi, valu, kõiksugu vigastusi – ühe meditsiiniõe vapustamiseks on midagi suurt vaja. Vähemalt polnud Donna vapustatud.” Vähe sellest – naine saatis teda vahel ka piilumisretkedel ning ühel õhtul pärast ühiselt jälgitud eelmängu või armatsemist, mis tekitas Donnas küll huvi, kuid mitte erutust, küsis ta: „Kas sa kirjutad üles, mida näed?”

„Ma ei ole sellele kunagi mõelnud,” vastas mees.

„Võib-olla peaksid,” arvas naine.

„Ma mõtlen sellele,” sõnas Foos ja hakkaski peagi pidama päevikut, mis oli 1970. aastateks sadu lehekülgi pikk ja täis pea ainult ülestähendusi sellest, mida ta nägi (ja mida Donna vahel koos temaga nägi), kui nad olid üheskoos Aurorasse 12700 East Colfax Avenuele Manor House’i motelli ostnud.

„Hakkame meie motelli jõudma,” sõnas Gerald Foos, kui piki East Colfax Avenued edasi sõitis, möödudes valge töölisklassi naabruskonnast, kus oli palju madalaid hooneid – poode, eramuid, treileripark, Burger King, autoparandustöökoda ja Foxi kino, mis tuletas Foosile meelde üht tema lemmikfilmi pealkirjaga „Viimane kinoseanss” („The Last Picture Show”). Colfax on suur läbisõidutee, piirkonna põhitrass idast läände. Eriti just Denveri lõigul on Colfax kurikuulus ummikute poolest, olles teeninud kord ajakirjalt Playboy „Ameerika pikima ja ulakaima tänava” nimetuse. Gerald väitis, et Colfaxile jääb 250 motelli; möödusime muuhulgas ka kahekorruselisest Riviera motellist, mille omamise vastu Foos oli huvi tundnud (ta väitis, et oli alguses Rivieras piilumas käinud, hiilinud mööda kõnniteid ja vahtinud esimese korruse valgustatud akendest sisse), kuid otsustanud siiski selle asemel osta ühekorruselise Manor House’i, sest sel hoonel oli viilkatus, mille kõrgus vahelaest oli keskel ligikaudu meeter kaheksakümmend – piisavalt kõrge, et ta sai seal seista ja kõndida, ning kui ta külalistetubade lagedesse silmatorkamatud avad paigaldab, ka allpool toimuvat jälgida.

Nõnda läkski ta peagi Manor House’i omaniku, vanaldase ja põdura tervisega Edward Greeni jutule, ja nagu Foos oli arvanudki, oli härra Green meelsasti nõus müüma – seega omandas Foos valduse 145 000 dollari eest. Sissemakseks tasus Foos enda sõnutsi 25 000, mille oli isapoolse vanaisa pärandusest kõrvale pannud, ja veel 20 000 Aurora maja müügist, mille nad olid Donnaga kolmandal abieluaastal ostnud.

„Donna polnud kuigi õnnelik, et pidi meie majast loobuma ja hakkama elama motelli juhataja ruumides,” kirjeldas Foos, „kuid ma lubasin talle, et ostame esimesel võimalusel uue maja. Samuti ei nõudnud ma, et Donna ei loobuks oma meditsiiniõe karjäärist, mida ta nii väga armastas, et täiskohaga administraatoriks hakata. Nõnda tuligi mängu tema ema Viola, kes aitas meil kohta pidada. Donna isa hülgas oma pere, kui tüdruk oli veel väike. Isa oli andekas muusik ja ka osav puusepp, kuid alkoholilembene. Kui abiellusime, ilmus ta vahel välja ja anus Donnalt laenu, mida ei maksnud kunagi tagasi. Mäletan, kuidas ta tuli kord meie kolmanda korruse korterisse ja Donna andis talle iga viimsegi dollari, mille oma käekotist leidis, minu meelest rohkem kui viiekümne jagu. Kui isa oli lahkunud, võtsin binokli ja jälgisin kolmanda korruse aknast, kuidas ta ületas tänava ja suundus lähimasse alkoholipoodi.”

Foos aeglustas East Colfax Avenuel, pööras paremale Scrantoni tänavale ja seejärel vasakule parklasse, kus asus Manor House’i motell, korralikult roheliseks värvitud telliskivihoone, mille igast oranžist uksest pääses mõnda kahekümne ühest külalistetoast. „Paistab, et oleme päris täis,” sõnas Foos, vaadanud läbi tuuleklaasi ja märganud, et kõik kohad valgete joonte vahel oranžide uste ees olid masinaid täis pargitud.

Seejärel parkis ta väiksema, motelliga ühenduses oleva hoone ette, milles oli kahetoaline kontor, pereruumid ja pisut tagapool kolm oranži uksega eraldi tuba numbritega 22, 23 ja 24, kõigis neis elutuba ja väike köök. Sisenenud Foosi järel, kes kandis mu pagasit, tervitas meid kontoris tema abikaasa Donna, pisike sinisilmne blondiin, seljas medõe vorm. Kätt surunud, selgitas Donna, et on teel haiglasse, sest ees ootab öövahetus, kuid ta tahab mind hommikul väga näha. Tema ema Viola, hallipäine prillidega naine, kes istus laua taga ja rääkis telefoniga, lehvitas ja naeratas mulle, ning lehvitas uuesti, kui astusin Foosi järel uksest välja, kõndides mööda kitsast kivirada oma peatuspaiga poole, milleks oli tuba 24, pisema hoone kõige kaugemas otsas.

„Siin on vaiksem kui muidu,” arvas Foos. „Kumbki meie lastest ei ela praegu siin. Meie poeg Mark õpib esimest aastat Colorado School of Mines’is ja Dianne, kes sündis hingamishäirega, pidi keskkooli pooleli jätma, et haiglaravile minna. Donna käib teda vahetuste vahel kogu aeg vaatamas ja mina käin ka regulaarselt, tavaliselt hommikuti.”

Foos pani mu pagasi 24. toa ette maha, avas võtmega ukse, lülitas konditsioneeri sisse ja tõstis mu asjad kapi juurde.

„Paki asjad lahti ja tõmba pisut hinge,” pakkus ta. „Helistan tunni aja pärast ja siis lähme ühte uude toredasse liharestorani, Black Angusesse. Pärast seda võime siia tagasi tulla ja pööningul väikese tuuri teha.”