Читать книгу Piiluja motell - Gay Talese - Страница 5

KUI TA oli mulle toavõtme ulatanud ja lahkunud ning mina asjad lahti pakkinud, hakkasin tegema ülestähendusi oma muljetest Gerald Foosi ja selle kohta, mida ta oli mulle autos rääkinud. Isegi kui ma ei kavatsenud midagi avalikustada, pidasin tavaliselt oma igapäevastest käikudest ja inimestega kohtumistest päevikut, kuhu lisasin ka arved ja muud dokumendid, mida võis hiljem maksude maksmisel vaja minna. Kohast, mis täitis vanasti mu New Yorgi liivakivist kodus veinikeldri aset, kuid oli nüüd töö- ja laoruum, võis leida kümneid pappkaste ja raudkappe täis niisugust materjali sisaldavaid kaustu − kõik kronoloogilises järjekorras 1950. aastate keskpaigast alates, kui hakkasin Timesile kaastööd tegema. See oli kroonika, ja mina olin mees, kes pidas kroonikat. Mõnikord vaatasin uuesti vanu andmeid, et tuletada meelde pisikesi isiklikke asju, ja mõnikord osutus läbivaadatud materjal ka ametialaselt kasulikuks – ja ma arvasin, et info Gerald Foosi kohta oleks kasuks, kui ta lubaks mul end avalikkuse ette tuua.

Kuid minu peamine huvi tema vastu ei tulenenud tegelikult sellest, kas saan ligipääsu motelli pööningule. Mida oleks mul seal näha, mida ma polnud juba „Sinu naabri naise” uuriva kirjaniku ja Sandstone’i svingeripaaride ballisaali sagedase külastajana näinud? Lootsin Colorados olles hoopis saada loa lugeda neid sadu lehekülgi, mida Gerald Foos oli viimase viieteistkümne aasta jooksul väidetavalt salaja üles tähendanud.

Kuigi eeldasin, et Foosi märkmed keskenduvad sellele, mis teda seksuaalselt erutab, oli ühtlasi ka võimalik, et ta märkas ja vaatas lisaks oma oodatud ihadele ka midagi enamat. Piilujat motiveerib ootus – ta investeerib vaikimisi lõputuid tunde lootuses, et näeb, mida loodab näha. Ent ometi võib juhtuda, et iga erootilise episoodi kohta näeb ta ka hulganisti ajalikke ja vahel lausa hämmastavalt igavaid hetki, mis esindavad inimese igapäevaelu tavapärasust – kuidas inimesed roojavad, kanaleid klõpsivad, norskavad, end peegli ees sätivad ja teevad kõike muud, mis tänapäeva tõsielusarjade-televisiooni jaoks liiga tüütult reaalne. Mitte keegi pole tundide mõistes rohkem alammakstud kui üks piiluja.

Kuid lisaks sellele kõigele on aegu, mil piiluja täidab tahtmatult ka sotsiaalse ajaloolase rolli. Seda mainitakse teoses, mida ma hiljuti lugesin ja mille pealkiri on „Teised viktoriaanid” („The Other Victorians”). Raamatu autor on Steven Marcus: biograaf, esseist ja Columbia ülikooli kirjandusprofessor. Üks Marcuse teose peategelasi on üheksateistkümnenda sajandi Inglise džentelmen, kes sündis mõjuvõimsasse kõrg-keskklassi perekonda ning kompenseeris oma ranget kasvatust nii piilumise kui ka arvukate intiimvahekordadega nii teenijatüdrukute, kurtisaanide, teiste meeste naistega (olgugi et tal oli samal ajal ka endal abikaasa), kui ka vähemalt ühe markiisiga. Professor Marcus kirjeldas seda džentelmeni kui kedagi, kes elab „pidevat patuelu”. 1880. aastate keskpaigast alates hakkas see indiviid kirjutama oma kohtumistest ja piilumistest seksuaalse sisuga memuaare ning mõni aastakümme hiljem oli tema ettevõtmisest kasvanud üheteistkümnest köitest koosnev teos, rohkem kui 4000 lehekülge pikk. Ta pani sellele pealkirjaks „Minu salajane elu” („My Secret Life”).

Oma identiteeti varjates korraldas džentelmen asjad nii, et teos näeks Amsterdamis anonüümselt siiski trükivalgust, ja sealt hakkas raamat aegamööda kurikuulsust koguma, kui näpatud eksemplarid ja lõigud Euroopa ja Ühendriikide põrandaalustes kirjandusringkondades ringlusesse sattusid. Kahekümnenda sajandi keskpaigaks, kui kõlblusseadused polnud enam nii karmid, andis Grove Press 1966. aastal „Minu salajase elu” esimest korda Ameerikas välja, lisades juurde soovituse professor Marcuselt, kelle sõnutsi oli tegu tööga, mis peegeldas olulisi vaatenurki ja fakte tolle ajastu sotsiaalse ajaloo kohta.