Читать книгу Ümber ahju paremale - Geidi Raud - Страница 7

Kummaline mees järvepõhjast

Möödus paar tundi. Heino ja Kaspar olid kahe peale viina ära joonud ning magama jäänud. Neid kandnud puupaat tiirutas sihitult mööda metsajärve nagu Lendav Hollandlane. Heino nägi parasjagu unes seenelkäiku imelisse metsa, mille roheline samblavaip ei paistnud suurte värviliste kübaratega seente alt eriti väljagi. Ta kuhjas kuninglillasid ja smaragdrohelisi seeni korvi. Nopitud seente asemele kasvasid aga kohe uued ja veel suuremad ning ilusamad. Peagi ilmus eikusagilt kahemeetrine rähn, kes oma hiigelsuure nokaga vastu mändi hakkas taguma. „Tõkk, tõkk, tõkk. Tõkk, tõkk, tõkk,“ käis vali heli läbi Heino iga luu ja lihase.

Ta viskas seenekorvi käest ja surus kätega kõrvad kinni. Nii hiiglaslik rähn, puud kui ka seened hakkasid nüüd ühte sulama ja muutusid värvide virvarriks. Heino lõi ehmunult silmaluugid valla. Ta sai aru, et see oli olnud vaid uni ning reaalsuses hulbib ta võõra noormehega keset metsajärve. Kui pilt selgemaks muutus, nägi ta endale vastu vaatamas järvetaguse küla kõige kangemat kalameest Vollit. Tuli välja, et heli, mida Heino unenäos oli tekitanud rähn, tuli hoopis sellest, et Volli mõlaga vastu tema paati toksis, et mehed üles äratada.

„Jumalaime! Ärgake ometigi üles! Ma nägin paar minutit tagasi järve keskel Vanakest ennast. Vaatas vasakule ja paremale ning kadus siis hirmsa sulpsuga Vetemaailma tagasi,“ seletas Volli õhinal.

Ka Kaspar oli silmad lahti teinud ning vedas end küünarnukkide abil paadipõhjast istukile. „Vanakest?“ päris ta. „Andke mulle parem lonks vett,“ palus ta. Laialt naeratav Heino ulatas Kasparile peaparandust.

„Oodake! Kas te panete ka tähele, et ma ei kokutanud seda öeldes? Ja ka seda lauset öeldes? Mis toimub,“ kilkas Kaspar rõõmsalt. Heino vaikis ja muigas. Ta tahtis jääda salapäraseks, mistõttu ei öelnud ta Kasparile, et oli sokutanud viina sisse ravimtaimesegu, mis kokutajad terveks ravib.

Volli jätkas juttu: „Jah, nägin Vanakest ennast! Ma ise lasen jalga, mul ei saanud täna midagi sellist kaasa võetud, mida talle anda. No ja ega ma temalt täna midagi küsida ka ei oskaks. Mul on kõik olemas.“

Heino soovis Vollile head koju aerutamist ja kutsus teda uuel nädalal külla, et suitsukala teha ja külauudiseid vahetada. „Sa siis vastuta selle eest, et midagi seal ahjus suitsutada ka oleks. Ega terve päev paadis joomine kalasaaki too,“ hõikas Volli naerdes Heinole järele.

Viimane lõi käega ja pistis piibu suhu.

Kaspar ei saanud siiani päris täpselt aru, mis toimub. Heino otsis põuest välja tumesinise sametist kotikese ja hakkas seal ringi sobrama.

„Ahah, tan sa mul olõtki!“²⁷ rõõmustas ta ja koukis kotist välja tükikese valget kulda, mille järve poetas.

„Järvevana, võtaq sjoo tükükene ja tiiäq, et ma sinno avvo seen piä. Ei küsüq ma muud ku sjoolõ nuurmehele armuõnnõ. Ja hindäle paari jämmet kalla.“²⁸

Need read lausutud, oleks vesi justkui tardunud. Kaspar heitis hirmunult pilgu üle paadiääre, et vaadata, kas tõesti keegi müstiline Vanake kuskilt peanupu välja pistab. Ta ei pidanud kaua ootama – paadist vasakul tekkisid vee peale mullid ning sekundid hiljem hüppas sealt vee kohale õhku sillerdava kalasabaga mees. Tema nägu kattis pikk must habe, mille karvadesse olid kinni jäänud vetikad, teokarbid ja mõned väiksemad kalamaimudki. Ka tema mustad lokkis juuksed olid rohelisi vetikatükke täis. Pärast muljetavaldavat saltot kadus ta taas vee alla.

Kaspari süda tagus sees sama intensiivselt, nagu hiidrähn oli Heino unenäos nokaga vastu puud toksinud. Ta oli nii ehmunud, et käed värisesid ja okse tükkis kurku.

Järvevana pistis peanupu taas veest välja ja ujus paar tiiru aeglaselt ümber paadi. Siis lausus ta kõmiseva häälega: „Aitäh kulla eest, Heino. Jälle killuke lähemal sellele, et oma paleele uue katuse peale saan.“

Heino noogutas lahkel ilmel ja kiskus mugavalt selga vastu paadikülge toetades piipu edasi.

Kaspar muutus aga näost järjest valgemaks ja peagi pani ehmunud noorsand pildi taskusse. Järvevana võttis paadiservast kinni ja tõmbas end kuni saba alguseni veest välja. Müstiline olend kummardus teadvusetu Kaspari kohale, nii et tema pikk must habe kogu noormehe näo ära kattis, ja sosistas talle kõrva:

„Poiss, armas, ma vaatan vette ja näen,

sul tuleb lasta see naine käest,

sinuga ei kuulu ta kokku,

samahästi musitada võiksid sa sokku.

Laps kasvab tal tark ja visa,

leiab kord üles ka oma pärisisa,

sinule mõeldud on teine daam,

see on minu kindel arusaam.

Vesi iial mulle ei luiska,

armastuse ja õnnega sind üle puistan.

Poiss, armas, nüüd sa mind unusta,

meie kohtumisest ära kunagi kellelegi jutusta.

Arva vaid, et see kõik oli unes,

kuid tea, et enam iialgi ei ole sa mures.“

Järvevana pani oma suured käed paariks sekundiks poisi pealaele, surus siis Heinoga kätt ning kadus tagasi metsajärve põhja.

Heino avas välgumihkliga õlle ja heitis õngekonksu järve.

Paar tundi ja paar kaineks tegevat võlujooki hiljem lendasid Heino ja Kaspar vanamehe Volkswageniga tema kodutänava kurvi nagu Ott Tänak ja Martin Järveoja. Kuigi Kaspar ei mäletanud, mis oli järvel juhtunud, ei suutnud ta laia naeratust oma näolt pühkida. Ta näis rahulik ja õnnelik. Ta oli lausa nii rahulik, et isegi Heino sõidustiil teda ei hirmutanud. Küll aga sai ta šoki, kui Heino järsku piduripedaali põhja surus, sest auto eest sööstis mööda karumõõtu koer, puidust kuut ketiga taga lohisemas.

Ka Heino kohkus ja nimetas vähemalt kolm peenise sünonüümi. Kaspar lisas omalt poolt kaks. Heino jättis auto risti teele ja tormas välja.

„Sa pagana… kuradi-kurat! No kuidas nüüd siis nii?“ porises ta ja rühkis kuuti enda järel lohistavale elukale järele.

Tegemist polnud kellegi muu kui tema koera Napoleoniga – lühikese valitseja järgi nime saanud perelemmikuga, kelle telliskivisuuruseid junne Heino paar päeva tagasi aiakärru oli kühveldanud.

Napoleon, hellitava hüüdnimega Näpsu, oli niivõrd suur, et talle pidi iga päev suure pajaga putru keetma ja seajalgu garneeringuks lisama. Tundus aga, et koer vajas kodusele toidule vaheldust, sest miks muidu ta kuuti taga lohistades Viktor Kama kanala poole sööstis.

Kui taat hingeldades koeravolaskile järele jõudis, oli Napoleon juba ühe Braama tõugu kana alla kugistanud ja otsis oma pruunide silmadega järgmist ohvrit. Heino kuri käratus päästis ülejäänud sulgsabaliste naha. Ta sidus koera kuudi küljest lahti ja süütas piibu.