Читать книгу Püüa mees võrku! - Gena Showalter - Страница 5

Kas te usute armastusse esimesest silmapilgust või peaksin teist uuesti mööda kõndima?

Elus on vaid üks asi kindel, nimelt see, et kõik mehed on sead, ehkki Jillian Greene’il oli vastumeelt seda tunnistada. „Palun korda, mida sa ütlesid,” palus ta oma kaastöötajat ja sõpra Selene Garnetti. „Ma olen kindel, et kuulsin valesti.”

„Ei. Sa ei kuulnud valesti. Ma küsisin, mida sa vastaksid mehele, kes palub sul püksikud jalast võtta, et ta saaks neid nuusutada.”

Jillian seiras Selenet, musta nahka riietunud blondi jumalannat, kes nägi välja nii puudutamatu, et meestel tekkis tahtmine teda puudutada. Ja jäädagi puudutama. Ikka ja jälle. „Kas see on konksuga küsimus?”

„Vaevalt küll.” Selene seisis Jilliani boksiuksel, saledad käsivarred toetamas siniseid vaheseinu. Ta käed katsid kahte postrit, mille Jillian oli veidi aega tagasi seinale kleepinud. Ühel oli kirjas: ”Kus on mees, sealt leiad ka valed.” Teisel oli lugeda: ”Iga hea mehe selja taga on püss.” „Just eile õhtul ütles mulle seda üks mees,” lisas Selene. „Ma olin nii rabatud, et lausa kangestusin.”

„Kas see mees meeldis sulle?”

„Või veel.” Selene pööritas silmi. „Ta oli sihtmärk.”

„Siis ütle talle, et ta saab su aluspükse nuusutada ainult sel juhul, kui need on vürtsitatud Ebola viirusega.”

„Ma teadsin, et sinult saab tabava vastuse.” Selene naeratas talle omast jahedat naeratust ja hõljus kannikese- ning jasmiinipilves mööda koridori minema, heites üle õla: „Danielle võlgneb mulle kümme taala.”

Oo jaa. Mehed on sead.

Mõned on notsud, ainult üks röh-röh ja ei mingit tulemust. Mõned on väljaõppel sead, kõikumas mehe ja metskuldi vahelisel teravikul. Mõned on miss Piggyd¹, mis ei vaja selgitust. Ja mõned on näljased orikad, nemad õgivad kõiki, kes ette juhtuvad.

Neid vihkas Jillian üle kõige.

Ent Jillian ei lasknud mehe loomalikel iseloomuomadustel ennast häirida, ükskõik kui madalale too notsumeetril langes. Kui mehed olid ruigajad, siis võis julgelt väita, et Jillian oli tapamaja. Ta lõikas rõõmuga erinevaid tõuge peekoniviiludeks ja serveeris need omanikele hõbevaagnal.

See oli ta töö ja suurim rõõm.

Tema (ja Selene) töötasid firmas nimega Püüa Mees Võrku. Kui armsalt ja romantiliselt see kõlab, eks ole? Kuid PMV on koht, mille poole pöörduvad naised, et kontrollida oma tugevama poole usaldusväärsust. See toimub järgmiselt:

Jane Doe² siseneb PMV kontorisse, mainib kolme juhtumit, mis on äratanud temas kahtluse, et ta mees petab teda, siis lappab läbi fotoalbumi ja valib näo- ning kehatüübi, mis kindlasti meeldib ta mehele, kallimale või jobust armukesele, kes on liiga ihne, et sõrmuse jaoks rahakotti kergendada. Naisele, kelle ta välja valib, – teisisõnu peibutisele – antakse mehe – teisisõnu sihtmärgi – ajakava ning peibutis korraldab sarmikusest üle voolates juhusliku kohtumise. Loomulikult on ta varustatud kaamera ning mikrofoniga, mis salvestavad kõik mehe patustamised.

Jillian on peibutis.

Talle makstakse selle eest, et ta naeratab, valetab. Flirdib. Ja teistele kuuluvad mehed neelavad kõik alla ilma lusikat kasutamata, tõestades, kui vastikud nad tegelikult on.

Mõned inimesed (need, kes on süüdi) võivad Jilliani tegevust pidada lõksude ülesseadmiseks. Mõned (need, kes on rohkem kui süüdi) võivad pidada tema tegevust ebaõigeks. Aga Jillian ei suudelnud mitte kunagi, ei puudutanud ega keppinud nende meestega, andis neile vaid võimaluse ennast ise sisse rääkida ja tema südametunnistus oli puhas. Pealegi ei oleks probleemi, kui sihtmärgid ta lihtsalt minema saadaksid.

Selle asemel naeratasid nad talle vastu, rääkisid talle omakorda valejutte ja flirtisid temaga. Ühe arvatava metsiku armuöö eest olid nad valmis unustama truuduseaastad, heitma kõrvale au ja üles näitama täielikku lugupidamatust oma kallima suhtes.

Jilliani arvates väärisid nad kõike, mida said.

Ta ei öelnud kunagi oma klientidele, et nende mehed olid neile truudust murdnud, see oli tema ülemuse töö. Ent ta jälgis tihti neid vestlusi teises toas monitorilt ja nähtu oli südantlõhestav. Pisarad, needmine, masendus. Truudusetuse ohvrite tunded kõikusid ühest äärmusest teise, kuid üks oli kõigil ühine: rikutud elu. Vaat selle pärast Jillian nautiski võimalust niisugustele meestele nina pihta anda. Nende pärast ei ole meeste partnerite elu enam see, mis oli enne.

Ja milleks?

Abielus mehed teesklesid, et nad on lahutatud, lihtsalt selleks, et saak kätte saada. Kihlatud mehed teesklesid, et on vallalised, lihtsalt selleks, et saak kätte saada. Meessõbrad teesklesid, et nad on vabad, lihtsalt selleks, et – jah, te arvasite ära – saak kätte saada. Mitte ükski Jilliani sihtmärkidest ei jätnud kunagi kasutamata võimalust talle külge lüüa.

Ta ei saanud sellest päriselt aru. Ta on kenake, seda küll, aga üldsegi mitte silmipimestavalt kaunis. Keskmist kasvu, päris kena figuuriga, mille säilitamiseks ta nägi palju vaeva, pikkade mustade lokkis juustega, suurte siniste silmadega, lohukestega kergelt ümarates põskedes. Jumal, kuidas ta vihkab noid tillukesi, süütuid, kooliplikalikke lohukesi.

Pole mingit kahtlust – välimuse koha pealt ei olnud ta midagi erilist. Aga välimusel polnud mingit tähtsust, kui mõni mees juhtumisi arvas, et ta ratsutab mehel nagu karussellihobusel. Äkitselt kujutas ta endast kõiki seksifantaasiaid, mida mees oli eales hellitanud.

Tõprad. Jillian oli juba kuus aastat PMV-s töötanud, oli alustanud juba kahekümne ühe aastaselt. Esimese hetkega oli ta saanud vastaka rahulduse, kui tabas mehe otse teolt ja säästis naise südamevalust. Aastatega oli rahuldustunne vaid kasvanud.

Aga, ah, rääkides meeste teolt tabamisest... ta vaatas kella ja ohkas. Juba kümme minutit tagasi oleks ta pidanud ülemusega kokku saama; selle asemel oli ta jälginud Anne’i, kui see sisenes kontorisse musternäidisega pikast blondist silmarõõmust. Jillian oli meest vaid hetkeks silmanud, kuid sellest piisas teadmaks, et mees oli päevitunud ja lihaseline ja kandis teksaseid, mis ümbritsesid täiuslikku, ihaldusväärset tagumikku.

Jillian võis küll arvata – teadagi! –, et mehed on sead, aga ta polnud pime ja talle meeldis vaadata. Vaatamine oli ainus, mida ta endale lubas, nii et kui ta vaatas, siis ikka põhjalikult. Läbitungival pilgul, mis nägi röntgenikiirena läbi riiete, evimata mitte mingisugust sündsustunnet.

Mõnikord tundus ta endale piilujana, kes, nina vastu klaasi surutud, vaatab kaupluseaknast sisse ja iial ei osta ilusaid, ülehinnatud asju, sest teab, et hiljem hakkab ostu kahetsema.

Miks anda välja raskelt teenitud raha, kui kõnealune ese langeb kindlasti varaste küüsi, rüvetatakse, määritakse või rebitakse ribadeks?

Korra (või paar) oli ta lasknud võrgutava müügitehnikaga „müügimehel” ennast ahvatleda, kuid kõik need juhused olid lõppenud tagastatud kauba letis. Täpselt nii, need vähesed meestuttavad, keda ta endale aastate jooksul oli lubanud, kukkusid kõik PMV testiga läbi, mis oli eriti hale, sest nad teadsid, millega ta leiba teenib. Lõpuks oli ta oma nii-öelda krediitkaardid puruks lõiganud.

Ta ohkas. Mis masendavad mõtted. Peab mõtlema millestki muust. Näiteks ülemusest. Mis juhtumisi viis ta tagasi Prinkpepu juurde. Mees ja Anne olid sulgenud kabinetiukse ja mitte ainsat häält polnud sealt sestsaadik kostnud. Isegi kõrva surumine vastu luugiga varustatud klaasseina polnud andnud tulemusi. Jah, ta võttis nuuskimise omaks. Ta ei leidnud, et eravestluste pealtkuulamises, kellegi lauasahtli avamises, rahakotti, kindalaekasse, salaja ükskõik kuhu piilumises oleks olnud midagi halba.

Salategevus on parim moodus, kuidas inimeste kohta teavet saada. Nende kohta tõde teada saada.

Kohvi rüübates nõjatus Jillian vastu tooli seljatuge ja heitis ülemuse kabinetiukse poole veel ühe pilgu. Tal oli õhtuks ülesanne ja enne sai ta alati Anne’iga kokku, et strateegiat arutada, justkui oleks meesterahva huvi äratamiseks vaja rohkem kui rindu kergitavat rinnahoidjat ning ma-olen-nii-süütu-aga mul-pole-püksikuid-jalas naeratust. Ent siiski. Ta pidi nelja tunni pärast ettenähtud kohtumiskohas olema ja ta ei olnud veel näinud sihtmärgi fotosid.

Kui ta kannatamatult jalgu vastu põrandat kõpsis, klõbisesid ta mustad tikk-kontsad väga sinise ja väga ilmetu boksi põrandaplaatidel. Siin polnud ainsatki isiklikku asja, ei ainsatki perepilti, kui postrid välja arvata. Talle meeldis tööasju eraldi hoida – ja palju ta oma kubrikust hooliski? Ta tahtis teada, millest Asjalik Anne ja Prinkpepu rääkisid. Ta tahtis teada, mida nad tegid.

„Kas sa nägid seda kutti, kelle Anne oma kabinetti viis?”

Jillian pöördus käheda, naiseliku hääle peale kiiresti toolil ringi. Tema boksiuksel seisis vanilje- ja suhkrulõhna pilves Georgia Carrington. Rikkalikud, siidised punased juuksed raamisid ilusat peenejoonelist nägu.

Georgial olid õrnad põsesarnad, elegantne nina, mandlikujulised rohelised silmad ja veatu nahk. Tema figuur oli vallatult vormikas ja hetkel kattis seda õlapaelteta, napimast napim punane tuppkleit. Georgia ilmudes muutusid mehed oma hormoonide orjaks, polnud siis ka ime, et ta oli PMV kõige populaarsem peibutis.

Aga ega see alati nii olnud. Jillian tundis Georgiat juba algkoolist saadik, kui Georgia oli kiitsakas tedretähniline laps. Kõik pilkasid teda halastamatult, aga Jillian oli temas ära tundnud sugulashinge – mõlemad tüdrukud kogu maailma vastu.

Ent sellest ei kujunenud ametlikku sõprust, kuni Thomas Fisher kutsus Georgiat tähniliseks porgandpeaks. Jillian oli poisile vastu nina andnud, Georgia oli ta käe kinni sidunud ja sellest hetkest said neist parimad sõbrad.

„Nägin küll,” vastas Jillian nüüd. Ta pani kohvitassi käest, võttis pastaka ja hakkas sellega vastu tooli käetuge kopsima. „Kes ta on ja miks ta siin on?” Võib-olla on ta klient? Aga nemad tegelesid ju ainult naistega. Kui just... kas ta kahtlustas, et ta naine on lesbi? See oli võimalik, kuigi Jillian ei saanud aru, milline naine eelistab sellisele esmaklassilisele lihasepuntrale teist naist.

„Võib-olla Anne otsustas loobuda oma seisukohast eneserahuldamise vooruste kohta ja võttis armukese.” Georgia kepsutas ümber kirjutuslaua ja potsatas lauaäärele istuma, kortsutades pabereid ja kaustu. Tema punase kleidi alaäär libises üles ja paljastas mitu tolli päevitunud, pringist reiest.

Jillian kehitas õlgu. „Võib-olla ta on Anne’i õe mehevenna nõo onu ja tuli siia raha laenama.”

„Jajah, noh, võib-olla ma tahaksin saada tükki tema õe mehevenna nõo onu küljest. Oleksin peaaegu toolilt kukkunud, kui ta mööda läks.”

Jillianilgi oli olnud väga naiselik reaktsioon: hingetus, kikki tõmbunud nibud, kiirenenud pulss. Sellest oli hulk aega möödas, kui tal viimati intiimsuhe oli ja, noh, patu lõhn – ainus viis, kuidas seda kirjeldada – oli selle mehe järel hõljunud veel kaua pärast seda, kui ta ülemuse kabinetti kadus ja enda järel ukse sulges.

„Ma arvasin, et sul on kallim,” ütles Jillian ja püüdis mitte kulmu kortsutada, kujutledes Georgiat ja Prinkpeput. Koos. Alasti.

Sünge, painatud pilk ilmus ta sõbra silmi, kuid kustus kiiresti. „Oli küll.” Georgia ohkas. „On.”

„Probleemid?”

Georgia viibutas kätt ükskõikse – teeseldud? – naerupahvaku saatel. „Muidugi mitte. Kõik on samamoodi, nagu on olnud viimaste nädalate jooksul. Wyatt ütleb, et ma olen ilus, ja teeb absoluutselt iga päev abieluettepaneku. Ja absoluutselt iga päev ma vastan, et mõtlen selle üle järele.”

„Kui sa pead järele mõtlema, siis pole ta sinu jaoks õige mees.” Jilliani arvates ei olnud mees Georgia jaoks kindlasti õige. Jah, ta kohtles naist kui kuningannat, puistates meelitusi tema ilu kohta. Aga kuhu jäid komplimendid Georgia teravmeelse mõistuse ja lahke südame kohta?

„Olen sinu argumente tema vastu kuulnud tuhandeid kordi, nõustaja, nii et pole mõtet asja uuesti üles soojendada. Ma tahan lihtsalt olla kindel, et me jääme igaveseks kokku, muud midagi.” Georgia hääl kõlas õnnetult.

„Me võiksime talle veel kord PMV testi korraldada.” Iga naine, kes siin töötas, pani varem või hiljem oma mehe PMV testiga proovile. Ainult kaks olid läbinud testi edukalt. Wyatt ja üks mees, kellega Selene oli käinud – ja hiljem maha jätnud, kui leidis ta voodist teise mehega.

„Ta teeb selle jälle edukalt läbi. Kuna ta teab, mis tööd me teeme, suhtub ta alati kahtlustavalt kaunitesse naistesse, kes talle lähenemiskatseid teevad.” Georgia pani jala üle põlve ja seelik sõitis veelgi kõrgemale. „Aitab Wyattist. Ma tahan pisimate üksikasjadeni rääkida Anne’i võimalikust armukesest. Ta peab küll superkangelane olema. Mõnumees või midagi selletaolist, kui suudab ainsa pilguga viia naise orgasmini. Ükski tavaline mees ei oleks suutnud Frigiidset Anne’i võluda eravestlusele.”

Jillian pöördus õhinal Prinkpepu teema juurde. „Kas ta vaatas sind, kui sinust mööda läks?” küsis ta mõtlikult, mõõtes mõttes mehe iga seksikat sammu. „Kas ta ilmutas huvi?”

Georgia kibrutas laupa ja ta punakad kulmud läksid kortsu. Ta pilgutas tärkavas segaduses silmi. „Ei. Ei ilmutanud.”

„Ta eiras ka mind,” tähendas Selene Jilliani boksist möödudes, pea kausta kohale langetatud. „Ja Danielle’i.”

„Ta ei vaadanud ka minu poole,” rahustas Jillian Georgiat. Tegelikult polnud mees Jilliani poole ainsatki pilku heitnud ja Jillian oli õhku ahmides teinud piisavalt häält, kui taipas lahtivajunud suu kinni panna. Asi polnud selles, et Jilliani arvates pidi iga mees talle tähelepanu pöörama või midagi taolist. Aga selles kontoris naisi täielikult eirata, otsekui oleksid nad aseksuaalsed olendid... võib-olla on mees gei.

„Milline raiskamine, kui ta on gei,” sõnas Georgia, kinnitades Jilliani mõtteid.

Tegelikult oli see ülimalt tähendusrikas, et kumbki ei pidanud võimalikuks, et mees on nii pühendunud oma naisele või sõbratarile, et ei märka teisi naisi. Seda mõtet ei tulnud neile pähegi.

„Aga ma ei saanud temalt gei-signaali,” lisas Georgia. „Kas sina said?”

„Ei.” Kui ta pole gei, mis ta siis on? Jillianile ei meeldinud saladuslikud olukorrad (need olid nõmedad), ta vihkas mõistatuste kokkupanekut (need olid jama) ja üllatuste peale tahtis ta sülitada (need olid ühtaegu nõmedad ja jamad). Võib-olla see oligi põhjuseks, miks talle meeldis PMV-s töötada. Tulemus oli igal õhtul sama. Sihtmärk pettis. Lool lõpp.

Hüva, see on veidi kurblik.

„Mis sa arvad, kas ta on pime?”

„Ole nüüd ikka, uurija Carrington. Sa suudad parema põhjuse välja pakkuda. Tal polnud juhtkoera ega keppi. Ja ta ei komistanud ega vajanud Anne’i toetavat kätt.” Jillian mõtiskles hetke. „Ma arvan, et ta oli nii endasse süvenenud, seetõttu ei tajunudki majas teisi inimesi.”

„Oh, kahtlemata on sul õigus. Milline eesel!” Lõpetanud oma mõtteis arutelu, kuna see tegi Prinkpepust jobu ja seega oli ta vääritu, et aega tema peale raisata, tõukus Georgia jalule ja keerutas end ringi. „Noh... kas sulle meeldib mu uus kostüüm?”

„Sa näed välja nagu libu. See meeldib mulle.” Jillian naeratas laialt. „Kas sul on täna õhtuks ülesanne?”

Georgia potsatas vastu naeratades tagasi lauaservale. „Ei. See on Wyatti jaoks. Pärast eilset ülesannet...” Tema täidlased punased huuled kõverdusid vastikustundes. „Ei tahakski enam välja minna. Istun oma sihtmärgi kõrvale – kohvikus, kas sa kujutad ette – ja see ilge värdjas üritab kohe end mulle püksi rääkida. Teie isa on kindlasti varas. Kuidas muidu sai teie silmadesse see tähesära. Öak! Jumala pärast ja ise on veel abielus ning äsja pühitses abielu kuueteistkümnendat aastapäeva.”

„Las ma arvan. Ta väitis, et on just lahutanud, ta ei suuda taluda üksildust ja sinutaoline ilus tütarlaps leevendaks valu ta südames.”

„Pihtas.”

„Mehi ei saa usaldada,” pomises Jillian vapustatult pead raputades, nii et mustad lokid lehvisid igasse ilmakaarde. „Kas sa saatsid ta pikalt?”

Georgia pööritas silmi. „Või veel! Tahtsin talle öelda, kes ma olen, aga ei saanud ju reegleid rikkuda.”

Tõe paljastamine võis tekitada paanikat ja paanikas sihtmärk võis osutuda ohtlikuks, isegi elukardetavaks. „Mida sa siis tegid?”

„Kindlustasin, et tal pole tükk aega kellegi püksikutesse asja, võib-olla ka enda omadesse mitte.”

Jillian patsutas heakskiitvalt sõbra põlve. Nad olid mõlemad pärast agentuuri tööletulekut käinud Anne’i kulu ja kirjadega enesekaitsekursustel. Anne keeldus ihukaitsjatele maksmast – liiga kallid –, seega pidid tüdrukud ülesannet täites lootma iseendale. Jillianile isegi meeldis selline variant. Ta ei tahtnud enda kaitsmiseks olla sõltuv mingist mehest/valelikust seast. Pipragaas täidab palgatud musklimehe aset ja niidab jalust ka kõige kangema vastase.

„Anne näitas veidi aega tagasi tema naisele videot ja naine puhkes nutma. Ma jälgisin seda rumala peaga konverentsitoa ekraanilt.” Georgia ohkas kergelt, väljuv hingeõhk sama õrn nagu ta isegi. Ta trummeldas täiuslikult maniküüritud küüntega lauale.

Jillian ei maininud, et temagi oli naist näinud, kui too kontorist lahkus. Naise pisaraist märjad põsed oleksid Jillianigi peaaegu nutma ajanud. Vaeseke. Teda ootab ees raske teekond.

Ohvreid teavitati alati päev pärast tõendusmaterjali kogumist. Polnud põhjust piina pikendada. Nutvad naised tekitasid Jillianile alati hingevalu. Sõjakad – noh, nemad võivad küll teda ja teisi peibutisi hetke vihata, aga hiljem on nad neile tänulikud.

Ent siiski. Võib-olla peaksid nad Georgiaga ülesande täitmise järgsel hommikul hiljem tööle tulema.

„Kas tead, ma vihkan seda osa meie tööst.” ütles Georgia. „Ma tahaksin kas või kordki näha õnnelikku lõppu, meest, kes ei hooli ilusast näolapist. Meest, kes on õnnelik sellega, kes tal on, isegi kui naine on kaalus juurde võtnud või näkku on ilmunud mõned kortsud.”

„Mina ka, aga me ju teame, kui vähe tõenäoline see on. Ja on parem, kui naised saavad tõe teada nüüd, aga mitte hiljem,” tähendas Jillian veendunult. Lõppude lõpuks teab ta seda omast käest. Aastaid tagasi oli ta isa petnud ema ja ema ei teadnud midagi, ei olnud üldse kahtlustanudki. Aga väike Jillian teadis – issi oli viinud ta naabrite juurde „kassiga mängima”. Ta oli jooksnud selle lollaka kassi järel otse magamistuppa ja oli see alles olnud vaatepilt!

Isa polnud küll otsesõnu palunud tal vaikida, aga ta pidi teadma, et Jillian ei räägi sellest emale mitte kunagi, kartes vanemate lahkuminekut.

Teda näris süütunne, et ta emale ei rääkinud.

Mõni kuu hiljem ei suutnud ta tõde enam endale hoida ning rääkis vanemale vennale ja õele. Nad palusid, et ta ei räägiks emale, nemadki ei tahtnud olla vanemate lahutuse põhjustajaks. Ja ta oli vaikinud. Jälle. Teeselnud, et isa läks toidupoodi, kui ta tegelikult hiilis kõrvalmajja.

Ta oli ainuke seitsmeaastane, kellel olid maohaavad.

Umbes kuus kuud pärast seda lendas ema õele külla. Aga mingil põhjusel otsustas Evelyn varem tagasi tulla. Siis ta leidiski Jilliani isa naabrinaisega voodist. Ema sai vapustuse ja Jillian avaldas viimaks tõe.

Järgmisel hommikul püüdis ema ennast tappa.

Taas süttis Jillianis tuttavlik raevuhoog, peas välkusid kujutluspildid verdjooksvast ja teadvusetust emast. Tema oli see, kes ema leidis. Mitte vend Brent. Mitte õde Brittany. Mitte isa. Tema oli see, kes nuttis veritseva ema juures – Jillian pühkis kiiresti need mälestusest peast, et mitte hakata jõuetus vihahoos rusikaga vastu seina taguma. Ta ei tahtnud mõelda noist muret täis nädalaist, kui ema vaakus elu ja surma vahel.

Ütlematagi selge, et ta pole isaga sellest ajast saadik rääkinud. Ema oli temast lahutanud ja isa oli minema läinud. Ta helistas Jillianile ikka veel vähemalt korra nädalas, aga Jillian ei võtnud kõnet vastu. Brent, muretu ehitusettevõtja, ja Brittany, õrna südamega koduperenaine, palusid tal peaaegu iga päev isale andestada, aga ta ei suutnud. Võib-olla kunagi edaspidi, mõtles ta... Ei. Mitte kunagi, otsustas ta järgmisel hetkel. Liiga palju oli valu.

„Ilma meieta,” ütles ta nüüd Georgiale läbi hammaste, „oleksid need naised kadunud valede võrku, arvates, et nende mehed armastavad ja austavad neid.”

Georgia mõtiskles nende sõnade üle mitu minutit, siis kehitas õlgu. Valgus langes ta särava kehageeliga nahale ning laotas sädeluse üle paljastatud õlgade. „Võib-olla on valede uskumine õnne ainuke võti.” Täna oli esimene kord, kui ta väljendas kahtlusi nende elukutse kohta.

On sellel midagi tegemist Wyatti ja tema abieluettepanekuga?

„Ja kuhu sa siis täna õhtul lähed?” küsis Georgia, enne kui Jillian jõudis midagi pärida. „Sa näed välja kui odav libu.”

„Tänan väga,” lausus Jillian südamlikult naeratades. Tal oli seljas avara V-kaelusega liibuv valge särgik, mis paljastas rindevahe, peaaegu olematu, narmas-alläärega teksaseelik, lai hõbevöö ja kõrged mustad saapad. Ta juuksed olid metsik, taltsutamatu lokikuhil, nägu paksult meigitud.

Praegu peale vaadates karjus kõik temas: „Sadul selga ja ratsutama!” Kuid mehele, keda ta täna pidi „võrku” püüdma, ilmselt meeldisid selliselt riietatud naised. Mida silmatorkavam, seda parem, oli öelnud mehe sõbratar, kes ka ise riietus nagu kroonipoe prostituut.

„Ma lähen Lihaturule,” selgitas Jillian. Jumala tõsi, selline nimi oli Oklahoma City tukslevas südames asuval ööklubil. Eeldatavasti oli see saaki varitsevatele vallalistele moekas koht.

Tänaõhtuse sihtmärgi elukaaslane ütles, et mees on juba mitu nädalat ööklubis käinud. „Õlut” joomas. Jillian uskus seda sajaprotsendiliselt – kui tisse ja tagumikku nüüd õlleks kutsuti. Kui mees kulistas seal ainult paar külma õlut, miks ta siis ei võinud sõbratari kaasa võtta? Miks ta jättis naise koju ning nõudis, et ta püsiks paigal?

Anne oli soovitanud, et enne peibutise valimist võiks sõbratar ise meest jälitada, kuid naine heitis selle mõtte otsekohe kõrvale. Jillian arvas teadvat miks. Üks asi on arvata, et mees sind petab, hoopis midagi muud aga ise oma silmaga pealt näha. Lisaks võidi sõbratari märgata ja mees võis oma käitumist vastavalt muuta.

Anne’i kabineti uks paiskus äkki lahti ning Jillian ehmatas. Üllatas ka Georgiat, kes ahmis kuuldavalt õhku.

Jillian ajas end järsult sirgu, kui Anne kabinetist pea välja pistis. Hetkeks silmas ta ülemuse hallinevat pead ja tõredat, kortsus nägu, kui Anne hõikas: „Jillian. Tule kohe siia. Mul on sulle halbu uudiseid.”

Ta kadus midagi lisamata, kuid jättis ukse lahti.

Olgu siis pealegi. Jilliani süda jättis löögi vahele. Ta heitis Georgia poole närvilise pilgu ja sellest polnud põrmugi abi, et ta sõber oli silmad ja suu pärani ajanud. Peopesad muutusid higiseks ja ta tõusis püsti.

„Halvad uudised,” lausus Georgia vaikselt, jagades tähelepanu Jilliani ja ukse vahel. „Ta on tavaliselt küllalt järsk, aga see oli...”

„Võib-olla on mu sihtmärk määratud teisele ajale,” lausus Jillian lootusrikkalt.

„Võib-olla.”

Georgia hääl ei kõlanud kuigi veenvalt ja südamepõhjas ei uskunud Jillian seda isegi. Kurat. Kurat! Rohkem kui tänast ülesannet arutada oli Jillian tahtnud rääkida Anne’iga enda kaasosanikuks võtmisest või sellest, mida ta soovis tegelikult – et Anne agentuuri talle maha müüks.

Ta oli püüdnud juba mitu korda seda teemat üles võtta, kuid iga kord oli Anne olnud hõivatud ja oli ajanud ta minema lubadusega arutada asja „hiljem”.

Polnud kedagi sobivamat või enam valmis agentuuri üle võtma kui Jillian. Ta oli olnud siin igavesti (mõnikord tundus nii) ja tal oli palju suurepäraseid mõtteid, isegi kui ta ütleb seda ise, rääkides PMV uuele tasandile viimisest. Näiteks nõustamiskeskus truudusetuse ohvritele, tugigrupid ja isegi veebileht, mis hoiataks naisi teatud meeste eest. Midagi Interneti häbiposti taolist, mille võiks ristida Sigavirinaks ja mis võiks notsumeetril näidata, kui kõrge on teatud meesinimeste reiting. Kõige ebaihaldatavamad Oklahomas.

Kui oleks tema tegemine, saaksid PMV kliendid seda sorti abi, mida tema ema ei saanud.

Nüüd peab see vestlus ootama. Jälle.

Halvad uudised... ta neelatas. Kindlasti läheb miski aia taha ja Anne’i hääle järele otsustades kahtlustas Jillian, et see on ta ise.

1 Miss Piggy – tegelane populaarsest telesaatest „The Mupppet Show”. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

2 Jane Doe – viide naisele, kelle tegelik nimi on teadmata või peab jääma salastatuks. Eriti tavaline USA ja Kanada kohtupraktikas.