Читать книгу Püüa mees võrku! - Gena Showalter - Страница 6

Ma tunnen puudust oma kaisukarust. Kas sa ei magaks minuga?

Jillian sisenes Anne’i kabinetti, süda tagumas. Anne istus juba oma kirjutuslaua taga. Ta oli karm, asjalik naine, alati järsk ja nõudlik, kuid ta polnud kunagi varem Jilliani kohalolekut nii jõuliselt nõudnud. Polnud kunagi öelnud, et tal on „halbu uudiseid”.

Mis toimub? Kas ta tahab minust vabaneda? Miks? Mida võis Jillian küll teha? Ta vaatas ülemust uurivalt. Anne oli ebamäärases vanuses ja keeldus surmaähvardusel sellest rääkimast. Jilliani arvamus? Kaks tuhat, aastake sinna või tänna. Sügavad vaod kahel pool suud, silmi ja põski. Karmid hallid juuksed, tavaliselt krässus – aga ei. Täna ta juuksed ei olnudki krässus. Täna olid need üle pea kammitud, muutes ta peaaegu... kenaks. Oeh. See juhtus küll esimest korda.

Anne tõstis pilgu pabereilt oma laual – pilk tema pähkelpruunides silmades, mis enamasti väljendas ainult ärritust, oli nüüd süüdlaslik. „Pane uks kinni,” käskis Anne, pöörates taas tähelepanu pabereile.

Selga ülemuse poole pööramata surus Jillian rasked klaasuksed kinni. Rulood olid alla lastud, nii et keegi ei näinud sisse. Jillian vaatas närviliselt ruumikas toas ringi. Suured aknad võtsid kaugema seina täielikult enda alla ja nende ette rivistus hulgaliselt surevaid toataimi. Baarikapil seisis avatud viskipudel.

Ükskord tahab ta seda kabinetti endale saada. Kas see võis praegu üldse võimalik olla?

Prinkpepu istus kirjutuslaua ees ühel toolil. Ta oli seljaga Jilliani poole ega vaevunud pöörduma, et teda tervitada. Mees istus lösakil täielikult lõdvestunud poosis sinisel plüüstoolil. Veidi ebaviisakas.

„Mis toimub?” küsis Jillian, uhke, et ta hääl kõlas rahuliku ja muretuna.

„Istu.” Järsu noogutusega osutas Anne toolile Prinkpepu kõrval.

Kas Anne kavatses ta vallandada? Kas see blond poiss oli siin, et Anne’i kaitsta, kui Jillian peaks raevuma? Kohe läks ta mõte viimastele vähestele ülesannetele, mida ta oli täitnud. Tõsi küll, ühele sihtmärgile oli ta andnud hoobi keradesse. Aga mees on ikkagi võimeline lapsi saama. Tõsi küll, ta oli põhjustanud baaris kakluse. Aga keegi ei saanud surma.

Jillian neelatas äkki kurku tõusnud klombi ja astus tooli juurde. Ta istus, silus värisevate kätega teksaseelikut. „Mis toimub?” küsis ta uuesti.

„Jillian Greene,” lausus Anne, „saa tuttavaks Marcus Brodyga. Marcus, see on Jillian.”

Sa oled muretu. Sul pole muresid. „Meeldiv tutvuda,” sõnas ta pöördudes ja tervituseks kätt ulatades.

Mehe tähelepanu ei kaldunud hetkekski Jilliani poole. Tema pilk oli suunatud otse enda ette, kergitas vaid naise sõnu tunnustades kulmu. Olgu siis nii. Mees ei tahtnud teda vaadata, temaga rääkida ega teda puudutada. Halvad uudised...

Suu kuivas. Võib-olla mees polnudki nii ligitõmbav. Jilliani käsi langes alla.

Anne toetas küünarnukid kirjutuslauale ja puuris karmi pilguga Jilliani. „Marcus hakkab agentuuris peibutisena tööle.”

„Mida?” Jilliani suu vajus ammuli, kuid ta sulges selle naksatusega. Ta poleks iial osanud midagi sellist oodata, kuuldu ei mahtunud pähe. Kui palju kordi oli ta kuulnud Anne’i jumala ja oma kolme tõprast eksabikaasa nimel vandumas, et ta ei palka kunagi kedagi, kellel on peenis. Sellegipoolest tundis Jillian kergendust. Ta pole vallandatud. Jumalale tänu. „Ma arvasin, et sa tahad agentuuri hoida testosteroonivabana.”

„Tahtsingi, aga mõtlesin ümber.”

Mis vastus see oli? Anne vihkas mehi. V.I.H.K.A.S. See oligi põhjus, miks ta avas agentuuri. Jilliani mõistus tõrkus uskumast, et ta on palganud mehe ja maksab talle tõestamise eest, et naised on sama ebausaldusväärsed kui mehed. Ta ei oleks suutnud üles lugeda, kui palju oli Anne aastate jooksul (kahjurõõmsalt) minema saatnud mehi, kes otsisid tööd.

Ilmselt on tal selles olukorras midagi märkamata jäänud ja ta peab nüüd pingutama, et aru saada. „Kas me hakkame kliente püüdma geide seast?”

Marcus Brody turtsatas. See oli ta ainuke reaktsioon. Ja ometi jooksis värin Jillianil üle selja. Kuidas saab üks tilluke turtsatus olla nii... meeleline? Ei tea, milline siis ta hääl veel võib olla?

„Ei, ta ei ole gei,” tähendas Anne silmi pööritades.

Jilliani segadus kasvas. Kas see on mingi nali? Ta heitis selle mõtte juba eos kõrvale. Anne’il ei olnud huumorimeelt. Võis see olla – ta ahmis õhku, kui vastus loksus paika. „Anne, kas ma võin sinuga minutikese omavahel rääkida?”

„Ei.” Anne piilus Jilliani järeleandmatult üle prilliklaaside. Karmilt. See oli tuttav ilme. „Aeg on ülimalt tähtis ja ma tahaksin selle kohtumisega ühele poole saada.”

Hästi. Jillian ütles oma kahtluse Marcuse kuuldes otse välja. „Kas ta šantažeerib sind?”

Viimaks otsustas kõnealune mees teda oma pilgu vääriliseks pidada. Samal hetkel, kui Jillian tema poole vaatas. Nende pilgud kohtusid, naise sinisilmad mehe sametpruunidega, ja Jillianil jäi hing kinni. Selja tagant oli mees hunnitu. Eestpoolt oli ta vaimustavam, kui Jillian oleks osanud arvata. Tegelikult uskumatu kui võrratu. Pikk, blond ja lihaseline. Päevitunud ja jõuline. Peaaegu metsik, otsekui ei kuulukski ta kaasaega, vaid verejanuliste viikingite kampa, kelle ainsaks eesmärgiks vägistamine ja rüüstamine.

Mees mõõtis Jilliani ülalt alla, tumedais silmades põlastus.

Põlastus? Mida ta siis teinud on? Ise sa süüdistasid teda väljapressimises, tobu. Ja ära unusta, et sa süüdistasid seda nii mehelikku eksemplari omasooiharuses. Oo jaa. Aga ikkagi. Mehe pilk süütas Jilliani sisemuses tulise leegi. Mõned nimetaksid seda ihaks. Jillian nimetas seda tüütuseks. Mees ei tohiks pidada teda mingiks endast alamaks olendiks, mis siis, et teda provotseeriti. Ta isegi ei tunne naist.

„Miks on nii raske uskuda, et ma töötan siin seaduslikult?” nõudis mees.

Nüüd oli esimene kord, kui ta rääkis, ja tema hääl uhtus Jillianist üle voolavate, erootiliste lainetena ning pani Jilliani iga keharaku kuumama. Tema hääl oli palju võrgutavam, kui Jillian oli osanud kahtlustada. Dekadentlik. Noh, olgu, võib-olla ta tundis veidike ihalust.

„No nii? Ei olegi midagi vastata?”

Mees rääkis sügava, kumiseva rütmiga, pisuke Inglise aktsent muutis sõnad kirglikult tuliseks. Jilliani rinnanibud kõvastusid – pagan võtaks neid reetureid! – ja ta pidi kokku koguma viimse kui tahtejõuraasu, et mitte katta neid kätega, sest ta õhuke, liibuv särgik paljastas kõik. Kõik. Mees peaks olema pime, kui ei märka tema nibutervitust.

Jillian neelatas. „Palun vabandust, kui solvasin. Seda polnud mul kavas. Te lihtsalt ei ole seda sorti inimene, keda Anne tavaliselt tööle võtab.”

Mehe liivakarva kulmud kerkisid. „Ja milline inimene see oleks?”

„Vagiinaga,” vastas Jillian järsult.

„Ma võin teile kinnitada, et mul on midagi paremat.”

Jillian pilgutas silmi, seedis hetke mehe sõnu ja raputas pead. „Palun öelge, et te ei vihjanud sellele, mida ma teie vihjest välja lugesin.”

„Vihjasin?” Mees turtsatas, hääl kõlav ja mesimagus, üdini köitev ja täiesti pilkav. „Ma rääkisin lihtsalt tõtt, Lohuke.”

Lohuke? Brrrr! Vähe sellest, et Anne võttis tööle mehe, ta palkas täispuhutud egoga mehe. Elu oleks täiuslikum isegi siis, kui Jillian oleks plaaninud günekoloogilist uurimistööd ja kaalunud kakssada kilo. Ta oli siiski omamoodi õnnelik, et mees oli paljastanud oma tõelise loomuse. Teadmine, et mees on näljane kult, vähendas tema välist veetlust. Vähemalt nii Jillian endale ütles.

„Mina olen selles äris parim peibutis,” lisas mees, „ja teil on vedanud, et ma siin olen. Aga teie olete küsitava moraaliga, küsitava loomusega ja kaldute oma tunnetes äärmustesse. Ma lugesin teie toimikut.”

Mees on lugenud tema toimikut? On üks asi, kui ta ise konfidentsiaalseis toimikuis salaja nuusib, aga hoopis midagi muud, kui keegi loeb tema toimikut. Põrgusse kaksikmoraal! Aga midagi kuuma – väga kuuma – uhkas ta soontest läbi, kui ta mõtles mehest seda tegemas. Midagi, mis kahtlaselt sarnanes... ihaga? Oh, pagan, mitte seda. Sa oled vihane, sest ta just äsja solvas sind. Sa ei ole erutatud. Su sisemus ei tõmbu kokku mitte ihast, vaid vihast.

„Esiteks, te poleks tohtinud mu toimikut lugeda. See on ainult Anne’i silmadele. Teiseks, ma pole küsitava moraali ega küsitava loomusega. Me pole kunagi, mitte kunagi sihtmärgiga maganud.” See oli tõsi. Ta ei tundnud sihtmärkide vastu muud kui põlgust, nüüd ja alati.

„Kümme punkti siis Jillianile,” pomises mees, „et ta pole tööd tehes riideid seljast visanud.”

Jälle lõi sädemeid see tulikuum miski. „Kas sa kuuled, kuidas ta mind solvab?” nõudis ta Anne’ilt. „Kas sa annad endale aru, mis inimene ta on, kui ta võib midagi taolist suust välja ajada?”

Anne’i pähkelpruunis pilgus sähvatas lõbusus. „Ma kuulen ja annan endale aru.”

„Ja ikkagi palkad ta?”

Anne saatis talle mõistatusliku naeratuse. „Midagi sellist jah.”

Jillian ahmis kuuldavalt õhku. Pane oma suu ükskord juba kinni. Käitu professionaalina – mitte nagu Marcus. „Sa ütled, et sa tahad, et see miiva töötaks sinu juures?” leidis ta end purskamas. Ilmselt jäi ühest lapsest selles ruumis väheks.

„Miiva?” kordas Anne arusaamatuses.

„Meesdiiva,” vastas Jillian.

„Ilus,” lausus Marcus sarkasmist nõretades. „Mina olen ka kohal, kas teate. Te võiksite selle virgutava vestluse edasi lükata, kuni ma olen läinud.”

„Ja sa oled sellega nõus,” jätkas Jillian, otsekui see Egoistlik Tagumik polekski rääkinud. Kõik – noh, peaaegu kõik – temas tahtis, et mees minema läheks. Kohe. Mees oli teda solvanud, aga raevuhoo asemel, mida ta oli püüdnud endas esile kutsuda, tahtis ta hoopis mehel riided seljast kiskuda. Palun väga. Ta võtab selle omaks. Sellist asja polnud temaga varem kunagi juhtunud ja see ajas talle judinad peale. „Kas tema suhtumine ei tekitagi sinus tahtmist sööta ta siseorganeid oma kassidele?”

Anne tõstis nimetissõrme. „Esiteks, mul pole kasse.” Teine sõrm. „Teiseks, tema suhtumine ei häiri mind, sest temaga suhtlema hakkad sina. Ta tuleb täna sinuga kaasa.”

„Mida?”

„Kuulsid küll. Ta tuleb sinuga kaasa.” Anne’i hääletoon ei lubanud vastuvaidlemist ja ta näoilmest oli kadunud viimane kui huumorivirve. Jillianil polnud aega vastatagi, kui Anne lisas: „Nagu Marcus juba mainis, ta on seda sorti tööd varem teinud. Aga ma tahan, et ta jälgiks, kuidas me PMV-s töötame.”

„Siin on sinu uue sihtmärgi fotod.” Ta ulatas ühe Jillianile ja teise Marcusele. „Ülejäänud päeva ajan ma isiklikke asju, homme olen tagasi. Sa oled professionaal – ma loodan –, nii et sa peaksid suutma ühe päeva ilma minuta hakkama saada.”

Mida? Mida! „Kuhu sa lähed?” lausus Jillian õhku ahmides. Ta pigistas värisevil sõrmil fotot.

„Ma juba ütlesin, see on isiklik asi. Aitab küsimustest. Hüva päeva teile.” Seda öeldes võttis Anne oma käekoti, tõusis ja suundus ukse poole. Tema tärgeldatud pükskostüüm krabises, kui ta kõndis.

„Anne,” hüüdis Jillian, süda vapustusest tagumas. Anne sõna otseses mõttes elas kontoris. Miks ta lahkub nii vara?

„Vastus on ei,” lausus Anne ja sirutas käe uksenupu poole.

„Sa ju ei teagi, mida ma öelda tahtsin.”

„Pole oluline. Vastus on ikkagi ei.” Anne tõmbas ukse lahti. Georgia vajus sisse ja kukkus kärtspunasele vaibale. Silmagi pilgutamata astus Anne temast üle ja kamandas: „Hakka tööle, Carrington.” Ning kadus koridori.

Georgia kargas püsti, põsed sama leekivpunased kui juuksedki. Ta sikutas oma õlapaelteta kleiti, et kaksikud välja ei kargaks. „Ma, ee, pidin just koputama. Kas kohvi soovite?”

„Ei, aitäh,” pomises Jillian. Kofeiinist võib saada see viimane tilk karikas, mis ta südamel vaja, et lõplikult seisma jääda. Ta poleks mingi hinna eest hommikul voodist välja roninud, kui oleks teadnud, et teda ootab ees niisugune päev.

Marcus ei toonud kuuldavale sõnagi.

„Olgu siis.” Georgia pani kiirustades ukse kinni, jättes Jilliani ja Marcuse sisse. Üksinda. Omavahele.

Raske vaikus täitis toa.

Ütle midagi. Tee midagi. Jillian kergitas end toolil ja ta pilk vilksas PMV uusima töötaja poole. Mees seiras teda, silmis läbitungimatu pilk, ühtaegu karm ja samas ka pehme. Hädaohtlik ta meelerahule. Ta kergitas end veel kord. Ole ta vastu kena ja ta ei solva sind. Siis sa ei erutu enam.

Mis, muide, lisas ta mõistus, on naeruväärne.

Millal temast selline masohhist on saanud?

„Kuidas te veensite Anne’i endale seda tööd andma?” päris ta hingetult, justkui tõuganuks hääl end läbi jäätüki ta kurgus.

Mehe oimul tuksles lihas. „Te võib-olla ei saa sellest aru, nii et lubage ma valgustan teid. See küsimus oli solvav. Tegelikult olete mind solvanud juba sellest hetkest peale, kui sisse astusite. Võib-olla te isegi taipate seda, ent teil on lihtsalt savi.”

Jillian tõstis käe, peopesa väljapoole. „Tõesõna, mul polnud kavatsust solvata.” Väga hea, sul tuleb see hästi välja. „Asi on selles, et mina tunnen Anne’i, teie mitte. See ei ole tema moodi. Teie pole ainus mees, kes on tahtnud siia tööle tulla. Varem on ta alati eitavalt vastanud.”

„Ma ei pruugi küll olla ainuke mees, kes tahab siin töötada, aga ma kinnitan teile, et ma olen parim.” Jillian ei kahelnud selles. Ükski naine ei suuda mehe võimsale võlujõule vastu panna. Aga siiski... „Siin peab midagi muud veel peidus olema.”

„Millele te vihjate?” surus mees läbi kokkupigistatud hammaste. „Et ma olen Anne’i lõbupoiss?”

Leidnud end äkitselt kaitseseisundis, ajas Jillian selja sirgu. „Noh, kas olete siis?”

„Olgu see teile teadmiseks, Lohuke. Mul pole veel kunagi näpud nii põhjas olnud, et oleksin pidanud ülemusega voodisse minema.” Ta lisas, hääletoon iga sõnaga käredam: „Ehkki te ilmselgelt olete kõva peaga, ma tõesti loodan, et te saate mu järgnevatest sõnadest aru ja ma ei pea sokinukk Happyt välja otsima. Pange tähele. See võib olla kontrolltöö. Anne. Tahab. Äritegevust. Laiendada. Jutul lõpp.”

Jillian tõmbas silmad kissi. Tugev põlguselaine – just nimelt, põlguse ja mitte mingi muu ajudeta emotsiooni laine – uhkas temast üle. Mõned inimesed leidsid juba esimesel kohtumisel ühise keele, mõned mitte. Nemad ilmselt mitte. Ja iga koosveedetud hetk suurendas vastumeelsust – just nimelt vastumeelsust ja mitte mingit muud ajudeta emotsiooni.

Kontrolli olukorda. Ära näita talle, kuivõrd palju ta sulle mõjub. „Minu küsimused ja mured olid õigustatud,” vastas ta, püüdes rahu säilitada.

„Ei olnud,” raius mees vastu.

„On täiesti loomulik, et teie ei mõtle samamoodi.” Jillian naeratas mehele magusasti. „Te ei ole sugugi mõistlik.”

„Ja teie olete kindlasti rõõmurull oma – töös,” vastas mees ja siis pomises: „Loodan, et ma ei pea vahele astuma, et kustutada tuld, mille te täna kindla peale süütate. Kuulsin, et olete juba mitu kähmlust põhjustanud.”

„Süüdistage Raevutseva Riistvara Vennaskonda,” sõnas Jillian endiselt lääge naeratusega, „mitte mind.”

„Kas te sellepärast oletegi praegu nii tusane, Lohuke? Kardate, et piiran täna teie tegutsemisvabadust ja takistan teie ligipääsu kõigile neile riistvaradele?” Selles ainsas lauses oli rohkem jälestust, kui Jillian oli kunagi kelleltki kuulnud. „Ilmselt saate te orgasmi sellest, kui õnnestub sihtmärk kiima ajada ja ise minema kõndida.”

See oli alatu. Nii alatu. Jillian küll ei armastanud seda osa oma tööst, kuid polnud midagi teha, lõpptulemus on ohvrile truuduserikkumise tõestamisel oluline. „See on naljakas tähelepanek, Mark. Eriti veel teie huulilt. Kas te just äsja ei võtnud vastu tööd, mille puhul peate naisi üles erutama ja siis minema kõndima?”

„Mu nimi on Marcus,” lausus mees rõhutatult. „Ma reageerin ainult siis, kui mind kutsutakse Marcuseks.” Kas mehe silmis ei välgatanud mitte süütunne? Ei, kindlasti mitte. Pigem uhkus. Tõenäoliselt patsutab endale mõttes õlale. Jillian kehitas õlgu. „Mida iganes, Markie.”

Möödus kaua aega, mille vältel Marcus silmitses Jilliani pingsalt. Siis lausus: „Minu sõnad riistvarade kohta olid sobimatud,” võttis ta vastu tahtmist omaks.

Jillian raputas pead, pilgutas. Kas ta söandab uskuda, et mees palus temalt vabandust? Tema isa oli seda teinud. Isegi endised kallimad olid seda teinud. Kuid nende sõnad polnud kunagi varem üle ta naha libisenud tulise kallistusena. Need sõnad polnud iial teda üdini mõjutanud ega tekitanud sundi andestada.

„Hakkame parem tööle,” sõnas ta köhatades, teadmata, mida muud öelda. Ta sundis oma tähelepanu Marcuselt fotole, mille Anne oli talle andnud. Hea teemamuutus. Mees, keda ta täna peab võluma, oli veidi üle neljakümne. Tema juustepiir oli kergelt taandunud, tal olid kenad, ripsmetest ääristatud pruunid silmad, tugev lõug ja teravad põsesarnad. Üldiselt päris kena välimusega siga.

Homme on ta senine elu kokku varisenud.

Võib-olla on Jillian emotsionaalselt aher või midagi, sest enamik inimesi oleks tundnud veidi kurbust, veidi süüd. Võib-olla oleks see pannud neid tööst isegi loobuma. Jillian aga tahtis, et mehe kallim teaks täpselt, missuguse jobu jaoks ta on keetnud ja koristanud, kellega maganud ja kelle peale oma aega ning energiat kulutanud.

Sarnaselt Georgiaga oleks ka Jillianile meeldinud kohtuda laitmatult ausa mehega, kes ei pudeneks koost keelatud kiusatuse veetluse ees. Kohtuda mehega, kes peab armastust tähtsamaks kui seksi.

See tõi ta mõtted tagasi mehe juurde, kellest ta ei tahtnud mõelda, kuid ei suutnud olla ka mõtlemata, kuna tahtis teada, mis inimene on tema. Jillian ei uskunud, et tema oleks suutnud meest auravast sitahunnikustki eemale kiskuda. Kas tal on sõbratar? Kas ta kohtleb kõiki naisi samasuguse põlgusega või ainult teda?

Kuidas ta käituks naisega, keda armastab?

„Mida te teate Darren Sawyerist, tänasest sihtmärgist?” Asjalikuks muutudes nõjatus Marcus vastu seljatuge ja ristas käed kõhul. Liigutuse mõjul tõmbus särk ta tugevatel lihastel ja sametisel nahal pingule. „Mul pole olnud juhust veel ta toimikut lugeda.”

„Tema sõbratar ütleb, et tal on keskea kriis.”

Marcus vakatas, kahvatublond lokk langes kulmudele. Kena, ometi kuidagi tervenisti mehelik. „Kas see on sõbratari arvamus? Või teie oma?” Ta toetas küünarnuki ülestõstetud põlvele ja lõua peopesale. „Teie hääletoonist võib järeldada, et mehe üle on juba kohut peetud ja ta süüdi mõistetud. Me peame olema objektiivsed, eks ole?”

„Ei,” põlastas Jillian. „Me ei pea olema objektiivsed.”

„Ja miks mitte?”

„Mis tähtsust on objektiivsusel? Mees kas petab või ei peta.” Jillian lehvitas toimikuga. „Darren vahetas oma Toyota Cobra vastu. Ta veedab kaks tundi päevas võimlas, selle asemel et vestelda oma sõbratariga nagu varem. Ja igal nädalavahetusel on ta käinud ööklubides. Tõenäoliselt on ta otsustanud vahetada oma praeguse sõbratari uue vastu, aga praegune ei tea seda. Veel.”

Juba tuttavlik vastikusläige ilmus Marcuse silmi, tungides naisest laserikiirena läbi. „Ah et uus auto, treeningud ja tantsimine võrduvad keskea kriisiga, Lohuke? Võib-olla tahab mees saada täiuslikumaks?”

Pagan, mehe aktsent on nii eriskummaliselt seksikas. See tekitas temas pakitsuse. Vaatamata sellele ta vihkas, vihkas, vihkas viisi, kuidas mees lausus sõna lohuke. Kõlas lausa hellitusena, eks ole? Aga mitte tema huulilt. See kõlas pigem sajatusena. „Ja võib-olla oli ravikuur ka see, kui ma üksipäini suure pitsa korraga nahka pistsin.”

„Mina sõidan paganama Jaguariga. Ma käin trennis. Kas see tähendab, et mul on see pagana keskea kriis?”

Kaks vandesõna. Oli Jillian ehk puudutanud hella kohta? „Noh, eks me näe.” Ta toksis sõrmega lõuga ja teeskles, et mõtleb hoolega oma järgmiste sõnade üle. „Kas te vahetasite oma vana auto uue vastu, mida te ei suuda endale lubada?”

„Ei,” vastas mees kangelt.

„Kas te lasite endale äsja tätoveerida sõnad „Ma põlen”?”

„Ei,” vastas mees veelgi jäigemalt.

„Sõbratari sõnul on Darren Sawyer teinud nii seda kui teist. Kas teie arvates võttis ta võlgu ja märgistas igaveseks oma naha ainult selleks, et saada täiuslikumaks? Või – ja ma tean, et seda ette kujutada on pingutav, aga palun kannatage pisut, Mark, – vahest üritab ta hoopis mõnd tihket kuuma peput kätte saada?”

Marcus tõmbas keelega üle hammaste. Ta oli nagu allasurutud põrgutuli, valmis plahvatama. Temal polnud tarvidust tätoveeringu järele kuulutamaks maailmale, et ta põleb. „Sada dollarit selle peale, et Darren ei võta täna vedu.”

Jillian tõmbas silmad kissi. „Kas kavatsete mind saboteerida?”

„Vaevalt küll. Mul on lihtsalt härra Sawyerisse usku. Minu arvates te eksite tema suhtes. Ma arvan, et ta lihtsalt püüab ennast väljendada. Talle piisab ühestainsast pilgust teile, et vastassuunas jooksu pista. Selle peale võin julgelt kihla vedada.”

Mida Marcus silmas peab? Et ta ei suuda meest võluda, isegi sellist, kes on saagi peal väljas? Jilliani käed tõmbusid fotot kortsutades rusikasse. Küll ta Marcusele alles näitab. Suurima heameelega. Või püüab ennast väljendada! Jookseb vastassuunas? Pole võimalik. „Võtan vastu.”

„Ei kõhklegi?” tähendas mees, kergitades liivakarva kulme moel, mida Jillian oli juba vihkama hakanud. Ja ihaldama, pagan neid hormoone võtaks.

„Ei sugugi.”

„See ei üllata mind.” Marcus raputas pead, blondid lokid laubale langemas. „Teil on endast ilmselt väga hea arvamus.”

„Tegelikult on mul meestest väga halb arvamus.” Siga, vandus Jillian mõttes, surudes samas maha tungi juukseid mehe näolt eemale pühkida. Mis tal viga on? Teda tuleks nende masohhistlike tungide pärast nahutada. Üks korralik, ülemeelik nahutamine, ja, oo jaa, üks.... Tobu. Lõpeta. „Darren ei alistu mitte sellepärast, et ta just nimelt mind tahab. Ta alistub sellepärast, et ta on kõndiv peenis ja kõndivad peenised ei suuda isegi anatoomiliselt loomutruule nukule ei öelda.”

„Oleksin pidanud taipama, et te millegi säärasega välja tulete.” Marcus tõi taas kuuldavale ühe sügava, süngelt salapärase naeruturtsatuse. Tumedama kui šokolaad. Rammusama kui vahukoor. „Te olete meestevihkaja, on mul õigus, Lohuke?”

Jillian hammustas nii kõvasti huuli, et suhu valgus metalne maiste. „Ma vihkan valetajaid ja ma vihkan petiseid. Nii et jah, ilmselt siis olen meestevihkaja.”

„Võib-olla pole te veel kohanud õiget meest.”

„Kas see mees peaksite olema teie, Mark-tark?” põlastas Jillian, väljendades sellega, kui naeruväärseks ta seda mõtet pidas. Jessas, ta polnud kunagi kedagi teist nii kiiresti ja nii tugevasti vihkama hakanud. Mees on jälk. Üdini jälk. Ja nii ihaldusväärne, et käed värisesid vajadusest teda puudutada. Temast on saanud masohhist, see on kindel. Imelik, et ta seda enne tänast polnud avastanud.

„Te ei pea muretsema selle üle, et ma hakkan teile ligi tikkuma,” lausus mees. „Te ei ole minu tüüp.”

„Ja milline see oleks?” libises Jillianil üle huulte.

„Külm ja südametu. Ja mu nimi on Marcus.”

„Kas te väidate, et mina olen külm ja südametu, või meeldib teile seda sorti naistega kohtamas käia?”

„Teie.”

Oh, kuidas ta ajas Jilliani vere keema, hõõguvpunaselt, kirglikult. Ta ei ole külm ja ta ei ole südametu. Kuid solvang tabas teda ja tabas kõige hellemasse kohta, sest mõnikord, aga ainult mõnikord, pelgas ta, et ta võib muutuda nii külmaks kui ka südametuks. Lõppude lõpuks aitas ta rikkuda inimeste elu ega tundnud kahetsust. „Miks te pagana päralt olete minu vastu nii õel? Kui te ei tea, mida õelus tähendab, selgitaksin seda meeleldi teie sokinukk Happy abil.”

„Te olete naine, Lohuke.” Marcus seiras teda, pooleldi naeratus, pooleldi mõnitus kõverdamas tema meeldivat suud. „Sellest piisab, et mind paganama vihaseks ajada.”

Jillian pilgutas hämmeldunult silmi. „Te ei salli mind, sest ma olen naine?” Mees on vist tõepoolest gei.

„Ei, te meeldite mulle päris hästi. Vähemalt mõned osad teist.” Ta mõõtis himural pilgul Jilliani keha, peatudes naise rindadel ja jalgevahel, aeglaselt koorides naiselt tema niigi napi rõivastuse. Ärgitades naist väljakutsuvalt endale vastu tulema. Isegi justkui paludes seda teha.

Otsekui laseks Jillian kunagi sellel seal ennast alasti vaadata. Ja mudida oma rindu. Ja veeretada oma rinnanibusid sõrmede vahel. Ja üleni limpsida oma keha. Ja... Jillian tõi kuuldavale kurgupõhjast kostva urina.

„Naised on petised ja valetajad,” jätkas Marcus, „mitte mehed. Nad unustavad kergemeelselt kõlbluse, kui arvavad, et saavad orgasmi. Või suurema rahakotiga mehe. Või mehe, kes lolli peaga teeb kõike, mida nad tahavad. Sellel nimekirjal ei tulegi lõppu.”

Jillian pilgutas uuesti silmi, otsekui oleks kae äkki ta silmilt langenud. Milline iroonia. Ta puhkes uskumatult naerma. Marcus Brody oli tema enda meessoost teisik. See meeletult kaunis mees arvab, et naised on sead. Uskumatu, mõistetamatu. Võrratu.

„See ei ole naljakas,” lausus mees jäigalt.

„On ikka küll.” Jillian vaatas meest uurivalt, sundides end rahunema. „Kui kaua te õieti olete selle tööga tegelnud?”

Marcus surus huuled mässumeelselt kokku. Ilmselt ei kuulu nende vihkamise/vihkamise suhtesse isikliku informatsiooni vahetamine.

„Noh?” käis Jillian peale.

„Kaheksa aastat,” vastas mees viimaks. Ta heitis pilgu oma käekellale. „Ja nüüd on sellel vestlusel lõpp. Mul on vajalik info sihtmärgi kohta olemas. Te võite minna.”

„Ma võin minna?” ahmis Jillian õhku. „Ma võin minna?”

„Jah. Kas siin ruumis kajab?”

Kas Jillian mainis juba, et ta vihkab seda meest?

„Kohtume klubis kolme ja poole tunni pärast,” teatas mees. Ta tõukas oma suure tugeva keha toolilt ja suundus Anne’i kirjutuslaua poole. Ta potsatas Anne’i toolile.

Jillian raputas pead, rabatuna mehe jultumusest. „Mida te enda arust teete?”

Marcus hoidis pilgu pabereil. „See pole küll teie asi, aga Anne palus mul tunda end koduselt.”

„Ma võin kihla vedada, et ta ei pidanud silmas oma kirjutuslauda.”

Marcus nõjatus tooli seljatoele ja sirutas jalad luupeksetest ristatuna lauaplaadile. Ta vaatas Jillianile silma. „Kas te olite siin? Kuulsite meie vestlust pealt?”

„Ei,” surus Jillian hammaste vahelt.

„Järelikult te ei tea, mida ta silmas pidas, eks ole?”

Ennasttäis tõbras. Jillian vihkas seda, kui temast võitu saadi, üle kõige – isegi rohkem kui mõistatusi ja rohkem kui seda meest. Ta tahtis, et Marcus kaoks Anne’i kabinetist, nii et tema ise saaks sorida lauasahtlites. Ta tahtis lugeda mehe toimikut, nagu mees oli lugenud tema oma. Ja mida kuradit oli Anne tema toimikusse pannud, et Jillian paistis seal küsitava moraalsusega?

„Noh?” torkis mees. „Kui kaua te kavatsete siin istuda?”

Olgu siis, otsustas Jillian järgmisel hetkel. Las ta jääb siia. Anne võib vihastada, kui teada saab, ja Anne võib mehe (palun jah, palun, palun) vallandada. Lisaks sellele erutas teda mehega vaidlemine. Enamgi veel kui varem. Ta nahk kuumas ja tuline verevoog tormas ta soontes kohutava kiirusega.

„Jätke uks lahti, kui väljute,” lisas mees rahuloleval toonil.

Jillian tõusis, silmad pilukile tõmbunud, veidi hingeldades. Parem juba lahkuda kohe, enne kui mees paneb talle külge nime – veelgi hullema – ja ta kargab mehele kaela. Mis minuga lahti on? mõtles ta – mitmendat? – tuhandendat korda?

Ta sammus ukse poole, hõigates tehtud lõbususega üle õla: „Lähen koju ja roogin end puhtaks teie vastikusest. Kohtume klubis, Markie. Ärge unustage kaasa võtta sadat dollarit, mis te mulle võlgnete. Tahan oma tasu kohe, kui olete kihlveo kaotanud.” Ta lajatas ukse enda järel kinni sellise pauguga, et klaasid klõbisesid, ja kõndis mööda koridori minema.