Читать книгу Nähtamatu raamatukogu - Genevieve Cogman - Страница 4

Irene lükkas narmasharja sujuvate, hoolikate liigutustega mööda kivipõrandat ja imetles seejuures hajameelselt, kuidas märjad kiviplaadid laternavalguses läikisid. Ta selg oli valus, kuid selles polnud pärast õhtu otsa kestnud koristamist midagi imelikku. Koristamine oli kahtlemata vajalik. Prints Mordredi Noorte Meeste Eraakadeemia õpilased suutsid põrandale jätta niisama palju pori ja sodi kui kõik teised teismelised. Siseruumide puhtust nõudvad õppeained nagu salakunstid, militaarajalugu ja alkeemia ei muutnud väliõppusi – lahingustrateegia, kahevõitlus, salamõrvad maastikul ja ragbi – vähem sopasteks.

Kabinetis lõi kell esimest veerandit. Niisiis oli tal kesköise palvuse ja kirikulauluni nelikümmend viis minutit aega. Ta teadis nädalatepikkuse kogemuse ja ausalt öeldes ka oma internaadielu mälestuste põhjal, et poisid ei tõuse üles hetkegi varem kui hädavajalik. See tähendab, et nad veavad end voodist välja kolmveerand kaksteist, et siis kiiruga selga tõmmatud riietes ja põgusalt kammitud juustega kabelisse suunduda. See jättis talle kolmkümmend minutit, enne kui keegi neist ennast liigutama hakkab.

Kolmkümmend minutit raamatu varastamiseks ja põgenemiseks.

Ta toetas harja pange, ajas end sirgu ja kulutas hetke sellele, et sõrmenukkidega nimmekohta hõõruda. Vahel nõudis Raamatukogu salaülesannete täitmine esinemist kõrgema seltskonna liikmena ning siis pidi asjaosaline raamatukoguhoidja peatuma luksuslikes hotellides ja maamajades. Seejuures tuli kanda kõrgmoodi ja süüa gurmeeroogi, tõenäoliselt kuldäärega taldrikutelt. Mõni teine kord tuli aga kulutada terveid kuid tööka teenija identiteedi loomiseks, magada katusekambrites, kanda lihtsat halli villast kleiti ja süüa sama toitu mis poisidki. Tal jäi vaid loota, et järgmine ülesanne ei too kaasa lõputut kogust hommikusöögiputru.

Koridoris kaks ust edasi asus Irene’i eesmärk: kooli trofeede ruum. See oli täis hõbekarikaid, millele olid graveeritud Türkiismaja mitmesugused kujutised, aga seal oli ka auhinnaks saadud kunstiteoseid ja annetatud käsikirju.

Üks neist käsikirjadest oligi ta sihtmärk.

Raamatukogu oli saatnud Irene’i sellesse alternatiivmaailma, et ta hangiks „Kesköö reekviemid”, mis oli kuulsa nekromandi Balan Pestiferi esimene avaldatud raamat. Teadaolevalt oli see põnev, teadmisteküllane ja vägagi väheloetud kirjatöö. Ta oli kulutanud terve kuu, otsides ühtainustki koopiat – Raamatukogu ei vajanud originaalteksti, piisas ka autentsest koopiast. Paraku ei kandnud ta otsingud vilja, küll aga äratasid uudishimu teistes inimestes (nekromantides, bibliofiilides ja guulides). Ta pidi sellest identiteedist kiiresti loobuma ja põgenema, enne kui nad temani oleksid jõudnud.

See oli puhas juhus (või, nagu ta eelistas mõelda, terane vaist), mis lasi tal ühes argises kirjavahetuses märgata viidet „Sire Pestiferi helladele mälestustele tema vanast koolist” ja, enamgi veel, „tema annetusest koolile”. Ajal, mil Pestifer oma seda varajast tööd kirjutas, oli ta olnud noor ja tundmatu. Polnud sugugi välistatud, et oma meeleheitlikes katsetes tähelepanu saavutada või siis lihtsalt suurustlemise hoos oli ta kinkinud ühe eksemplari oma tööst koolile. (Ja kõik muud võimalikud jäljed oli Irene juba ammendanud. Tasus vähemalt proovida.)

Irene oli kulutanud mõned nädalad, et luua uus identiteet – vaesest, kuid ausast perest pärit, veidi üle kahekümnene noor, teenijatüdrukuks sobiv naine – ja hankida endale koristaja töökoht. Kooli raamatukogus „Kesköö reekvieme” ei olnud ja meeleheitest aetuna oli ta asunud uurima nekromandi kunagist internaadihoonet. Vastu kõiki ootusi oli tal vedanud.

Ta jättis oma koristamistarbed sinnapaika ja avas koridori otsas oleva akna. Kristallklaas avanes ta käe all kergesti – ta oli aknahinged varem ära õlitanud. Jahe tuuleõhk voogas sisse, selles oli tunda lähenevat vihma. Loodetavasti polnud selle valejälje jätmine vajalik, aga üks Raamatukogu juhtmõtetest oli laenatud suurelt sõjandusteoreetikult Clausewitzilt: ükski strateegia pole vaenlasega kokku puutudes kunagi vastu pidanud. Ehk lihtsamalt: Asjad Ebaõnnestuvad. Ole Selleks Valmis.

Ta sörkis kiiresti mööda koridori trofeeruumini ja lükkas ukse lahti. Koridorist paistev valgus peegeldus hõbekarikatel ja vitriiniklaasidel. Vaevumata ruumi keskel rippuvat laternat süütama läks ta paremalt teise kapi juurde. Ta tundis poleerimisvahendi lõhna, mida ta oli kahe päeva eest kasutanud. Ta lükkas kõrvale kapi tagaosas oleva raamatuvirna ja tõmbas välja tumepunases kulunud nahkköites raamatu.

(Kui Pestifer raamatu koolile saatis, kas ta siis närvitses ja kõndis toas edasi-tagasi, lootis saada õpetajatelt tunnustavat tagasisidet, kiitust oma uurimistööle, edusoove edasiseks? Või olid nad saatnud talle ainult formaalse kirja teatega, et on saadetise kätte saanud, siis aga poetanud selle teiste koolile saadetud, omal kulul ja edevuse rahuldamiseks avaldatud raamatute virna ning unustanud?)

Õnneks oli raamat üsna väike. Ta pistis selle salataskusse, seadis ülejäänud raamatud jälgede varjamiseks oma kohale tagasi ja jäi siis kõhklema.

Lõppude lõpuks oli see ju kool, kus õpetati võlukunsti. Ning raamatukoguhoidjana oli tal üks suur eelis, mida polnud kellelgi teisel – ei nekromantidel, haldjatel, lohedel, tavalistel inimestel ega kellelgi teisel. Seda nimetati Keeleks. Ainult raamatukoguhoidjad oskasid seda lugeda. Ainult raamatukoguhoidjad oskasid seda kasutada. See võis mõjutada reaalsuse teatud aspekte. See oli äärmiselt kasulik, isegi kui sõnavara nõudis pidevat uuendamist. Paraku ei toiminud see eheda maagia vastu. Kui kooli õpetajad olid seadnud üles mingit laadi häireloitsud, et keegi ei saaks karikaid varastada, ja see töötas nii, et ei lubanud ruumist midagi välja viia, siis ootas teda ees vastik üllatus. Ja oleks neetult piinlik lasta teismelistejõugul end taga ajada.

Irene raputas end mõttes. Ta oli seda plaanitsenud. Enam polnud mõtet viivitada ning paigalseismine ja erinevatele võimalustele mõtlemine tähendas ainult seda, et tal saab aeg otsa.

Ta astus üle läve.

Järsk räme hääl katkestas vaikuse. Ukseava kohal oleva kivist kaare pind virvendas, kivist moodustusid huuled, mis hüüdsid: „Varas! Varas!”

Irene ei hakanud saatust kiruma. Mõne sekundi pärast pidid inimesed sinna jõudma. Valju karjatusega heitis ta end oma harja ja pange otsa, tekitades nii meelega mustaveeloigu. Seejuures õnnestus tal säär vastu pange ära lüüa, mis tõi ta silmadesse täiesti ehtsad pisarad.

Esimestena jõudsid kohale mõned lõpuklassi poisid, kes sibasid öösärkides ja tuhvlites nurga tagant välja. Nad olid niivõrd erksad, et ilmselt polnud nad maganudki, vaid tõenäoliselt tegelnud mingi lubamatu harrastusega.

„Kus varas on?” hüüdis tumedapäine poiss.

„Seal ta on!” kuulutas blond poiss sõrmega Irene’ile osutades.

„Ära räägi lollusi, see on üks teenijatest,” ütles tumedapäine, demonstreerides nii eeliseid, mida andis raamatute varastamisel teenija rõivastus. „Sina! Piiga! Kus varas on?”

Irene osutas väriseva käega avatud aknale, mis valis sobivalt just selle hetke, et tugevneva tuule käes laiemalt avaneda. „Ta … tõukas mu maha …”

„Mis siin toimub?” Üks õppejõududest oli kohale jõudnud. Korrektselt riides ja endast tubakasuitsu hõngu maha jättes tegi ta paari sõrmenipsuga endale nooremate poiste seas teed. „Kas keegi poistest tekitas häire?”

„Ei, sir!” vastas blond abiturient kiiresti. „Me jõudsime siia, kui ta juba põgenes. Ta kadus akna kaudu! Kas me võime teda taga ajada?”

Õppejõu pilk liikus Irene’ile. „Sina, naine!”

Irene ajas end rutakalt jalule, toetus kunstipäraselt harjale ja lükkas lahtise juuksesalgu silme eest. (Ta ootas pääsemist sellest paigast sinna, kus sai käia kuuma duši all ja juuksed korralikult krunni siduda.) „Jah, sir?” ütles ta nutuselt. Raamat seeliku salataskus surus vastu jalga.

„Mida sa nägid?” uuris õppejõud nõudlikult.

„Oh, sir,” alustas Irene, lastes alahuulel pisut väriseda. „Ma pesin just põrandat ja kui ma jõudsin siia trofeeruumi ukseni,” osutas ta täiesti tarbetult uksele, „siis paistis seest valgus. Ma mõtlesin, et võibolla mõni noor härrasmees õpib … ja koputasin uksele, et küsida, kas ma võin tulla põrandat pesema. Aga keegi ei vastanud, sir. Nii et ma hakkasin ust avama ja siis järsku tõukas keegi seestpoolt ust, see paiskas mu maha, tema aga jooksis ruumist välja.”

Üheteistkümne kuni seitsmeteistkümne aasta vanustest poistest kuulajaskond ahmis iga ta sõna. Mõned nooremad ajasid lõua sõjakalt püsti, ilmselt kujutledes, et nemad oleksid selliseks sündmuseks valmis olnud. Nemad oleksid sissetungija kahtlemata sealsamas oimetuks löönud.

„Ta oli väga pikk mees,” ütles Irene abivalmilt. „Ja ta oli üleni mustades riietes, aga midagi oli ta näo ümber mässitud, nii et ma ei näinud seda korralikult. Ja tal oli midagi kaenla all, mingi lõuendisse mässitud pakk. Ja siis hakkas häire tööle, ma hüüdsin appi, aga ta jooksis mööda koridori ja pääses aknast välja.” Ta osutas selgelt lahtisele aknale, ilmsele – ehk isegi liiga ilmsele? – põgenemisteele, mida kasutaks iga kujutletav varas. „Ja need noored härrasmehed tulid just siis, kui ta oli põgenenud.” Ta noogutas kahe esimese, rahuloleva ilmega saabuja suunas.

Õppejõud noogutas. Ta hõõrus mõtlikult lõuga. „Jenkins! Palmwaite! Võtke juhtimine enda peale ja saatke kõik kabelisse minekuks valmistuma. Salter, Bryce, tulge koos minuga trofeeruumi. Me peame kindlaks tegema, mis sealt võeti.”

Ringisahmerdavast poistekambast kostis summutatud protestihääli, ilmselt oleks tahetud aknast välja hüpata ja varast jälitada – või siis ehk laskuda alumisele korrusele ja jälitada varast ilma selleks teise korruse aknast välja hüppamata. Tegelikult aga keegi midagi sellist ei proovinud.

Irene kirus endamisi. Rahvarohke jaht olematule sissetungijale oleks olukorra kenasti segaseks ajanud.

„Sina,” ütles õppejõud Irene’i poole pöördudes. „Mine alla kööki ja joo teed, naine. See oli sinu jaoks kindlasti ebameeldiv kogemus.” Kas ta silmis vilksatas siiras mure? Või oli see midagi kahtlasemat? Irene oli valejälje jätmiseks teinud kõik, mis oskas, kuid tõsiasi oli ka see, et ta oli ainus isik lähikonnas ja äsja oli midagi varastatud. Suurem osa õppejõududest ignoreeris teenijaskonda, kuid see siin võis õnnetul kombel olla selle reegli erandiks. „Ole valmis selleks, et meil on vaja sulle täiendavaid küsimusi esitada.”

„Muidugi, sir,” ütles Irene tagasihoidlikult kniksu tehes. Ta võttis harja ja pange ning surus end trepi poole suundudes poiste vahelt läbi, püüdes mitte kahtlustäratavalt kiiresti liikuda.

Ta vajas kahte minutit, et jõuda kööki ning jätta hari ja pang sinna. Veel minut, ja ta on majast väljas. Viis minutit – jooksuga minnes kolm –, et pääseda kooli raamatukokku. Tal oli piisavalt aega.

Köögis juba askeldati, kui ta sinna jõudis; teenijannad keetsid kateldes kabelijärgset putru. Majandusülem, majavalitseja ja kokk mängisid kaarte ning keegi polnud vaevunud ülevalt kostnud häire põhjust uurima.

„Kas midagi on lahti, Meredith?” küsis majavalitseja, kui Irene sisse astus.

„Lihtsalt noorhärrad käituvad nii, nagu neil ikka kombeks, proua,” vastas Irene. „Ma arvan, et mõni teine maja on neile mingi tembu teinud. Teie loal – kas ma võiksin pesuruumi minna ja ennast puhastada?” Ta osutas määrdunud pesuvee plekkidele oma hallil vormikleidil ja põllel.

„Ära seal liiga palju aega kuluta,” ütles majavalitseja. „Sa koristad magamistubasid, kui noorhärrad kabelis on.”

Irene noogutas alandlikult ja lahkus köögist. Uut häiret ülevalt ei kostnud. Hästi. Ta avas vaikselt internaadi ukse ja astus välja.

Internaadihooned olid reas peaallee ääres, nende vahele jääval nelinurksel õuel olid kabel, koosolekusaal ja – tema jaoks kõige olulisemana – kooli raamatukogu. Türkiismaja oli reas teine, mis tähendas, et mööduda tuli ainult ühest majast, seejuures võimaluse korral endale tähelepanu tõmbamata. Mitte joosta. Veel ei tohtinud joosta. Kui keegi näeks teda jooksmas, siis ärataks see vaid kahtlusi. Ainult kõnni, kenasti ja rahulikult, just nagu oleks ta lihtsalt mingit ülesannet täitmas.

Ta jõudis tervelt kümne jardi kaugusele.

Türkiismaja aken paisati ta selja taga lahti ja temaga ennist rääkinud õppejõud küünitas välja. Mees osutas käega tema poole. „Varas! Varas!”

Irene haaras seelikusabad pihku ja hakkas jooksma. Kruus krudises jalgade all ja esimesed vihmapiisad laksatasid näkku. Ta jõudis järgmise internaadi, Bruce’i majani, ning kaalus hetkeks esialgsest põgenemisplaanist loobumist ja lihtsalt majja põikamist, et jälgi segades tagaajajaid eksitada. Ent terve mõistuse hääl kinnitas, et see ei toimiks kauem kui mõne minuti …

Vilistav kriiskamine selja taga hoiatas teda just õigel ajal. Ta viskus maha ja veeretas end kõrvale, kui veesüliti karjudes alla tuli, kivist küünised välja sirutatud ja tema järele haaramas. Õnneks see ei tabanud ning süliti rabeles, et sööstust välja tulla, rasked tiivad saagisid õhku, kui ta vaevaga kõrgust kogus. Teinegi veesüliti oli Türkiismaja katuselt alla hüpanud ja tiirutas rünnakuks sobivat nurka otsides.

See oli üks neist hetkedest, mõtles Irene kibedalt, mil olnuks imetore olla nekromant, võlur või keegi, kes suutis juhtida maailma võlujõude, ning tüütud veesülitid taevast maha võtta. Ta oli teinud kõik, et tähelepanu vältida, rollis püsida, mitte ohustada väikesi tüütuid jõnglasi, kes jätsid põrandale poriseid jälgi ega vaevunud oma mantleid nagisse riputama. Ja mida see oli talle andnud? Karja ründavaid veesüliteid – hea küll, esialgu oli neid ainult kaks, aga siiski – ning mõne minuti pärast tõenäoliselt õpilaste ja õpetajate ühise massilise rünnaku. Nii palju siis sellest, et vooruslikkus saab väärilise tasu.

Ta tuletas kiiresti meelde, mida ta veesülititest teadis. Iga internaadihoone katusel oli üks. Neid nimetati isegi internaatkooli reklaamis õpilaste turvalisuse garantiina: KÕIK LAPSERÖÖVLID REBITAKSE MEIE PROFESSIONAALSELT HOOLDATUD AJALOOLISTE ARTEFAKTIDE POOLT VERISTEKS RÄBALATEKS! Olles siin mitu kuud töötanud, leidis ta küll, et õpilased ise olid palju letaalsemad kui võimalikud lapseröövlid.

Positiivse poole pealt (ja alati pidi otsima ka positiivset poolt) olid veesülitid küll äärmiselt efektsed, kuid lühikeselt distantsilt mitte nii tõhusad. Negatiivse poole pealt – kui ta oleks püüdnud põgeneda otse edasi joostes, oleks see teinud temast suurepärase liikuva märklaua. Aga jälle positiivselt mõeldes: vastupidiselt kõigele muule kuuldekaugusel asuvale olid veesülitid valmistatud graniidist, nagu reklaamis heldimusega kirjutati.

See vajas hoolikat ajastust. Õnneks polnud veesülitid eriti taibukad, nii keskendusid nad tema tabamisele ega imestanud, miks ta nii sobivalt paigal seisab.

Ta hingas sügavalt sisse.

Esimene veesüliti oli jõudnud pikeerimiseks sobiva kõrguseni. Ta kutsus teist kõlava kriiskega kaasa ja siis langesid mõlemad Irene’i suunas, tiivad laialt välja sirutatud, tumedad siluetid taeva taustal.

Irene hüüdis täiest kõrist: „Graniit, ole kivi ja ära liiguta!”

Keel toimis kõige paremini siis, kui asjadel kästi olla see, mis nad olid oma loomulikus olekus, või teha seda, mida nad loomu poolest tahtsid teha. Kivi tahtis olla liikumatu ja kõva. Ta käsk ainult tugevdas asjade loomulikku olekut. Nii oli see täiuslik vastuabinõu ebaloomulikule võlujõule, mis kivist veesüliteid lendamas hoidis.

Veesülitid kangestusid keset sööstu, nende tiivad tardusid paigale ja nad lendasid temast kõrgelt üle. Üks prantsatas maha, tekitades enda alla paraja kraatri, teine tuli aga teravama nurga all, kündis kenasti silutud kruusateesse laia vao ja põrkas siis vastu allee ääres seisvat väärikat pärnapuud. Lehed sadasid sellele peale.

Peatumiseks ja rahulolutundeks polnud aega, nii et ta jooksis.

Siis algas ulgumine. Need olid kas põrgukoerad või teismelised ja Irene kahtlustas pigem esimest võimalust. Ka neid oli reklaamis märgitud. Reklaambrošüür oli olnud kooli turvameetmetega tutvumiseks väga kasulik. Kui ta peaks kunagi siia tagasi tulema, võiks ta pakkuda end tööle turvaeksperdina. Mõne teise nime all muidugi.

Järsku lahvatanud punane valgus saatis ta varju hüpeldes mööda alleed edasi ja kinnitas põrgukoerte teooriat. Nii. Tal oli põrgukoerte jaoks plaan. Ta oskas võlukunsti läbimõeldud kasutamise vastu plaane teha hoolimata sellest, et ta ise seda kunsti ei vallanud. Tuli lihtsalt jääda rahulikuks ja külmavereliseks ja keskendunuks ning jõuda tuletõrjehüdrandini enne, kui põrgukoerad temani jõuavad.

Muude moodsate mugavuste seas oli koolis olemas veevarustus ja ettevaatusabinõud tulekahju vastu. See tähendas peaalleele ühtlaste vahedega paigutatud tuletõrjehüdrante. Selleni, mis jäi tema ja kooli raamatukogu vahele, oli veel kakskümmend jardi.

Kümme jardi. Ta kuulis käppade mütsumist selja taga, metsiku kiirusega üles paisatud kruusa krobinat. Ta ei vaadanud sinnapoole.

Viis jardi. Miski lõõtsutas otse tema taga.

Ta viskus hüdrandi poole, see oli vaevalt kahe jala kõrgune ilmetu must metalltüügas. Samal hetkel tabas tema selga midagi rasket ja kuuma, paiskas ta maha ja surus liikumatuks. Ta pööras nii palju pead, et nägi suurt koera moodi elukat oma seljas kükitamas. See ei põletanud teda, veel mitte, aga selle keha oli kuum nagu ahjukülg. Ning ta teadis, et soovi korral võib elukas muutuda palju, palju kuumemaks. Selle silmad olid õelad söed leegitsevas peas ning kui see avas suu, paljastades sakilised hambad, langes kõrvetavkuum süljenire ta kaelale. No proovi ainult, näis elukas ütlevat. Ürita midagi. Anna mulle põhjus.

„Hüdrant, lõhke!” karjatas Irene.

Põrgukoer ajas laisa hoiatusena oma lõuad laiemalt pärani.

Hüdrant plahvatas umbes põlve kõrgusel. Kõverdunud rauatükid lendasid igas suunas, järgnes tugev veepurse. Irene jõudis mõelda kahte asja: Taevas tänatud, et ma maas leban ja Nii juhtub, kui sõnu hooletult kasutada. Metallitükk lõhestas õhku tema ninast vaid mõne tolli kõrgusel ja raksatas siis nagu möödaminnes põrgukoera kehasse, paisates selle kukerpallitades ja valust ulguvana eemale.

Irene’il kulus hetk aega, et end koguda ja jalule ajada. Vesi pidi põrgukoerte hoogu aeglustama ja nende tuled veidikeseks kustutama, aga rohkem varuplaane tal ka ei olnud. Ja tal oli endistviisi vaja jõuda kooli raamatukokku. Kleit märg ja kingad läbi ligunenud, tegi ta paar vaaruvat sammu ja hakkas siis jooksma.

Raamatukogu uksed olid raskest, naastudega tugevdatud puust ning kui ta need lahti tõmbas, voogas talle vastu soe laternavalgus. See teeb sinust märklaua igaühe jaoks, kes juhtub sinu poole vaatama, rõhutas enesealalhoiuinstinkt. Ta komberdas vestibüüli ja lükkas raske ukse kinni, kuid uksel oli ainult üks suur lukk ning seegi ilma võtmeta. Tegelikult polnud tal aga võtit tarviski.

Ta kummardus lähemale ja pomises Keelt kasutades: „Raamatukogu ukse lukk, pane ennast lukku.”

Heli, mille saatel tihvtid lukustatud asendisse liikusid, oli väga rahuldustpakkuv. Eriti kui järgmine heli, mis mõne sekundi pärast kostis, oli tugev mürtsatus, mis tähendas, et põrgukoer oli väljastpoolt vastu ust tormanud.

„Mis seal toimub?” hõikas pahur hääl raamatukogu sügavusest.

Irene oli selle paiga varem läbi uurinud: tolmulapi, poleerimisvaha ja sobiva ettekäändega. Otse ees olid teatmekirjanduse riidad, riiulitäied raamatuid kõige kohta astroloogiast soroastriusuni. Ning paremal oli väike töötuba, kus hoiti parandamist vajavaid raamatuid. Mis veelgi tähtsam – seal oli uks, mille kaudu ta võis siit välja pääseda, ning just seda ta vajaski.

Selja tagant kostis veel üks mürtsatus. Peauks värises rünnakust pisut, kuid pidas kindlalt vastu.

Ta ei vaevunud kuuldud küsimusele vastama. Selle asemel pühkis ta riietelt kruusatolmu ja sundis end rahulikuks. Siinne õhkkond mõjus talle automaatselt rahustavana: ere laternavalgus, paberi ja naha lõhn ning tõsiasi, et kõikjal, kuhu ta vaatas, olid raamatud, raamatud, kaunid raamatud.

Siis kostis uus mürtsatus välisukse poolt ja valjud, vihased hääled. Hea küll, liiga palju lõdvestuda polnud tal ka ehk tarvis.

Ta seisis töötoa suletud ukse ees ja hingas sügavalt sisse.

„Avane Raamatukokku,” ütles ta, andes Keeles sõnale Raamatukogu selle täieliku tähenduse ja tundes, kuidas tätoveering ta seljal ühenduse loomise ajal niheles ja vingerdas. See oli tavaline kärsitu hetk täis teadvust ja survet, just nagu oleks keegi suur ja kujutletamatu lehitsenud ta teadvuse lehekülgi. Alati kestis see pisut kauem, kui oleks olnud talutav, siis aga uks võpatas ta käe all ning avanes.

Äkiline häältepuhang osutas, et jälitajatel oli õnnestunud siseneda. Ta kulutas hetke kahetsusele, et polnud aega rohkem raamatuid kaasa haarata, ja astus kiiresti uksest sisse. Kui vedrulink tema taga kinni klõpsatas, taastus see osana maailmast, mille ta oli maha jätnud. Avatagu seda kui palju kordi tahes, ikka satutakse sealtkaudu vaid töötuppa, mis on selle taga alati olnud. Talle nad siia järgneda ei saa.

Ta oli Raamatukogus. Mitte suvalises raamatukogus, vaid Raamatukogus.

Mõlemal pool kerkisid kõrged riiulid, nii kõrged ja raamatuid täis, et ta nende taha ei näinud. Kitsas vahe tema ees oli hädavaevu nii lai, et ta sai end sealt läbi suruda. Tema kingad jätsid tolmu sisse märgi jälgi ja eemalt paistva valgustatud ala poole nihkudes tuli tal üle astuda kolmest mahajäetud märkmekimbust. Ainsaks heliks oli ebamäärane, vaevukuuldav kriuksumine kusagil vasakul, ebaregulaarne ja ebakindel nagu lapse kiige aeglane kõikumine.

Riiulitevaheline kitsikus läks äkitselt üle laiemaks puupõrandaga ja puitpaneelidega kaetud seintega ruumiks. Ta vaatas ringi, kuid ei tundnud seda esimesel pilgul ära. Raamatud riiulitel olid trükitud ja mõned neist paistsid nüüdisaegsemad kui ükski selles paralleelis, millest ta oli äsja lahkunud, kuid see ei tõestanud iseenesest veel midagi. Suur laud keset ruumi ja toolid olid tolmused, samuti põrand; laual oleva arvuti ekraan oli kustunud. Laest rippus üksik latern, selle keskel põles heledalt valge kristall. Kaugemas seinas avanes erkeri aken öisele gaasilaternatest valgustatud tänavale ning tuul liigutas puuoksi, painutades ja õõtsutades neid vaikselt.

Irene istus kergendusohkega toolile, pühkis lahtise kruusatolmu juustest ja tõmbas varastatud raamatu salataskust välja. See oli terve ja kuiv. Jälle üks töö tehtud, kuigi ta oli olnud sunnitud oma valeidentiteedist loobuma. Ja ta oli isegi andnud koolile legendi. See mõte pani ta muigama. Ta kujutas ette, kuidas uutele poistele räägitakse lugu ööst, mil Türkiismaja rööviti. Üksikasjad hakkavad aja jooksul paisuma. Viimaks saab temast maailmakuulus meistervaras, kes tungis maskeeritult majja, võrgutas ära pooled õppejõud ja kutsus deemonid ennast põgenemisel aitama.

Ta vaatas mõtlikult raamatut, mida ta käes hoidis. Pärast kõiki neid segadusi, mis selle kättesaamisega olid kaasnenud, oli ta pisut uudishimulik, milliseid nekromantia suuri saladusi selles siis paljastati. Koolnute armee kogumine? Vaimude väljakutsumine? Kuidas pikendada oma eluiga ebaloomulikul kombel tuhande aastani?

Ta avas raamatu algusest. Seal oli kirjas:

Minu teooria kohaselt saab elu ja surma kohta käivaid põhitõdesid paremini mõista tähendamissõnade, seega siis väljamõeldise kaudu. Pole mingit võimalust, et inimmõistus võiks mõista, rääkimata siis omaksvõtmisest, neid fundamentaalseid põhimõtteid, mis valitsevad hingede ülekandumise ja naasmise või energiahoovuste üle, mis seovad keha elu ja surma vahelisel piiril, teisisõnu − seaduspärasused, mida teised mõtlejad on arutanud, välja pakkunud või koguni kinnitanud selle teema kohta käivates tunnustatud tekstides, libisevad mööda mõistmise taseme rajajoontest, mis võimaldaksid tõeliselt omaksvõtvat kognitsiooni ja nende eeltingimustega manipuleerimist.

Liiga palju komasid ja üleliia pikad laused, otsustas ta.

Seega olen ma otsustanud kirjeldada oma tööd ja kogemusi, nagu ka mõistmist, mille ma olen sedakaudu saanud, jutu vormis. Igaüks võib sellest võtta, mida ise juhtub tahtma. Minu ainus soov on seletada ja valgustada.

Ja meelelahutust pakkuda, lootis Irene. Ta pööras lehte.

See oli Pereduri sünnipäeva hommikul, kui kaarnad viimast korda tema juurde tulid. Ta oli viibinud nõidade majas kolm nädalat ja nad olid talle palju õpetanud, kuid ta eemalolek Arthuri õukonnast oli juba pikale veninud. Esimene kaaren laskus alla ja võttis naise kuju. Kui hommikuvalgus teda puudutas, näitas ta ennast sellisena, nagu Peredur juba tundis − longu vajunud vanaeit, vaevu võimeline üleval hoidma kiivrit ja turvist, mida ta kandis. Ent kui ta seisis varjus, oli ta noor ja kaunis: kunagi polnud juuksed olnud nii mustad või nahk nii kahvatu või silmad nii läbitungivalt mahedad.

„Peredur,” ütles ta, „Orkney emandate nimel palun ma sul siia jääda veel üheks päevaks. Koos oma õdedega olen ma uurinud tähti ning ütlen sulle, et kui sa lahkud meist praegu, hukkud sa enneaegselt ja tühise eesmärgi poole püüeldes; ent kui sa jääd meiega veel üheks päevaks, saab su tee olema kindel ja su õde kohtub sinuga enne, kui kõik saab tehtud.”

„Mul ei ole õde,” ütles Peredur.

„Jah,” vastas kaarnast nõid. „Ei ühtegi sellist, kellega sa oleksid kohtunud …”

Irene sulges vastu tahtmist raamatu. Muidugi pidi ta saatma selle kõigepealt Coppeliale ülevaatamiseks ja hindamiseks, kuid võib-olla saab ta selle hiljem jälle enda kätte.

Lõppude lõpuks polnud selles midagi halba, et teda huvitas, kuidas lugu edasi läks. Ta oli raamatukoguhoidja. See käis tema töö juurde. Ja ta ei tahtnud nekromantia suuri saladusi või mingit muud võlukunsti. Ta tahtis ainult – oli alati tahtnud – head raamatut, mida lugeda. Põrgukoertest taga aetud saada või asju plahvatama panna oli suhteliselt ebaoluline osa sellest tööst. Raamatute saamine, just see oli tema jaoks tõeliselt oluline.

See oli kogu Raamatukogu mõte. Vähemalt nii oli talle õpetatud. Asi polnud kõrgetes sihtides maailmu päästa. Eesmärk oli leida unikaalseid raamatuid ning säilitada neid kohas, mis asus väljaspool aega ja ruumi. Võib-olla mõned inimesed peaksid seda tühiseks viisiks, mida igavikuga peale hakata, kuid Irene oli oma valiku üle õnnelik. Igaüks, kes tõepoolest armastas häid lugusid, oleks teda mõistnud.

Ja kui kostsidki kuulujutud, et Raamatukogul on kõrgem eesmärk, siis … noh, kuulujutte oli alati liikvel nii palju, kuid temal olid ülesanded täita. Ta võis täiendavaid vastuseid oodata. Tal oli aega.