Читать книгу Nähtamatu raamatukogu - Genevieve Cogman - Страница 5

Irene keskendus järgmistele sammudele. Mida kiiremini ta raamatu üle annab ja ettekande koostab, seda kiiremini saab ta end puhtaks pesta, ära kuivatada ja hea raamatuga maha istuda. Ja eelduste kohaselt saab ta mõne vaba nädala oma projektidega tegelemiseks ning just seda ta ausalt öeldes hetkel igatseski.

Ta klõpsas lülitit ja arvuti ta ees ärkas suminal ellu. Ta pühkis varrukaga ekraani ja puhus klaviatuurilt tolmu. Kahjuks polnud keegi võimeline määrama, kuhu ta Raamatukogus sattus, kui oli sunnitud paralleelmaailmast kiiruga lahkuma. Oli teada vaid, et jõuad Raamatukokku – kuigi räägiti õudusjutte neist, kes olid kulutanud aastaid, otsides tagasiteed katakombidest, kus ladustati tõeliselt vanu andmeid.

Ekraanil hakkas helendama Raamatukogu logo: suletud raamat aknakestega kasutajanime ja parooli jaoks. Ta sisestas need kiiresti, vajutas sisestusklahvile ja raamat avanes aeglaselt, leheküljed liikusid, näidates tema postkasti sisu.

Vähemalt polnud keegi veel välja mõelnud, kuidas Raamatukogu arvutisüsteemi rämpsposti saata.

Ta kutsus esile kohaliku kaardi. Tuhm pilt teravnes ekraanil kolmemõõtmeliseks skeemiks ja punane nool osutas ruumile, kus ta asus. Ta polnudki liiga kaugel, ainult mõne tunni tee kaugusel Keskusest. Sellest julgust saanud, saatis ta kiire meili oma otsesele ülemusele ja juhendajale Coppeliale.

Irene siin. Nõutud materjal hangitud. Soovin kohtumist, et see üle anda. Praegune asukoht A-254, 20. sajandi Ladina-Ameerika kirjandus, umbes kahe ja poole tunni tee kaugusel sinu kabinetist.

Meili ärasaatmist kinnitav piiksatus katkestas ruumis valitsenud vaikuse.

Mobiiltelefonid, wifi ja muu selline tehnika Raamatukogus paraku ei toiminud. Side töötas vaid asjade vahel, mis olid omavahel füüsiliselt ühendatud, kõik muu ei töötanud üldse, töötas häiretega või tekitas kõrgetoonilistest säutsudest koosnevaid häireid. Asja oli uuritud, asja uuriti nüüd ja Irene kahtlustas, et seda uuritakse ka veel saja aasta pärast. Mitte ainult tehnika ei vedanud alt. Maagilised sidepidamisviisid olid samuti kasutud ja nende kõrvaltoimed kippusid olema veelgi valulisemad. Nii oli ta vähemalt kuulnud. Ise polnud ta proovinud. Ta eelistas hoida oma aju kolju sees, kus oli selle õige koht.

Vastust oodates vaatas ta üle oma vahepeal saabunud meilid. Tavaline kraam: masspostitused mingite konkreetse uurimisteemaga seotud raamatute leidmiseks, viktoriaanliku pornograafia võrdlus erinevates viktoriaanlikes paralleelmaailmades, keegi reklaamis oma väitekirja ergutusvahendite ja assotsiatiivse poeesia seostest. Ta kustutas kaebliku kirja, mis palus ettepanekuid, kuidas edendada penitsilliini kasutamist paralleelsetes keskaegades. Ent ta märkis ära kümmekond Keele uuendust ning pani need hilisemaks läbivaatamiseks kõrvale.

Ainus isiklik meil selles pakis oli emalt. Kiire teadaanne – niisama kiire ja lühike kui Irene’i meil oma ülemusele – mis ütles Irene’ile, et ema ja isa veedavad mõned järgmised kuud paralleelis G-337. Nad olid Venemaal, otsisid ikoone ja kirikulaulude seadeid. Kiri väljendas lootust, et Irene on terve ja tunneb elust rõõmu, ning sisaldas umbmääraselt sõnastatud küsimust selle kohta, mida ta sooviks saada sünnipäevaks.

Nagu tavaliselt, puudus kirjal allkiri. Eeldati, et Irene loeb meililt saatja aadressi ega soovigi enamat.

Ta toetas lõua kätele ja silmitses ekraani. Oma vanemaid polnud ta tegelikult näinud juba mitu aastat. Raamatukogu hoidis kõiki tegevuses ja kui päris aus olla, siis viimasel ajal ta ka ei teadnud, mida vanematele öelda. Alati võis muidugi tööst rääkida, aga sellest kaugemal algas sotsiaalse suhtlemise miiniväli. Tõenäoliselt olid vanemad mõnekümne aasta pärast Raamatukogusse pensionile jäämas ja loodetavasti õpib ta selleks ajaks nendega viisakalt vestlema. Nooremana oli see olnud palju lihtsam.

Mulle meeldiks merevaik, vastas ta meilile. See tundus piisavalt turvaline.

Keele uuendused olid sellised, nagu võiski peale kolmekuulist äraolekut arvata. Grammatika polnud muutunud, küll aga oli lisandunud sõnu – enamasti olid need seotud konkreetse maailmaga ja käisid kontseptsioonide või asjade kohta, mis polnud Raamatukogusse varem jõudnud. Mõned omadussõnade lisatähendused. Komplekt määrsõnu magamise kohta.

Irene vaatas need võimalikult kiiresti üle. Areneva keele puhul, mida sai kasutada asjade täpsemaks kirjeldamiseks, oli probleem just selle arenemises. Mida rohkem täiendavat materjali agendid nagu Irene Raamatukokku tõid, seda enam Keel muutus. Ta mõtles pahuralt, kas ta äsjane võit lisab samuti uue sõna ehk kaks või ainult muudab mõnda vana. Võib-olla aitab see piiritleda musta värvi teatud varjundit.

Siiski. Sellel olid oma head küljed. Nagu võime käsutada maailma enda ümber. Aga siis, kui ta oli teinud lepingu terveks igavikuks, polnud ta arvanud − ei, kaugeltki mitte −, et suurem osa sellest kulub sõnastiku parandamisele.

Arvuti piiksatas jälle. See oli Coppelia vastus, mis oli saabunud üllatavalt kiiresti. Irene avas selle ja kirja pikkus pani ta silmi pilgutama.

Armas Irene

Mul on suur rõõm näha, et sa oled jälle tagasi! Kuigi, nägemise all mõtlen ma muidugi seda, et olen teadlik su viibimisest Raamatukogus. Mitu nädalat on mööda läinud ja sa ei usuks, kui hea meel mul on, et sa tagasi oled …

Irene kortsutas kulmu. See näis varem ette valmistatud kirjana, mis tundus halva endena.

… ja mul on sulle üks väike töö.

Just nimelt. Oma viimase aja töö tõttu väljas, paralleelides on sul tekkinud mahajäämus õppekavas ette nähtud uute üliõpilaste juhendamises, aga õnneks olen ma leidnud võimaluse sellest ülesaamiseks.

Irene turtsatas. Coppelia oli talle kinnitanud, et sellega saab kõik korda. Ta oli jätnud seejuures mulje, et korraldab kuidagi ära sellest kohustusest möödapääsemise, mitte ei hakka seda hiljem mingi ebameeldiva ülesandega asendama.

Juhtumisi …

Ilmselt oli ta totaalselt omadega vahel.

… on meil üks uus algaja, kellel on paras aeg esimeseks välipraktikaks, ja loomulikult mõtlesin ma sulle kui tema jaoks ideaalsele mentorile! Sa saad talle edasi anda kõik kasuliku oma kogemustest ja samal ajal koguksid enda arvele punkte tema juhendamise eest.

Juhendamise eest? Kes see algaja siis oli, lõhkemata pomm või? Õpilastega oli tal viimastel nädalatel olnud juba piisavalt kokkupuutumist.

See on üsna lühiajaline töö, millele ei tohiks sul kuluda üle mõne päeva, võib-olla läheb terve nädal. Eelduste kohaselt tegutseksid sa fikseeritud väljapääsu lähedal, maailmas, kus meil on esindaja olemas, nii et probleemide või viivituste korral saad sa mulle ettekande saata.

See kõlas Irene’i meelest nii, nagu tahaks Coppelia tõsiselt kindel olla, et teda ei saaks ebaõnnestumise korral süüdistada.

Armas Irene, ma usaldan sind täielikult. Ma tean, et sa käitud Raamatukogu traditsioonide ja ootuste vääriliselt ning oled uustulnukale väärtuslik eeskuju.

Paistis ka, nagu oleks Coppelia lugenud liiga palju viletsaid värbamisbrošüüre ja tegevusjuhendeid.

Ma andsin Kaile (nii on selle noormehe nimi) õiguse kasutada kiirlülitust sinu praegusesse asukohta, seega võib ta iga hetk kohale jõuda.

Irene tegi pausi ja kuulatas närviliselt. Kui see oli tõsi, siis oli Kail lubatud kasutada üht kogu Raamatukogus vägagi piiratud transpordimoodust. See võis tähendada, et Coppelia ei tahtnud mingit vastuvaidlemist, vaid soovis, et Irene oleks juba jalust ära ja hakkaks tööle, või siis oligi selle ülesandega väga kiire, või oli Kais midagi nii kahtlast, et ta ei tohtinud end avalikus kohas näidata. Võib-olla Kai ei saanud lihtsalt Raamatukogu tavalise transpordiga hakkama, mis oli iseenesest halb uudis … ja võis olla tingitud paljudest kas/või tingimustest, mis oli grammatiliselt halb. Irene vihkas halba grammatikat.

Tal on kaasas kõik ülesande üksikasjad.

See oli nüüd tõeliselt halb. See võis tähendada, et Coppelia polnud valmis neid meiliga saatma. Irene tundis poliitika haisu, sellega ei tahtnud ta aga end kuidagi siduda. Ta oli alati arvanud, et Coppelia on pigem mõistlik, uurimistööd eelistav, ainult vahetevahel nurjatusi sepitsev ülemus, mitte aga ülemus, kes sokutaks talle kaela trükimusta mittekannatava ülesande ja kogenematu praktikandi ning tõukaks kiiresti lähimast ühenduspunktist välja.

Jäta oma viimane toodud materjal minu nimele lähimasse valvelauda ja ma hoolitsen, et see saaks menetletud.

Noh, asi seegi …

Väljast koridorist kostis järsk tuulepuhang ja mütsatus. Umbes sellist häält tegi paberite kohaletoimetamiseks kasutatav pneumotorustik.

Vaikus. Ja siis koputus lähimale uksele.

„Sisse!” hõikas Irene ja pööras oma tooli sinnapoole.

Uks läks lahti ja nähtavale ilmus noor mees.

„Sa oled ilmselt Kai,” ütles Irene püsti tõustes. „Tule sisse.”

Kai väljanägemine oli sellist laadi, mis nihutas ta ainsa hetkega võimalike romantiliste objektide seast absoluutsesse võimatusse. Väljaspool ajalehtede esikülgi ja läikpaberil ajakirju ei veetnud keegi aega koos sellise välimusega inimestega. Nahk oli nii hele, et Irene nägi siniseid veene ta randmetel ja kurgu all. Ning kaelale langevad patsi põimitud juuksed olid seda tooni mustad, mis näis hämaras valguses peaaegu terassinised. Kulmud olid sama värvi, just nagu tušijooned näol, ja põsenukid olid piisavalt teravad mitte ainult juustu, vaid ka teemandi lõikamiseks. Ta kandis kulunud musta nahkjakki ja teksasid, mis ei teinud midagi tema jahmatava nägususe varjamiseks, ning ta valge T-särk oli mitte lihtsalt laitmatult puhas, vaid ka triigitud ja tärgeldatud.

„Jah,” ütles Kai. „Olen küll. Sa oled Irene, eks ole?”

Isegi ta hääl vääris imetlust: madal, täpne, kähe. Sundimatu sõnavalik tundus pigem poosina kui tegeliku hooletusena. „Olen,” kinnitas Irene. „Ja sina oled mu uus praktikant.”

„Oh jah.” Noormees tuli pikkade sammudega sisse ja lasi uksel enda järel sulguda. „Ja mina pääsen siit viimaks ometi välja.”

„Või nii. Ole hea, istu. Ma pole Coppelia meili veel lõpuni lugenud.”

Kai pilgutas talle silma, astus siis lähima tooli juurde ja heitis end hoogsalt istuma, paisates üles lämmatava tolmupilve.

Käsitle asju ladusalt ja tõhusalt ning kui see saab läbi, siis võid arvestada vaba ajaga oma isikliku uurimistöö jaoks. Mul on kahju, et pean su nii kiiresti jälle välja saatma, aga armas Irene, see töö ei kannata ootamist ja meil tuleb kasutada neid vahendeid, mis meil parajasti on.

Südamlikult sinu

Coppelia

Irene ajas selja sirgu ja põrnitses ekraani. Vandenõuteooriad polnud tema rida, aga kui ta oleks neisse uskunud, oleks ta võinud selle viimase lõigu põhjal kokku panna mahuka teose. „Coppelia väidab, et ülesande üksikasjad on sinu käes,” ütles ta üle õla.

„Jajah. Madam Coppelia andis mulle midagi kaasa.” Austav nimetus oli kergelt rõhutatud. „Seda ei paistnud kuigi palju olevat.”

Irene pöördus tema poole. „Kui tohib?” ütles ta kätt välja sirutades.

Kai pistis käe jaki põuetaskusse ja tõmbas välja õhukese sinise ümbriku. Ta ulatas selle hoolikalt Irene’ile, tehes lihtsast ulatamisest galantse žesti. „Ole hea. Boss? Madam? Sir?”

„Irene sobib küll.” Ta kõhkles hetke, soovides, et tal oleks paberinuga, aga ühtegi polnud käepärast ja ta ei tahtnud Kaile näidata, kus ta oma terariista peidab. Liigutuse ebaelegantsus pani ta võpatama, kuid ta rebis ümbriku lahti ja libistas sellest välja üksiku paberilehe.

Kai tegelikult ei kummardunud kirja piiluma, kuid kallutas uudishimulikult pead.

„Eesmärk,” luges Irene abivalmilt. „Algupärane Grimmide käsikiri, esimene osa, aasta 1812, praegune asukoht Londonis, paralleel B-395, lähim ühenduspunkt Briti muuseumis Briti raamatukogus, edasised üksikasjad kohapeal residendist raamatukoguhoidjalt.”

„Grimmid?”

„Ma kujutan ette, et muinasjutud.” Irene koputas sõrmega vastu paberilehe serva. „See pole minu valdkond. Ma pole kindel, miks mind … miks meid sinna määrati. Kui see pole just midagi sinu erialalt?”

Kai raputas pead. „Euroopa värgiga ma eriti kursis ei ole. Ma ei tea isegi, milline paralleel see on. Arvad sa, et see on midagi sellele maailmale ainuomast?”

See oli mõistlik küsimus. Oli kolm levinud põhjust, miks raamatukoguhoidjaid paralleelmaailmadesse konkreetse raamatu järele saadeti: raamat oli oluline kellelegi vanemraamatukoguhoidjatest, raamat pidi mõjutama Keelt või raamat oli selles maailmas eriline ja unikaalne. Viimasel juhul tugevdas raamatu olemasolu Raamatukogus sidemeid Raamatukogu ja raamatu päritolumaailma vahel. (Irene polnud kindel, millisesse neist kolmest kategooriast kuulus tema viimasena hangitud köide, kuid ta oletas, et selleks oli mõju Keelele. Ta otsustas, et peaks kunagi püüdma selle kindlaks teha.)

Kui see Grimmide käsikiri oli midagi niisugust, mis esines paljudes eri paralleelides, siis poleks Coppelia andnud korraldust, et keegi peab selle ära tooma. Selleks ajaks, kui raamatukoguhoidjad olid saanud vanemraamatukoguhoidjateks, olid nad huvitatud veel ainult rariteetidest. Tavaline raamat, mida oli paljudes maailmades, oleks sattunud lihtsalt kellegi ostunimekirja, tõenäoliselt koos Nick Carteri kogutud teoste, kohtunik Dee kogutud juhtumite ning paavstkuningas Johannese (õigete ja valede) kogutud elulugudega. Küsimus, miks mõned raamatud olid ainukordsed ja eksisteerisid ainult konkreetsetes maailmades, oli üks suurtest mõistatustest ja Irene lootis sellele kunagi vastuse leida. Ehk siis, kui ta ise on juba vanemraamatukoguhoidja. Kümnete aastate pärast. Või lausa sajandite.

Igal juhul polnud mingit mõtet seal seista ja oletada. Irene püüdis sõnastada oma vastuse nii, et see tunduks asjalik, mitte ei paneks Kai suud kinni kohe nende tutvuse esimese kümne minuti jooksul.

„Tõenäoliselt on kõige parem küsida seda residendilt, kui me paralleelis ettenähtud punkti jõuame. Kui Coppelia pole öelnud seda sulle ega mulle …”

Kai kehitas õlgu. „Kui ma siit vaid välja pääsen, siis mina ei kurda.”

„Kui kaua sa oled siin olnud?” küsis Irene uudishimulikult.

„Viis aastat.” Hääletoon oli silutud hoolikalt viisakaks, just nagu mere lihvitud kivid. „Ma tean, et uusi inimesi on kombeks siin hoida, kuni nad on põhilised asjad selgeks õppinud ning võib olla kindel, et me plehku ei pane, aga need on olnud viis üsna nätsket aastat.”

„Kahju küll,” ütles Irene tuhmilt, ise Coppelia meilile kiiret vastust trükkides.

„Kahju?”

„Jah. Ma sündisin selle töö jaoks. Mu mõlemad vanemad on raamatukoguhoidjad. Tõenäoliselt tegi see asjad lihtsamaks. Ma teadsin alati, mis mind ootab.” Ega see polnudki vale – see oli hoopis teinud asjad lihtsamaks. Ta oli alati teadnud, milleks teda kasvatatakse. Aastad raamatukogus vaheldusid aastatega paralleelides, need kulusid üksteise järel, täidetuna õpingutest, praktikatest, pingutustest ja pikkadest vaikivatest raamaturidadest.

„Oh.”

„Ma ei arva, et ootamine oleks olnud … lõbus.”

„Lõbus.” Kai turtsatas. „Ei. Mitte lõbus. See oli omast kohast huvitav, aga mitte lõbus.”

„Kas Coppelia meeldis sulle?” Ta saatis meili ära ja logis end korrakohaselt välja.

„Ma õppisin tema käe all ainult mõned viimased kuud.”

„Ta on üks enam …” Irene jäi vait, kaaludes, milliste sõnade kasutamine ei tooks talle hiljem mujal uuesti öelduna pahandusi. Talle isiklikult Coppelia meeldis, kuid väljendid nagu salakaval, tõhusalt põhimõttevaba ja jäise südamega poleks ehk igasse vestlusse hästi sobinud.

„Oh, ta meeldis mulle,” ütles Kai kiiresti ja tema hääletooni soojusest üllatunud Irene pöördus tema poole vaatama. „Ta on tugev naine. Väga organiseeritud. Võimukas isiksus. Mu emale ta meeldiks – oleks meeldinud. Kui. Eks ole. Siia ei võeta kunagi tööle inimesi, kelle lähisugulased on veel elus, tõsi?”

„Jah,” nõustus Irene. „See on reeglites kirjas. See oleks nende suhtes ebaõiglane.”

„Ja, hmm …” Kai vaatas teda oma pikkade ripsmete alt. „Aga need kuulujutud, et vahel hoolitsetakse selle eest, et ei oleks elusaid lähisugulasi? Või üldse elusaid sugulasi?”

Irene neelatas. Ta kummardus arvutit välja lülitama, lootes nii oma närvilist liigutust varjata. „Alati on igasuguseid kuulujutte.”

„On need tõesed?”

Vahel ma arvan, et on. Ta polnud naiivne. Ta teadis, et vahel ei pidanud Raamatukogu oma reeglitest kinni. „See ei aitaks meid kumbagi, kui ma ütleksin sulle, et on küll,” sõnas ta otsustavalt.

„Oh.” Kai nõjatus jälle oma tooli seljatoele.

„Sa oled olnud siin viis aastat. Mida sa arvasid mind ütlevat?”

„Ma nagu ootasin, et sa räägid mulle seda ametlikku juttu.” Nüüd vaatas Kai Irene’i suurema huviga. Ta silmad läikisid hämaras valguses. „Ma ei arvanud, et sa vihjad, nagu võiks see tõsi olla.”

„Ei vihjanud,” ütles ta kiiresti. Pistis siis paberi tagasi ümbrikku ja libistas selle oma kleiditaskusse. „Minu esimene õpetus sulle sinu uue nõuandjana, Kai. Raamatukogu toimib vandenõuteooriate najal. Ära tunnista midagi, eita kõike, siis tee kindlaks, mis tegelikult toimub, ja avalda selle kohta artikkel. Keegi ei saa sind selles takistada.”

Kai kallutas pead. „Oh, artiklist võib alati vabaneda.”

„Artiklist vabaneda?” Irene naeris. „Kai, see siin on Raamatukogu. Me ei viska siin kunagi midagi ära. Mitte kunagi.”

Kai kehitas õlgu, ilmselt loobudes edasisest uurimisest. „Hea küll. Kui sa ei taha sellest tõsiselt rääkida, siis ma rohkem ei torgi. Kas hakkame minema?”

„Kindlasti,” ütles Irene püsti tõustes. „Palun järgne mulle. Me võime ka tee peal vestelda.”

Kulus pool tundi, kuni Kai jälle rääkima hakkas – kui mitte arvestada pealiskaudseid, nõustumist või mittenõustumist väljendavaid mühatusi. Irene’i juhatusel laskusid nad tumedast tammepuust ja mustast rauast keerdtreppi mööda tükk maad allapoole; trepp oli nii kitsas, et kõrvuti nad käima ei mahtunud ja Kai järgnes mõni samm tagapool. Paksus seinas olevatest kitsastest aknapiludest paistis katustemeri. Klassikaliste tellisehitiste ja pseudoidamaiste kuplite vahel paistsid üksikud teleriantennid. Lõpuks ütles Kai: „Kas ma võin midagi küsida?”

„Muidugi.” Irene jõudis trepi alumise otsani ja astus kõrvale, et Kai saaks lähemale tulla. Nende ees laias koridoris oli mõlemal pool palju uksi, mõned neist paremini poleeritud ja puhastatud kui teised. Messingplaadid läikisid laternavalguses.

„Kui me läheme ühenduspunkti jalgsi, kas see ei võta siis päris palju aega?”

„Õige tähelepanek,” ütles Irene. „See on B-395, mäletad?”

„Muidugi,” vastas Kai ja vaatas Irene’ile ülevalt alla. Kuna ta oli mitu tolli pikem, siis andis see üleolekuks hea eelise.

„Hästi.” Irene hakkas mööda koridori edasi minema. „Enne sinu tulekut vaatasin ma kaarti ning lähim tee B-tiiba on siitkaudu edasi ja siis kaks korrust ülespoole. Kui me sinna jõuame, siis võime terminalist uurida, milline on kõige lühem tee 395 juurde. Loodetavasti ei kulu meie praegusest asukohast sinna jõudmiseks üle päeva või nii.”

„Päev või nii … Kas me ei saa sinna jõudmiseks lihtsalt kiirlülitust kasutada?”

„Ei, ma kardan, et mitte. Mul ei ole õigust selle tellimiseks.” Paratamatult mõtles ta ise ka, kui palju lihtsamaks oleks see asja teinud. „Selle kasutamise nõude esitamiseks peab olema Coppelia tasemel.”

„Oh.” Kai astus mõned sammud vaikides. „Hea küll. Nii et mida sa B-395 kohta tead?”

„Noh, ilmselt on see maagiadominantne paralleel.”

„Sest see on B ehk beeta-tüüpi maailm, jah?”

„Jah. Muuseas, mis tüübist sina pärit oled?”

„Oh, ühest gammast. Nii et seal oli nii tehnikat kui maagiat. Kõrgtehnoloogia, keskmine maagia. Probleem oli selles, kuidas need koos toimima panna – nende käes, kes olid liiga küborgitud, võlukunst ei töötanud.”

„Hmm,” tegi Irene erapooletult. „Ma eeldan, et sul endal ei ole mingeid tehnilisi laiendusi.”

„Ei. Ja ongi hästi. Mulle öeldi, et siin need ei töötaks.”

„See pole päris nii,” ütles Irene pedantselt. „Rohkem on asi selles, et välise energiaallikaga seadmeid ei saa sisselülitatult Raamatukokku sisse tuua ega siit välja viia. Seadmed töötavad täiesti korralikult, kui need ülemineku ajaks välja ning pärast jälle sisse lülitada …”

Kai raputas pead. „See pole minu rida. Mis kasu on asjast, mida ma pean kogu aeg sisse ja välja lülitama? Ega ma tegelikult maagiaga ka eriti ei tegelenud. Ma panin rohkem rõhku reaalses maailmas toimuvale nagu võitlusviisid, sõjakunst, sellised asjad.”

„Kuidas sind siis Raamatukogu jaoks välja valiti?” küsis Irene.

Kai kehitas õlgu. „Noh, seal, kus ma olin, kasutati uurimistöö tegemisel arvutivõrgu vahendeid. Aga vahel pakkus see teadlane mulle tööd vanade raamatute otsimisel. Mõned neist olid, eks ole, keelatud – ja ikka kohe kõvasti keelatud … Siis ma hakkasin tema tausta vaatama, mõtlesin, et võin leida midagi huvitavat. Ja küllap ma siis vaatasin pisut liiga teraselt. Sest järgmisena tulid mulle külla mõned tõsiselt karmid tüübid ja ütlesid, et ma peaksin tulema ja nende heaks töötama.”

„Või muidu?”

Kai heitis talle jäise pilgu. „See „või muidu” oleks olnud mulle halb uudis.”

Irene oli mitmest uksest möödumise jagu vait. Lõpuks ta ütles: „Nii et nüüd sa oled siin. Oled sa õnnetu?”

„Mitte eriti,” ütles Kai Irene’i üllatuseks. „Igas mängus on oma riskid, see on ette teada. Ja ma sain parema pakkumise, kui mõned muud inimesed oleksid teinud, eks ole? Üks mu siinsetest õpetajatest, meister Grimaldi ütles, kui mul oleks olnud perekond, siis poleks nad eales seda pakkumist teinud. Nad oleksid mu mingil muul kombel eemale peletanud. Nii et ma ei saa selle üle kurta.”

„Mille üle sa siis kurdad?”

„Viis aastat.” Nad pöörasid ümber nurga. „Neetud viis aastat, mis ma siin olen õppinud. Ma tean seda aja pidevuse asja. Sellest on möödas viis aastat, kui ma oma maailmast välja kukkusin. Kõik need kutid, kellega ma koos ringi lasin, on kas midagi muud ette võtnud või surnud. See oli niisugune koht. Oli üks tüdruk. Nüüdseks on ta kellegi teise juurde kolinud. Moed on muutunud. Stiilid on teised. Uued tehnoloogiad ja võluvärgid. Võib-olla on mõned riigid kätte võtnud ja end õhku lasknud. Ja mina pole midagi sellest näinud. Kuidas ma saan seda oma maailmaks nimetada, kui ma jään seal toimuvast kogu aeg ilma?”

„Ei saagi,” vastas Irene.

„Kuidas sina sellega toime tuled?”

Irene osutas koridorile. „See on minu maailm.”

„Tõsiselt?”

Irene pigistas kõvemini raamatut. „Mäletad, ma ütlesin sulle, et mu vanemad olid raamatukoguhoidjad? Ma ei sündinud raamatukogus, aga oleksin sama hästi võinud ka sündida. Nad tõid mu siia, kui ma olin veel päris väike. Nad võtsid mu välitöödele kaasa. Ema ütles, et ma olin parim rekvisiit, mis neil kunagi on olnud.” See mälestus pani ta korraks muigama. „Isa jutustas mulle unejutuna lugu sellest, kuidas nad käsikirja mu mähkmekotti peidetuna ära tõid.”

„Ei.” Kai jäi seisma. „No tõsiselt.”

Irene pilgutas silmi. „Ma räägin tõsiselt. Ma veel palusin igal õhtul, et ta seda jutustaks.”

„Nad võtsid su sellistele töödele kaasa?”

„Oh.” Irene sai aru, mis Kaid häiris. „Mitte ohtlikele, ainult turvalistele, kus minust võis kasu olla. Ohtlikele minnes jätsid nad mu maha. Ning hiljem, kui ma vajasin korralikku koolitust ja sotsiaalset kohanemist, panid nad mu internaatkooli. Probleem oli ainult sellega, kui pikalt ma võisin koolivaheaegadel Raamatukogus olla, ilma et ma oleksin selle maailmaga, kus ma õppisin, sünkroonsust kaotanud. Nad arutasid küll, kas mitte viia mind erinevatesse paralleelidesse ja erinevatesse koolidesse, aga me leidsime, et see ei toimiks.” Ta oli seniajani uhke, et vanemad temaga selle üle nõu olid pidanud, teda kui täiskasvanut kohelnud ja tema arvamust küsinud.

„Ja sul olid … internaatkoolis sõbrad, eks ole?” Kai esitas küsimuse ettevaatlikult, nagu peljates, et Irene võib tal selle eest pea otsast hammustada.

„Muidugi.”

„Pead seniajani mõnega neist ühendust?”

„Ajafaktor muidugi segab.” Irene kehitas õlgu. „Arvestades, kui palju aega ma pidin kulutama erialasele õppele Raamatukogus või teistes maailmades, on see olnud raske … Mõnedega ma hoidsin teatud aja ühendust. Saatsin kirju, kui sain, aga kokkuvõttes see ei toiminud. See kool oli Šveitsis. Kena koht. Keelte õpetamine oli seal väga hea.”

Nad pöörasid teise koridori. See ahenes nende ees järsult ja hakkas kõrgemale tõusma. Põrand, seinad ja lagi olid kõik ühesugustest vanadest, kulunud ja kriuksuvatest laudadest. Vasakpoolse seina paneelakendest paistis tühi, põlevatest tõrvikutest valgustatud tänav; porised rattaroopad näitasid, et vahel on tänaval ka liiklust, kuid hetkel polnud kedagi näha.

„Otse edasi?” küsis Kai.

Irene noogutas. Põrand kriuksus nende jalgade all, kui nad tõusu alustasid.

„See on nagu sild,” ütles Kai.

„Ühest tiivast teise viivad koridorid on alati pisut veidrad. Kord sattusin ma sellisesse, mida sai läbida ainult roomates.”

„Kuidas sellest raamatuid sai läbi transportida?”

„Tavaliselt seda ei tehtudki. Viidi mõnda teist teed kaudu. Aga kui oli kiire, siis oli see koridor abiks.”

Kai viipas pöidlaga akna poole. „Oled sa kunagi seal väljas kedagi näinud?”

„Ei. Ja keegi teine ka ei ole.” Koridori põrand muutus laugeks ja hakkas siis jälle laskuma. „Oleks huvitav, kui meil õnnestuks leida üleminekupunkt sellesse maailma.”

„Jah. See oli üliõpilaste seas üheks suureks vestlusteemaks.” Kai ohkas.

Irene oli ringi vaadanud ja nägi nüüd soovitut vasakul pool. „Üks hetk,” ütles ta ja osutas pilule seinas. „Ma saadan selle raamatu Coppeliale ära.”

Kai noogutas ja nõjatus seinale, kui Irene seinas oleva ava juurest pakist ümbriku võttis ja raamatu selle sisse pistis. Kui Irene ümbrikule Coppelia nime kirjutas, kummardus Kai natuke lähemale, just parasjagu, et raamatu pealkirja näha, ja ta silmad läksid uudishimulikult pilukile. „Sa oleksid võinud selle talle ju isiklikult kätte toimetada,” soovitas ta. „Öelda, et tahtsid olla kindel, et ta selle ikka kätte saab, ning kord juba seal olles küsida ülesande kohta pisut rohkem.”

Irene lasi ümbrikul pilusse kukkuda ja kergitas kulmu. „Jah, ja ühtlasi lasta end kutsuda asjatundmatuks narriks, kes ei oska korraldusi lugeda, rääkimata nende täitmisest. Kui mulle on antud kõik vajalik ja ma siiski jooksen tema juurde tagasi uusi üksikasju küsima, siis osutun ma kellekski, kes päris kindlasti ei vääri mingisugust ülesannet.”

Kai ohkas. „Oh, nojah.”

„Kas sa arvasid, et ma polnud sellist etteheidet enne kuulnud?”

„Ma tean, et mina olen. Ma lootsin, et sina ehk ei ole.”

„Jah.” Irene naeratas talle põgusalt, enne kui jälle kõndima hakkas. „Aga hea katse. Niisiis, 395.” Koridor pööras ja nad astusid ruumi, kus läikival keraamilisel laual seisid kaks terminali. Ühte kasutas noor mees, kes ei vaevunud pilkugi tõstma, vaid oli keskendunud ekraani uurimisele. Ta pruun ülikond oli armetu ning küünarnukkide ja põlvede kohalt kulunud, pitsilised kätised ümbritsesid luiseid randmeid. Tõenäoliselt oli see sobiv riietus paralleelis, kust ta oli äsja tulnud või kuhu oli minemas. Ja ikkagi oli see parem kui Irene’i kulunud hall kleit.

„Näed,” ütles Irene ja istus teise terminali taha. „Oota üks hetk ja ma otsin parima tee selle ülesande täitmiseks vajalikku üleminekupunkti.” Ja korjan selle maailma kohta nii palju teadmisi kui võimalik