Читать книгу Kuningate heitlus. Esimene raamat - George R. R. Martin - Страница 4

Kuningas Joffrey nimepäeva hommiku koidik oli päikeseline ja tuuline ja kõrgel kihutavate pilvede vahel paistis suure komeedi pikk saba. Sansa vaatas seda oma torni aknast, kui ser Arys Oakheart kohale ilmus, et teda alla turniiriplatsile saata. „Mida see teie arvates tähendab?” küsis Sansa rüütlilt.

„Kuulsust teie kihlatule,” vastas ser Arys kõhklemata. „Näete, kuidas see täna Tema Majesteedi nimepäeval taevas leegitseb, nagu oleksid jumalad ise tema auks lipu heisanud. Lihtrahvas nimetab seda Kuningas Joffrey Komeediks.”

Joffreyle oli kindlasti just sedasama räägitud. Sansa polnud selles jutus nii kindel. „Ma kuulsin, kuidas teenijad nimetasid seda Lohesabaks.”

„Kuningas Joffrey istub seal, kus kunagi istus Aegon Lohe, tema poja ehitatud lossis,” ütles ser Arys. „Ta on lohe troonipärija – ja punane on Lannisteride koja värv, mis on samuti enne. Ma ei kahtle põrmugi, et see komeet saadeti ette kuulutama Joffrey troonileastumist. See tähendab, et ta saab oma vaenlastest võitu.”

On see tõsi? mõtles Sansa. Kas jumalad võivad olla nii julmad? Tema ema kuulus nüüd Joffrey vaenlaste hulka ja tema vend Robb samuti. Tema isa oli hukatud kuninga käsul. Kas järgmistena peavad surema Robb ja tema aulik ema? Komeet oli tõesti punane, kuid Joffrey oli samavõrd Baratheon kui Lannister ja nende vapil oli must hirv kuldkollasel põhjal. Kas jumalad ei oleks pidanud saatma Joffreyle kuldkollase komeedi?

Sansa tõmbas luugid kinni ja pöördus järsult akna juurest eemale. „Te näete täna väga kena välja, mu emand,” ütles ser Arys.

„Tänan teid, ser.” Teades, et Joffrey tahab, et Sansa kuninga auks korraldatud turniiril kohal viibiks, oli ta oma näo ja riietuse eest eriti hoolt kandnud. Ta kandis helepurpurset siidkleiti ja kuukividega juuksevõrku, mille Joffrey oli talle kinkinud. Kleidil olid pikad varrukad, mis varjasid vermeid tema kätel. Ka need oli kinkinud Joffrey. Kui talle toodi sõnum, et Robb on kuulutatud Põhja Kuningaks, oli tema raevu olnud hirmus vaadata ja ta oli ser Borose Sansat peksma saatnud.

„Kas läheme?” Ser Arys võttis ta käevangu ja Sansa astus koos mehega oma kambrist välja. Kui juba keegi Vahtkonnast pidi iga tema sammu jälgima, siis eelistas Sansa just ser Aryst. Ser Boros oli äkiline, ser Meryn külm ja ser Mandoni kummaline elutu pilk mõjus Sansale häirivalt, ser Preston aga kohtles teda nagu rumalat last. Arys Oakheart oli kombekas ja rääkis Sansaga lahkelt. Ta oli kord isegi tõrkunud, kui Joffrey käskis tal Sansat lüüa. Ta küll lõi Sansat lõpuks, kuid mitte nii kõvasti, nagu ser Meryn või ser Boros oleksid löönud, ja vähemalt oli ta vastu vaielnud. Teised täitsid käsu vastu vaidlemata… välja arvatud Hagijas, kuid Joffrey ei käskinud kunagi Hagijal Sansat nuhelda. Selle jaoks kasutas ta ülejäänud viit.

Ser Arysel olid helepruunid juuksed ja üsnagi meeldiv nägu. Täna mõjus ta lausa uljana, seljas valge siidmantel, mis oli õlalt kuldse lehega kinnitatud, ja tema kuuerinnale oli särava kuldniidiga tikitud laiavõraline tammepuu. „Kes teie arvates täna võitjaks tuleb?” küsis Sansa, kui nad teineteise käevangus trepist alla läksid.

„Mina,” vastas ser Arys naeratades. „Kuid ma kardan, et see võit pole eriti magus. See turniir on väike ja nigel. Osavõtjaid on vaid paarkümmend, kannupoisid ja priiratsanikud sekka arvatud. Kollanokkade sadulast löömine ei too suurt au.”

Eelmine turniir oli teistsugune, mõtles Sansa. Kuningas Robert oli korraldanud selle nende isa auks. Kõrged isandad ja kuulsad võitlejad olid üle terve kuningriigi kokku võistlema tulnud ja terve linn oli neid vaatama kogunenud. Talle meenus, kui uhke see kõik oli: paviljonide mets jõe ääres, iga läve ees mõne rüütli kilp, tuules lehvivate siidvimplite pikad read, päikese helk läikival terasel ja kullatud kannustel. Päevi olid täitnud pasunahelid ja kabjamüdin ja ööd olid olnud tulvil pillerkaari ja laulu. Need olid olnud kõige toredamad päevad tema elus, kuid praegu tundusid need mälestustena teisest ajastust. Robert Baratheon oli surnud ja Sansa isa samuti – reetmises süüdistatuna oli tal Baelori Suure Seitsmekoja trepil pea maha löödud. Nüüd oli maal kolm kuningat ja Kolmjõe taga käis sõda, linnad aga täitusid meeleheitel inimestest. Polnud siis imeks panna, et Joffi turniir tuli maha pidada Punase Kantsi paksude kivimüüride varjus.

„Mis te arvate, kas kuninganna ka tuleb?” Sansal oli alati kindlam tunne, kui Cersei kohal viibis ja oma poega vaos hoidis.

„Kahjuks mitte, mu emand. Nõukogu peab mingis pakilises küsimuses istungit.” Ser Arys tasandas häält. „Isand Tywin on Harrenhalis kanda kinnitanud, selle asemel et oma vägi linna tuua, nagu kuninganna käskis. Tema Hiilgus on maruvihane.” Ta jäi vait, kuna mööda marssis rodu Lannisteride sõdalasi punastes mantlites ja lõvikujulise harjaga kiivrites. Ser Arys armastas keelt peksta, kuid ainult siis, kui ta oli kindel, et keegi pealt ei kuule.

Puusepad olid välishoovi püstitanud rõdu ja tarandiku. See nägi tõepoolest nigel välja ja vähene vaatajaskond, kes oli kohale tulnud, täitis vaid pooled istekohtadest. Enamiku publikust moodustasid Linna Vahtkonna kollastes või Lannisteride koja punastes mantlites sõdalased; isandaid ja emandaid oli kohal vaid tühine hulk – see käputäis, mis oli õukonda jäänud. Näost hall isand Gyles Rosby köhis nelinurksesse roosasse siidrätikusse. Emand Tandat saatsid nagu alati tema tütred, vagur ja loid Lollys ja teravkeelne Falyse. Eebenimusta nahaga Jalabhar Xho oli pagulane, kellel polnud kuhugi mujale minna, nooremand Ermesande aga lapsuke, kes istus oma amme süles. Käisid kuulujutud, et ta kihlatakse varsti kuninganna ühe nõoga ja siis saavad tema maad Lannisteride omaks.

Kuningas istus vaarikpunase varikatuse all, üks jalg lohakalt üle tooli nikerdatud puust käetoe rippumas. Tema taga istusid printsess Myrcella ja prints Tommen. Kuningalooži tagaotsas seisis valvel Sandor Clegane, käed mõõgavööle toetatud. Tema laiu õlgu kattis Valvkonna valge mantel, mille hõlmu hoidis koos kalliskividega ehitud sõlg; lumivalge kangas mõjus tema jämedakoelisest riidest pruuni kuue ja ehisnaeltega üle tipitud nahkvammuse peal kuidagi ebaloomulikult. „Preili Sansa,” kuulutas Hagijas lühidalt teda nähes. Tema hääl kõlas sama karedalt, nagu saeks keegi puud. Põletusarmid ta näol ja kõril panid ühe ta suupoole rääkimise ajal tukslema.

Printsess Myrcella noogutas ujedalt tervituseks, kui Sansa nime kuulis, pontsakas väike prints Tommen aga kargas õhinal püsti. „Sansa, kas kuulsid juba? Mina võtan täna ka turniirist osa. Ema lubas mind.” Tommen oli ehtne kaheksa-aastane. Ta meenutas Sansale tema enda väikevenda Brani. Nad olid ühevanused. Bran oli kodus Talitundrus, küll sant, kuid väljaspool ohtu.

Sansa oleks andnud mida tahes, et tema juures olla. „Ma pelgan sinu vastase elu pärast,” ütles ta Tommenile tõsiselt.

„Tema vastaseks on õlekott,” sõnas Joff tõustes. Kuningas kandis kullatud rinnaplaati, mille rinnaesisele oli graveeritud möirgav lõvi, nagu arvaks ta, et nad võivad iga hetk keset sõjamöllu sattuda. Ta oli nüüd kolmeteistkümne aastane ja oma vanuse kohta pikk ja tal olid Lannisteride rohelised silmad ja kuldkollased juuksed.

„Teie Majesteet,” ütles Sansa, kombekalt niksu tehes.

Ser Arys kummardas. „Palun vabandage mind, Teie Majesteet. Ma pean ennast võitluseks valmis seadma.”

Joffrey tegi nõusoleku märgiks napi viipe, ise Sansat pealaest jalatallani silmitsedes. „Mul on hea meel, et sa mu kive kannad.”

Niisiis oli kuningas otsustanud täna kavaleri etendada. Sansa tundis kergendust. „Ma tänan teid nende… ja teie lahkete sõnade eest. Ma soovin teile õnnelikku nimepäeva, Teie Majesteet.”

„Istu,” käskis Joff, andes Sansale viipega märku istuda tühjale toolile tema oma kõrval. „Kas sa uudist tead? Kerjuskuningas on surnud.”

„Kes?” Hetkeks lõi Sansa kartma, et Joff räägib Robbist.

„Viserys. Hullu kuninga Aeryse viimane poeg. Ta hulkus juba enne minu sündimist Vabalinnades ringi ja nimetas ennast kuningaks. Nüüd rääkis ema, et dothrakid kroonisid ta lõpuks ära. Sulakullaga.” Joffrey naeris. „Kas see pole sinu meelest naljakas? Nende vapil oli lohe. See on peaaegu sama hea, nagu oleks mõni hunt sinu reeturist venna tapnud. Võib-olla söödan ma ta huntidele, kui olen ta kinni võtnud. Kas ma rääkisin juba sulle, et ma kavatsen ta kahevõitlusele kutsuda?”

„Seda tahaksin ma näha, Teie Majesteet.” Rohkem, kui sa arvata oskad. Sansa hääl püsis rahulik ja viisakas, kuid ikkagi tõmbusid Joffrey silmad vidukile, kui ta püüdis selgusele jõuda, kas Sansa teda ei pilka. „Kas te võtate täna turniirist osa?” küsis Sansa tõtakalt.

Kuningas kortsutas kulmu. „Mu kõrgeauline ema ütles, et see pole sobilik, kuna turniir peetakse minu auks. Muidu oleksin mina kindlasti võitja. On ju nii, peni?”

Hagija suu tuksatas. „Selle kamba vastu? Miks mitte?”

Sansale meenus, et tema isa turniiri oli võitnud just Hagijas. „Kas teie võitlete täna, mu isand?” küsis ta mehelt.

Clegane’i hääles kõlas räme põlgus. „See ei tasuks relvade kättevõtmise vaeva. See on kirbutsirkus.”

Kuningas naeris. „Minu koer haugub ägedalt. Võib-olla peaksin ma tal käskima võitja vastu võidelda. Elu ja surma peale.” Joffreyle meeldis väga mehi elu ja surma peale võitlema panna.

„Siis oleksite ühe rüütli võrra vaesem.” Hagijas ei olnud kunagi rüütlivannet andnud. Tema vend oli rüütel ja ta vihkas oma venda.

Pasunad pistsid üürgama. Kuningas naaldus oma tooli seljatoele ja võttis Sansal käest kinni. Kunagi oleks see Sansal südame puperdama pannud, kuid see oli enne seda, kui Joff vastas tema armuandmispalvele sellega, et näitas talle ta isa pead. Poisi puudutus äratas temas nüüd jälestust, kuid tal jätkus taipu seda mitte välja näidata. Ta sundis ennast väga rahulikult istuma.

„Ser Meryn Trant, Vahtkonna rüütel,” hõikas kuulutaja.

Ser Meryn sisenes hoovi lääneküljest lumivalgel, halli lehviva lakaga sõjaratsul, seljas kiiskavvalge kuldgraveeringuga soomusrüü. Mantel lehvis ta selja taga nagu lumelagendik. Tal oli käes kaheteistkümnejalane piik.

„Ser Hobber Redwyne’ide soost Lehissaarelt,” hõiskas kuulutaja. Ser Hobber traavis idaküljest sisse veinpunase- ja sinisekirju ehisvaibaga kaetud mustal täkul. Tema piiki katsid samades värvides vöödid ja tema kilbil ilutses tema suguvõsa vapp – viinamarjakobar. Redwyne’i kaksikud olid kuninganna külalised vastu tahtmist, nii nagu Sansagi. Sansa mõistatas, kes oli tulnud mõttele, et nad Joffrey turniiril osaleksid. Ta ei uskunud, et nad ise.

Tseremooniameistri märguande peale sirutasid võistlejad oma piigid ette ja andsid hobustele kannuseid. Pealt vaatavate sõdalaste ja rõdul istuvate isandate ja emandate seast kostsid ergutushõiked. Rüütlid kohtusid vägeva puu- ja teraseraksatusega keset hoovi. Nii valge kui triibuline piik lendasid peaaegu samal hetkel pilbasteks. Hobber Redwyne lõi hoobist vankuma, kuid suutis siiski kuidagimoodi sadulasse jääda. Oma hobused tarandiku teises otsas ringi pööranud, viskasid rüütlid purunenud piigid käest ja võtsid oma kannupoistelt uued. Ser Horas Redwyne, ser Hobberi kaksikvend, ergutas oma venda hüüetega.

Kuid teise vooru ajal viibutas ser Meryn oma piigiotsa ja tabas ser Hobberit rindu, nii et too kõva mürtsatusega sadulast maha paiskus. Ser Horas vandus ja jooksis välja, et oma löödud vend tandrilt minema aidata.

„Vilets sooritus,” nentis kuningas Joffrey.

„Ser Balon Swann Kivikiivri linnusest Punakunnast,” kostis kuulutaja hõige. Ser Baloni kiivrit ehtisid laiad valged tiivad ja tema kilbil pidasid võitlust must ja valge luik. „Morros Slyntide soost, Harrenhali valitseja isand Janose aujärjepärija.”

„Vaadake seda ülespuhutud tobu,” huilgas Joffrey nii valjusti, et see kostis üle poole hoovi. Morros, kes oli vaid kannupoiss ja sellekski äsja saanud, ei tulnud oma piigi ja kilbiga õieti toime. Sansa teadis, et piik on rüütlite relv, Slyntid aga olid pärit alamrahva seast. Isand Janos oli olnud vaid Linna Vahtkonna pealik, enne kui Joffrey talle Harrenhali kinkis ja ta nõukokku kutsus.

Ma loodan, et ta kukub ja endale häbi teeb, mõtles Sansa mõrult. Ma loodan, et ser Balon ta tapab. Kui Joffrey oli tema isale surmaotsuse kuulutanud, siis oli just Janos Slynt isand Eddardi maharaiutud pea juukseidpidi kätte võtnud ja kuningale ning rahvahulgale vaatamiseks üles tõstnud, samal ajal kui Sansa nuuksus ja kisendas.

Moros kandis kuldse rullornamendiga kaunistatud musta turvise peal musta-kollaseruudulist mantlit. Tema kilbil ilutses verine oda, mille tema isa oli nende värske aadlikoja vapiks valinud. Kuid ta poleks nagu osanud selle kilbiga midagi peale hakata, kui ta oma hobuse liikvele ajas, ja ser Baloni piigiots tabas seda täpselt. Morros pillas piigi käest ja püüdis tasakaalu säilitada, kuid tulutult. Kukkudes jäi tal üks jalg jalusesse kinni ja lõhkuv ratsu lohistas noormehe tarandiku teise otsa, nii et tema pea vastu maad peksis. Joff huilgas pilkavalt. Sansat valdas õudus, kui ta mõtles, et äkki olid jumalad tema kättemaksuhimulist palvet kuulda võtnud. Ent kui Morros Slynt oma hobuse küljest lahti päästeti, siis ilmnes, et ta oli küll verine, kuid elus. „Tommen, me valisime sulle vale vastase,” ütles kuningas oma vennale. „Õlgedest rüütel võitleb paremini kui see seal.”

Järgmisena tuli ser Horas Redwyne’i kord. Tal läks paremini kui tema vennal, sest ta sai võitu eakast rüütlist, kelle hobusevaipa ehtisid hõbedased greifidega sini-valgetriibulisel põhjal. Oma uhkest välimusest hoolimata esines vanamees viletsalt. Joffrey vingutas huuli. „See on vilets palagan.”

„Ma ju ütlesin,” sõnas Hagijas. „Kirbutsirkus.”

Kuningas hakkas ära tüdinema. See tegi Sansa ärevaks. Ta lõi pilgu maha ja otsustas vait püsida, mis ka ei juhtuks. Kui Joffrey Baratheon tujust ära läks, võis iga juhuslik sõna tema raevuhoo esile kutsuda.

„Lothor Brune, priiratsanik isand Baelishi teenistuses,” hõikas kuulutaja. „Ser Dontos Punane Hollardite soost.”

Priiratsanik, väikest kasvu mees lihtsas täkitud plaatsoomuses, ilmus hoovi läänekülge nagu kord ja kohus, kuid tema vastast polnud kusagil näha. Lõpuks traavis välja kastanpruun täkk, kelle turjal lainetas vaarik- ja sarlakpunane siid, kuid ser Dontost polnud tema seljas. Vanduv ja taaruv rüütel ilmus hetk hiljem, peas sulgedega kiiver ja seljas rinnaplaat ja ei midagi muud. Tema jalad olid kahvatud ja kõhnad ja tema riist lotendas nilbelt, kui ta oma hobust taga ajas. Pealtvaatajad pistsid möirgama ja karjusid solvanguid. Hobusel valjaist kinni saanud, üritas ser Dontos sadulasse tõusta, kuid loom ei püsinud paigal ja rüütel oli nii purjus, et tema paljas jalg ei sattunud kordagi jalusesse.

Selle aja peale ulgus publik naerust… kuningas välja arvatud. Joffrey silmis oli pilk, mida Sansa hästi mäletas, samasugune pilk nagu Baelori Suure Seitsmekoja juures tol päeval, kui ta isand Eddardile surmaotsuse välja kuulutas. Lõpuks loobus ser Dontos Punane asjatutest katsetest, istus mullale maha ja võttis sulgedega kiivri peast. „Ma kaotasin,” hõikas ta. „Tooge mulle veini.”

Kuningas tõusis püsti. „Tooge keldrist vaat! Ja uputage ta sellesse.”

Sansa ahhetas tahtmatult. „Ei tohi.”

Joffrey pööras pead. „Mida sa ütlesid?”

Sansa ei suutnud uskuda, et ta oli suu lahti teinud. Oli ta hull? Joffreyle poole õukonna kuuldes ei öelda? Ta ei olnud kavatsenud midagi öelda, aga… ser Dontos oli purjus ja tobe ja nõme, kuid ei mõelnud midagi halba.

„Kas sa ütlesid mulle ei tohi? Ütlesid või?”

„Palun,” ütles Sansa, „ma ainult selle pärast… see tooks halba õnne, Teie Majesteet… kedagi oma nimepäeval tappa.”

„Sa valetad,” ütles Joffrey. „Sind tuleks koos temaga ära uputada, kui sa temast nii kangesti hoolid.”

„Ma ei hooli temast, Teie Majesteet.” Sõnad tulvasid meeleheitlikult üle huulte. „Uputage ta või laske tal pea maha raiuda, ainult… hukake ta homme, kui tahate, aga palun… mitte täna, mitte teie nimepäeval. Ma ei suudaks taluda, et teid tabaks halb õnn… hirmus õnnetus, see käib ka kuningate kohta, kõik lauljad ütlevad seda…”

Joffrey põrnitses altkulmu. Sansa mõistis, et kuningas saab aru, et ta valetab ja laseb ta selle eest veriseks peksta.

„Tüdruk räägib õigust,” käristas Hagijas. „Mida keegi oma nimepäeval külvab, seda ta terve aasta ka lõikab.” Tema hääl oli ükskõikne, nagu ei hooliks ta põrmugi, kas kuningas teda usub või ei. Oli see tõesti tõsi? Sansa ei olnud seda teadnud. Ta oli seda lihtsalt meeleheites öelnud, et karistust ära hoida.

Rahulolematu Joffrey kügeles oma istmel ja nipsas sõrmedega ser Dontose poole. „Viige ta minema. Ma lasen selle narri homme hukata.”

„Seda ta on,” ütles Sansa. „Narr. Te olete väga tark, et seda mõistsite. Talle sobib rohkem olla narr kui rüütel, kas pole? Te võiksite talle narrirüü selga panna ja lasta tal teie lõbuks veiderdada. Ta ei ole kiire surma halastust väärt.”

Kuningas silmitses teda hetke. „Sa polegi ehk nii rumal, kui ema ütleb.” Ta kergitas häält. „Kas kuulsid, mida mu daam ütleb, Dontos? Tänasest päevast oled sa minu uus narr. Sa võid Tolapoisi juures magada ja narrirüüd kanda.”

Ser Dontos, kes oli surmaga silmitsi seistes kaineks saanud, roomas tema põlvede juurde. „Tänan teid, Teie Majesteet. Ja teid, mu emand. Tänan teid.”

Kui kaks Lannisteride sõdalast ta minema viisid, ligines loožile tseremooniameister. „Teie Majesteet,” ütles ta, „kas ma kutsun Brune’i jaoks uue vastase või jätkame järgmise paariga?”

„Ei kumbagi. Need pole rüütlid, vaid kirbud. Ma laseksin nad kõik hukata, kui mul ei oleks nimepäev. Turniir on lõppenud. Koristage nad mu silma alt.”

Tseremooniameister kummardas, kuid prints Tommen ei olnud nii kuulekas. „Ma pidin õlgedest mehega võitlema.”

„Täna mitte.”

„Aga ma tahan!”

„Mul ükskõik, mis sa tahad.”

„Ema ütles, et ma võin võidelda.”

„Ütles jah,” kinnitas printsess Myrcella.

„Ema ütles,” osatas kuningas. „Ärge olge lapsikud.”

„Me oleme lapsed,” kuulutas Myrcella suureliselt. „Me peamegi lapsikud olema.”

Hagijas naeris. „Ta tegi teile ära.”

Joffrey andis alla. „Hea küll. Isegi mu vend ei suudaks halvemini piigivõitlust pidada kui need teised. Meister, too oma märklaud välja, Tommen tahab kirpu mängida.”

Tommen hüüatas rõõmust ja jooksis minema, et ta valmis seataks, prullakad väikesed jalad kärmelt sibamas. „Edu sulle,” hõikas Sansa talle järele.

Kuni printsi poni saduldati, seati tarandiku tagaotsa üles märklaud. Tommeni vastaseks oli lapsesuurune nahast sõdalane, õlgi täis topitud ja pöördtelje külge kinnitatud, ühes käes kilp ja teises polsterdatud oganui. Keegi oli rüütli pea külge kinnitanud hirvesarved. Sansale meenus, et Joffrey isa kuningas Robert oli oma kiivri küljes kandnud hirvesarvi… kuid neid kandis ka Joffrey onu isand Renly, Roberti vend, kes oli reeturiks hakanud ja ennast kuningaks krooninud.

Kaks kannupoissi aitasid printsile selga hõbedase ja helepunase ehisturvise. Tema kiivriharjal turritas pikk punane suletutt ja tema kilbil vallatlesid koos Lannisteride lõvi ja Baratheonide kroonitud hirv. Kannupoisid aitasid ta sadulasse ja ser Aron Santagar, Punase Kantsi mõõgameister, astus ligi ja ulatas Tommenile nüri lehekujulise teraga hõbedase mõõga, mis oli kaheksa-aastase käe jaoks sobitatud.

Tommen tõstis mõõga pea kohale. „Casterly Kalju!” hõiskas ta heledal poisihäälel, andis oma ponile kandu ja kappas üle kõvaks tambitud mulla märklaua poole. Emand Tanda ja isand Gyles tõstsid katkendlikku ergutuskisa ja Sansa ühines nendega. Kuningas vaikis mossitades.

Tommen ajas poni kärmelt sörkima, viibutas tarmukalt mõõka ja andis rüütlist möödudes tema kilbi pihta tugeva hoobi. Märklaud pöördus, nii et polsterdatud nui printsile kaarega vägeva lopsu kuklasse andis. Tommen pudenes sadulast ja tema uus turvis klirises nagu kotitäis vanu kruuse, kui ta maha prantsatas. Mõõk lendas tal käest, tema poni traavis üle sisehoovi eemale ja õhku kerkis kõva pilkenaer. Kuningas Joffrey naeris teistest kauem ja kõvemini.

„Oi,” hüüatas printsess Myrcella. Ta rüsis loožist välja ja jooksis oma väikevenna juurde.

Sansa tundis, kuidas teda valdab kummaline tuisupäine vaprus. „Te peaksite temaga kaasa minema,” ütles ta kuningale. „Teie vend sai võibolla viga.”

Joffrey kehitas õlgu. „Mis siis, kui sai?”

„Te peaksite ta üles aitama ja talle ütlema, kui tublilt ta võitles.” Sansa ei suutnud kuidagi oma keelt talitseda.

„Ta lendas sadulast ja kukkus porri,” märkis kuningas. „Selles polnud midagi tublit.”

„Vaadake,” segas Hagijas vahele. „Poisil on söakust. Ta tahab uuesti proovida.”

Prints Tommen aidati tagasi tema poni selga. Oleks Tommen ainult Joffreyst vanem, mõtles Sansa. Tommeniga abielluksin ma hea meelega.

Nende üllatuseks kostsid väravakindlustusest helid. Ketid ragisesid, kui langevõre üles tõmmati ja suured väravad hingede krigina saatel avanesid. „Kes lubas neil värava lahti teha?” nõudis Joffrey. Kuna linnas oli rahutu, olid Punase Kantsi väravad juba mitu päeva kinni seisnud.

Terasetärina ja kabjaplagina saatel ilmus väravavõre alt nähtavale ratsanike kolonn. Clegane astus kuningale lähemale, üks käsi mõõgapidemel. Tulijad olid räsitud ja metsiku välimusega ja tolmuga kaetud, kuid lipul, mida nad kandsid, oli Lannisteride kuldne lõvi vaarikpunasel põhjal. Mõned neist kandsid Lannisteride sõjameeste punaseid mantleid ja rõngasrüüsid, kuid enamik olid priiratsanikud ja rändsõdurid, seljas katkenud rõngasrüüd, vahedad relvad õieli… ja seal oli veel teisi, koletuid metslasi otsekui mõnest Vanamemme jubedast jutust, mis Branile alati meeldisid. Nad olid rüütatud narmendavatesse loomanahkadesse ja parknahka ja neil olid pikad juuksed ja hirmsad habemed. Mõnedel olid lauba või käte ümber mähitud vereplekilised sidemed ja mõnedel puudusid silmad, kõrvad ja näpud.

Nende keskel ratsutas kõrgel punasel hobusel veidras kõrges sadulas, mis teda ette-taha kiigutas, kuninganna kääbusvend Tyrion Lannister, keda hüüti Paharetiks. Ta oli oma habeme pikaks kasvatanud, nii et see varjas tema lohkus nägu ja oli nüüd kollaste ja mustade karvade sasipundar, kore nagu traat. Tema seljal rippus musta-valgevöödiline varjukassinahkne mantel. Ta hoidis vasakus käes ratsmeid ja tema parem käsi rippus valgest siidist lingsidemes, kuid muidu nägi ta välja sama kentsakas, nagu Sansa teda Talitundrus käigu ajast mäletas. Oma ettekummuva lauba ja eri värvi silmadega oli ta endiselt kõige inetum mees, kes Sansale kunagi silma alla juhtunud.

Kuid Tommen andis oma ponile kannuseid ja kappas tulistvalu üle hoovi, ise rõõmust hõisates. Üks metslane, suurt kasvu lohiseva kõnnakuga mees, kes oli nii karva kasvanud, et tema nägu oli üleni põskhabeme varjus, krahmas poisi tükkis turvisega sadulast ja pani tema onu kõrvale maha. Tommeni hingeldav naer kajas müüridelt vastu, kui Tyrion talle vastu seljaplaati laksas ja Sansa märkas jahmatusega, et nad olid ühepikkused. Myrcella tuli joostes oma venna kannul ja kääbus tõstis ta pihast üles ja keerutas kiljuvat tüdrukut ringiratast.

Kui väike mees Myrcella tagasi maha pani, suudles ta tüdrukut õrnalt laubale ja lomberdas üle hoovi Joffrey poole. Otse tema kannul järgnesid kaks tema meest: mustapäine ja – silmne rändsõdur, kes liikus nagu hiiliv kass, ja sale noormees, kellel oli ühe silma asemel tühi koobas. Tommen ja Myrcella tulid nende sabas.

Kääbus laskus kuninga ees ühele põlvele. „Majesteet.”

„Sina,” ütles Joffrey.

„Mina,” kinnitas Paharet, „kuigi oma onu ja endast vanemat passiks südamlikumalt tervitada.”