Читать книгу Kuradimülgas. Leidlaps Francois - George Sand - Страница 8

“Germain,” sõnas talle ühel päeval äiapapa, “sa pead lõpuks otsustama ja uuesti naise võtma. Varsti saab sellest kaks aastat, kui sa mu tütrest leseks jäid, ja sinu vanem poeg on juba seitse aastat vana. Sina hakkad juba kolmekümnele liginema, mu poiss, ja sa tead, et kui see iga on käes, siis meie kandis peetakse meest perekonna loomiseks liiga vanaks. Sul on kolm toredat last ja tänaseni pole nad meile tüli teinud. Minu naine ja minia on nende eest hoolitsenud oma parema äranägemise järgi ja on neid armastanud, nagu nad seda peavadki tegema. Pisi-Pierre on juba peaaegu suur; ta utsitab härgi juba üsna kenasti; ta on küllalt mõistlik, et loomi karjamaal hoida, ja küllalt tugev, et viia hobuseid jooma. Nii et temast meile tüli ei ole; aga ülejäänud kaks, keda me ometigi armastame, Jumal teab seda, need vaesed süütud lapsed teevad meile sel aastal palju muret. Minia hakkab jälle maha saama ja üks laps on tal veel päris väetikene. Kui nüüd peaks ilmale tulema uus laps, keda me ootame, ei saa minia enam hoolitseda väikese Solange’i, eriti aga sinu Sylvaini eest, kes pole veel neljanegi ja kes ei püsi paigal ei päeval ega öösel. Ta on keevavereline nagu sinagi: temast tuleb hea töömees, aga ta on hirmus laps, ja minu vana mammi ei jookse enam nii väledalt, et poissi kinni püüda, kui ta lippab kraavi äärde või tormab loomade jalge alla. Ja pealegi, selle lapse tõttu, kelle minia ilmale toob, langeb tema eelmine laps vähemalt aastaks minu naise hoolde. Järelikult teevad sinu lapsed meile muret ja on meile liiga suureks koormaks. Meile ei meeldi näha, et laste eest pole korralikult hoolitsetud; ja kui mõelda, missugused õnnetused võivad nendega juhtuda järelevalve puudumise tõttu, on pea muret täis. Niisiis on sul vaja uut naist ja minul uut miniat. Mõtle sellele, mu poiss. Ma olen sulle juba mitu korda rääkinud, aeg läheb, aastad ei oota. Oma laste ja meie pärast, kes me tahame, et majas kõik hästi läheks, pead sa võimalikult ruttu uuesti naise võtma.”

“Kui te seda ilmtingimata tahate, isa,” vastas väimees, “eks ma siis pean teie meele järele toimima. Aga ma ei taha teie eest varjata, et see on mulle väga raske ja mul pole selleks rohkem tahtmist kui ennast ära uputada. Inimene teab, kelle ta kaotab, ja ei tea, kelle ta leiab. Mul oli tubli naine, ilus naine, leebe, julge, hea ema ja isa vastu, hea mehe vastu, hea lastele, hea töötegija nii põllul kui majas, osavate kätega, ühesõnaga hea igas mõttes; ja kui teie ta minule andsite, kui mina tema võtsin, ei teinud me omavahel tingimuseks, et ma unustan ta ära, kui ma peaksin ta õnnetuseks kaotama.”

“Nii räägib sinu hea süda, Germain,” lausus isa Maurice, “ma tean, et sa armastasid mu tütart, sa tegid ta õnnelikuks, ja kui sina oleksid võinud surma rahuldada minu tütre asemele astudes, siis oleks Catherine praegusel hetkel elus ja sina kalmuaias. Ta oli seda väärt, et sa teda niiviisi armastasid, ja kui sina lohutust ei leia, siis ei leia seda meiegi. Aga ma ei räägi tema unustamisest. See oli armsa Jumala tahtmine, et ta meie juurest ära läks, ja meil ei lähe päevagi mööda, mil me ei anna talle teada oma palvetega ja mõtetega, sõnade ja tegudega, et me austame tema mälestust ja oleme kurvad tema lahkumise pärast. Aga kui ta saaks sinuga rääkida teisest ilmast ja anda sulle teada oma tahtmisest, käsiks ta sul otsida ema tema väikestele orbudele. Niisiis tuleb leida naine, kes oleks vääriline teda asendama. See pole väga lihtne, aga see pole võimatu; ja kui me oleme ta sulle leidnud, siis armastad sa teda, nagu sa armastasid meie tütart, sest sa oled aus mees ja oleksid talle tänulik meile abiks olemise ja laste armastamise eest.”

“Hästi, isa Maurice,” ütles Germain, “ma täidan teie tahtmist, nagu ma seda alati olen teinud.”

“Seda peab tunnistama, mu poeg, et sa oled alati kuulda võtnud, mida perekonnapea oma sõbraliku meele ja õigete põhjendustega on soovitanud. Arutame nüüd koos sinu uue naise valikut. Seda ma ei arva, et sa võtaksid noore tüdruku. Seda pole sulle vaja. Noorus on kergemeelne; ja et kolme lapse kasvatamine on koorem, eriti kui nad on tulnud võõrast voodist, on sul vaja mõistlikku hinge, leebet ja väga usinat. Kui su naine pole umbes niisama vana kui sina, pole tal küllalt põhjust niisugust kohustust endale võtta. Tema peaks sind liiga vanaks ja lapsi liiga nooreks. Tema kurdaks ja lapsed kannataksid.”

“See teebki mulle muret,” ütles Germain. “Kui õnnetuid lapsukesi koheldakse halvasti, kui neid vihatakse ja neid pekstakse?”

“Jumal hoidku selle eest!” jätkas vanapapi. “Aga õelaid naisi on meie kandis vähem kui häid, ja see peaks olema päris sõge, kes ei leia sobivat.”

“See on tõsi, isa, meie külas on häid tüdrukuid. On Louise, Sylvaine, Claudie, Marguerite... ühesõnaga, millist te soovite.”

“Ikka tasa ja targu, mu poiss, kõik need tüdrukud on liiga noored või liiga vaesed... või liiga ilusad tüdrukud; sest ka sellele tuleb mõelda, mu poeg. Ilus naine ei ole alati nii korralik kui mõni teine.”

“Te tahate siis, et ma võtaksin inetu naise?” küsis Germain pisut murelikult.

“Ei, mitte inetu, sest see naine sünnitab sulle veel lapsi, ja pole midagi kurvemat sellest, kui lapsed on inetud, kidurad ja haiglased. Aga veel küllalt nooruslik naine, hea tervisega ja kes pole ei ilus ega inetu, ajaks sinu asja kenasti korda.”

“Ma näen,” lausus Germain veidi nukralt, “et saada naist teie tahtmise järgi, tuleks ta nimme teha: seda enam, et teie ei taha, et ta oleks vaene, rikkaid pole aga sugugi kerge saada, eriti leskmehel.”

“Ja kui ta ka ise oleks lesk, Germain? Naine, kellel ei ole lapsi ja on kena varandus?”

“Mina ei tunne praegusel hetkel ühtegi niisugust meie kihelkonnas.”

“Mina ka mitte, aga neid on mujal.”

“Teil on keegi mõttes, isa, ütelge mulle siis otsekohe.”