Читать книгу Kuradimülgas. Leidlaps Francois - George Sand - Страница 9

“Jah, mul on keegi mõttes,” vastas isa Maurice. “Ta on Léonard’ide perest, Guérini-nimelise mehe lesk ja ta elab Fourche’is.”

“Ma ei tunne ei seda naist ega kohta,” vastas Germain leplikult, ent üha sügavama nukrusega.

“Ta nimi on Catherine, nagu sinu kadunud naiselgi.”

“Catherine? Oo jaa, mulle meeldiks kasutada seda nime: Catherine! Ja ometi, kui ma ei suuda teda armastada nii nagu eelmist naist, oleks see mulle veel piinavam, sest see meenutaks mulle teda palju sagedamini.”

“Ma ütlen sulle, et sa armastad teda: ta on korralik inimene, suuremeelne naine; ma ei ole teda enam ammu näinud, toona ei olnud ta inetu tüdruk, aga ta ei ole enam noor, ta on kolmekümne kahe aastane. Ta on heast perekonnast, kõik nad on tublid inimesed, ja tal on kaheksa või kümne tuhande frangi eest maad, mille ta meelsasti maha müüks, et osta endale uut maad seal, kuhu ta elama asub; sest temagi mõtleb uuesti abiellumisele, ja ma tean, et kui sinu iseloom peaks talle sobima, ei pea ta sinu elujärge sugugi halvaks.”

“Te olete siis juba kõik korraldanud?”

“Jah, välja arvatud teie mõlema nõusolek; ja seda te peate teineteiselt küsima, kui tuttavaks saate. Selle naise isa on minu kauge sugulane ja oli omal ajal mu hea sõber. Sa ju tunned teda, isa Léonard’i?”

“Jah, ma olen näinud teid laadal juttu ajamas, ja viimasel korral te sõite koos lõunat; kas siis sellest ta rääkiski teiega tookord nii pikalt?”

“Ja muidugi; ta nägi, kuidas sa oma loomi müüsid, ja ta leidis, et sa teed seda hästi, et sa oled kena välimusega poiss, et sa paistad toimekas ja tubli; ja kui ma talle rääkisin, missugune sa oled ja kuidas sa oled meiega hästi käitunud selle kaheksa aasta jooksul, mil me koos elame ja töötame, ja et meie vahel pole kunagi langenud ühtegi pahast või vihast sõna, siis tärkas tal mõte panna oma tütar sulle mehele; minule sobib see ka, pean ma tunnistama, mõeldes sellele, kui hästi temast arvatakse, et tal on korralik perekond ja et nende majapidamine läheb hästi, mis on mulle teada.”

“Ma näen, isa Maurice, et teile on edukas majapidamine natuke oluline.”

“Muidugi on. Kas sulle siis ei ole?”

“On küll, kui see on teie meele järele; aga te teate, et mina iseendast ei hooli suuremat, mis meie tuludest mulle langeb või ei lange. Mina ei oska jagada, ja minu pea selleks ei kõlba. Ma tunnen maad, ma tunnen härgi, hobuseid, rakmeid, külvamist, rehepeksu, loomasööta. Aga lambad, viinapuud, aiapidamine, viljapuud ja nende eest hoolitsemine, te teate, et see on kõik teie poja kätes ja mina ennast sinna palju ei sega. Mis puutub rahasse, siis on minu mälu lühike, ja parema meelega loobun ma kõigest, kui hakkan vaidlema selle üle, mis on sinu ja mis on minu. Ma kardan, et võin eksida ja nõuda seda, mis mulle ei kuulu, ja kui asjaajamine ei ole lihtne ja selge, ei tuleks mina sellega kunagi toime.”

“Seda hullem, mu poeg, sellepärast ma tahaksingi, et sul oleks peaga naine, kes mind asendaks, kui mind enam ei ole. Sa pole kunagi tahtnud meie arvepidamist selgeks saada, ja see võib sulle tuua pahandusi minu pojaga, kui teil enam ei ole mind, et teid lepitada ja öelda teile, kui palju kumbki saab.”

“Oh, et te kaua elaksite, isa Maurice! Aga ärge sellepärast muret tundke, mis tuleb pärast teid; mina ei lähe iialgi teie pojaga tülli. Ma usaldan Jacques’i nagu teid ennast, ja et minul mingit vara ei ole ja kõik, mida ma võin saada, tuleb teie tütrelt ja kuulub meie lastele, võin mina olla rahulik ja teie ka; te poeg Jacques ei taha kunagi oma õe lapsi paljaks riisuda oma laste nimel, sest ta armastab mõlemaid peaaegu ühteviisi.”

“Selles on sul õigus, Germain. Jacques on hea poeg, hea vend ja mees, kes armastab tõde. Kuid Jacques võib surra enne sind, enne kui teie lapsed on suureks saanud, ja ühes perekonnas tuleb alati mõelda sellele, et alaealisi ei tohi jätta ilma perekonnapeata, kes neile õiget nõu annaks ja nende tülisid lahendaks. Muidu segavad ennast asjasse seadusemehed, ajavad nad tülli ja panevad kõike protsessimisele kulutama. Nõnda siis peame mõtlema sellele, et meie ei tohi enda juurde võtta veel ühte inimest, olgu meest või naist, ilma endale selgeks tegemata, et võib-olla peab see inimene ühel päeval juhtima oma kolmekümne lapse, lapselapse, väimehe ja minia käitumist ning nende rahaasju korraldama... Pole teada, kuidas üks perekond võib kasvada, ja kui mesipuu on liiga täis ja tuleb peret heita, tahab igaüks oma mee kaasa võtta. Kui ma võtsin su väimeheks, kuigi mu tütar oli rikas ja sina vaene, ei teinud ma talle etteheiteid, et ta oli sinu valinud. Ma nägin, et sa olid hea töömees, ja ma teadsin hästi, et meiesuguste maainimeste jaoks on parim rikkus tubli kätepaar ja niisugune süda, nagu on sinul. Kui üks mees toob selle perekonda, toob ta küllalt. Aga naisega on asi teistmoodi: tema töö majas aitab alles hoida, aga mitte juurde tuua. Muuseas, praegu, kus sa oled isa ja otsid naist, tuleb mõelda sellele, et sinu uued lapsed, kes ei saa midagi nõuda esimese abielu pärandusest, oleksid viletsuses, kui sa peaksid surema, juhul kui sinu naisel pole omalt poolt mingit vara. Ja siis, lapsed, kellega sa suurendad meie kolooniat — nende toitmine maksab ka midagi. Kui see kõik langeb ainult meie kaela, siis me loomulikult toidaksime neid ja ei kurdaks selle üle; aga siis elaksime kõik kehvemini ja ka esimestel lastel tuleks nii mõnestki asjast ilma olla. Kui perekond kasvab liiga palju ja vara ei kasva koos sellega, tuleb viletsus, kui julgelt inimene sellele ka vastu ei astuks. Niisugune on minu arvamine, Germain, kaalu seda, ja püüa teha nii, et lesknaine Guérin su vastu võtaks; sest tema hea käitumine ja tema eküüd toovad siia abi praegusel hetkel ja meelerahu tulevikus.”

“Asi on otsustatud, isa. Ma püüan talle meeldida ja et ka tema mulle meeldiks.”

“Selleks tuleb teda näha ja üles leida.”

“Tema kodupaigas? Fourche’is? See on siit kaugel, eks ole? Ja meil pole praegusel aastaajal sugugi mahti ringi joosta.”

“Kui küsimuses on armastusabielu, tuleb aja kaotamisega arvestada; aga kui tegemist on mõistusabieluga kahe inimese vahel, kes ei ole isemeelsed ja teavad, mida nad tahavad, siis otsustatakse asi kiiresti. Homme on laupäev; sa teed lühema künnipäeva ja asud teele kella kahe paiku pärast lõunat; pimeduse tulekul jõuad sa Fourche’i; praegu on täiskuu, teed on head, ja sinna pole rohkem kui kolm ljööd. See on Magnier’ ligidal. Pealegi lähed sa märaga.”

“Parema meelega läheksin jala selle karge ilmaga.”

“Jah, aga mära on ilus, ja kosilane, kes tuleb nii ilusa ratsuga, jätab parema mulje. Sa paned uued riided selga ja viid isa Léonard’ile kingituseks ilusa jahisaagi. Sa lähed tema juurde minu nimel, räägid isa Léonard’iga juttu, veedad pühapäeva tema tütrega ja tuled tagasi kas jah’i või ei’ga esmaspäeva hommikul.”

“Olgu nii,” vastas Germain rahulikult, ehkki päris rahulik ta ei olnud.

Germain oli alati korralikku elu elanud, nagu seda teevad töökad maamehed. Abiellunud kahekümneaastaselt, oli ta armastanud vaid ühte naist oma elus, ja oma lesepõlvest peale, kuigi oli keevalise ja lõbusa meelelaadiga, polnud ta ühegi teise naisega naernud ega vallatlenud. Ta oli oma südames ustavalt kandnud tõelist kahetsust, ja ta ei andnud oma äiale järele ilma kartuse ja kurbuseta; ent äi oli alati mõistlikult perekonda juhtinud, ja Germainile, kes oli täielikult pühendunud ühise ettevõtte teenimisele, ja järelikult ka selle kehastajale — perekonnapeale — ei tulnud pähegi, et ta võiks mässu tõsta mõistlike põhjuste, kõigi ühiste huvide vastu.

Aga kõigele vaatamata oli ta kurb. Ei läinud ühtegi päeva mööda, mil ta poleks vargsi oma naist taga nutnud, ja kuigi üksindus hakkas teda rõhuma, kohutas teda rohkem mõte uue abielu sõlmimisest kui soov vabaneda oma murest. Ta mõtles ebamääraselt, et ta võiks armastusest lohutust leida, kui see tabaks teda ootamatult, sest muul viisil armastus ei lohuta. Seda ei leita siis, kui otsitakse; ta tuleb meie juurde siis, kui me teda ei oota. Kaine abieluplaan, mida talle näitas isa Maurice, tundmatu pruut, võib-olla ka kõik see hea, mida räägiti naise mõistusest ja voorusest, andsid talle mõtlemisainet. Ja ta läks ära, arutledes, nagu arutlevad inimesed, kellel pole peas piisavalt palju mõtteid, mis omavahel võitleksid, ühesõnaga, ta ei sõnastanud endale korralikke vastuväiteid, vaid kannatas ebamäärast piina ega võidelnud halva vastu, millega tuli leppida.