Читать книгу Gerd Kanter. 15 sammu võiduni - Gerd Kanter - Страница 4

See raamat sündis kuidagi ootamatult, sest ma pole pidanud oma reegleid millekski eriliseks. Need kuulusid minu elu ja tegemiste juurde nagu koolis õppimine või hammaste pesemine. Enamik minu põhimõtetest on pärit kodust ja koolist ning nende järgimine oli loomulik, kuigi mitte alati kerge.

Samas nägin, kuidas paljudele oli ka kõige lihtsamatest põhimõtetest kinnipidamine väga raske. Seetõttu on spordile kaotsi läinud palju andekaid inimesi. Mis kasu on treeningutest, kui sa ei oska puhata, ei söö korralikult või veedad öid arvuti taga!

Pärast Helsingi MMi hõbemedalit (2005) kutsuti mind sageli esinema. Pean oma kohuseks niipalju kui võimalik koolides käia ning – üllatus, üllatus – minu lihtsatesse mõtetesse suhtuti väga tõsiselt. Nii saigi alguse see raamat, õnnestumiste ja ebaõnnestumiste ületamise lugu.

Raul Rebane pani mu lood kirja, siis vaidlesime ja parandasime. Vahepeal katsetasime neid põhimõtteid mõnes koolis või konverentsil, kust saime ka uusi ideid.

Kui lugeja usub, et tippu viivad lihtsad, aga järjekindlad sammud, siis on raamat oma ülesande täitnud.

Gerd Kanter

2001. aasta veebruaris tegi Gerd isikliku rekordi kuulitõukes – 16.80. Tulemus polnud eriline, kuid näitas, et meie tiim on õigel teel. Gerdi muutis see aga nii õnnelikuks, et järgmisel kuul küsis ta minult mitu korda: “Kes tuleb 2008. aastal kettaheite olümpiavõitjaks?” Mina muidugi ei teadnud ja Gerd sai võimaluse uhkelt vastata: “Mina!”

Olümpiavõit ei tule lihtsalt, selleks on vaja teha palju tarka tööd ja järgida paljusid reegleid.

Üsna varsti pärast Gerdi julget avaldust palusin tal kirja panna põhimõtted, mis on tema arvates olulised, et saada olümpiavõitjaks. Need nii-öelda kümme käsku olid mu arvutis ja ma jälgisin, kas Gerd neid ka täidab. Paari aasta pärast oli selge, et ta täidab neid ja enamgi veel – lisandus uusigi põhimõtteid. Olin Gerdi üle väga uhke ja hakkasin tema lugusid ka teistele inimestele rääkima. Kiiresti tuli tagasiside, et Gerdi kogemustest on kasu ning neid võiks laiemalt tutvustada, eelkõige lastele, treeneritele ja lapsevanematele.

Pärast Gerdi esimesi medaleid hakkas ka tema oma kogemusi jagama ja aluseks olid just need põhireeglid, mis on nüüd siin raamatus kirjas.

Minule kui Gerdi vanemale sõbrale ja juhendajale on selline käskude ja eeskujude meetod olnud väga tõhus. Selgelt on näha, et kui inimene suudab end suure eesmärgi nimel kokku võtta ning vajadusel muuta, tulevad ka saavutused.

Raul Rebane