Читать книгу Gerd Kanter. 15 sammu võiduni - Gerd Kanter - Страница 6

Täpselt samuti oli õppimisega. Vahel ma ei mäletanud üldse, mida ma eelmisel õhtul õppisin. Mind huvitasid teised asjad palju rohkem: tahtsin vaadata televiisorit või mängida õues. Järsku sain aru, et mis sest lugemisest siis üldse kasu on – ma võin ju ka mitte lugeda, kui ma niikuinii ei mäleta midagi.

See tuli mul meelde, kui hakkasin tõsisemalt trenni tegema. Mõistsin, et kui tahan areneda ja edasi minna, tugevamaks ja tublimaks saada, tuleb treeningu juures olla huviga. See, mida sa teed, peab sulle meeldima, sa pead end tundma õnnelikuna. Üks saladus on siin küll: raske on tunda end õnnelikuna, kui ei oska seada eesmärke. Tegevusel peab olema mõte. Kui teed trenni, siis võiks olla eesmärk saavutada mingi tulemus, näiteks visata rohkem korve. Eesmärgile suunatud tegevus hoiabki sind õnnelikuna.

Samas on siin ohud, mida olen ka omal nahal kogenud. 2003. aasta talvelaagris Tenerifel olin ma nii tahtmist täis, et seadsin endale igaks treeninguks ülikõrged eesmärgid. Jaanuarikuus aga ei peagi ketas väga kaugele lendama, sest siis on alles ettevalmistusperiood. Tol ajal ma seda ei mõistnud ja muudkui “summisin”. Loomulikult lendas ketas, kuhu ise tahtis, ja mina läksin järjest tigedamaks. Kokkuvõttes oli see mu elu üks vähestest ebaõnnestunud laagritest – peamiselt sellepärast, et olin halvas tujus. See mõjutas tervet mu hooaega ja andis õppetunni kogu eluks. Nüüd tean täiesti kindlalt, et inimene areneb kiiremini, kui tunneb end midagi tehes õnnelikuna. Ja see ei kehti ainult spordis. Õppimisega on samuti: kui oled huviga asja juures, õpid mitu korda kiiremini.

Olen õppinud treenima heas tujus, see on minu edu suuremaid saladusi.