Читать книгу Head ärikombed. Lihtne ametietikett ja käitumisjuhised - Gerda Kroom (koostaja) - Страница 6

Kas olete kunagi mõelnud, miks kaks võimetelt ja arukuselt võrdset inimest võivad oma ametis täiesti erinevalt edasi jõuda? Üks ei pea selleks tähti taevast alla tooma ega millestki loobuma, et ülemustega suurepäraseid suhteid hoida. Teine aga, täiesti vastupidi, ei kohandu mitte kuidagi kollektiiviga ja temast pole ka erilist kasu. Milles seisneb siis eduka ärimehe saladus? Mitte alati ei saavutata häid tulemusi ainuüksi etteantud ülesannetega vaeva nähes, kella kümneni õhtul monitori ees istudes ning oma punetavaid silmi demonstreerides. Võimalik, et on saabunud aeg oma käitumist korrigeerida. Nende kahe kolleegi puhul omandas õnneseen kõik töökohaga kaasnevad käitumisreeglid, samal ajal kui hädavaresest töörügajal polnud ärietiketist vähimatki aimu, sest need suhteliselt lihtsad reeglid jäävad väga tihti kahe silma vahele. Me teame, et büroos töötades on vaja vastavalt riietuda, restoranis lõunatades ei asetata küünarnukke lauale ja vesteldes pole soovitav nina urgitseda. Kuid millegipärast ei mõtle paljud inimesed elementaarsest ametietiketist ega pea kinni üldiselt omaks võetud normidest.

Ärietikett on välja kujunenud kõige otstarbekamate käitumisreeglite ja -vormide pikaajalise valiku tulemusena, mis aitab kaasa ärisuhete edukale arengule. Tugevate ärisuhete sisseseadmine välispartneritega eeldab kahtlemata ärietiketi tundmist.

Meenutagem, kuidas asuti arendama kaubandussidemeid keskaegse Jaapaniga, mis oli kuni Meiji ajastuni kogu ülejäänud maailmale peaaegu täielikult suletud. Äri- või kaupmeest, kes ärisuhete loomiseks tõusva päikese maale saabus, esitleti keisrile. Esitlusprotseduur oli aga niivõrd alandav, et polnud kaugeltki mitte igale välismaisele külalisele jõukohane. Võõramaalane pidi vastuvõtusaali ukse juurest liikuma põlvili talle ette nähtud kohale, pärast vastuvõttu samal moel ehk vähi kombel tagurpidi tagasi komberdama.

Kuid nagu ammustel aegadel, nii aitavad ka nüüd vastavad ärietiketi reeglid äri- ja kaupmeestel oma majandus- ja finantshuve lähendada. Kasum oli ja jääb ülimaks kõigist erinevustest rahvusliku iseloomu, usutunnistuse, sotsiaalse seisundi ja psüühiliste iseärasuste vahel. Need erinevused allusid ärimeest huvitava maa etiketile. Määrava poole mängureeglitele allumine pani aluse tehingu edukusele.

Etikett sisaldab mitte ainult ajaloolisi, vaid ka geograafilisi ja etnograafilisi iseärasusi. Nii nõudis etikett Inglismaal Henry VII valitsemisajal, et “lõunale saabunud külaline suudleks perenaist, peremeest, nende lapsi ja ka koduloomi”.

Türgis on kombeks võtta külalisi vastu saunas, aga Jaapanis vabandatakse lakkamatult külaliste ees, et neile pole midagi pakkuda (ehkki laud on hõrgutiste all lookas), idamaades serveeritakse suppi alles toidukorra (lõuna) lõpus, inglaste viisakus ilmutab end lausa pedantsuseni viivas täpsuses, Ladina-Ameerikas peetakse aga palavusest rääkimist halvaks tooniks.

Suhtlemine algab tervitusest. Tervitusviisid on sedavõrd mitmekesised, et neid on raske kirjeldada ja klassifitseerida (peanoogutus, kummardus, käesurumine, suudlus, õhusuudlus, sõnaline tervitus jne). Maasai hõimu kohta räägitakse, et enne üksteise tervitamist sülitavad selle esindajad pihku. Maoorid aga puudutavad teineteist ninadega. Inglismaal tervitab naine tänaval kõndides reeglina meest esimesena, kuna tal on õigus otsustada, kas ta soovib avalikult kinnitada oma tutvust antud meesterahvaga või mitte. Eurooplased tõstavad tervituseks kaabut, mida saadab kerge peanoogutus. Jaapanlastel on kolm tervitusviisi: madal, keskmine ja kerge kummardus.

Etikett näeb ette ka selle, kuidas hüvasti jätta. Kui seltskond on arvukas, võib hüvasti jätta ainult pererahvaga, teistega pole see kohustuslik. Kõikjal peale Inglismaa nimetatakse seda “lahkumiseks inglise moodi”, Inglismaal muidugi “lahkumiseks prantsuse moodi”.

Mis puutub vestlejate vahelisse vahemaasse, siis võrdsel positsioonil asuvad partnerid suhtlevad üksteisega reeglina tunduvalt lühema vahemaa tagant kui ülemus ja alluv. Kuid ka Ladina-Ameerika ja Vahemeremaade elanikud suhtlevad üksteisega palju väiksemal kaugusel kui näiteks Põhja-Euroopa elanikud.

Vahemaa vestlejate vahel väheneb Euroopas põhjast lõuna poole liikudes (samasugust seaduspärasust on täheldatud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerika osas). Kui Suurbritannia elanikule on loomulik pidada vestlust teineteisest 1,5–2 m kauguselt, siis Kreekas piisab täiesti 1 meetrist. Ameeriklased ja inglased seisavad kaasvestlejaga küljetsi, samas kui rootslased kalduvad sellist asendit vältima.

Külalislahkuse institutsioon on eksisteerinud üsna sarnases vormis maailma kõige erinevamate rahvaste seas, nii vanadel germaanlastel kui juutidel, araablastel kui austraallastel, nii indiaanlastel kui ka põhjarahvaste esindajatel. Hämmastavad kokkulangevused külaliste vastuvõturituaalides ei saa nii ajas kui ruumis üksteisest kaugel elavate rahvaste puhul olla juhuslikud, vaid annavad tunnistust sügavate rituaalistruktuuride püsivusest, nende semantilistest motivatsioonidest. Jakuutidel võis mööduja astuda igal ajal elamusse, seada end seal sisse, juua teed, keeta toitu või ööbida. Peremees ei söandanud ilma piisavalt kaaluka põhjuseta isegi ebameeldivat inimest oma elamust välja ajada.

Klassikalise külalislahkuse piirkonnaks peetakse õigusega Kaukaasiat. See on tingitud sealsete mägilaste elustiilist, kõrgrituaalse rüütelliku kultuuri säilimisest, aga ka geograafilisest isoleeritusest, mis soodustab arhailise olme konserveerumist. Samas pole see mingi erand, hulgaliselt paralleele kohtab ka teistes regioonides.

Külalislahkuse reeglitest kinni pidamist on peetud inimese üheks kõige tähtsamaks kohustuseks. Ja sellel on ka rangelt silma peal hoitud. Põhja-Kaukaasias oli igal mägilasel külaliste jaoks spetsiaalne ruum. Jõukad inimesed kasutasid selleks lausa eraldi elamut, vähem jõukad aga ühte osa oma eluruumist, mis langes kokku meeste poolega. Külaliste maja kujutas endast omamoodi klubi, kuhu kogunesid noored, kus mängiti muusikat ja tantsiti, vahetati uudiseid jne.

Paljude rahvaste jaoks oli võõramaalane iidsetel aegadel aga õigusteta olend, teda võis karistamatult röövida või isegi tappa. See tundub vastuollu minevat külalislahkuse institutsiooni ja suhtumisega külalisesse kui sakraalsesse figuuri. Lingvistiliste andmete põhjal kohtab sellist kahepalgelist suhtumist võõrasse vanadel indoeurooplastel. Seni, kuni tulijat ei tunta, suhtutakse temasse äärmiselt emotsionaalselt. Ta võib ju olla jumal, kes tuli, et külvata oma väljavalitule õnne ja rikkust, aga ka vaenlane, kes on valmis pererahva kõigest ilma jätma. Käibel oli kõnekäänd: “Oota külalist, oota surma”. Kõik need tundma saamise piinad asenduvad hingelise tasakaaluga, kui tulijast saab külaline. Siinkohal on väga tähtis tulija identifitseerimise moment. Niivõrd silmakirjalik ja potentsiaalselt ohtlik kui on tulija, sedavõrd ühetähenduslik ja ettearvatav on külaline. Külalislahkuse rituaal on paika pandud sel moel, et allutada külaline täielikult enda stsenaariumile, sõltumata sellest, kes ta on. Jumal, vaenlane või lihtne teekäija, kes oma asju ajab, võetakse vastu umbes ühtemoodi, ehkki erineval tasemel talle austust avaldades.

Külalislahkuse rituaali võib kujutleda dialoogina kahe suhtleva poole vahel. Nii peremees kui külaline alluvad rangele etiketistsenaariumile, mis seob ja piirab nende tegevust, kuid samal ajal võimaldab saavutada kindlaid eesmärke: peremees võtab külalise vastu väärikalt, teenides ühtlasi ära kaasinimeste austuse ja lugupidamise, aga ka jumala armu, sest külaline saab toitu, peavarju ja abi. Peremees mitte ainult ei hoolitse külalise eest, vaid kohustub kaitsma teda nagu oma suguseltsi liikmeid.

Kõige erinevamates traditsioonides kannab kohustuslikku iseloomu ühine söömaaeg, millest külaline ei või loobuda, et pererahvast mitte solvata. Selles seisneb üks traditsiooniliste kommete erinevus kaasaegsetest Euroopa tavadest, mille kohaselt on inimesel vabadus süüa seda, mida ta tahab, ja nii palju, kui ta tahab. Külalise toitmine on peremehe kohus, nii osutab ta külalisele au ja näitab üles oma heldust. Ühine söömaaeg kujutab endast keskset ja sihipärast rituaali, mis võimaldab näidata üles külalislahkust. See on sajandite vältel kasutusel olnud viis, kuidas äratada huvi oma kodu vastu ja teha külalisest nii-öelda oma inimene. Samal ajal on ühine söömaaeg ilmekas mudel kollektiivist, selle ideaalkujund.

Head maneerid on tõelisele kõlblusele õilsaks raamistuseks, kuid sellest siiski ei piisa, et otsustada inimese üle tema väärtuste järgi. Head maneerid, käitumisstiil ja delikaatsus ei kujune välja iseenesest. Suurt tähtsust omab sotsiaalne mikrokeskkond, milles inimene elab, samuti lapsepõlves saadud kasvatus. Igal juhul võib inimene alati omandada head käitumismaneerid, kui see talle vaid huvi pakub.