Читать книгу Minu Lõuna-Aafrika Vabariik. Katse-eksitusmeetod - Gertrud Talvik - Страница 6

Alanud tutvumisnädalal veetakse uusi tudengeid mööda ülikoolilinnakut. Peetakse loenguid „Kuidas ülikoolis hakkama saada“ ja jagatakse ülikooli pastakaid, võtmehoidjaid, linasest kotte ja meeletul hulgal igasuguseid käsiraamatuid.

Kohustuslikke starterloenguid jagub mitmeks tunniks. Räägitakse kaunist Kaplinna loodusest ja randadest, suurepärastest akadeemikutest ja partnerülikoolidest. Aga see kõik on vaid rõõmsameelne sissejuhatus sellistele teemadele nagu HIV/AIDS, vägivald ülikoolilinnakus ja vargused. Demonstreeritakse vee ja õli libestusomadusi täispuhutud kondoomidel ja efektiivseid enesekaitsevõtteid. Antakse detailne ülevaade „sinisest teest“ ehk ülikoolilinnakut läbivast jalgrajast, mis on strateegiliselt varustatud paanikanuppudega, mille vajutamine mobiliseerib ülikooli turvameeskonna. Tutvustatakse erinevaid nõustamiskabinette (vägivalla, vägistamise, HIV, lähedase vägivaldse surma jms jaoks on olemas oma nõustaja) ja ärgitatakse kõiki ülikooli peahoones tasuta HIV-testi tegema. Minu esimese ülikoolikogemuse pakkunud Estonian Business Schooli (kust ma peale kuu aega piinlemist jooksujalu lahkusin) tervitusloeng stiilis „Sa saad rikkaks ja kuulsaks“ oli Kaplinna ülikooli loengu „Märkmeid surnud majast“ kõrval nagu lastemuinasjutt. Kui teemad eriti morbiidseks kisuvad, otsustatakse teha paus ja meile ülikoolilinnakut näidata.

Linnak on muljetavaldav. Laudmäe jalamil kõrguvad kollasest kivist hooned, kaetud luuderohu väätidega. Vaieldamatult parim vaade Kaplinna äärelinnadele. Ülikooli sammastega põhihooneni vookleb lai trepp ja tudengid lamasklevad igal vabal rohuplatsil. On veebruari algus ja niigi elevusest pungil õhk on lämmatavalt soe, tekitades tunde, nagu oleksin kergelt joobes mingist magusast ja täiesti tundmatust kokteilist. Värvilistes särkides tudengitest „giidid“ juhivad meid treppidest aina üles ja alla, vilistavad ja laulavad, nagu juhiksid töölismarssi.

Minu rühm on segu mitmekümnest riigist pärit tudengitest. Esimese kohmakuslaine taandudes hakatakse vaikselt kõrvalolevaid inimolendeid uurima. „Kust sa pärit oled, mida sa õppima hakkad, kas sa oled varem Kaplinnas käinud“. Introverdile nagu mina on sellised lühivestlused piinarikas töö, aga minu mõnus magus joove võtab small talk’i enda peale.

Peale mitut tundi rasket tööd mõistan, et ma ei ole enam Eesti-laadses kultuuriruumis, kus vaikimine on kuld. Siin on vaikimine savi ja rääkimine teemantidega piserdatud valge kuld. Ei tea, kui kaua mu introvert vastu peab? Äkki voolib Lõuna-Aafrika mind tulihingeliseks ekstraverdiks?

Alles kolmandal tutvumisnädala päeval algab kursustele registreerimine. Olen ennast pigistanud auditooriumi kõige tagumisse nurka, et rahus oma eesoleva elu kõige kriitilisemad küsimused paika seada: mida ma siia õppima tulin.

Kursuste käsiraamat on paks ja keeruline. Tuleb valida põhisuunad, millega kaasneb mitu lisaainet ja praktikat. Lisaks on veel valikained ja teemasid jagub igale maitsele: seksuaalsuse ja soo õpetusest astrofüüsikani. Peale pooletunnist higistama ajavat lappamist olen põhisuunaks kirja saanud biokeemia. See tähendab seda, et esimesel aastal ootab mind ees ainult matemaatika, füüsika, keemia ja bioloogia. Mingit keelt võiks ka õppida. Hiina keelt, mõtlen. Hieroglüüfidega nokitsemine võib olla päris põnev.

Minu mõtisklused katkestab vali bass ja auditoorium täitub värvilistes T-särkides noortega. Algab meeletu puusade hööritamine. „Tere tulemast UCTsse!“ kisendab see värviline rühm mikrofoni ja muusika keeratakse veel valjemaks. Ma ei tea, kas ma kunagi harjun selle ülevoolava eneseväljendusega: poemüüjad laulavad oma lemmiklaulu sinu apelsine kaaludes ja vanamutid, olgugi et teine teisel pool teed, muljetavad üksteisega eilsest seebikast. Kui tunne tuleb peale, siis tehakse. Ei ole oluline, kus, kes vaatab ja mida arvab.

Justkui minu mõtetele tõestust pakkudes kuulutatakse välja uute tudengite tantsuvõistlus. Meid on saalis umbes 400 ja värvilistes T-särkides päevajuhid tormavad mööda vahekäiku üles ja hakkavad inimesi tantsima ärgitama. Libisen oma pinki nii sügavale kui võimalik ja proovin nendega silmsidet vältida. Umbes tosin vabatahtlikku leiab tee auditooriumi ette.

See ei ole selline tantsuvõistlus, kus kõik hakkavad suvaliselt võnkuma, kui muusika kostma hakkab. Oh ei! See on selline, kus iga osavõtja astub ükshaaval sammu ette, demonstreerib oma parimaid manöövreid 30 sekundi jooksul ja pealtvaatajate aplausi suurus selgitab võitja. Muusika keeratakse põhja ja pikajalgne brünett hakkab oma jalgu suvalises rütmis kõikide maailmakaarte poole loopima. Minu peegelneuronid töötavad täisvõimsusel, mille tagajärjel kattub terve mu keha punaste laikudega ja nägu hakkab hõõguma. Tema aga naerab muretult ja viskab oma juukseid muusika rütmis õlalt õlale. Mingil koomilisel põhjusel näib, nagu mina oleksin kõikide nende tantsivate tudengite piinlikkustunde märterlikult enda peale võtnud, sest ma ei tuvasta ühegi vabatahtliku tantsija näol väikseimatki ebamugavustunde ilmingut. Kõik peale ühe mustanahalise kuti on täiesti lootusetud pudrujalad, aga neil on lõbus ja see, et 400 kaastudengit on nende andetuse tunnistajaks, ei lähe neile korda.

Ühtäkki on mul piinlik sellepärast, et mul on nende pärast piinlik. Tundub, et mul on siit ülikoolist rohkem õppida kui ainult biokeemiat.

Järgmisena juhatatakse meid füüsikaauditooriumisse, kus teaduste dekaan peab tervituskõne. Auditoorium näeb välja nagu šokolaadiassortii. Inimeste nahatoon, näojooned, huuled, silmad, juuksed – kõik on niivõrd erinevad. Olen sattunud otsekui postapokalüptilisse kosmoselaeva, kuhu on valitud inimkonna kõikide geenimutatsioonide esindajad.

Rõõmsameelse intelligentse dekaani loeng on haarav. Ta räägib ajast, mil ta ise Kaplinna ülikoolis tudeng oli ning apartheidivastaste plakatitega läbi pisargaasi ja politseirivi marssis. Ta räägib transformatsioonist, üksteise austamisest ja kõikide rasside koostöö viljakusest. Loengu lõppedes palub ta meil auditooriumis ringi vaadata. Näen poisse nii kipa’des kui ka miniseelikuis, tüdrukuid nii burkades kui ka võrksukkades, näen nii albiinosid kui ka mustimaid musti ja näen kõiki vahepealseid toone. Kõikide silmis helgib aga täpselt seesama eluisu ja uudishimu mis mul endal.

„Oma tulevases elus ei leia te ennast enam kunagi toast, kus valitseb selline mitmekesisus. Võtke sellest võimalusest kõik. Discover the other,^[1.]“ lõpetab dekaan oma kõne ja teenib seisva ovatsiooni.

„Mis sinu nimi on?“ sirutab mustanahaline meeldivate näojoontega kutt oma käe üle mu kõrval istuva tüdruku minu poole.

Olen sotsialiseerumisest surmväsinud, aga tuletan endale meelde, et päev on peaaegu lõpule jõudnud ja varsti saan rahu. Ma ei suuda kinni püüda oma mustanahalise uue tuttava nime ja ei vaevu ka uuesti küsima. Tihti on kohalikes nimedes klikke ja häälitsusi, mida ma kunagi niikuinii korrata ei suuda.

„Kust sa pärit oled?“

Olles juba mitukümmend korda sellele küsimusele vastanud ja umbes sama palju kordi pidanud oma riigi nime kordama ja siis selle asukohta selgitama, vastan kiirelt ja kuivalt: „Eestist. Sa saad kolm võimalust arvata, kus see asub.“

Midagi ta silmis vilksatab ja ta vastab ladusalt: „Eesti asub Soomest lõunas, see on eraldatud Soome lahega ja jagab piiri Venemaa ja Lätiga.“

Mu meel elavneb. Esimene inimene, kes teab Eesti asukohta. Enne kui ma oma üllatust maskeerida suudan, jätkab ta muieldes: „Ma olen Zimbabwest. Sul on kolm võimalust arvata, kus see asub...“

Me kumbki ei tea sel hetkel, et sellest vestlusest saab alguse aastatepikkune tõeline sõprus.

1 Discover the other – tutvu oma kõrvalolijaga. (inglise k) [ ↵ ]