Читать книгу Minu Lõuna-Aafrika Vabariik. Katse-eksitusmeetod - Gertrud Talvik - Страница 7

Hommik on külm. Libistan jalad kivipõrandale ja krahman rätiku. Dušš on vanni kohal ja külm dušikardin tõmbab ennast nagu magnet vastu mu lõdisevat keha. Kui tunnen seda limast puudutust juba kümnendat korda, lükkan kardina kõrvale ja lasen veel plädinal põrandale kukkuda. Mööda seina ronib üles hallikas triip, mis laenurgas suureks plekiks laieneb. Huvitav, et me esimesel päeval seda hallitust ei märganud.

Otsustan, et täna on ilm külmavõitu, ning tõmban jalga teksad ja valin Dennise riiete hulgast endale halli kardigani. Lohistan lahti klaasukse ja istun hetkeks basseini äärde. Täna algavad loengud. Me oleme Dennisega siiani olnud turistid, tuuritanud muretult rendiautoga mööda Kaplinna mägesid ja randasid, maitsnud veiniistandustes kohalikke veine ja matkanud Laudmäel. Nüüd on rendiauto tagastatud, bikiinid tilguvad pesunööril ja õlgadelt koorub esimene päevitus. Täna on esimene „päris elu“ päev Lõuna-Aafrikas. Niimoodi algavad minu järgmised kolm aastat.

Minu siiatuleku otsuse tegelik mastaap hakkab kohale jõudma ja see on hirmutav. Olen iseseisvalt ennast järgmiseks kolmeks aastaks maakera teise otsa organiseerinud ja kõik senise elu peategelased – pere, sõbrad, koduloomad – on tuhandete kilomeetrite kaugusel. Ma ei ole mitte avanud uue peatüki, vaid hakanud kirjutama täiesti uut raamatut. Keha võdiseb kergelt selle mõtte ja hommikuse jaheduse peale.

Esimene päikesekiir on Kimi maja servalt vaikselt minu jalgadele roomanud ja sellega kaasnev soojus toob mind tagasi algavasse päeva. Meie köögiarsenal on kesine: üks väike karbisuurune ahi, mille otsas kaks pliidiplaati ja veekeedukann. Teen endale suure kruusi rohelist teed ja keedan potitäie kaerahelbeputru. Sirvin netist Eesti uudiseid ja annan üsna pea alla. Internet on sama kiire kui siis, kui ma esimest korda Backstreet Boysi kodulehel käisin. Aasta siis oli 1998. Kimi sõnul ei ole fiiberoptika Lõuna-Aafrikas veel laialt levinud ja ainuke netikaabel, mis Lähis-Idast siia jõuab, satub tihti kongolaste kirve alla. Seega piirduvad Skype’i-kõned perega ainult heliga ja seegi katkeb jonnakalt iga viie minuti tagant. Piiramata internet on mitme aasta kaugusel.

Tulin kontinendile, kus ükski riik ei ole sellises arengustaadiumis nagu pisike Eesti. Ja internet on esimene tõeline ebamugavus, millega ma harjuma pean. Teine on transport.

Dennise loengud algavad palju hiljem ja ta saab Kimi majas tuba üüriva ameeriklasega küüti. Mina longin mööda Claremonti peateed ja viipan minibussitakso peale. See on kohalike mustade ja värviliste vohav start-up-äri. Iga vähegi roolikeerav isend soetab endale minibussi ja pakub populaarsemate linnaosade vahel „taksoteenust“. Tavaliselt on juhi paremaks käeks kõvahäälne vilistaja. Ta vilistab ülakeha aknast väljas hoides, et jalakäijate tähelepanu püüda, ja hõikab hetke sihtpunkti. Juhi enda entusiastlik piibutamine muudab need minibussitaksod aeglaste ärkajate vaieldamatult viimaseks äratajaks.

Minibussitaksod on lindpriid. Liiklusreeglid nendele ei laiene ja võidab see, kes oma auto külge julgeb kraapida. Nende taksode kliendid on tavaliselt lihttöölised ja valgeid nägusid nendest minibussidest ei leia. Kuni tänaseni. Viipan minu suunas kihutava minibussi poole, mis äkiliselt pidurdades teele mustad jäljed kraabib ja akendest uudistavad peanupud järsult jõnksuma paneb. Küljeuks lüüakse hoo pealt lahti ja hüppan instinktiivselt sisse.

„Ettevaatlikult, sisi^[1.],“ haarab vilistaja mu käsivarrest ja nügib mu auto tagaistmele.

Ma ei tea, kui palju sõit maksab, ja saadan kümnerandise rahatähe juhi poole teele. Kui see vilistajani jõuab, hüüab too midagi minu suunas. Sõnagi aru saamata palun tal öeldut korrata. Minu kõrval istuv mammi kordab vilistaja lauset. Ka juht hüüab midagi eesistmelt ja olgugi et ma tean, et see on inglise keel, suudan ma rohkem sarnasusi leida pudikeelega. Minu ilmselgelt segaduses pilgu peale kehitab vilistaja õlgu ja saadab tagasi viis randi.

Ülikoolil on oma bussipark Jammie Shuttle, mis tudengeid ja töötajaid ülikooli toob. Üritan minibussitaksoga lähima Jammie Shuttle’i peatuseni jõuda. Olen ilmselgelt ainuke tudeng, kes seda varianti kasutab, sest minibussitakso tavaklientuur uurib mind piidlevalt. Minu kõrval istuv mammi kannab tüüpilist majahoidja rohelist kleiti ja kohendab oma valget põlle. Tunkedes mehed rullivad õõtsuvas taksos vilunult sigaretti ja nokatsis nooruk saadab minu poole hambutu naeratuse. See on lihtinimeste ühistransport ja mina oma päikesest õhetava roosa naha, pleekinud juuste ja Lacoste’i tossudega olen sama silmatorkav kui üksik maisikrõbin šokolaadihelveste kausis.

Suudan ennast Jammie Shuttle’i peatust silmates ukseni pigistada ja juht peatub nii järsult, et kukun vilistaja sülle. Tänan juhti ja hüppan minibussist kõnniteele. Jammie peatuses on tudengid ennast juba rivvi võtnud. Selline hakkab siis olema minu igapäevane teekond ülikooli.

Dennis on ärganud ja saadab sõnumi, et ma minibussiga koju ei sõidaks. Kim olevat minu logistikat kuuldes Dennist hoiatanud, et tihti sõidutavad minibussitaksod noori tüdrukuid kõrvalistesse linnaosadesse, kus neid röövitakse ja vägistatakse ja kuhu siis maha jäetakse. Ma ei tea, milline minibussiliiklus õhtul on, aga hommikul tööle sõitvad kohalikud ei tundu väga ohtlikud, ja otsustame Dennisega asja hiljem arutada.