Читать книгу Miks emme vannub - Gill Sims - Страница 3

AUGUST

Neljapäev, 4. august

Lapsed on sel nädalal spordilaagris. Spordilaagrid on ühe sadistliku tõpra suurepärane mõte, kus tehakse nägu, et lastele pakutakse lõbusat ajaviidet ja vanematele võimaldatakse vaheajaks taskukohast lapsehoidu. Kui „taskukohane“ tähendab mustmiljon kuradima miljardit naela. Ja kui „lõbus“ tähendab viis korda päevas riiete vahetamist, sest kõikvõimalikeks tegevusteks läheb vaja näiteks ujukaid, mida peab laste kottidest iga päev päästma ja pesema ja kuivatama, muidu jäävad need sinna hallitama ja lapsed aina kuhjavad puhtaid rätikuid sinna peale, sest nad on ilged elajad.

Iga kord kui ma lapsed kuskile säärasesse kohta kirja panen, loodan salamisi, et nad avastavad endas varjatud andeid ja osutuvad tennise/jalgpalli/iluvõimlemise virtuoosideks. Seni seda veel juhtunud pole, sest tundub, et nad veedavad enamiku ajast kartulikrõpse vitsutades, et siis hiljem müügiautomaatide jaoks raha manguda, nii et mu armsad kullakesed, kes teoorias peaksid tihedast päevakavast täiesti kurnatud olema, on hoopis energiajoogi laksu all, mille nad ostsid minu möirates: „Osta ainult krõpsud, kullake, ei midagi muud, ma ütlesin krõpsud, ei, ära tee lahti, ÄRA TEE LAHTI, KURAT KÜLL.“

Simon on Madridis ja teeb seal mida tahes ta oma tähtsatel ärireisidel teeb, kuid kahtlustan, et see pole pooltki nii raske töö, kui ta väidab, arvestades, et ta saab ööbida kenas hotellis (oi, kui rõõmus ma olin, kui Simon saatis sõnumi teatega, et ta viidi tavatoast sviiti üle) ja käia toredasti õhtustamas päris restoranides, kus mõnedes ei serveerita isegi friikartuleid ja kus ta ei pea tegema kelneritele rangeid ettekirjutusi selle kohta, et lastetoitu ei tohi ükski kastmepiisake puudutadagi, sest otse loomulikult juhtuvad ennekuulmatult õudsed asjad, kui nende burgerid saastuvad millegi nii jubedaga, nagu seda on majonees või maitseained, kuigi nad kastavad viivitamatult kõik asjad ketšupisse, nii et mingit kastme maitset poleks tundagi. Ma unistan hotellidest. Oma vanal töökohal ei saanudki ma kunagi uhketel reisidel käia, kuid mul oli ähmane ettekujutus, et uus karjäär äpidisainerina tooks endaga kaasa igasuguseid konverentse ja võib-olla isegi messe. Tundub, et Las Vegases korraldatakse sedasorti asju sageli, ja mu silme ette kangastus pilt sellest, kuidas ma saadan Simonile juhuslikke sõnumeid selle kohta, kui tore mul parasjagu on ja kuidas mind sviiti üle viiakse ja kuidas ma söön toitu kastmega. Pildi asemel olen lihtsalt mina. Ja küpsised. Jõllitan lohutult tühja ekraani ja mõtlen, mida kuradit peale hakata, ja püüan mitte mõelda, kuidas pea kõik lahkumistasu rahad nüüdseks otsa on saanud. Suure osa olen kulutanud küpsistele.

Ilmselgelt olin pidanud laste laagriaega suurepäraseks võimaluseks veidi tööd teha, aga sellest pole eriti asja saanud. Kas keegi üldse suudab kodus tööd teha või on asi siiski minus? Põhiliselt vahtisin lihtsalt aknast välja ja süvenesin kõmulistesse veebilehtedesse, et näha, kes „läheb välja“ (poodidesse), kes „õõtsutab oma kumerusi“ (läheb samuti poodidesse, aga pisut liibuvamas topis kui see, millega niisama „välja minnakse“) või kes „õhutab“ mõne kaasteisejärgulise prominendi kohta käivaid „kuulujutte“ (postitades Twitterisse midagi ebamäärast ja skandaalset, et see kõik tund aega hiljem, pärast seda kui meedia on teema üles korjanud, ära kustutada). Lisaks mängisin päris kaua pasjanssi, et siis kell 14.45, vahetult enne lastele järeleminemist, kiiresti suur hulk e-kirju laiali saata. Rumalal kombel oli üks neist kirjadest Simonile, minu alati nii toetavale ja armsale abikaasale, kes vastas mu tänaseid saavutusi puudutavale küsimusele, et jah, asi on ainuüksi minus ja tema ei viida kunagi asjatult aega. See on alatu vale, sest olen tema versiooni kodus töötamisest näinud küll ja see tähendab sama palju kollase ajakirjanduse lugemist kui minugi oma, lisaks on seal veel ohtralt Autocari lehe brausimist, kus ta passib sportautosid, mida ta endale lubada ei saa, ning vahib siis haledalt TOITU TÄIS köögikappidesse (ainult küpsiseid pole, sest ma olen kõik ära söönud), et siis hädiselt pärida, miks meie majas kunagi midagi süüa pole.

Ilmselt võib öelda, et minu vooruslik uusaasta lubadus nädala sees mitte juua ei kulge kuigi hästi.

Tädi Fannyl küll selliseid muresid polnud.

Pärast kaht klaasikest veini ja ebameeldivat kõrvalepõiget internetipanka, mis kinnitas mu hirme kontoseisu asjus, ja ilma vähimagi kokkupuuteta täiskasvanud inimesega, kui välja arvata too reibas „treener“ spordilaagris, kes lasi mul jälle õnnetuste logiraamatusse alla kirjutada, sest Peter oli otsustanud peaga vastu põrandat kukkuda põhjustel, mis on teada vaid talle endale, otsustasin lõpuks, et midagi peab muutuma, ning panin end värbamisagentuuri kirja. Äkki leian natukese lisaraha teenimiseks mõne väiksema, poole kohaga tööotsa, mis jätaks piisavalt aega, et välja mõelda geniaalne äpi-idee. Ja sellega kaasneksid ka toredad ärireisid eksootilistesse paikadesse (seda tingimust ei saanud otseselt ära märkida, aga ausalt öeldes võiks nii minna küll).

Reede, 5. august

Oh, pagan. Pagan, pagan, pagan. Kardan, et olen rumalusega hakkama saanud. Olen Jane’iga gaidide laagris. Mõni kuu tagasi nõustusin vabatahtliku lapsevanemana osa võtma laagriteemalisest koosolekust, leides, et see on hea ja vääriline tegu, mis annaks mulle võimaluse veeta Jane’iga aega nagu üks korralik hoolitsev emme, ja mingis mõttes tõestaksin ka oma kunagisele vanemgaidile, et ta tegi vea, kui mind allumatuse pärast välja viskas. (Ma isegi ei mäleta, millega hakkama sain. Mul on ähmane mälestus sellest, et avaldasin protesti liigse sõlmesidumise vastu ja naeruvääristasin rühmalaulude sõnu, aga oli see tõeline põhjus mis oli, kuulutati mind igatahes gaidikõlbmatuks.) Aga gaidide laager! Gaidide laager peaks kõik selle heastama. Haljas roheline väli, täis valgeid presenttelke ja tossuseid laagrilõkkeid kuuma kakao keetmiseks. Kakao jaoks piima saaksime tõenäoliselt kohaliku talumehe käest. Ehk luusib kuskil isegi mõni riukamees ringi, ootamas, et ma plikad müsteeriumit lahendama paneks. Oh, jaa! Olin kindel, et sobin gaidide laagrisse oivaliselt! Kui gaidijuht Melanie vabatahtlike järele päris, tõstsin käe innukalt kõrgele üles, pea entusiasmist pakatamas. Liiga hilja mõistsin, et poleks pidanud nii tõtakalt reageerima, sest teised lapsevanemad ohkasid kergendusest, kui märkasid, et keegi vaene tola oli valmis kohustuse enda kaela võtma ja nemad seega vaevast priid. Samas ei paistnud Melanie minu isetust žestist kuigi vaimustuses olevat.

„Ellen!“ ütles ta jõuetult. „Kui lahke sinust! Mm, oled sa kindel, et see oleks sinu rida?“

Kinnitasin Melaniele, et otse loomulikult on see minu rida.

„Ainult et, tead küll, sa vastutaksid päris paljude tüdrukute eest. Üksinda. Oled sa päris kindel, et tuled sellega toime?“ küsis Melanie ärevalt.

Pelgasin, et Melanie viitab paar nädalat tagasi toimunud õnnetule õhtule, mil olin vastutav lapsevanem gaidide ringis ja tema ise pidi kellegi ninaverejooksu asjus minema kiirustama. Sel korral rääkis meile üks tore politseinik enesekaitsest ja Melanie meelest oli üsna turvaline jätta ülejäänud tüdrukud minu ja konstaabel Briggsi hoole alla. Õnnetul kombel oli konstaabel Briggs üpris noor ja naiivne politseinik. Sama õnnetul kombel valis Amelia Watkins just selle hetke, kui Melaniet toas ei olnud, et paluda konstaabel Briggsi käeraudu vaadata, väites, et on huvitatud politseinikukarjäärist. Niipea kui vaene noor kutt oli need Ameliale uudistamiseks üle andnud, haakis neiu ta väledalt tooli külge kinni, ja teised tüdrukud, tajudes nõrkust viisil, nagu ainult nooremad kui kaheteistaastased seda oskavad, võtsid kambakesi noormehelt ära nii tema politseisaua kui ka raadiosaatja, enne kui täielikult „Kärbeste jumalasse“ laskusid. Tüdrukud lõid tema ümber tantsu ja heitsid nalja tema anumise üle end lahti lasta, samal ajal kui Tabitha MacKenzie saatis jaoskonda raadiosideteateid lunaraha kohta ja Tilly Everett püüdis sauaga Milly Johnsoni käeluud murda ning mina katsusin kõiki täiesti tulutult maha rahustada.

Kõik see jõudis juhtuda kolme minuti jooksul, mil Melanie ära oli. Tema naastes oli konstaabel Briggs nutu veerel, raadiosaatjast kõlas kurjakuulutaval raginal ähvardusi varuvägede väljasaatmise kohta ja Milly hoidis Tillyt peahaardes, püüdes temalt saua kätte saada (Milly oli vähemalt enesekaitse esitlusel tähele pannud).

Melanie üks kile vile taastas korra, konstaabel Briggs lahkus kärmelt, raadiosaatjast kostis nüüd ragisevalt hüsteerilist naeru gaidide teemal ja mind saadeti täitma vildikaid, sest PVA-liimi lähedusse laskmiseks peeti mind liiga vastutustundetuks.

Aga kuna ükski teine lapsevanem kätt ei tõstnud, sest vabatahtlik oli leitud, pidi Melanie minuga leppima.

„Kui palju sa matkamisest tead, Ellen?“ päris ta ilma igasuguse usuta minusse.

„Oi, nii mõndagi!“ teatasin rõõmsameelselt. „Ma käisin kord Glastonburys. See oli oivaline. Gaidide laager tuleb kindlasti sama tore. Kui vahva!“ kinnitasin talle. Melanie tundus kõhklev.

Ja siin ma siis nüüd olen. Keset põldu. Keset üsna mudast põldu. Kohal on palju, väga palju gaiditüdrukuid, sest tuleb välja, et tegu on ülekrahvkonnalise laagriga ja lapsi on tulnud kohale lähedalt ja kaugelt ning Melanie tahab head muljet jätta. Kardan, et seda head muljet planeerides ei olnud Melanie arvestanud minu erkroosade Hunteri kummikutega. Pisut pelgan ka, et ta mõistab mu teksapükstest ja Barbouri jakist koosneva kehkja kostüümi veidi hukka, ehkki see ei erinenud kuigi palju Glastonbury kombost, mida kandsin kakskümmend aastat tagasi, kui tahtsin olla nagu Kate Moss ja Jo Whiley, kuigi taipasin liiga hilja, et tegelikult on Kate Moss ja Jo Whiley ainsad üle kahekümne viie aastased naised Inglismaal, kes kannavad lühikesed püksid edukalt välja, seega polnud mu stiil niivõrd festivali šikk kui pigem Worzel Gummidge’i³ happešikk. Asja hea külg oli see, et mu jalgadele määritud isepruunistuv kreem oli võtnud sedavõrd võika oranži tooni, et helendas ilmselt pimedaski, seega, kui öösel kusagile ära eksiksin, leitaks mind kärmelt üles.

Kui Melanie oligi minus pettunud, olin mina samavõrra pettunud, kui avastasin, et vaimusilmas ette kujutatud korralike valgete telkide asemel pidime ööbima võluvalt rohekas-punakaspruunides rõvedates nailonist õudustes. Melanie sõnul olid need kaugelt praktilisemad ja kõrgtehnoloogilisemad kui vanamoelised telgid ja mul on seal nii soojem kui ka mugavam.

„Aga need teised on nii ilusad!“ ohkisin ma, samal ajal kui aina enam meeleheitele viidud Melanie püüdis juhendada viitteist ülierutunud tüdrukut ja mind telke üles panema, mina heitmas igatsevaid pilke põllu teises otsas üles pandud Korralike Telkide poole. „Kuidas need saavad olla vähem mugavad kui need õudused siin? Ilusad telgid ju lausa kutsuvad end ehtima lipukeste ja padjakeste ja tulukestega!“

„Püha müristus, Ellen!“ nähvas Melanie. „Sa oled lastelaagris, mitte mingil Cath Kidstoni⁴ kokkutulekul. Kus su Baden-Powelli⁵ vaimsus on?“

Tõepoolest – kus siis minu Baden-Powelli vaimsus oli? Mulle sai üha selgemaks, et minu Baden-Powelli vaimsus on täiesti olematu, mis võis olla minu aastatetaguse armetu gaidipundist väljaviskamise tõeliseks põhjuseks. Ma ei suutnud vaigistada sisimas mäslevaid mõtteid, et kui siin olekski mingeid lahendamist vajavaid müsteeriume ja seljatamist ootavaid kurjategijaid, siis kõik need seiklused langeksid kindlasti nende õnnelike hingede osaks, kes elutsevad seal võluvalt tahumatutes vanaaegsetes telkides.