Читать книгу Miks emme vannub - Gill Sims - Страница 5

Kolmapäev, 10. august

Tulenevalt tänasest igasuguse inspiratsiooni puudumisest midagi lastega teha, läksime parki. Ma vihkan parke. Parkides käivad emmed siis, kui nende imearmsad rüblikud on nad nii kuradi hulluks ajanud, et vajavad tunnistajate juuresolekut, sest muidu saadavad nad korda midagi, mida hiljem kahetsevad. Vahel mõtlen, et peaks kõik tunnid kokku arvestama, mis olen laste sündimisest saadik veetnud külmades, tuulistes parkides, aga see oleks ilmselt liiga masendav. Pealegi jorisevad kõik selle üle, kui sageli tekivad raseduse jooksul hemorroidid, aga mitte keegi, mitte üks õnnetu sitapea ei ütle sulle ealeski, et hemorroidid tekivad pigem tundide viisi külmal ja niiskel pargipingil istumisest. Kuid vähemalt on suvi, nii et hemorroidide ja külmamuhkude tõenäosus on pisut väiksem.

Mänguväljaku pühadest väravatest ma aga läbi tulla ei tohi, sest võtsin koera kaasa, nii et luusime väljaspool, samal ajal kui põnnide emmed jõllitavad meid, juhul kui otsustame väravast läbi tungida, et Judgy võiks liivakasti sittuda ja mina saaksin seda nende süütute lapsukeste silma hõõruda ja NAD IGAVESEKS PIMEDAKS TEHA! Loomulikult tean, et koerakaka võib väga ohtlik olla, ja muidugi ei kiida minagi heaks inimesi, kes lasevad oma koertel laste mänguväljakule sittuda. Ma lihtsalt ei salli nende emmekeste sisistamist, kui mõnekümne meetri lähedusse satub koer. Õnneks on Peter ja Jane piisavalt suured, et ei vaja pargis enam hoolikat järelevalvet. Peter on täiesti võimeline turnikal oma jäsemeid omapäi murdma ja Jane’i huvitab palju rohkem Sophiega selfide tegemine vana iPhone’iga, mille ta minult välja pinnis ja nüüd igale poole kaasa tahab võtta, kuigi kinnitan talle, et pargis telefoni tegelikult vaja ei lähe.

Kuni lapsed mängisid, käisin kiirelt oma e-kirjad läbi, kuid seal polnud midagi huvipakkuvat – järjekordne Nigeeria kindral vajas lihtsalt mu kontoandmeid, et mulle oma miljoneid üle kanda (huvitav, kas suudaksin mõelda välja äpi, mis spämmiks spämmijaid automaatselt vastu?), Gapis oli jälle allahindlus (millal neil ei ole allahindlust? Kas keegi üldse midagi Gapist alghinnaga ostab? Äkki teen Gapile äpi kõigi allahindluste jaoks. Ah, neil juba on selline. Jama), veel üks kiri värbamisagentuurist, kuhu end kirja olin pannud. Oleksin äärepealt värbamisagentuuri kirja ära kustutanud, sest hoolimata hoolikalt täidetud ankeetidest, kus rääkisin kõigist oma kutseoskustest, huvidest ja ametialadest, mida otsin, on nad mulle vastu saatnud pideva jada töökohti, millel pole mingit pistmist minu ekspertiisiga ja mis asuvad tuhande kilomeetri kaugusel ja mille eest saab palka umbes kolmandiku sellest, mida teenisin senini. Kuigi minu peamine eesmärk oli jätta teistele mulje, et tegelen millegi tähtsaga – ja vältimaks mõne teise lapsevanema pilku või temaga vestlusse astumist –, avasin kirja ja mida ma näen! AINULT OMA KURADIMA UNELMATE TÖÖPAKKUMIST!

See oli täiuslik. Töötaksin viimase viie aasta ühe kuumima tehnoloogilise idufirma heaks, mis paiknes hallil tööstusalal asuva halli hoone asemel seksikas, säravas, modernses klaasist kontorihoones ning asus kodust vaid kahekümneminutise autosõidu kaugusel. Tuli ka välja, et see oli seest sama lahe (jah, ma võib-olla guugeldasin seda. Korduvalt), valge ja avar ning suurte valgete laudade ja Ilusate Inimestega. Okei, neid Ilusaid Inimesi ma võib-olla kujutan ette, aga olen üsna kindel, et kõik, kes seal töötavad, on ülilahedad ja trendikad ja kannavad tõenäoliselt hipsteriprille ja eetilisi pükse. Ilmselt on neil asjade arutamiseks Whatsappi rühmad, selle asemel et mõttetuid kahetunnilisi koosolekuid teha, kus arutatakse midagi, mille saaks lahendatud ühe e-kirjaga, ja kui neil ikkagi toimub koosolek, siis istuvad nad … noh … maitea, kott-toolidel või kuskil. Samas, kas ma ikka tahan töötada kuskil, kus on kott-toolid? Ma olen peaaegu neljakümne kahe aastane. Kas ma suudaksin kott-toolilt väärikalt püsti tõusta? Ah, neil ilmselt polegi neid kott-toole, küll kõik laabub.

Ja ma saaksin tegeleda tõesti millegi stimuleeriva ja väljakutsuva ja põnevaga, mitte nagu oma vanal töökohal, kus parim asi oli Kahtlasele Edile raamatupidamisosakonnast öelda, et tegelikult ei, ei ole võimalik hävitada kõiki jälgi kogu sellest karmist pornost, mis ta oma sülearvutisse „kogemata alla laadis“ (õeluse lainel väitsin talle ka, et internet jälgib kõike, mida ta teeb, nii et isegi kui ta uue arvuti ostaks ja vana jõkke heidaks, teaks internet sellest hoolimata kogu pornost ja tema naine saaks ikkagi teada, mida ta kõike passis).

Palk on ka väga hea. See oleks hirmus tore, sest vana töökoha lahkumishüvitis on juba otsakorral ja ma vihkan mõtet sellest, et mul pole oma raha. Tean, et kõik läheb nagunii meie ühiskontole, aga ma olen sinna alati panustanud ja mõte Simonist „sõltumisest“ torgib mõneti hinge. Ainus halb külg oleks see, et tegu on täiskohaga.

Ilmselt oleksin pidanud kogu seda täiskohaga tööle minemist Simoniga enne arutama, kuid olin nii elevil oma täiusliku töö üle, mis mulle põhimõtteliselt peo peal kätte toodi (ja vaimusilmas olin juba pea kogu oma uue palga ära kulutanud), et otsustasin agentuuri kaudu kandideerida. Oh, milline õnn, kui mind sinna võetaks! Nüüd on lapsedki suurema osa ajast koolis ja lisaraha kataks hõlpsasti kasvavad lapsehoolduskulud ja jääks ülegi. Hoian pöidlaid ja varbaid ja jalgu ristis ja … mida veel peale silmade risti saaks hoida? Ehk on minus ikkagi kübeke optimisti alles.

Laupäev, 20. august

Olen puhanud, akusid laadinud ja tulvil tegutsemisindu pärast imelist, lõõgastavat perepuhkust oma armsate laste ja armastatud abikaasaga. Nii tore oli! Muudkui lustisime ringi! Ja kõik need riukad! Need vigurid! Ühel päeval meenutavad lapsed neid kuldseid päikeseküllaseid päevi ja naeratavad heldimusega #õnnelikemälestuste peale, mil nad naersid ja jooksid mööda liivaseid Cornwalli liivarandu, seljas maitsekad kampsunid, tuul sasimas juukseid ja noorus alles ees ootamas. Või vähemalt saavad nad seda meenutada, kui vaatavad mu Instagrami kontot, mis raporteerib sellist puhkusereisi, mida tahtsin saada, selle asemel et kajastada puhkust, mida tegelikult kogesin, mis koosnes peamiselt pesu pesemisest, üritustest mängida lauamängu, mille pooled tükid olid kaduma läinud, katsetest teha süüa võõras köögis ja pidevast vandumisest, sest iga kuradima nuga selles kohas oli täiesti nüri. Muuseas, miks üldse suvemajades ALATI kõik noad nii nürid on? Kas ähvardava ohu tõttu, et jätkuvate #õnnelikemälestuste loomise ja toreda ajaveetmise pinges võiks keegi murduda ja püüda oma pere mõrvata, kui ta peaks veel üks kord kuulama vingumist selle kohta, kuidas teised käivad uhketel puhkustel ja miks meie peame Cornwalli minema (sest meie kuulume keskklassi, armsake, ja oleme pisut tõusiklikud) ja kas me võiks järgmisel aastal ikkagi Center Parcsi minna? (Ei, kallis, sest su isa vihkab Inimesi). Siis jonnitakse juba WiFi puudumise pärast (sest, kullake, me oleme siin selleks, et üksteisega vesteldes toredasti aega veeta ja mitte nutitahvleid vahtida, ja jah, ma tõepoolest läksin õue 4G-ühendust otsima – pidin ju oma pildid Instagrami üles panema, sest kuidas muidu peaksid teised teada saama, kui tore meil on? Meil ON tore. ON KÜLL! MEIL ON TORE, SEST, KURAT KÜLL, MINA ÜTLEN, ET MEIL ON TORE! Ei, sa ei saa mu telefoni laenata, et mängida Pokémon Go’d. Sest Cornwallis ei ole ühtegi Pokémoni. Ei, muidugi ei valeta ma sulle, miks ma sulle valetama peaksin?).

Kui ei vastaks tõele, et olen sama vilunud sotsiaalmeedias valetaja kui iga teinegi, oleksin veendunud, et kõik meie maa lapsed veedavad kogu oma suvevaheaja mingisuguses päikeseküllases, kuldkarralises Enid Blytoni maailmas, lõbutsedes ja vallatledes randadel, kekseldes mööda põllulilli täis aasu, lennutades tuulelohesid ja ehitades oma armastavate vanematega liivalosse, kuid Facebooki ja Instagrami sõnul ja väikese abiga mõnedelt filtritelt on ka minu lapsed kogu suve läbi just sellega tegelenud.

Igatahes oleme nüüd kodus, kõik on pikast ja kohutavast sõidust üdini kurnatud ja paistab, et oleme endaga autos ja kohvrites kaasa toonud enamiku Cornwalli rannaliivast, ja vaja on pesta tohutud kogused pesu, ning ausalt öeldes ma ei teagi, miks me üldse vaevume puhkusele minema, kui puhkusest ülesaamiseks oleks uut puhkust tarvis. Kuid vähemalt on mul mõned kenad fotod, olgugi et lapsed kurtsid pidevalt, et teen neist liiga palju pilte, ja virisesid, miks mul küll nii palju pilte vaja on, ja lõrisesin vastu, et vajan pilte vanaduspõlve jaoks, kui olen hall ja põdur ja lapsed on suureks kasvanud ja mu maha jätnud ja kõik, mis nende lapsepõlvest alles jääb, ongi needsamad pildid. Sain isegi Simonist ühe kena pildi, mis on tõeline ime, sest tavaliselt hakkab ta kohe lolle nägusid tegema, kui kaamera tema poole suunan. Vähemalt tean, kust lapsed selle pärinud on!

AGA! Tagasiteel sain kõne Unelmate Töökohast – mind sooviti intervjueerida! Simon oli pisut ükskõikne, rõhutades, et tööintervjuu ja tööpakkumine on kaks eri asja, ohates sügavalt ja meenutades mulle, et ma ei tohiks lootusi liigselt hellitada, aga käigu ta ka persse. See on samm õiges suunas, mis siis, et Simon teeb kõik, et mu tuju peale sittuda. Oleks tore, kui tal õnnestuks vaid sel ühel korral ilmutada mu tegemiste suhtes positiivsust ning mind julgustada, selle asemel et alati asja halba külge näha ja kohutavaid tagajärgi ennustada. Pisut seda neetud usku minusse, see on kõik! Kas seda on liiga palju küsida? Igatahes, märksa tähtsam kui Simon Vingupüks Peerukott on küsimus selle kohta, mida selga panna?

Hämmastaval kombel on Peteri taim endiselt elus, olgugi et hülgasime selle terveks nädalaks.