Читать книгу Lõikepind - Gillian Flynn - Страница 2

Mu sviiter oli uus, kärtspunane ja kole. Kaheteistkümnes mai, kuid temperatuur oli langenud kõvasti alla kümne ja pärast nelja päeva pluusiväel külmetamist olin ma ostnud endale suurest allahindlusest midagi soojemat, selle asemel et hakata tuulama kastidesse pakitud talveriietes. Chicago kevad.

Istusin oma kotiriidega üle löödud boksis ja põrnitsesin arvuti ekraani. Mu päeva lugu rääkis kurjuse lahjendatud variandist. Lõuna-Chicagos oli ema jätnud oma neli last vanuses kahest kuueni paari tuunikalavõileiva ja poole liitri piimaga koju luku taha. Üksinda kolmeks päevaks, nad olid seal toidu ja kakaga kaetud vaibal ringi siblinud nagu väike kanakari. Ema oli läinud veidikeseks piipu popsima ja nad lihtsalt ära unustanud. Mõnikord juhtub ka seda. Ei mingeid suitsuotsa põletusjälgi ega kinni kasvanud luumurde. Asjad lihtsalt lähevad käest ära. Ma nägin seda ema, kui ta oli kinni võetud: kahekümne kahe aastane Tammy Davis, blond ja paks, mõlemal põsel täiuslikult ringikujuline roosa ruužilaik nagu napsuklaasi põhi. Kujutasin elavalt ette, kuidas ta istub kulunud diivanil, narkopiibu metallots huulte vahel, ja puhub välja pahvaku suitsu. Tegelikkus taandub ja teadvus läheb uitama, eemale laste juurest, tagasi keskkooliaega, kus poisid olid veel huvitatud ja tema oli kõige ilusam läikiva musisuuga kolmeteistaastane, kes enne suudlemist kaneelipulka lutsutas.

Suur kõht. Ja lehk. Sigaretid ja seisnud kohv. Minu peatoimetaja, lugupeetud ja kurnatud Frank Curry, lohistamas jalgu oma koeranäoga pragunenud toasussides. Hambad tubakamahlas pruuniks ligunenud.

„Kui kaugel sa oma looga oled, lapsuke?” Mu laual vedeles hõbedase peaga knopka, terav ots ülespidi. Ta lükkas selle kerge liigutusega oma kollase pöidlaküüne alla.

„Praktiliselt valmis.” Valmis oli kaheksa sentimeetri jagu teksti. Oleks pidanud olema kakskümmend viis.

„Tubli. Löö ta risti, saada ära ja tule minu kabinetti.”

„Ma võin kohe tulla.”

„Löö risti, saada ära ja siis tule minu kabinetti.”

„Hästi. Kümme minutit.” Oleksin tahtnud oma knopka tagasi saada.

Ta loivas boksist välja. Tema lips rippus peaaegu kubemeni.

„Preaker?”

„Jah, Curry?”

„Löö ta risti.”

Frank Curry peab mind tossikeseks. Vist sellepärast, et ma olen naine. Või siis sellepärast, et ma olen tossike.

Curry kabinet asub kolmandal korrusel. Olen kindel, et teda valdab paanikasugemetega tusameel iga kord, kui pilk tabab aknast välja vaadates puutüve. Edukas peatoimetaja ei näe kunagi puutüve, ainult puulehti, kui ta silm kahekümnenda või kolmekümnenda korruse kabinetist välja vaadates üldse mingit puud seletab. Aga Daily Post, suuruselt neljas Chicago ajaleht, pagendatud eeslinna, peab leppima horisontaalse pinnalaotusega. Kolmest korrusest on küllalt, toimetus on sopistunud nagu amööb, silmapaistmatu vaibaparadiiside ja lambipoodide vahel. Kinnisvaraarendajast suurärimees ehitas selle eeslinna üles kolme tõhusa aastaga – 1961–1964 – ja andis sellele oma tütre nime, sest tüdrukuga juhtus kuu aega enne tööde lõpetamist tõsine ratsutamisõnnetus. Saagu nimeks Aurora Springs, käskis isa ja laskis ennast uhiuue linnasildi taustal pildistada. Pakkis seejärel oma perekonna kokku ja lahkus. Tütar, kes nüüd on üle viiekümne ja hea tervise juures, ainult käsivarred ajavad mõnikord veidike pinde, elab Floridas ja käib iga paari aasta tagant siin, et lasta ennast oma nime kandva linnasildi taustal pildistada, just nagu issi tookord.

Kirjutasin sellest tema viimatise külaskäigu ajal nupukese. Curry tegi mu nupukese maha, nii nagu ta teeb maha kõik pilguheidud inimeste argipäeva. Ta tõmbas mu teksti lugedes vanast Chambordist londi umbe ja lõhnas kabinetist väljudes vaarikate järele. Curry purjutab üsna käratult, aga sageli. Kuigi see pole põhjus, miks ta aken asub maale nii lähedal. Põhjus on selles, et tal lihtsalt ei vea.

Astusin kabinetti ja sulgesin ukse; ma poleks iial osanud arvata, et minu peatoimetaja kabinet võiks selline välja näha. Kus olid seinu katvad tammepaneelid ja poolenisti klaasist uks sildiga „Boss”, et algajad reporterid võiksid näha, kuidas me seal raevukalt sõnavabadust kaitseme? Curry kabinet on ilmetu kontor, samasugune nagu kõik ülejäänud ruumid selles hoones. Seal võiks sama hästi vaielda ajakirjanduse väärtushinnangute üle kui käia emakavähi proovi andmas. Ei mingit vahet.

„Räägi mulle midagi Wind Gapist.” Curry oli toetanud pastaka kirjutava otsa oma halliseguse habemetüüka vastu. Nägin juba vaimusilmas, kuidas see jätab halli sisse sinise täpi.

„See asub Missouri alumises otsas saapakontsa peal. Kiviviske kaugusel Tennesseest ja Arkansasest,” vastasin üksikasju mälust välja tirides. Curry tahtis, et tema reporterid teaksid peast kõiksugu andmeid, mida tema juhtus parasjagu oluliseks pidama: mitu mõrva pandi Chicagos toime eelmisel aastal; Cook County rahvastiku ülesehitus; või mingil arusaamatul põhjusel minu kodulinna ajalugu – teema, mida ma oleksin meelsasti vältinud. „Linn rajati juba enne kodusõda,” jätkasin. „Paikneb Mississippi kallastel, oli kunagi sadamalinn. Nüüdsel ajal on seal peamine majandusharu sigade tapmine. Elanikke kahe tuhande ringis. Vana raha ja rahvarämps.”

„Kumba hulka sina kuulud?”

„Mina olen rahvarämps. Ja vana raha järeltulija.” Muigasin. Tema kortsutas kulmu.

„No mis seal siis toimub, tont võtaks?”

Istusin vaikides ja koostasin mõttes nimekirja õnnetustest, mis oleksid võinud Wind Gapi tabada. See on üks neid linnu, mis katastroofe lausa ligi tõmbavad: bussiavarii või keeristorm. Plahvatus silohoidlas või väike laps kukkus kaevu. Olin ka natuke nördinud. Olin nimelt lootnud – nagu iga kord, kui Curry mu oma kabinetti kutsub –, et ta kiidab mind mõne mu artikli eest, edutab mu väärikama teema peale või koguni lükkab mu ette paberi, kuhu on kritseldatud lubadus mul ühe protsendi jagu palka tõsta; vaid selleks polnud ma teps mitte ette valmistatud, et peaksin rääkima talle Wind Gapi uudiseid.

„Su ema elab ikka veel seal, on ju, Preaker?”

„Ema. Ja kasuisa.” Ja poolõde, kes sündis minu gümnaasiumiajal, ta on mu jaoks nii ebatõeline, et tema nimi ei seisa mul kuidagi meeles. Amma. Ja siis veel Marian, alati ammulahkunud Marian.

„Pagana pihta, kas sa pole siis üldse nendega rääkinud?” Viimati jõulupühade ajal: jahe, viisakas telefonivestlus, kui olin võtnud julgust kolmest klaasist Bourboni viskist. Kuigi ma kartsin, et ema nina tabab mu hingeõhus alkoholi isegi läbi telefoni.

„Mitte just hiljuti.”

„Püha müristus, Preaker, võiksid ikka mõnikord uudiseid lugeda. Seal pandi vist mineva aasta augustis mõrv toime? Väike tüdruk kägistati ära?”

Noogutasin, nagu ma oleksin sellest kuulnud. Mis oli vale. Ainus, kellega ma Wind Gapis üldse veel vähegi sidet pidasin, oli mu ema, ja tema polnud seda maininud. Imelik.

„Nüüd on seal jälle üks kadunud. Minu meelest lõhnab sarimõrvari järele. Sõida sinna ja hangi mulle see lugu. Ja tee kähku. Homme hommikul pead kohapeal olema.”

Ei mõtlegi. „Meil on endal siin piisavalt koledaid lugusid, Curry.”

„Juu-juu, ja veel on meil kolm võistlevat lehte kaks korda suurema eelarve ja meeskonnaga.” Ta tõmbas käega läbi juuste, mis meenutasid seejärel narmalisi orasid. „Mul on kõrini sellest, kuidas meil pidevalt uudised nina alt ära napsatakse. Haistan siin võimalust avaldada midagi, mida teistel ei ole. Midagi põrutavat.”

Curry usub, et piisab ühest täiuslikult täppi läinud artiklist, kui meist saab üleöö Chicago kõige ostetum ajaleht, mida hakatakse sealtpeale terves riigis tõsiselt võtma. Eelmisel aastal saatis üks teine väljaanne, mitte meie oma, reporteri Curry kodulinna kusagil Texases, kui seal oli rühm teismelisi kevadise suurvee ajal ära uppunud. Mees kirjutas eleegilise ja samas üksikasjaliku artikli, mis rääkis vee väest ja kahetsusest, unustamata nii korvpallimeeskonda, mis kaotas kolm kõige andekamat korvikütti, kui ka kohalikku matusebürood, mille oskamatus uppunuid korralikult ära puhastada oli traagiliselt silmanähtav. See lugu võitis Pulitzeri auhinna.

Ma ei tahtnud ikkagi minna. Ei tahtnud nii väga, et mu käed olid põimunud tooli käetugede ümber, justkui ma kardaksin, et Curry hakkab mind väevõimuga püsti kangutama. Ta istus ja põrnitses mind viivu oma vesiste sõstrasilmadega. Köhatas hääle puhtaks, heitis pilgu oma naise pildile, ja naeratas nagu arst, kes peab halva uudise teatavaks tegema. Curryle meeldib kärkida – see sobib kokku tema vana kooli arusaamaga peatoimetaja ametist –, kuid samas on ta üks kõige suuremeelsemaid inimesi, keda ma tunnen.

„Vaata, lapsuke, kui sa pole selleks valmis, siis sa pole selleks valmis. Kuigi mina leian, et see teeks sulle head. Tuulutaks painavad mõtted peast välja. Aitaks jälle jalule tõusta. See on neetult hea lugu ja me vajame seda. Sina vajad seda.”

Curry oli mind alati toetanud. Curry arvates võis minust saada veel tema kõige parem reporter, mu mõtteviis olevat ainulaadne. Kahe tööaasta jooksul olin ma järjepidevalt tema lootused õigustamata jätnud. Mõnikord ilmselgelt. Nüüd ma lausa tundsin, kuidas ta teisel pool kirjutuslauda kogu hingest soovib, et ma talle veidigi lootust annaksin. Ma noogutasin nii, nagu noogutaks enesekindel inimene.

„Lähen siis kohvrit pakkima.” Mu pihkudest jäid toolile higilaigud.

Mul pole probleeme tekitavaid lemmikloomi ega taimi, mida naaber peaks kastmas käima. Toppisin presentriidest kotti viie päeva vahetusriided – just nagu endale antud garantii, et olen enne nädala möödumist Wind Gapist läinud. Oma elamisele viimast pilku peale visates adusin järsku selle tõelist olemust. Korter nägi välja nii, nagu seal elaks gümnaasiumiõpilane: odav, ajutine ja üpris mage. Lubasin endale, et naastes investeerin korralikku diivanisse, preemiaks põrutava loo eest, mille ma kindlasti päevavalgele tirin.

Ukse kõrval laual seisis foto teismeea künnisele jõudnud minust, hoidmas süles umbes seitsmeaastast Mariani. Mõlemad naermas. Temal silmad üllatunult pärani, minul kinni pigistatud. Ma surun teda enda vastu ja tema lühikesed kondised sääred ripuvad üle mu põlvede alla. Ma ei mäleta, mis puhul see pilt on tehtud või mille üle me tookord naersime. Aastatega on sellest saanud meeldiv mõistatus. Mulle vist meeldibki mitte teada.

Ma käin alati vannis. Mitte duši all. Ma ei talu duši pritsimist, see paneb mu naha kihelema, nagu keegi oleks lülitile vajutanud. Nii ma siis katsin dušialuse resti õhukese motellirätikuga kinni, suunasin otsiku vastu seina ja istusin maha seitsme sentimeetri vee sisse, mis dušikabiini põrandale kogunes. Minust ujusid mööda kellegi häbemekarvad.

Ronisin veeloigust välja. Teist rätikut polnud, ma lippasin voodi juurde ja tupsutasin end odava poorsest materjalist tekiga kuivaks. Siis rüüpasin sooja viskit ja needsin jäämasinat.

Wind Gap asub umbes üksteist tundi Chicagost lõuna pool. Curry oli suuremeelselt eraldanud mulle päevaraha, millest pidi jätkuma üheks motelliööks ja hommikusöögiks, juhul kui ma einestan bensiinijaamas. Aga sihtpunkti jõudnud, pidin ma peatuma oma ema pool. Selle oli peatoimetaja minu eest ära otsustanud. Ma teadsin juba, milline saab olema vastuvõtt, kui ma ema ukse taha ilmun. Ehmunud sabistamine, käsi kohendab juukseid, kohmakas kallistus, mis lükkab mu viltu, nii et embus jääb poolikuks. Vabandamine segamini kodu pärast, mis tegelikult pole üldse segamini. Ja mesise ninnutamisega varjatud pärimine mu külaskäigu pikkuse kohta.

„Kui pikalt me saame sinu seltskonda nautida, musikene?” pärib ema. Mis tegelikult tähendab: „Millal sa ära lähed?”

Just tema viisakus on see, mis mind kõige hullemini ärritab.

Ma teadsin, et peaksin koostama mingi kava, märkima üles mõned küsimused. Selle asemel jõin veel viskit, neelasin paar aspiriini ja kustutasin tule. Konditsioneeri lurisev ketramine ja videomängu elektrooniline plõnksumine kõrvaltoas kussutasid mu unne. Mu kodulinn asus vaevalt viiekümne kilomeetri kaugusel, kuid ma vajasin veel seda viimast ööd sealt eemal.

Hommikul vohmisin sisse vanaks läinud moosipiruka ja põrutasin edasi lõuna poole, õhk muutus üha soojemaks ja maanteed palistasid lopsaka lehestikuga metsad. See osa Missourist on pahaendeliselt lame: tüütult tavaliste puudega metsamassiivi liigendab ainult kiirtee, mida mööda ma nüüd edasi liikusin. Sama vaade kordub iga paari minuti tagant.

Eemalt on Wind Gapi võimatu märgata – linna kõige kõrgemal hoonel on ainult kolm korrust. Kuid sõitnud veel kakskümmend minutit, teadsin juba, mis tuleb: kõigepealt ilmus nähtavale bensiinijaam. Selle ees konutas kamp teismelisi poisse, palja ülakehaga ja tülpinud. Samas lähedal seisis vana pikap; mähkmes jõnglane heitis pihuga õhku kruusakive, kuni ta ema autot tankis. Naine oli oma juuksed kuldseks värvinud, kuid pruunid juured olid juba kõrvadeni välja kasvanud. Ta karjus poistele midagi, mis mul sõidu peal kõrvust mööda läks. Peagi hakkas mets hõrenema. Ma möödusin lamamistoolidega promenaadiribast, relvaärist ja kangapoest. Järgmisena avanes vaade vanade majadega palistatud üksildasele tupikteele, see oli esimene etapp uuest elamurajoonist, mis jäi siiski rajamata. Ja siis viimaks linnapiir.

Nii nagu teevad lapsed surnuaiast mööda minnes, hoidsin ilma kindla põhjuseta hinge kinni, möödudes sildist, mis tervitas Wind Gapi saabujat. Viimasest korrast oli möödas kaheksa aastat, aga kõik need vaated olid mu mällu sööbinud. Seda tänavat edasi kõndides jõuaksin varsti majani, kus elas mu keskkooliaegne klaveriõpetaja, endine nunn, kelle hingeõhk lehkas munaroa järele. See jalgrada viib väiksesse parki, kus ma ühel läpatavalt palaval suvepäeval esimest korda suitsu tõmbasin. Varjuline puiestee suundub Woodberrysse, haigla juurde.

Otsustasin minna kõigepealt politseijaoskonda. See kössitab Main Streeti lõpus, ja nagu nimi ütleb, ongi tegemist Wind Gapi peatänavaga. Selle tänava äärest võib leida veel ilusalongi ja rauakaupluse, säästukaupluse Five-and-Dime, kust tõepoolest õnnestub viieka eest kaupa osta, nagu ka kaheteistkümne riiuliga raamatukogu. Riidepoest Candy’s Casuals saab džempreid, rullkaelusega pullovere ja sviitreid, mida kaunistavad pildid partidest ja koolimajadest. Enamik Wind Gapi korralikke naisi on kas õpetajad või emad või töötavad Candy’s Casuals-tüüpi kohtades. Veel paar aastat ja siit võib leida ka Starbucksi andmas linnale seda, mida siin pikisilmi oodatakse: valmis pakitud ja ette heaks kiidetud, peavoolu järgivat tänapäevasust. Seni tuleb leppida Rasvase Lusika kohvikuga, mida peab perekond, kelle nimi mul mitte kuidagi meelde ei jää.

Peatänav oli tühi. Mitte ühtegi hingelist ega autot. Kõnniteel loivas koer ilma peremeheta, kes teda enda juurde hõikaks. Iga tänavalaterna küljes oli kollane lint ja kehva kvaliteediga koopia väikese tüdruku fotost. Pidasin auto kinni ja tõmbasin lahti ühe sildi, mis oli teibitud viltuselt stoppmärgi külge lapse silmade kõrgusel. Keegi oli sildi kodus ise meisterdanud, pannud pealkirjaks „KADUNUD” priskete trükitähtedega, mis tuleks justkui värviliste viltpliiatsitega seest ära täita. Fotolt vaatas vastu taltsutamatu naeratuse ja uskumatult suure juuksepahmakaga tumedasilmne tüdruk. Sedasorti tüdruk, kelle kohta õpetajad ütlevad „temaga on tükk tegemist”. Mulle hakkas ta kohe meeldima.

Natalie Jane Keene

Vanus: 10. Kadunud alates 5. 11.

Viimati nähtud Jacob J. Garretti pargis, jalas sinised lühikesed teksased, seljas punasetriibuline T-särk

Helistada: 555-7377

Hellitasin lootust, et kuulen politseijaoskonda minnes uudist Natalie Jane’i leidmise kohta. Asjatu paanika. Vahepeal on selgunud, et tüdruk kas eksis ära või väänas metsas jala välja või jooksis kodunt ära ja mõtles siis ikkagi ümber. Siis istun mina jälle oma autosse ja sõidan tagasi Chicagosse ega pea mitte kellegagi vestlema.

Kuid seal selgus hoopis, miks linn nii tühi oli: pool linnarahvast oli läinud Põhja metsa läbi kammima. Jaoskonna sekretär lubas mul ootama jääda – jaoskonnaülem Bill Vickery pidi varsti lõunale tulema. Ooteruum oli petlikult hubane nagu hambaarsti juures; istusin nurka oranžile toolile ja asusin sirvima „Punast raamatut”. Minu lähedal seinal rippus pistikusse torgatud õhuvärskendaja, see paiskas ruumi ebaloomulikku lõhna, mis oleks pidanud meenutama värskendavat tuulekest vabas looduses. Pool tundi hiljem olin vaadanud läbi kolm ajakirja ja lõhnapahvakud ähvardasid mul südame pahaks ajada. Kui Vickery viimaks uksest sisse astus, nõksas sekretär peaga minu poole ja sosistas põnevil põlgusega: „Press.”

Vickery, veidi üle viiekümnene sale mees, oli oma vormiriided juba läbi higistanud. Särk kleepus rinnale ja püksid lotendasid seal, kus tagumik oleks neid täitma pidanud.

„Press?” Ta põrnitses mind üle ninale libisenud kahevaateliste prillide. „Mis väljaandest?”

„Jaoskonnaülem Vickery, mina olen Camille Preaker, Chicago Daily Post.”

„Chicago? Mispärast te Chicagost siia tulite?”

„Ma tahaksin vestelda teiega väikestest tüdrukutest – Natalie Keene’ist ja tollest teisest, kes mõrvati eelmisel aastal.”

„No tule jumal appi. Mismoodi teie seal suures linnast neist üldse kuulsite? Issand jumal.”

Ta vaatas sekretäri ja siis jälle minu poole, justkui me oleksime kahekesi mingit salanõu pidanud. Viipas mulle viimaks, et ma talle järgneksin. „Ära ühenda kõnesid, Ruth.”

Sekretär pööritas silmi.

Bill Vickery kõndis minu ees läbi puupaneelidega koridori, mis oli ruuduline odavatest raamitud meriforelli- ja hobusepiltidest, kuni me jõudsime tema kabinetti, ilma akendeta ruumi, mis polnud tegelikult muud, kui kitsuke kamorka, seinad kaetud metallist kartoteegikappidega. Ta istus ja läitis sigareti. Mulle ei pakkunud.

„Ma ei taha seda suure kella külge panna, preili. Ma ei kavatse lubada, et see suure kella külge pannakse.”

„Kardan, jaoskonnaülem Vickery, et siin pole erilist valikut. Lapsed on ohus. Avalikkust tuleb teavitada.” Olin seda õigustust siia sõites keele peal proovinud. Sõnu, mis suunaksid süüdistused jumalate vastu.

„Ja mis teil sellest? Need pole teie kandi lapsed, nad on Wind Gapi lapsed.” Ta tõusis püsti ja istus kohe uuesti, sahistas paberitega. „Võin väita päris kindlalt, et mitte kunagi varem pole Chicago hoolinud Wind Gapi lastest.” Ta hääl ähvardas lause lõpus katkeda. Vickery pahvis suitsu, keerutas kobakat kuldsõrmust väikese sõrme ümber, pilgutas kähku silmi. Mõtlesin järsku hirmuga, ega ta ometi nutma hakka.

„Tei on õigus. Vaevalt küll. Kuulge, ma ei tee sellest mingit kõmulugu. Teema on oluline. Kui see peaks teid rahustama, siis ma olen ise ka Wind Gapist pärit.” Näed nüüd, Curry. Ma tõesti püüan.

Ta vaatas mulle otsa. Kinnitas pilgu mu näole.

„Mis on teie nimi?”

„Camille Preaker.”

„Miks mina teid ei mäleta?”

„Ma ei rikkunud kunagi seadust, söör.” Püüdsin lepitada teda kerge naeratusega.

„Teie pere on siis Preakerid?”

„Mu ema vahetas umbes kakskümmend viis aastat tagasi oma neiupõlvenime uue vastu välja. Adora ja Alan Crellin.”

„Aa. Neid ma tean küll.” Neid teavad kõik. Suur raha on Wind Gapis suur haruldus, vähemalt pärisraha. „Ja ikkagi mulle ei meeldi, et te tulite, preili Preaker. Te kirjutate oma artikli ja meie linn saab tuntuks ainult… selle poolest.”

„Avalikkuse tähelepanu võib isegi juurdlust edasi aidata,” pakkusin välja. „Varem on mõnel puhul aidanud.”

Vickery vajus hetkeks mõttesse, põrnitses kägardatud paberkotis lõunasööki, mis ootas lauanurgal. See levitas Bologna kastme lõhna. Ta pobises midagi JonBenét’st ja muust sellisest pasast.

„Tänan, ei, preili Preaker. Ja ma ei kommenteeri. Ma ei saa anda kommentaare poolelioleva juurdluse kohta. Võite mind tsiteerida.”

„Kuulge, mul on õigus siin olla. Teeme siis asja lihtsamaks. Teie annate mulle natuke teavet. Vähemalt midagi. Siis ma teid mõnda aega rohkem ei tülita. Ma ei taha teie tööd enam raskemaks teha. Aga mina pean tegema oma tööd.” Ka selle dialoogijupi olin ma kusagil St. Louisi lähistel ette valmistanud.

Ma lahkusin politseijaoskonnast Wind Gapi kaardi fotokoopiaga; jaoskonnaülem Vickery oli teinud väikese risti sinna, kust eelmisel aastal oli leitud mõrvatud tüdruku surnukeha.

Ann Nash, vanus üheksa aastat, leiti 27. augustil Falls Creekist, kivisest kõva kohinaga ojast keset Põhja metsa. Sellest saati, kui ta 26. hilisõhtul kaduma läks, oli rühm vabatahtlikke teda metsast otsinud. Siiski olid need jahimehed, kes tüdruku koidikul veidi pärast viit üles leidsid. Ohver oli kesköö paiku hariliku pesunööriga surnuks kägistatud, see oli tal kahekorra ümber kaela. Laip oli visatud ojasse, kus oli pärast suvist pikaajalist põuda madal veetase. Pesunöör oli suure kivi külge kinni jäänud ja laisalt voolav vesi oli surnukeha terve öö õõtsutanud. Matustel jäi kirstu kaas suletuks. Oligi kõik, mida Vickery nõustus mulle avaldama. Isegi selle vähese välja pinnimisele kulus mul terve tund.

Helistasin raamatukogu telefoniautomaadist otsimiskuulutuse numbrile. Vanemapoolne naisehääl väitis selle olevat Natalie Keene’i vihjetelefoni, kuigi ma kuulsin taustal nõudepesumasina surinat. Ta ütles mulle, et tema teada jätkuvad otsingud Põhja metsas. Vabatahtlikud peavad lähima maantee ääres ennast kirja panema ja ise joogivett kaasa võtma. Oodata oli uut kuumarekordit.

Otsingute alguspunktis istus kanges poosis neli heledapäist tüdrukut maha laotatud piknikulinal otse päikeselõõsas. Nad osutasid ühe teeraja poole ja soovitasid seda mööda edasi minna, kuni ma teistele järele jõuan.

„Mida teie siin teete?” päris neist kõige kenam. Õhetava näo ümarus viitas vaevalt teismeikka jõudnud tüdrukule, ka juuksed olid tutipaeltega keskelt lahku seotud, aga rinnad, mida ta uhkelt õieli ajas, olid täiskasvanud naise mõõtu. Sellise naise, kellel on vedanud. Ta naeratas, nagu tunneks mind, ometi oli see võimatu, tüdruk pidi käima alles algkoolis, kui mina viimati Wind Gappi külastasin. Sellegipoolest oli tema välimuses midagi tuttavat. Ta võis olla mõne mu kunagise koolikaaslase tütar. Vanus oleks klappinud, kui keegi neist oleks kohe pärast keskkooli lõppu kogemata rasedaks jäänud. Mis polnud üldsegi võimatu.

„Tahan lihtsalt aidata,” vastasin.

„Just,” ironiseeris plika ega pööranud mulle rohkem tähelepanu, vaid keskendus varbaküünelt laki lahti näppimisele.

Astusin krudisevalt kuumalt killustikult metsa puude vahele, kuid seal oli isegi veel palavam. Õhk tundus niiske nagu džunglis. Mu pahkluid kriipisid kuldvits ja mets-mürgipuu ja igal pool heljusid ringi kallaspapli valged ebemed, lipsasid suhu, kleepusid käsivartele. Mulle tuli järsku meelde, kuidas me lastena nimetasime neid haldjakleitideks.

Kaugemal hüüdsid inimesed Natalie nime, kolm silpi tõusid ja langesid nagu laulus. Veel kümme minutit kiiret kõndi ja ma nägin neid: umbes poolsada inimest liikus edasi pikas rivis, metsaalust enda ees kepiga läbi kombates.

„Halloo! On teil mingeid uudiseid?” hõikas õllekõhuga mees, kes oli mulle kõige lähemal. Ma astusin metsateelt kõrvale ja laveerisin puude vahelt tema juurde.

„Kas saaksin ka kuidagi aidata?” Ma polnud veel valmis reporterimärkmikku välja võtma.

„Te võite siin minu kõrval koha sisse võtta,” soovitas mees. „Abivägi kulub ikka ära. Läheb libedamalt.” Astusime mõnda aega vaikides, mu paarimees ainult peatus aeg-ajalt, et märja röginaga köhatada.

„Mõnikord ma mõtlen, et peaks selle metsa siin lihtsalt maha põletama,” teatas ta äkitselt. „Paistab, et siin ei juhtu kunagi midagi head. Kas teie olete Keene’ide sõber?”

„Kui aus olla, siis ma olen reporter. Chicago Daily Post’ist.”

„Mmm… No mis sa kostad. Kavatsete sellest kõigest kirjutada?”

Järsku kaikus puude vahel kellegi hädahüüd, tüdruku karjatus: „Natalie!” Mu peopesad tõmbusid higiseks, kui hakkasime hääle suunas jooksma. Nägin komistavaid kogusid meile vastu tulemas. Plaatinablond teismeline tüdruk sööstis meist mööda metsateele, nägu punane ja krimpsus. Ta koperdas nagu joomahulluses, karjus taeva poole Natalie nime. Keegi vanem mees, võib-olla ta isa, jõudis talle järele, võttis tal kõvasti ümbert kinni ja talutas metsast välja.

„Kas nad leidsid ta üles?” hüüdis mu uus sõber.

Ühine pearaputus. „Tal võis lihtsalt liiga õudne hakata,” hõikas üks teine mees vastu. „Liiga ränk tema jaoks. Üleüldse ei peaks tüdrukud siia metsa tulema, arvestades olukorda.” Mees vaatas tähendusrikkalt minu poole, võttis nokatsi peast, et sellega laubalt higi pühkida, ja asus siis jälle kepiga kõrget rohtu tuuseldama.

„Kurb töö,” märkis mu paarimees. „Kurb aeg.” Me liikusime aeglaselt edasi. Lõin jalaga eemale roostes õllepurgi. Siis veel ühe. Üks lind lendas mu eest silmakõrguselt läbi, muutis kurssi ja lendas otse üles puulatvadesse. Ootamatult kargas mu randmele rohutirts. Nagu kõhedusttekitav enne.

„Ega te pahaks ei pane, kui ma pärin teie arvamust selle kõige kohta?” Võtsin välja oma märkmiku ja lehvitasin sellega.

„Mis ma ikka oskan ütelda.”

„Lihtsalt öelge, mida mõtlete. Kaks tüdrukut väikeses linnas…”

„Noh, keegi ei tea ju, kas need on omavahel seotud, või kuidas? Või teate teie midagi sellist, mida mina ei tea. Täitsa võimalik, et Natalie ilmub veel välja, elus ja terve. Täna alles teine päev.”

„Kas Anni kohta liigub ringi teooriaid?” küsisin.

„Mingi hull, mingi peast põrunud mees pidi seda tegema. Sõidab selline meie linnast läbi, tabletid jäid võtmama, hakkab siis hääli kuulma. Midagi taolist.”

„Miks te nii arvate?”

Ta jäi seisma, tiris tagataskust paki närimistubakat, surus tubli sõrmetäie sellest igemete alla ja asus mäluma, kuni esimene väike haav tubakale ukse avas. Mu oma suu limaskest kirvendas kaastundest.

„Kes siis veel kisuks väikesel surnud tüdrukul hambad välja?”

„Mõrvar viis kaasa tüdruku hambad?”

„Kõik ta piimahambad, suhu jäi ainult osa tagumisest purihambast.”

Veel tunnike tulutuid otsinguid, mille käigus mul ei õnnestunud enam midagi uut välja uurida, ning ma lõin lahku oma paarimehest Ronald Kamensist („sa võiksid mu teise eesnime esitähe kah kirja panna, see on J”) ja liikusin edasi lõunasse selle koha poole, kus eelmisel aastal oli leitud Anni laip. Alles viieteist minuti pärast ei kandunud Natalie nimi enam mu kõrvu. Veel kümme minutit ja ma hakkasin kuulma Falls Creeki, selle vete kirgast vulinat.

Päris keeruline oleks last sellest metsast läbi tassida. Ülevalt ahistavad teerada oksad ja lehestik, maapinnast tikuvad esile puujuured. Kui Ann oli Wind Gapi vaimus kasvatatud tüdruk – see linn eeldab õrnema soo puhul ülimat naiselikkust –, pidid tema pikad juuksed lahtiselt seljale langema. Need oleksid siis teerada piiravatesse põõsastesse takerdunud. Mulle viirastusid läikivad juuksekarvad, mis osutusid siiski ämblikuvõrkudeks.

Laiba leidmise kohas oli rohi ikka veel maadligi, pinnas oli jälgede leidmise lootuses põhjalikult läbi sõelutud. Niisama uudistajad olid sinna hiljuti mõned konid maha jätnud. Küllap igavlevad lapsed, kes hirmutavad üksteist luisates, et on näinud hullu mõrvarit ja tema käes veriseid hambaid.

Ojas oli varem hunnik kive, mille taha oli takerdunud Anni kaela ümber seotud nöör, jättes ta pool ööd veevoolus otsekui lõa otsas ühe koha peale õõtsuma. Nüüd vulises vesi takistamatult üle liivase põhja. Härra Ronald J. Kamens oli mulle uhkelt jutustanud, kuidas linnarahvas oli need kivid ojast välja kangutanud, pikapi peale ladunud ja linnapiiri taga pulbriks teinud. Liigutav žest, nad oleksid justkui uskunud, et nii saab kurjust edaspidi linnast eemal hoida. Kuid see oli tühi lootus.

Istusin oja äärde maha ja tõmbasin mõlema peoga üle kivise maa. Korjasin üles kuuma sileda kivi ja surusin selle põse vastu. Mõistatasin, kas Ann oli oma elu ajal ka kunagi siin käinud. Või oli Wind Gapi laste uus põlvkond leidnud põnevamaid viise suvel aega surnuks lüüa. Kui mina olin väike tüdruk, sai käidud ujumas vaid veidi maad siit allavoolu, kus suured lamedad kivid moodustasid madalaid tiike. Meie jalgade ümber siblisid jõevähid, me karglesime vees neid vältides, kiljusime, kui mõnda kogemata puudutasime. Mitte kellelgi polnud ujumistrikood, siis oleks ju pidanud oma päeva ette planeerima. Me lihtsalt sõitsime pärast rattaga koju, lühikesed püksid ja topp vettinud, ja raputasime märja koera kombel pead.

Mõnikord sattusid samasse kanti vanemad poisid, varustatud jahipüsside ja näpatud õllega, teel laskma lendoravaid või jäneseid. Verised lihatombud rippusid neil vöö küljes. Need noorukid, ülbed ja terve ilma peale vihased, higist lehkavad ja meid väljakutsuvalt mitte märkavad, olid mind alati köitnud. Jahti võib pidada mitut moodi, nagu ma nüüd tean. Härrasrahva hulka kuuluv jahimees, kes ihaleb Teddy Roosevelti ja suurte kiskjate tabamist, kosutab ennast pärast vabas õhus veedetud päeva klaasikese džinni ja toonikuga, kuid mina kasvasin üles hoopis teistsuguste jahimeeste keskel. Poisid, keda mina tundsin, kes alustasid väga noorelt, nemad olid vere peal väljas. Neid lummas tabamuse saanud looma viimane surmakramp – alles ta sööstis edasi nagu voolav vesi ja siis järsku sai kuul ta kätte, tegi ta katki ja jättis abitult külili lamama.

Kui ma veel koolis käisin, võisin olla umbes kaheteistaastane, lonkisin kord naabripoisi jahionni, see oli laudadest kokku klopsitud sara, kus ulukeid nüliti ja lahti lõigati. Niisked roosad naharibad olid paelaga kuivama riputatud. Muldpõrand oli verest roostepruun. Seinu katsid alasti naiste pildid. Osa tüdrukuid ajas ise jalgu laiali, teisi hoiti kinni ja kepiti. Üks naine oli kinni seotud, silmis klaasistunud pilk, ta rinnad olid välja veninud ja soonilised nagu viinamarjad, kui mees teda tagantpoolt võttis. Ma tundsin umbses võikas õhus nende kõigi lõhna.

Tol õhtul kodus libistasin ma sõrme pükste sisse jalgevahesse ja masturbeerisin esimest korda elus, lõõtsutades ja vastikust tundes.