Читать книгу Lõikepind - Gillian Flynn - Страница 3

Happy hour. Ma vandusin alla ja läksin Footh’si, linna silmapaistmatusse kantribaari, enne käiku Grove’i tänava majja number 1665, mis on koduks Betsy ja Robert Nashile ja nende lastele: kaheteistaastasele Ashleigh’le, üheteistaastasele Tiffaniele, igavesti üheksasele Annile ja kuuesele Bobby juuniorile.

Kolm tüdrukut ja siis lõpuks ometi – väike poiss. Kuni ma libistasin viskit ja ragistasin maapähkleid, tegelesid mu mõtted Nashide meeleheitega, mis pidi kasvama iga kord, kui ilmavalgust nägi järjekordne ilma peeniseta titt. Kõigepealt Ashleigh, mitte küll poiss, aga armas ja terve lapsuke. Nad tahtsid ju nagunii kahte last. Ashleigh sai endale ebahariliku kirjapildiga uhke nime ja kapitäie tordikaunistuse stiilis kleite. Vanemad hoidsid pöialt ja proovisid uuesti, aga tulemus oli ikkagi Tiffanie. Nüüd nad hakkasid juba pisut närveldama, vastuvõtt polnud enam sama võidukas. Kui proua Nash jälle rasedaks jäi, ostis tema mees tillukese pesapallikinda, et kasvavale kõhule õige suund kätte näidata. Võib vaid kujutleda seda solvunud masendust, millega tervitati Anni saabumist. Tema pidi leppima suguvõsa traditsioonilise nimega, ei saanud erilisuse rõhutamiseks isegi e-tähte lõppu.

Taevale tänu Bobby eest. Kolm aastat pärast Anni-pettumust – kas neljas laps oli kogemata tehtud või viimane meeleheitlik katse? – anti Bobbyle isa nimi, talle sai osaks vanemate ahviarmastus ja väikesed tüdrukud mõistsid järsku, kui ülearused nad on. Eriti Ann. Kes siis vajaks veel kolmandat tütart? Vähemalt nüüd pööratakse talle rohkem tähelepanu.

Ma kallasin teise viski ühe lonksuga kõrist alla, lõdvestasin õlgu, laksasin endale pihuga vastu põski, istusin oma suure sinise Buicki rooli ja kahetsesin, et polnud tellinud kolmandat viskit. Ma ei kuulu nende reporterite hulka, kes naudivad teiste eraelus sorimist. Mis tõenäoliselt ongi põhjus, miks ma olen teisejärguline ajakirjanik. Või vähemalt üks põhjustest.

Ma mäletasin veel teed Grove’i tänavale. See asus kahe kvartali kaugusel minu koolimajast, mis oli mõeldud kõigile lastele saja kilomeetri raadiuses. Millard Calhooni nimeline keskkool rajati 1930. aastal ja see jäi Wind Gapi viimaseks vapraks ponnistuseks enne suurt depressiooni. Nime sai kool Wind Gapi esimese linnapea, kodusõja kangelase järgi. Tõsi küll, tegemist oli lõunaosariikide poolel võidelnud kangelasega, aga see oli täpes, mees oli ikkagi kangelane. Kodusõja esimesel aastal oli härra Calhoon pidanud Lexingtonis tulevahetust terve roodu jänkidega ja ilma kõrvalise abita selle väikese Missouri linna päästnud. (Nii vähemalt võib lugeda koolimaja sissekäigu juurde kinnitatud tahvlilt.) Ta oli tuisanud üle põldude ja liuelnud läbi valge aiaga ümbritsetud majade, kus lükkas abitult häälitsevad naisterahvad viisakalt kõrvale, et jänkid ei saaks neile liiga teha. Tänaselgi päeval näidatakse Lexingtonis huvilistele Calhooni maja, oma ajastu arhitektuuri esinduslikku näidist, kusjuures põhjaosariiklaste kuulidest jäänud augud on seinalaudades veel selgelt näha. Arvata võib, et härra Calhooni relvast tulistatud lõunaosariikide kuulid maeti maha koos meestega, kelle need olid tapnud.

Calhoon ise suri 1929. aastal veidi enne oma sajandat sünnipäeva. Ta olevat istunud lehtlas, mida praegu enam ei ole, keset linnaväljakut, mis on nüüdseks kadunud asfaldi alla, ja kuulanud ekstra tema auks mürtsuvat suurt puhkpilliorkestrit, kui oli korraga vajunud oma viiekümne kahe aastase naise najale ja öelnud: „Liiga kõva melu.” Siis oli teda tabanud ulatuslik südameatakk, ta oli langenud toolil ettepoole, nii et kogu kodusõjaaegne toredus ta seljas sai põhjalikult määritud kreemikookidest, mis olid tema meeleheaks kaunistatud lipu tähtede ja triipudega.

Calhoonil on mu südames eriline koht. Mõnikord tõesti on liiga kõva melu.

*

Nashide kodu osutuski enam-vähem selliseks, nagu ma olin ette kujutanud: seitsmekümnendate lõpu ilmetu standardmaja, millistest läänepoolne linnaosa koosneski. Üks neid hubasusele pretendeerivaid rantšo tüüpi ehitisi, mille keskmes püüab pilku garaaž. Nägin majale lähenedes juurdesõiduteel räpast heledapäist poisikest, kes istus tema jaoks lootusetult väikesel titade kiik-jalgrattal ja sõtkus pingutusest puhisedes pedaale. Rattad käisid ta raskuse all lihtsalt tühjalt ringi.

„Tahad, ma lükkan hoogu?” küsisin autost välja ronides. Ma pole küll lastega suhtlemisel kuigi osav, aga mõtlesin, et proovida ju võib. Mind hetk aega vaikides vahtinud, torkas poiss näpu suhu. Varrukateta särk libises üles ja paljastas mulle tervituseks ümmarguse punnis kõhu. Bobby juunior jättis rumala ja pelgliku mulje. Nashide „viimaks ometi” poeg polnud täitnud vanemate lootusi.

Astusin talle sammu lähemale. Poiss kargas püsti, kiik-jalgratas nii tihedalt kere külge kiilunud, et see alles jooksu pealt lahti tuli ja kolinal maha langes.

„Issi!” Laps jooksis ulgudes maja poole, nagu ma oleksin teda näpistanud.

Kui ma ukse juurde jõudsin, ilmus lävele mees. Mu pilk rändas temast mööda esikusse, kus vulises miniatuurne purskkaev. Kolm rannakarbi kujulist kaussi ülestikku ja kõige tipus väikese poisi kuju. Ma haistsin läbi putukavõrgu seisnud vee lehka.

„Kuidas ma saan teid aidata?”

„Kas teie olete Robert Nash?”

Mees oleks nagu järsku ära vajunud. Võis arvata, et kui isale tuldi teatama tütre surmast, oli politsei kõigepealt täpselt sama küsimuse esitanud.

„Mina olen Bob Nash.”

„Palun vabandust, et ma teid teie kodus tülitan. Mu nimi on Camille Preaker. Olen siit Wind Gapist pärit.”

„Mhmhm.”

„Aga kolisin Chicagosse, kus ma olen Daily Post’i reporter. Me tahaksime kirjutada… Me oleme siin Natalie Keene’i pärast ja teie tütre mõrva pärast ka.”

Ma tõmbusin pingule karjumise, ukse nina ees kinni löömise, sõimu või isegi obaduse ootuses. Bob Nash surus käed sügavale taskusse ja kõigutas end kandadel taha.

„Me võiksime vestelda magamistoas.”

Ta hoidis ust minu jaoks lahti ning ma alustasin teekonda läbi kaootilise elutoa, kahel pool pesukorvid üle ääre rippuvate kortsus voodilinade ja pisikeste T-särkidega. Möödusin järgmiseks vannitoast, kus pilku püüdis keset põrandat vedelev tualettpaberirulli tühi südamik. Edasi tuli koridor, mille seinu kaunistasid määrdunud kilega kaetud pleekinud fotod: väikesed heledapäised tüdrukud jumaldavas ringis ümber titeeas väikevenna; noor Nash, käsi jäigalt ümber pruutkleidis nooriku, mõlema sõrmed tordilõikamise nuga hoidmas. Sisenenud kokkusobitatud kardinate ja päevatekiga magamistuppa, kus oli peale voodi veel tilluke tualettlaud, sain ma viimaks aru, miks Nash vestlemiseks selle ruumi valis. See oli maja ainus tuba, mis viitas korralike inimeste eluasemele – nagu tsivilisatsiooni viimane kants pealetungiva džungli serval.

Nash istus voodi ühele servale, mina teisele. Toole polnud. Meid oleks võinud pidada kaheks algajaks näitlejaks amatöörlikus pornofilmis. Kui mitte kumbki poleks hoidnud käes kirsilimonaadi, mille majaperemees oli tee pealt kaasa võtnud. Nash oli hoolitsetud välimusega mees: korrapärase kujuga vuntsid, laubalt taandumist alustanud blondid juuksed geeliga üle pea kammitud, erkroheline polosärk teksapükste sisse torgatud. Oletasin, et just tema on see, kes magamistuba korras hoiab – siin valitses just selline ilustamata ontlikkus, mille võiks saavutada ülearu kõvasti pingutav poissmees.

Ta ei vajanud usutluse alustamiseks eelmängu, olin talle selle eest tänulik. Mul on siis alati tunne, nagu peaksin oma pimekohtingukaaslast meelitustega moosima, kuigi mõlemad teavad, et lõpuks maandutakse ikkagi voodis.

„Ann oli terve selle suve jalgrattaga ringi tiirutanud,” alustas mees ilma palumata. „Terve suvi ainult ümber meie kvartali. Mu naine ja mina ei lubanud tal kaugemale minna. Ta oli alles üheksane. Me oleme väga hoolsad vanemad. Aga siis lõpuks, veidi enne kooliaasta algust, ütles mu naine, et olgu pealegi. Ann muudkui nuias ja nii minu naine ütleski, et olgu, Ann tohib sõita rattaga oma sõbranna Emily poole. Ta ei jõudnud kunagi pärale. Kell oli kaheksa, enne kui me seda taipasime.”

„Mis kell ta kodunt lahkus?”

„Seitsme paiku. Nii et kusagil tee peal, kusagil kümne kvartali majade vahel said nad ta kätte. Mu naine ei anna seda endale iialgi andeks. Mitte iialgi.”

„Mida te mõtlete selle „said nad ta kätte” all?”

„Nemad, tema, kes iganes. See värdjas. See haige lapsetapja. Siis, kui mu pere ja mina magame, kui teie sõidate ringi ja teete oma reporteritööd, luusib seal kusagil üks tüüp, kes jahib lapsi, et neid ära tappa. Sest teie ja mina, me teame väga hästi, et väike Keene’i tüdruk ei läinud lihtsalt kaduma.”

Ta jõi oma limonaadi ühe lonksuga lõpuni, pühkis suud. Tsitaadid olid hästi valitud, olgugi ehk liiga lihvitud. Minu kogemuse põhjal oli see tavaline nähtus ja otseselt seotud ajaga, mida usutletav tavatseb veeta televiisorit vaadates. Mitte kuigi ammu küsitlesin üht naist, kelle kahekümne kahe aastase tütre oli mõrvanud tema kallim, ja ema põimis jutu sisse lause, mis oli sõna-sõnalt pärit eelmisel õhtul teleris näidatud kohtuseriaalist, mida minagi olin juhtunud vaatama: Tahaksin öelda, et mul on poisist isegi kahju, aga nüüd ma kardan, et ei suuda enam kunagi kaasa tunda.

„Niisiis, härra Nash, on teil mingeidki mõtteid selle kohta, kes oleks võinud soovida halba teile või teie perekonnale, valides selleks Anni ründamise?”

„Preili, ma müün toole, ergonoomilisi toole, vaat selline amet on mul, kusjuures ma olen veel telefonimüüja. Kontor asub Haytis, mul on seal kaks kolleegi. Ma ei kohtu inimestega. Mu naine töötab poole kohaga kohaliku keskkooli kantseleis. See pole pinnas, millest võiks võrsuda midagi dramaatilist. Keegi lihtsalt otsustas meie väikese tütre ära tappa.” Ta ütles seda tuimalt nagu inimene, kes ei jaksa mingit mõtet lõpmatuseni tagasi tõrjuda.

Bob Nash läks klaasist lükandukse juurde magamistoa ühes seinas. Sealt pääses väikesele terrassile. Ta tegi ukse lahti, kuid ei astunud välja. „Kurjategija võis olla homo,” ütles ta. Siinkandis kujutab see sõna endast eufemismi.

„Miks te nii arvate?”

„Ta ei vägistanud oma ohvrit. Kõigi meelest on see sedasorti mõrva puhul haruldane. Minu meelest on see ainus, mille eest võiks lausa õnne tänada. Parem juba tapku, ainult ärgu vägistagu.”

„Seksuaalsest vägivallast polnud siis üldse mingeid märke?” küsisin poolihääli ja lootsin, et see kõlab malbelt.

„Mitte mingeid. Kehal polnud isegi verevalumeid ega haavu ega muid jälgi… piinamisest. Mõrvar lihtsalt kägistas ta surnuks. Ja kiskus hambad välja. Kuulge, ma tegelikult ei mõelnud seda, mis ma ennist ütlesin, et parem tapetud kui vägistatud. Rumal minust niimoodi öelda. Kuigi te vist mõistate, mida ma mõtlesin.”

Ma vaikisin, lasksin makil lindistamist jätkata, jäädvustada minu hingamist, Nashi jääkuubikute klõbinat, võrkpallimängu mütsatusi, mis hämarduvas õhtus kandusid meieni naabermaja juurest.

„Issi?” Ilus blond tüdruk, hobusesaba taljeni, piilus sisse magamistoa paokil ukse vahelt.

„Mitte praegu, kullake.”

„Mul on kõht tühi.”

„Sa leiad ise endale midagi,” ütles Nash. „Külmikus on vahvleid. Hoolitse selle eest, et Bobby ka sööks.”

Tüdruk jäi veel veidikeseks paigale, pilk puurimas vaipa oma jalge ees, kuid pani siis ukse vaikselt kinni. Mind hakkas huvitama, kus on laste ema.

„Kas teie olite kodus, kui Ann siit viimast korda lahkus?”

Ta vaatas mind pead kallutades, hingas läbi hammaste sisse. „Ei. Ma olin Haytist koju tulemas. Sealt on tund aega sõita. Ma ei teinud oma tütrele halba.”

„Ma ei mõelnud seda nii,” valetasin. „Mõtlesin ainult, et kas te jõudsite teda veel tol õhtul näha.”

„Ma nägin teda hommikul,” ütles Nash. „Ma ei mäleta, kas me teineteisele ka midagi ütlesime. Tõenäoliselt mitte. Neli last võib hommikusel ajal natuke palju tunduda, eks ole.”

Nash keerutas klaasis jääd, mis oli nüüd üheks suureks klombiks sulanud. Tõmbas sõrmedega oma karedate vuntside alt läbi. „Mitte kellestki pole seni veel tolku olnud,” jätkas ta. „Vickeryle käib see ilmselgelt üle jõu. Kansas Cityst saadeti siia keegi tähtis uurija. Päris poisike veel ja ennasttäis pealekauba. Ei jõua ära oodata, millal siit minema saab. Tahate Anni pilti?” Ta hääldus oli muutunud väga kohalikuks. Minuga juhtub sama, kui ma kõneldes ennast ei jälgi. Nash võttis rahakoti vahelt koolis tehtud foto tüdrukust, kelle naeratus oli lai ja viltune, helepruunid ebatasaselt lõigatud juuksed ei ulatunud isegi lõuani.

„Mu naine tahtis eelmisel õhtul enne pildistamist talle lokirullid juustesse keerata. Aga Ann lõikas juuksed hoopis maha. Ta oli üks kangekaelne rüblik. Rohkem nagu poiss. Mind paneb ausalt öeldes imestama, et nad valisid ohvriks nimelt tema. Ashleigh on alati olnud meie ilus tütar, eks ole. See, keda inimesed vaatama jäävad.” Ta heitis fotole veel ühe uuriva pilgu. „Ann tegi neile kindlasti uut ja vana.”

Kui ma minema hakkasin, andis Nash mulle selle sõbranna aadressi, kellele Ann oli kavatsenud röövimise päeval külla minna. Sõitsin sinna aeglaselt läbi eeskujulikult korrapäraste kvartalite. Läänepoolne linnaosa oli uuem rajoon. Seda nägi juba muru järgi, mis oli siin erkroheline – alles kolmkümmend suve tagasi valmis kujul ostetud ja vaibaribadena maha laotatud. Mitte nagu see tume ja kare, torkiv rohi, mis kasvab mu ema maja ees. Kuigi sellest saab parema vile. Kui selline rohukõrs keskelt lahti tõmmata ja puhuda, nii et huultel hakkab kõdi, kostab pikk piiksatus.

Ann Nashil ei saanud sõbranna poole sõitmiseks kuluda rohkem kui viis minutit. Igaks juhuks tuli lisada veel kümme, sest ta võis valida pikema teekonna, rõõmus võimaluse üle esimest korda sel suvel päriselt rattaga sõita. Üheksa-aastasele jääb väheks naabermajade ümber ringiratast sõitmisest. Ja mis sai tüdruku rattast?

Ma venisin nagu tigu Emily Stone’i maja eest läbi. Sinises õhtuhämaruses säras eredalt valgustatud aken ja selle taga vilksatas korraks jooksva tüdruku kogu. Kindla peale on Emily vanemad hakanud ütlema oma sõpradele midagi sellist nagu: „Nüüd me surume ta igal õhtul tugevamalt kaissu.” Kindla peale vaevab Emilyt küsimus, kuhu Ann tookord surema viidi.

Mind igatahes küll. Rohkem kui kakskümmend hammast välja kiskuda, ükskõik kui väikesed need on, ükskõik kui elutu on ohvri keha – see pole sugugi lihtne. Selleks on vaja leida mingi eriline koht, kus saaks tunda ennast kindlalt ja vahepeal natuke hinge tõmmata.

Ma vaatasin Anni pilti; ülesvõtte servad tõmbusid kergelt rulli, nagu tahaksid tüdrukut kaitsta. Mässumeelne juukselõikus ja naeratus meenutasid Natalied. Ka see tüdruk meeldis mulle. Torkasin pildi kindalaekasse. Tõmbasin pluusivarruka üles ja kirjutasin ta täisnime – Ann Marie Nash – ilusa sinise pastakaga oma käsivarre siseküljele.

Ma ei hakanud vajaliku täispöörde tegemiseks mõne maja juurdesõiduteele tagurdama. Mõtlesin, et inimesed on niigi närvis ja siis veel tuleb võõras auto siia kahtlaselt manööverdama. Keerasin hoopis kvartali lõpus vasakule, et suure ringiga oma ema maja juurde sõita. Kaalusin, kas peaks ette helistama, kuid otsustasin kolm kvartalit enne kohalejõudmist seda mitte teha. Olin sellega hiljaks jäänud, mu viisakus poleks kõlanud usutavalt. Kui oled juba ületanud osariigi piiri, pole enam mõtet helistada ja küsida, kas ikka tohib külla tulla.

Mu ema hiigelsuur maja asub Wind Gapi kõige lõunapoolsemas otsas, rikaste linnaosas, kui nimetada linnaosaks umbes kolme ruudukujulist kvartalit. Ta elab – nagu kunagi elasin ka mina – keerulise arhitektuuriga viktoriaanlikus majas, mille juurde kuuluvad nii kogu maja ümbritsev veranda koos plaaditud teerajaga sellest allpool, tagaküljelt välja sopistuv suveterrass kui ka katusel turritav tornikuppel. Seestpoolt on maja põnevalt sopiline, seal on hulgaliselt panipaiku ja nurgataguseid. Victoria ajastu inimesed, eriti veel lõunaosariikides, vajasid palju ruumi, et üksteisega võimalikult vähe kokku puutuda, varjuda tuberkuloosi ja gripi ja taltsutamatu kire eest ja pageda teise tuppa, kui tundelisus kleepjaks muutub. Avar pind kulub alati marjaks ära.

Maja seisab väga järsu künka tipus. Auto viib su esimese käiguga mööda vana pragunenud juurdesõiduteed üles, kus endine tõllakuur ei lase sõidukitel märjaks saada. Kuid sama hästi võib jätta auto künka ette seisma ja ronida kuuskümmend kolm astet üles, hoides kinni vasakul asuvast sigarijämedusest käsipuust. Lapsena läksin ma alati trepist üles ja alla tulin joostes mööda juurdesõiduteed. Kujutasin siis ette, et käsipuu on pandud vasakule minu pärast, sest ma olen vasakukäeline ja keegi tahtis mulle sellega heameelt teha. Imelik mõelda, et ma olen kunagi endast nii palju arvanud.

Jätsin auto alla, et mitte liiga pealetükkiv näida. Olin tippu jõudes higist märg, tõstsin juuksed tagant üles ja lehvitasin kaelale tuult, tõmbasin pluusi paar korda keha küljest lahti. Mu Prantsuse lipusinisel pluusil olid vulgaarsed higirandid. Kasutades ema väljendit: ma levitasin riknenud lõhna.

Helistasin uksekella, mis minu varases lapsepõlves oli kõlanud nagu luust ja lihast läbi lõikav kriiksatus, kuid oli nüüdseks tunduvalt taltunud, meenutades pigem helinat, mida tekitavad laste lelud. Kell oli veerand kümme, just nii palju, et nad võisid juba voodis olla.

„Palun, kes seal on?” Mu ema kimedalt habras hääl teisel pool ust.

„Tere, mamma. Camille olen.” Pidin pingutama, et toon püsiks ühtlane.

„Camille.” Ta tegi ukse lahti ja jäi ukseavasse seisma, ei paistnud olevat üllatunud, ei püüdnudki mind emmata, isegi mitte moe pärast, nagu ma oodanud olin. „Kas midagi on juhtunud?”

„Ei, mamma, üldse mitte. Ma sõitsin siiakanti töö pärast.”

„Töö pärast. Töö pärast? Oi, armas taevas, anna andeks, kullake, astu sisse, astu sisse. Kuigi ma kardan, et maja pole külaliste vastuvõtmiseks sobilikus korras.”

Majas valitses piinlik kord, eeskoja vaasides olid lõikelilled – kümnete kaupa tulpe. Õhk oli õietolmust nii paks, et mul hakkasid silmad vett jooksma. Otse loomulikult ei hakanud ema pärima, mis võiks küll olla see tööülesanne, mis oli toonud mu kodulinna. Ta esitas harva asjalikke küsimusi. Kas siis kramplikust soovist mitte sekkuda teiste inimeste eraellu või ta lihtsalt ei tundnud eriti millegi vastu huvi. Eks arvake ära, kumba seletust ma ise tõenäoliseks pean.

„Kas ma tohin sulle midagi juua pakkuda, Camille? Alan ja mina segasime endale just Amaretto kokteili toonikuga.” Ta noogutas klaasile oma käes. „Ma lisasin ainult pisut Sprite’i, et oleks magusam. Aga võin pakkuda veel mangomahla, veini, jääteed või vett jääga. Või mineraalvett. Kus sa peatud?”

„Naljakas, et sa just seda küsid. Ma vaikselt lootsin, et võiksin siia jääda. Ainult paariks päevaks.”

Hingetõmbepaus, tema pikad küüned, kaetud läbipaistva roosa lakiga, klõbisesid vastu klaasi. „Muidugi, miks ka mitte. Oleksid võinud siiski ette helistada. Lihtsalt ma oleksin siis osanud oodata. Saaksin sulle nüüd õhtusööki pakkuda või midagi. Tule ütle Alanile tere. Me oleme tagumisel verandal.”

Ta keeras mulle selja ja eemaldus piki koridori – mõlemat kätt rõõmustasid silma säravvalged elutoad ja salongid ja kirjutustoad – ja mina sain võimaluse teda uurida. Me polnud peaaegu terve aasta teineteist näinud. Minu juuksed olid vahepeal värvi muutnud – punasest pruuniks –, kuid ta ei paistnud seda märkavat. Ta ise polnud üldse muutunud, nägi välja minuga peaaegu ühevanune, kuigi läheneb juba viiekümnele. Valge helendav nahk, pikad blondid juuksed ja kahvatusinised silmad. Nagu väikese tüdruku kõige esinduslikum nukk, see, millega ei mängita. Seljas oli tal pikk roosa puuvillane kleit, jalas valged toatuhvlid. Ta keerutas kokteili klaasis ringi, ilma et oleks tilkagi maha ajanud.

„Alan, Camille tuli.” Ta kadus tagumisse kööki (kahest köögist väiksemasse) ning ma kuulsin, kuidas ta metallvormidest jääd võttis.

„Kes?”

Kiikasin ümber nurga, venitasin näole naeratuse. „Camille. Vabandust, et tulin ette teatamata.”

Võiks ju arvata, et mu ema taoline kaunitar on lausa sündinud suurt kasvu endise jalgpallitähe kaasaks. Nii kena vaatepilti oleks ta pakkunud ühe turske vuntsidega hiiglase kõrval. Alan seevastu oli vaata et kõhnemgi kui mu ema; põsesarnad ta näos tungisid nii kõrgel ja nii teravalt esile, et surusid silmad lausa piludeks. Teda nähes tekkis mul iga kord tahtmine ta tilguti alla toimetada. Ta oli alati natuke liiga hästi riides, isegi kui kavatses jääda koju mu emaga magusat kokteili jooma. Seal ta nüüd istus, kriipsujukujalad lühikeste valgete safaripükste säärtest välja turritamas, triiksärgi peal taevasinine sviiter. Ta ei higistanud iialgi. Alan võiks olla niiske vastand.