Читать книгу Kadunud - Gillian Flynn - Страница 11

Ootasin politseid esialgu köögis, kuid kärssama läinud teekannu kirbe hais hakkas kurku kraapima ja et ma võitlesin niigi okserefleksiga, läksin sealt majaesisele terrassile, istusin ülemisele trepiastmele ja sundisin end rahulikuks. Helistasin järjekindlalt Amy mobiilile, see lülitus iga kord postkasti ja ma kuulsin libekeelset lubadust kohe tagasi helistada. Amy helistas alati kohe tagasi. Nüüd oli kolm tundi mööda läinud, ilma et ta oleks seda teinud.

Ega ma oodanudki. Kavatsesin politseile selgeks teha: Amy ei oleks mitte ilmaski kodunt lahkudes teekannu keema jätnud. Ega ust lahti unustanud. Ega ühtegi hilpu triikimata jätnud. See naine teadis alati, mida ta teeb, ta ei oleks iialgi ühtki tööd pooleli jätnud (kaasa arvatud mehe ümberkasvatamine), isegi kui see töö oli talle vastumeelt. Need kaks nädalat, mis me Fidži saartel mesinädalaid veetsime, näris ta end kangelaslikult läbi hirmpaksust teosest pealkirjaga „Üleskeeratava linnu kroonika”^[1.] ja heitis igava tekstiga võideldes mürgiseid pilke mulle, kes ma neelasin ühe kriminulli teise järel. Pärast töö kaotamist ja Missourisse kolimist paistis ta elu keerlevat (nagu pöörduks?) lõputute tähtsusetute pisiülesannete ümber. Nii et kleidi oleks ta kindla peale ära triikinud.

Ja siis veel see pilt, mis avanes meie elutoas – märgid, mis viitasid võitlusele. Ma teadsin juba, et Amy ei helista tagasi. Oleksin tahtnud järgmise etapi juurde edasi liikuda.

Praegu oli päeva kõige ilusam hetk: pilvitu juulitaevas, läänekaares aeglaselt loojuv päike. Taevase prožektori valgusvihk värvis looduse kuldseks ja lopsakaks nagu flaami kunstniku maalil. Politseiauto keeras maja ette. Kõik nägi välja nii tavaline: mina trepil istumas, õhtune lind puu otsas laulmas, kaks politseinikku autost kiirustamata välja ronimas, nagu nad oleksid tulnud siia piknikule. Tattnina-politseinikud, kahekümne ja kolmekümne vahel, enesekindlad ja ükskõiksed, harjunud rahustama murelikke lapsevanemaid, kelle teismelised pole kokkulepitud kellaajal koju tulnud. Pika patsiga hispaania juurtega neiu ja mereväelase hoiakuga mustanahaline noormees. Minu äraolekul oli Carthage muutunud veidi vähem valgeks (ainult õige pisut), aga segregatsioon oli siin ikka veel nii elujõuline, et igapäevaelus võis teist värvi inimesi kohata ainult sageli vahetuva tööjõuga ametites: kauba kohaletoimetajad, haiglapersonal, postitöötajad. Politseinikud. („See linn on nii valge, et mul hakkab siin imelik,” ütles Amy, kelle sõpruskonda oli multikultuursel Manhattanil kuulunud üksainus afroameeriklane. Torkasin selle peale, et tema vist eelistaks etnilist lavastust, kus lavakujunduse moodustavad eri värvi inimesed. Muidugi polnud see tark tegu.)

„Härra Dunne? Mina olen konstaabel Velasquez,” ütles naine, „ja see siin on konstaabel Riordan. Teie vist muretsete oma naise pärast?”

Riordan vahtis kommi lutsutades teele. Ma vaatasin, kuidas ta saadab pilguga jõe kohale lendu tõusnud lindu. Siis kinnitas ta pilgu jälle mu näole ja võitlusvalmilt paljastatud hambad reetsid mulle, et politseinik näeb seal sama, mida kõik teisedki. Mul on selline nägu, mis lausa kutsub virutama: töölisklassi taustaga Iiri nolgi kaasasündinud sarm, mis oleks justkui aheldatud rikaste vanemate kulul elava lontruse kesta. Ma naeratan palju, et seda muljet siluda, kuid see toimib harva. Kandsin kolledžis mõnda aega isegi prille, aknaklaasiga võltsinguid, mis oleksid pidanud jätma minust armastusväärse, omapoisiliku mulje. „Saad sa ikka aru, et niimoodi näed sa isegi veel ülbem välja?” leidis Go. Ma loobusin prillidest ja hakkasin veel rohkem naeratama.

Palusin politseinikel käeviipega siseneda. „Tulge sisse ja vaadake oma silmaga.”

Mõlemad astusid rihma kriuksudes ja püstoli kolksudes trepist üles. Jäin elutoa lävele seisma ja osutasin seal valitsevale kaosele.

„Aa,” ütles konstaabel Riordan ja surus sõrmed nukkide raginal rusikasse. Igavlev ilme oli kui käega pühitud.

*

Söögitoa toolidel istet võtnud Riordan ja Velasquez kummardusid ette ja esitasid mulle terve hulga kõige olulisemaid küsimusi – kes, kus, kui kaua? Nad kikitasid lausa nähtavalt kõrvu. Nad olid väljaspool minu kuuldekaugust helistanud kuhu vaja ja Riordan teatas mulle, et peagi saabuvad uurijad. Mul oli sünge au olla tõsiselt võetud.

Riordan küsis juba teist korda, kas ma olin viimasel ajal siinkandis võõraid inimesi märganud ja tuletas kolmas kord meelde, et Carthage’is liigub ringi karjade kaupa kodutuid, kui telefon helisema hakkas. Sööstsin üle toa kõnet vastu võtma.

Pahane naisehääl: „Härra Dunne, ma helistan Comfort Hilli hooldekodust.” See oli koht, kuhu meie Goga olime paigutanud oma Alzheimerist vaevatud isa.

„Ma ei saa hetkel rääkida, helistan tagasi,” nähvasin vastuseks ja katkestasin kõne. Ma põlgasin neid hooldekodus töötavaid naisi, nad ei naeratanud kunagi, ei pakkunud lohutust. Lisaks said nad liiga väikest palka, lausa häbematult väikest, mis tõenäoliselt oligi põhjus, miks nad ei naeratanud ega lohutanud. Teadsin isegi, et mu viha oli valesti suunatud – tegelikult ajas mind marru hoopis mõte, et isa elab edasi, kui ema on juba mulla all.

Go kord oli tšekk posti panna. Peaaegu kindlasti oli Go kord maksta juuli eest. Ja kindla peale arvas tema, et nüüd on minu kord. Kusjuures seda oli varemgi juhtunud. Go ütles, et meie mõlema alateadvus käsib meil maksmise ära unustada, sest tegelikult me tahaksime unustada, et isa on üldse olemas.

Rääkisin just Riordanile kahtlasest tüübist tühjaks jäänud naabermajas, kui uksekell helises. See kõlas nii tavaliselt, nagu ma oleksin pitsa koju tellinud.

Juba saabudes paistis kahte uurijat vaevavat vahetuselõpu väsimus. Mees oli vilajas ja kõhn, karm nägu jooksis lõua kohal terava nurga all kokku. Naine oli ehmatavalt inetu, lausa väljakutsuvalt, ebaharilikult inetu: väikesed nööpsilmad sügaval koobastes, pikk lopergune nina, näonahk nagu kuumaastik, pikad elutud juuksed tolmurulli värvi. Ma tunnen inetute naiste vastu vaistlikku poolehoidu. Mind kasvatasid üles kolm naist, keda ei saanud mitte kuidagi nimetada ilusaks – mu vanaema, ema ja tema õde olid kõik targad, hea huumorimeelega, tublid ja head, tõesti head inimesed. Amy oli esimene ilus tüdruk, kellega ma käima hakkasin, üldse tõsisemalt kurameerisin.

Peletis alustas nagu konstaabel Velasqueze hilinenud kaja: „Härra Dunne? Mina olen uurija Rhonda Boney. See siin on minu partner uurija Jim Gilpin. Teie vist muretsete oma naise pärast?”

Mu kõht korises nii valjusti, et kõik pidid seda kuulma, kuid me teesklesime, et keegi ei kuulnud midagi.

„Me vaataksime pisut ringi, kui teil midagi selle vastu pole,” ütles Gilpin. Ta silme all rippusid tursunud kotid ja vuntsides turritasid üksikud valged karvad. Mehe särk polnud küll kortsus, kuid tal õnnestus jätta mulje, nagu oleks. Ta nägi välja nagu inimene, kes lehkab tubaka ja liisunud kohvi järele, kuigi tegelikult ta siiski ei haisenud. Ta lõhnas hoopis seebi järele.

Ma astusin neile teed juhatades paar sammu edasi ja osutasin taas elutoas valitsevale segadusele, mille keskel põlvitasid nooremad politseinikud, püüdes jätta muljet, nagu nad teeksid midagi kasulikku. Boney pani mu istuma söögitoa toolile, jalust ära, kuid ikkagi vaatega võitluse märkidele.

Rhonda Boney käis läbi samad küsimused, mis Velasquez ja Riordan olid mulle juba esitanud, puurides mind samal ajal oma valvsa varblasepilguga. Gilpin laskus ühele põlvele, et elutoas toimunule oma hinnang anda.

„Kas olete juba helistanud sõpradele ja sugulastele, inimestele, kelle juurde teie naine võis minna?” küsis Rhonda Boney.

„Ma… Ei. Mitte veel. Ma ilmselt mõtlesin kõigepealt teid ära oodata.”

„Aa.” Ta naeratas. „Las ma arvan: perekonna pesamuna.”

„Mida?”

„Te olete oma pere pesamuna.”

„Mul on kaksikõde.” Tajusin tema sõnade taga isiklikku hinnangut. „Kuidas nii?” Amy lemmikvaas vedeles põrandal, täiesti terve, kuigi vastu seina paiskunud. See oli pulmakink, Jaapani päritolu meistriteos, Amy peitis selle kappi iga nädal, kui meil käis koristaja, sest oli kindel, et muidu läheb see katki.

„Ma oletasin selle järgi, et te jäite meie tulekut ootama – olete harjunud, et alati võtab keegi teine ohjad enda kätte,” ütles Boney. „Minu väikevend on samasugune. See oleks nagu seotud sündimise järjekorraga.” Ta kritseldas midagi märkmikku.

„Okei.” Kehitasin tigedalt õlgu. „Kas peate mu tähtkuju ka üles märkima või hakkaksime juba pihta?”

Boney naeratas lahkelt, ootas järge.

„Ma viivitasin, sest, näete ju isegi – ta ei saa olla kuskil koos sõpradega,” jätkasin, osutades elutoas valitsevale kaosele.

„Kui kaua te siin elanud olete, härra Dunne – kaks aastat?” küsis uurija.

„Septembris saab kaks aastat.”

„Kustkohast te siia kolisite?”

„New Yorgist.”

„Linnast või osariigist?”

„Linnast.”

Ta viipas sõnatult luba küsides lae poole, ma noogutasin ja järgnesin talle, Gilpin tuli meie kannul.

„Ma tegin seal kirjatööd,” pahvatasin välja, enne kui sõnasabast kinni sain. Nüüdki veel, kaks aastat pärast koju tagasi kolimist, ei talunud ma mõtet, et keegi võiks arvata, nagu oleks see siin mu ainus elu.

Boney: „Kõlab aukartustäratavalt.”

Gilpin: „Mis sorti kirjatööd?”

Jagasin vastuse astmete peale ära: tegin varem kaastööd ühele ajakirjale (aste), kirjutasin popkultuurist (aste), meesteajakirjale (aste). Keerasin ülemisel astmel ringi ja tabasin Gilpini alla elutuppa vahtimast. Ta haaras kähku sõnasabast kinni.

„Popkultuurist?” hüüdis ta ülesronimist jätkates. „Mida see õieti tähendab?”

„Populaarset kultuuri,” vastasin. Jõudsime mõlemad ülakorrusele, Boney juba ootas meid. „Filmid, telesaated, muusika, ainult mitte, noh, teate küll, suur kunst, mitte mingi peen värk.” Kirtsutasin ise nina – mingi peen värk? Nüüd alles ütles! Neile kahele maakale ma vist peaksin „oma” inglise keele, koma, Idaranniku Haritud Inimese Kõnepruugi sellesse „teise” inglise keelde, koma, Kesklääne Lihtrahva Lalinasse ümber panema. Ma niikui veits kriban sihukest jura, mis mul pähe tuleb, kui ma kintsis käin.

„Tema muuseas jumaldab kino,” ütles Gilpin Boneyle osutades. Boney noogutas: tõsijutt.

„Nüüdsel ajal ma pean keskuses Baari,” lisasin. Käin peale selle ka kolledžis üht kursust andmas, kuid selle lisamine oleks liiga meeleheitliku mulje jätnud. See polnud lõppude lõpuks mingi kohting.

Boney kiikas minul ja Gilpinil teed tõkestades vannituppa. „Baari?” kordas ta. „Tean seda kohta. Olen juba ammu tahtnud läbi astuda. Nimi on hea. Väga lahe.”

„Tark otsus,” kiitis Gilpin. Boney liikus edasi magamistuppa, meie järgnesime talle. „Elu õllepudelite keskel pole just paha.”

„Mõnikord leiad tõepoolest lahenduse pudeli põhjast,” ütlesin mina ja krimpsutasin oma ütluse kohatust tajudes jälle nägu.

Seisime magamistoas.

Gilpin naeris. „Nii ta kipub olema.”

„Näete, mismoodi triikraud on jäänud välja tõmbamata?” alustasin.

Boney noogutas, avas meie ruumika riidekapi ukse ja astus sisse, pani tule põlema ja lappas seal ringi tammudes oma latekskinnastatud käega läbi ülesriputatud särgid ja kleidid. Toonud kuuldavale üllatunud häälitsuse, kummardus ta korraks maha ja keeras ringi, käes kuubikujuline kunstipäraselt hõbedakarva paberisse mähitud karp.

Mu kõht kiskus krampi.

„Kellelgi on sünnipäev?” päris ta.

„Meie pulma-aastapäev.”

Boney ja Gilpin võpatasid nagu kaks ämblikku ja tegid näo, nagu seda poleks juhtunud.

Selleks ajaks, kui me jälle elutuppa tulime, olid tattnina-konstaablid sealt kadunud. Gilpin põlvitas maha, et uurida kummulipaisatud tumbat.

„Oijah, ma olen pisut liimist lahti,” alustasin.

„Pole ka ime, Nick,” ütles Gilpin rõhuga. Tema kahvatusinised silmad tõmblesid pisut, kui ta sind ainiti vaatas, see mõjus segadusseajavalt.

„Kas te saaksite midagi teha? Mu naise leidmiseks. On ju selge, et siin teda pole.”

Boney osutas seinal rippuvale pulmapildile: mina smokingus, hambad paljastatud klaverinaeratuses, käed puiselt ümber Amy piha, Amy blondid juuksed rangetes lokkides, loor lendlemas Cape Codi rannaiilides, silmad ebaloomulikult pärani, sest pildistamise ajal pilgutab ta alati viimasel hetkel silmi ja nüüd ta siis pingutas, et seda mitte teha. Päev pärast iseseisvuspäeva, ilutulestiku väävlihais hajumas ookeani soolasesse õhku – suvi.

Cape Cod oli kohelnud meid kenasti. Mäletan, kuidas ma mitu kuud pärast suhte algust avastasin, et Amy on kõige tipuks veel rikas, andekate loovinimeste jumaldatud ainus laps. Isegi teatud määral legendaarne kuju, tänu temanimelisele raamatusarjale, mida uskusin end lapsepõlvest mäletavat. „Imeline Amy”. Amy rääkis mulle sellest mõõdetult rahuliku häälega, umbes nii, nagu räägitakse koomast ärganud haigega. Nagu ta oleks teinud seda juba liiga palju kordi ja iga kord ebamugavust tundes – jõukuse ülestunnistamist tervitati vist alati ülearu suure entusiasmiga, pealegi polnud ta seda salaelu endale ise tekitanud.

Niisiis rääkis Amy mulle, kes ja mis ta on ja siis me läksime temaga Elliottide muinsuskaitse all olevasse koju Nantucketi väina kaldal, kus käisime kõik koos purjetamas ja mina mõtlesin: Ma olen Missouri poiss, tuiskan ringi ookeanilainetel inimeste seltsis, kes on näinud minust nii palju rohkem. Isegi kui ma nüüd kohe uute kogemuste hankimise ja laia joonega elamisega pihta hakkaksin, ei jõuaks ma neile selles osas iial järele. Kuid see mõte ei teinud mind kadedaks. Mind valdas hoopis rahulolu. Ma pole kunagi unistanud rikkusest ja kuulsusest. Mind ei kasvatanud üles suurelt unistavad vanemad, kes soovivad, et nende lapsest saaks kunagi president. Mind olid kasvatanud pragmaatilised vanemad, kes lootsid, et nende lapsest saab mingit sorti kontoriametnik, kes teenib enam-vähem korralikult. Juba see pani mul pea ringi käima, et olin pääsenud Elliottide siseringi, seilama Atlandi voogudele, et naasta sealt mõnusasse restaureeritud häärberisse, mille oli 1822. aastal endale koduks ehitanud vaalapüügilaeva kapten ja kus valmistati ja söödi orgaanilist, tervisele kasulikku toitu, mille nime ma ei osanud hääldada. Kinoa. Oletasin tookord, et see on mingi kala.

Nii me siis abiellusime sügavsinisel suvepäeval mererannas, sõime ja jõime valge telgi varjus, mis täitus tuulest nagu valge puri, ja juba mõne tunni pärast meelitasin ma Amy sealt pimedusse, sinna, kus loksusid lained, sest mul oli seda kõike liiga raske uskuda, ma ise olin justkui muutunud pelgaks virvenduseks. Jaheda udu puudutus ihul veenis mind naasma, Amy tõmbas mind tagasi telgi kuldse kuma poole, kus jumalad pidu pidasid ja kõik oli taevalik. Selline oli olnud kogu meie kurameerimise aeg.

Boney kummardus fotot lähemalt uurima. „Teil on väga ilus naine.”

„On jah, ta on imeilus,” kinnitasin mina ja tundsin, kuidas kõhus keerab.

„Mitmes aastapäev teil täna on?” küsis Boney.

„Viies.”

Tammusin jalalt jalale, soovides midagi teha. Ma ei vajanud ju mitte seda, et nad töllerdavad mul majas ringi ja kiidavad mu naise ilu, ma tahtsin, et nad, põrgu päralt, läheksid ja otsiksid mu kuradi naise ometi kord juba üles. Jätsin selle igaks juhuks valjusti välja ütlemata. Ma jätan sageli asju välja ütlemata, ka siis, kui peaks kindlasti ütlema. Ma hoian murettekitavalt palju endale ja ladustan eri lahtritesse – mu sisekaemuse keldriruumides on hoiul sadu pudeleid raevu, meeleheidet, hirmu, kuigi mulle otsa vaadates ei oska mitte keegi seda kahtlustada.

„Viies, see on ju juubel. Las ma mõistatan: Houstonis on laud kinni pandud?” küsis Gilpin. See oli linna ainus uhke restoran. Minge kindlasti Houstonisse sööma, soovitas mu ema, kui me siia tagasi kolisime, nagu oleks tegemist Carthage’i ainulaadse saladusega, mis peaks mu naisele muljet avaldama.

„Muidugi, Houstonis.”

See oli mu viies vale politseile. Ja ma ei olnud veel õieti alustanudki.

1 Haruki Murakami romaan (1995). [ ↵ ]