Читать книгу Kadunud - Gillian Flynn - Страница 9

Lükkasin lahti oma baari ukse, libisesin pimedusse ja hingasin sisse esimese tubli sõõmu selle päeva õhku, haistsin sigarette ja õlut, maha loksunud viski vürtsikust ja seismajäänud plaksumaisi kirbet rasvalõhna. Baari kõige kaugemas nurgas istus võimalikult omaette ainus külastaja – vanem naine Sue, kes oli käinud siin igal neljapäeval koos oma mehega, kuni viimane kolme kuu eest suri. Nüüd tuli ta neljapäeviti üksinda, ei kippunud kellegagi vestlema, istus niisama õlle ja ristsõnalehega lauas, jätkas traditsiooni.

Mu õde askeldas baarileti taga, juuksed tüütult tubli tüdruku klambritega kokku pandud, ta kastis õlleklaase kuuma vahutavasse vette ja tõstis kuivama, käsivarred punetamas. Go on sale ja isemoodi näoga, kusjuures mitte üldsegi inetu. Lihtsalt esimese hooga on raske aru saada, mismoodi võiksid ta näo eri osad omavahel kokku sobida: laiad lõuapärad, kena väike püstnina, tumedad ümmargused silmad. Mõnes vanas kultusfilmis lükkaks mees oma pehme viltkübara kuklasse, tooks kuuldavale vile ja kuulutaks: „Vaat see on alles vinge tots!” Võiks arvata, et kolmekümnendate ülenäideldud komöödiafilmidest tuttav iluetalon mõjub tänapäeva ebamaiselt täiuslike reklaaminägude taustal kohatult, mina aga olen aastatega aru saanud, et meestele mu õde meeldib, isegi väga, mis asetab minu kui tema venna olukorda, kus ma tunnen ühtaegu uhkust ja muret.

„Kas seda pimento sinki tehakse üldse veel?” küsis ta pilku tõstmata tervituse asemel, teades, et see olen mina, ja nagu alati valdas mind õde nähes kergendustunne – võib-olla pole kõik kõige paremas korras, aga kuidagi ikka saab.

Minu kaksikõde Go. Olen lausunud neid sõnu nii palju kordi, et need ei olegi enam tühipaljad sõnad, sellest on saanud julgust andev mantra: mukaksikõdego. Me sündisime seitsmekümnendatel, siis kui kaksikud olid veel erakordne nähtus, midagi peaaegu müstilist nagu ükssarve nõod või haldjarahva järeltulijad. Oleme kogenud isegi telepaatilist sidet. Go on tegelikult terve maamuna peal ainus inimene, kelle seltskonnas ma saan olla täiesti mina ise. Ma ei tunne vähimatki vajadust oma tegemisi tema ees õigustada. Temaga ma ei seleta, ei kahtle, ei pabista. Ma ei räägi talle absoluutselt kõigest, enam mitte, aga ma räägin talle rohkem kui kellelegi teisele, palju rohkem. Räägin talle nii palju, kui saan. Me veetsime üheksa kuud seljad vastamisi teineteist turvates. Sellest sai hiljem eluaegne harjumus. Mind ei häirinud kunagi, et mu kaksik on tüdruk, mis on haiglaselt eneseteadliku lapse puhul mõnevõrra ebaharilik. Mis ma oskan öelda? Ta oli lihtsalt alati nii lahe.

„Pimento sink, on vist selline lõunatoit, jah? Minu teada tehakse küll.”

„Peaksime hankima,” ütles Go. Ta kergitas mulle kulmu. „See mõte meeldib mulle.”

Ta kallas mulle ilma küsimata PBR-i vaadiõlut mitte just kõige puhtamasse klaasi. Märganud, kuidas ma põrnitsen eelmiste joojate jäetud jälgi selle serval, tõstis ta klaasi suule ja limpsas määrdunud kohta, sinna oma sülge jättes. Ta torkas klaasi mulle nina alla. „Kas nüüd kõlbab, aulik prints?”

Go on kindlalt seda meelt, et mina sain meie vanematelt igas mõttes parima – ma olin see poiss, keda nad olid endale tahtnud, ainus laps, keda nad endale majanduslikult lubada võisid, samal ajal kui tema tuli salaja, sokutas end minuga kaasa nagu kontvõõras. (Isa silmis veel eriti.) Talle tundub, et ta jäeti lapsena hooletusse, temasugune haletsusväärne olend pidi leppima teiste ära põlatud ülejääkidega, ikka ja jälle unustati talle lubatäht kooli kaasa anda, tema jaoks ei jätkunud ei raha ega heakskiitu. Kuigi mul on raske seda endale tunnistada, võib see pilt isegi osaliselt tõsi olla.

„Jah, mu väike räpane ori,” vastasin kuninglikult kõrgi käeliigutuse saatel.

Vajusin õlleklaasi kohale kühmu. Tundsin, et vajan veel paar klaasi lisaks. Närvid olid tänasest hommikust pingul nagu pillikeeled.

„Mis sinuga on?” küsis õde. „Näed kuidagi närviline välja.” Ta nipsas mu poole nõudepesuvahtu, see oli küll rohkem vesi. Ventilatsioon hakkas tööle ja pani meil juuksed pealael liikuma. Me mõlemad veetsime Baaris rohkem aega, kui tegelikult vaja oli. Baarist oli saanud see mängumaja, mis meil lapsepõlves puudus. Ühel eelmise aasta joomasel õhtul kangutasime lahti mõne kasti ema keldris – ta elas veel, kuid lõpp oli juba lähedal ja meie õega vajasime lohutust – ning otsisime suure ahhetamise ja purgiõlle rüüpamise saatel üles oma vanad lelud ja mängud. Jõulud augustikuus. Pärast ema surma asus Go elama meie vanasse majja ja me kolisime oma mänguasjad ükshaaval Baari üle: ühel ilusal päeval ilmus baaripukile maasikatordi-nukk, mis küll enam ei lõhnanud maasikate järele (minu kingitus Gole). Baari nurgas asuvale riiulile maandus Hot Wheels El Camino mudelauto, miinus üks ratas (Go kingitus mulle).

Kaalusime isegi lauamängude õhtu korraldamist, kuigi enamik meie kliente on liiga vanad, et nostalgitseda selliste mängude järele nagu „Näljane jõehobu” või „Elumäng”, kus väikesi plastautosid täidetakse tillukeste abielupaaride ja nende nööpnõelasuuruste maimukestega. Ma ei suutnud kuidagi meenutada, kas selles lauamängus saigi üldse võita. (Päeva lelufilosoofiline kild.)

Go valas mulle uue õlle, endale samuti. Tema vasak silmalaug oli kahtlaselt raske. Kell näitas keskpäeva, täpselt 12, ja mind hakkas huvitama, millal ta juba alustas. Viimane kümnend oli Go jaoks kulgenud üle kivide ja kändude. Minu tuumafüüsiku aju ja rodeokauboi uljusega ettevõtlik õde oli üheksakümnendate lõpul kolledži pooleli jätnud ja Manhattanile kolinud. Ta oli üks neid algupäraseid arvutihaisid – teenis kaks aastat roppu raha, kuni IT-mull lõhkes ja eilsed edulood valamust alla loputas. Go säilitas külma närvi. Kahekümnes sünnipäev alles seljataha jäänud, kolmekümnendani veel kõvasti aega, küll tema juba hakkama saab. Teise vaatuse alguseks oli tal ette näidata ülikoolidiplom, mis avas talle ukse pangandusmaailma. Temast sai keskastme investeerimispankur, karjäär polnud ei hiilgav ega ka häbiväärne, aga õige pea, 2008. aastal, kui pangad üksteise järel lekkima hakkasid ja põhja läksid, jäi ta oma soojast kohast ilma. Ma isegi ei teadnud, et ta on New Yorgist ära sõitnud, kuni ta helistas mulle ema majast: mulle aitab. Püüdsin teda ümber veenda, anusin, et ta naaseks, kuid ei kuulnud vastuseks midagi peale põikpäise vaikuse. Tegin pärast seda kõnet mureliku palverännaku õe Bowery korteri juurde, kus ma silmasin väljas tuletõrjetrepil kollaseks kuivanud Garyt, tema jumaldatud kummipuud, ja taipasin, et ta ei tule siia enam tagasi.

Baar mõjus Gole turgutavalt. Ta hoidis arvepidamise korras ja täitis õlleklaase. Näppas aeg-ajalt jootrahapurgist münte, aga ta tegigi minust rohkem tööd. Me ei meenutanud kunagi oma endist elu. Me nimi on Dunne, edu läks, kui oleks näinud und, ja me olime selle mõttega hämmastavalt kergesti leppinud.

„Okei, räägi,” ütles Go, see oli tema viis vestlust alustada.

„Ah.”

„Ah mida? Ah, kehvasti? Sa näed vilets välja.”

Kehitasin jaatavalt õlgu, õde luges mu näoilmet.

„Amy?” küsis ta. Sellele oli lihtne vastata. Ma kehitasin jälle õlgu, mis parata moel.

Go tegi mulle lõbusat nägu, küünarnukid baariletil, lõug pihkude vahel, valmis asjatundlikult analüüsima minu abielu. Go, üheliikmeline ekspertide nõukogu. „Mis temaga on?”

„Halb päev. Täna on lihtsalt halb päev.”

„Ära lase tal sind ärritada.” Go läitis sigareti. Ta tegi iga päev ainult ühe suitsu. „Naised on üldse hullud.” Ennast ta üldmõiste „naised” alla ei liigitanud, Go kasutas seda sõna alati põlglikult.

Puhusin Go suitsu talle tagasi. „Täna on meie aastapäev. Viies.”

„Ohhoo.” Õde kallutas pea taha. Meie pulmas oli ta pruutneitsi, üleni tumelillas – pilkupüüdev ronkmustade juustega ametüstina veiklev daam, nagu Amy ema teda kirjeldas –, aga tähtpäevad tal meeles ei püsinud. „Jahaa. Kuramus. Oh sa poiss. Küll aeg lendab.” Ta puhus mulle jälle suitsu näkku, mängis meie loidu kopsuvähi jagamise mängu. „Siis ta muidugi korraldab sulle selle, häh, mis ta oligi, mitte laibaleidmise…”

„Aardeotsimise,” täpsustasin.

Mu naine armastab mänge, eelkõige partnerile ärategemise mänge, aga ka päris mänge lõbu pärast ja meie pulma-aastapäevaks mõtles ta alati välja ülimalt keerulise mõistatustest koosneva aardeotsimise mängu, kus iga lahendus juhatas kätte järgmise mõistatuse peidupaiga ja kõige lõpus ootas kingitus. Sama oli teinud tema isa ta emale igal aastal ja ärge te arvake, nagu ma ei oleks tabanud ära seda soorollide äravahetamise vihjet. Aga mina polnud kasvanud üles Amy perekonna rüpes, mina kasvasin oma kodus ja viimane kingitus, mida ma mäletan oma isa emale tegemas, oli triikraud, mille ta jättis köögilauale, sellel polnud isegi kingipaberit ümber.

„Kas veame kihla, kui tigedaks ta tänavu saab?” küsis Go ja naeratas mulle üle õlleklaasi serva.

Amy aardejahtidega oli see häda, et ma ei saanud tema vihjetest kunagi sotti. Meie esimesel aastapäeval veel New Yorgis sain läbi häda hakkama kahega seitsmest. Mis jäigi mu kõigi aastate parimaks saavutuseks. Tookord kõlas esimene vihje nii:

Kuum suudlus ükskord sügisesel teisipäeval.

Seal, kus teised küll vaevalt pelgupaika näevad.

Kas olete kunagi lapsena osalenud etteütlusvõistlusel, kus tuleb sõna tähthaaval valjusti välja öelda? Mäletate seda silme ees virvendamise hetke – sõna on just välja hõigatud ja sa piinad oma aju, lootuses õige kirjaviis vägisi välja pigistada? Täpselt sama tunne – tühja pea paanika.

„Iiri pubi mitte just kõige iirilikumas ümbruses?” Amy püüdis mind edasi aidata.

Ma hammustasin huulde, peaaegu kehitasin õlgu ja põrnitsesin meie elutuba justkui lootuses seal kusagil õiget vastust näha. Ta andis mulle veel ühe väga pika minuti lisaaega.

„Me ekslesime vihmasajus,” ütles ta häälega, mille anuv toon ähvardas iga hetk tusaseks muutuda.

Ma viisin pooliku õlakehituse lõpule.

„McManni pubi, Nick. Sa ju mäletad, kuidas me Hiinalinnas seda dim sum kohta otsides ära eksisime, vihma sadas, see pidi asuma Konfutsiuse kuju lähedal, ainult et neid kujusid oli kaks tükki, ja lõpuks me pagesime sinna täitsa suvalisse Iiri pubisse, olime mõlemad läbi ligunenud ja kummutasime mõne viski ja siis sa haarasid mu oma embusse ja suudlesid ja see oli…”

„Just! Oleksid pidanud Konfutsiuse oma vihjesse panema, siis ma oleksin kohe taibanud.”

„Kuju pole üldse oluline. Tähtis oli koht. Ja see hetk. Ma lihtsalt arvasin, et see oli väga eriline.” Ta lausus need viimased sõnad lapsehäälega, mis oli mulle kunagi armas tundunud.

„See oli eriline.” Tõmbasin ta enda vastu ja vajutasin suule suudluse. „See eriline musi on minu viis tähistada. Lähme nüüd ja kordame seda McMannis.”

McManni baarmen, suur habetunud karu moodi nooruk, naeratas meie sisenedes laialt, kallas mõlemale viskit ja lükkas uue vihje üle leti.

Kui olen kurb ja minu meel on must,

on üks vaid paik, kus tahan olla just.

Selleks osutus Alice Imedemaal kuju Central Parkis, sest Amy oli rääkinud mulle – ta tõesti oli rääkinud, mitmel korral, nagu ta väga hästi mäletas –, kuidas ta oli lapsepõlves alati sellest lohutust leidnud. Mina ei mäletanud mitte ainsatki neist vestlustest. Ausalt, ma lihtsalt ei mäleta. Mul on kergekujuline tähelepanu hajumise sündroom, pealegi on Amy alati mul pea segi ajanud, sõna otseses, mõtlemisvõime halvamise mõttes, nii nagu virvendav tuluke pimestab silmi. Mulle piisas sellest, et sain olla tema lähedal ja kuulda ta häält, see, mida ta rääkis, polnud kuigi oluline. Oleks pidanud olema, aga ei olnud.

Selleks ajaks, kui me õhtu hakul kingitusi vahetasime – esimesel aastal pidid need muidugi olema paberist – Amy enam minuga ei rääkinud.

„Ma armastan sind, Amy. Sa ju tead, et armastan,” ütlesin mina, kõndides oma naise kannul turistidest ummistatud kõnniteel, külg ees läbi võõraste perekondade, kes kaasinimestest välja tegemata ammulisui ringi vahtisid. Amy libises osavalt läbi Central Parki rahvamassi, põigates kõrvale klaasistunud pilguga tervisejooksjate ja ettearvamatute rulluisutajate eest, komistamata maas kükitavate lapsevanemate ja väikeste laste otsa, kes taarusid ringi nagu joodikud, ta püsis ikka paar sammu minust eespool, suu kriipsuks surutud, sihitult edasi tõtates. Mina tema järel, et püüda ta kinni, haarata käest. Viimaks jäi ta seisma, pööras minu poole tuima näo ja kuulas mu ära, kui ma ise ärritust jõuga maha surusin: „Amy, ma ei mõista, miks ma peaksin tõestama oma armastust sinu vastu sellega, et mäletan täpselt samu asju, mis sinagi, täpselt nii, nagu sina. See ju ometi ei tähenda, nagu ma ei peaks kalliks meie koos veedetud aega.”

Meie lähedal meisterdas kloun õhupallidest looma, keegi mees ostis roosi, laps limpsis jäätist ja meie Amyga panime aluse tavale, mida ma mäletan elu lõpuni: Amy liialdab iga asjaga ja mina ei ole mitte kunagi, mitte ilmaski tema kangelaslike jõupingutuste vääriline. Head pulma-aastapäeva, sitapea!

„Las ma arvan – viis aastat – seekord saab ta eriti kurjaks,” jätkas Go. „Loodan, et hankisid talle eriti vinge kingituse.”

„See on mul alles kiireloomuliste tööde nimekirjas.”

„Mis see viie aasta sümbol võiks olla? Paber?”

„Paber oli esimesel aastal,” vastasin. Meie esimese pulma-aastapäeva ootamatult valulise aardejahi pidulikuks lõpetuseks üllatas Amy mind uhke kirjapaberi komplektiga – minu initsiaalid pealdises ja paber nii kreemjalt pehme, et oleks vabalt võinud sõrmi määrida. Mina kinkisin talle odavast käsitööpoest ostetud erepunase tuulelohe, mis pidi viima mõtted pargile, piknikule, soojale suvetuulele. Kumbki ei jäänud oma kingitusega rahule, oleksime eelistanud seda, mida teine sai. Nagu O’Henry novellis, ainult täpselt vastupidi.

„Hõbe?” mõistatas Go. „Pronks? Vaalaluu? Anna vähemalt vihje.”

„Puu,” ütlesin. „Puust tehtud romantilist kingitust pole üldse olemas.”

Baari kaugemas otsas voltis Sue lehe kenasti kokku ja jättis selle letile koos oma tühja klaasi ja viiedollarilise rahatähega. Vahetasime temaga vaikiva naeratuse, kui ta meist mööda kõndis ja uksest välja astus.

„Välja mõtlesin,” teatas Go. „Mine koju, kepi ta poolsurnuks, tõmba talle peenisega mööda pead ja hüüa: säh sulle puuga pähe, lirva!”

Lagistasime koos naerda. Ja siis hakkasid mõlemal põsed täpselt samast kohast punetama. Just selliseid ropuvõitu, õe jaoks sobimatuid nalju armastas Go mõnikord visata, nagu pilluks granaate. See oli ka põhjus, miks kunagi keskkooli ajal läks liikvele kuulujutt, et meil on salajane vahekord. Twincest. Meie suhe oli liiga lähedane – naljad, millest ainult meie kaks aru saime, nurgas sosistamised pidude ajal. Vaevalt ma pean selle välja ütlema, aga teie pole ju Go ja võite valesti aru saada, nii et ma parem siiski ütlen: ma ei ole oma õde mitte kunagi keppinud, selline mõte pole meile isegi pähe tulnud. Me lihtsalt meeldime teineteisele.

Go etendas pantomiimi, kuidas ma naisele peenisega vastu pead annan.

Oh ei, Amyst ja Gost poleks ilmaski sõpru saanud. Kumbki oli selleks liiga tugeva omanikuinstinktiga. Go oli harjunud, et tema on kõige tähtsam tüdruk minu elus, Amy oli harjunud, et tema on kõige tähtsam tüdruk kõikide elus. Kahe inimese kohta, kes elasid samas linnas – isegi kahekordselt, alguses New Yorgis ja nüüd siin –, olid nad omavahel vaevalt tuttavad. Nad kulgesid minu elus sisse ja välja nagu näitlejad, kelle lavaliikumine on sekundi pealt välja arvestatud, üks astus uksest välja just siis, kui teine teisest uksest sisse tuli, neil harvadel kordadel, kui mõlemad viibisid samas ruumis, tundus olukord mõlemale veider.

Enne, kui mul Amyga tõsisem suhe tekkis, enne kihlumist ja abiellumist, sain ma Go suhtumisest aimu juhuslikult pillatud lausete järgi. Naljakas, aga ma ei saa õieti pihta, milline ta siis ikkagi on. Või: Tema seltskonnas sa nagu polekski sina ise. Või: Kedagi armastada ei ole päris sama, mis armastada ettekujutust sellest, milline su armastatu võiks olla. Kuni viimaks: Peaasi, et ta teeb sind tõesti õnnelikuks.

See oli siis, kui Amy tegi mind tõesti õnnelikuks.

Amy omalt poolt avaldas arvamust Go kohta: Ta on nii… missourilik, mis? Samuti: Tema jaoks peab ennast eraldi häälestama. Ja veel: Ta on sinu suhtes pisut klammerduv, aga mis seal imestada, tal ei paista olevat kedagi teist.

Hellitasin lootust, et kui me kõik siin Missouris elame, võtab kumbki neist asja rahulikumalt – tunnustab teise õigust olla eri meelt, võtab teist sellisena, nagu ta on. Seda ei juhtunud. Kusjuures Gol on parem huumorimeel kui Amyl, nii et võitlus kujunes ebavõrdseks. Amy on tark, terava keelega, sarkastiline. Amy oskab mind närvi ajada, teha tabavaid mürgiseid märkusi, aga Go ajab mind alati naerma. Ohtlik on naerda oma naise üle.

„Go, me ju leppisime kokku, et sa ei maini enam kunagi minu suguorganeid,” ütlesin. „Sest õe silmis vennal need lihtsalt puuduvad.”

Telefon helises. Go rüüpas veel ühe lonksu õlut ja võttis toru, pööritas silmi ja muigas. „Ta on tõesti siin, üks hetk, palun!” Tegi hääletult huuli liigutades mulle teatavaks: Carl.

Carl Pelley elas üle tee minu ja Amy vastas. Kolmandat aastat pensionil. Teist aastat lahutatud. Pärast lahutust koliski meie kanti. Ta oli olnud müügimees, müünud lastepidudeks vajalikku kraami. Mul tekkis kahtlus, et pärast neljakümmet aastat motellielu ei suutnud ta kodus elamisega enam hästi kohaneda. Ta käis Baaris peaaegu iga päev, kaasas silmatorkav kandekott ja kurtis rahanappust, kuni me talle esimese joogi välja tegime. (Baaris sain ma Carli kohta teada veel midagi, nimelt seda, et ta on sada protsenti alkohoolik, kuigi saab veel oma eluga hakkama.) Ta võttis siira tänutundega vastu kõik, millest me tahtsime lahti saada: terve kuu ei joonud ta midagi peale häguse Zima, vist aastast 1992, me leidsime need pudelid oma keldrist. Kui pohmakas ei võimaldanud Carlil majast väljuda, otsis ta mingi ettekäände, et Baari helistada: Nicky, see sinu postkast ajab täna üle ääre, paistab, et said mingi paki. Või näiteks: Kisub sajule, soovitan aknad kinni panna. Põhjused olid muidugi kunstlikud. Carl vajas võimalust vähemalt kuulda klaaside kõlinat ja pudelist kallamise kulisevat heli.

Võtsin toru ja keerutasin otse selle kõrval klaasis jääkuubikuid, et Carl saaks kujutleda, kuidas ta džinni joob.

„Tere, Nicky.” Carli hääl kõlas vesiselt. „Vabanda, et tülitan. Mõtlesin, et sa tahad ehk teada… Sul on kodus välisuks pärani lahti ja see teie kass on välja pääsenud. Ta vist ei peaks, mis?”

Tegin ebamäärast häält.

„Läheksin muidu vaatama, aga ma ei tunne ennast hetkel eriti hästi,” ütles Carl pingul häälega.

„Ära muretse,” ütlesin mina. „Mul on nagunii aeg koju minna.”

Koduni oli veerand tundi sõita, otse põhja poole mööda Riveri maanteed. Koht, kus me elame, ajab mulle harilikult judinad peale – kõik need tühjalt seisvad pimedate akendega majad, kus keegi pole kunagi elanud või siis on elanikud sealt välja tõstetud, maja on suure žestiga tühjaks tehtud ja jäetud inimtühjalt konutama.

Kui me Amyga sisse kolisime, sadasid vähesed naabrid meile kohe kaela: kolme lapsega üksikema tuli endatehtud pajaroaga, noor kolmikute isa tõi kuuese õllepaki (naise jättis koju kolmikuid hoidma), tulemata ei jäänud ka mõni maja edasi elav vanaldane tõsiusklik abielupaar ja muidugi Carl vastasmajast. Istusime nendega maja taga terrassil ja vaatasime, kuidas jõgi voolab ja nemad rääkisid nukralt kinnisvaraturust ja intressivabast laenust ning pakkumistest, mis ei eelda käsiraha, ja siis nad märkisid kõik ära, et Amyl ja minul on ainsatena vaba juurdepääs jõele ja me oleme ainsad, kel ei ole lapsi. „Ainult teie kaks? Kogu selle suure maja peale?” imestas üksikema midagi munapudrutaolist laiali jagades.

„Ainult meie kaks,” kinnitasin mina naeratades ja noogutasin heakskiitvalt, kui olin suutäie lõtva munahüüvet suhu pistnud.

„Kõlab kuidagi üksildaselt.”

Selles osas oli tal õigus.

Neli kuud hiljem jäi kogu-selle-suure-maja naine hüpoteegivõla kohtuvaidluses kaotajaks ja kadus koos oma kolme lapsega öö varjus. Tema maja jäigi tühjaks. Elutoa aknal endiselt lapse joonistatud pilt liblikast, vildika ergas toon ajapikku pruuniks pleekimas. Üsna hiljuti märkasin ma ühel õhtul liblika taga räsitud välimusega habetunud meest, kes hulpis seal pimedas nagu õnnetu akvaariumikala. Ta nägi, et teda märgati ja kadus virvatulena maja sügavusse. Järgmisel päeval jätsin eesukse trepile pruuni paberkoti võileibadega. Kott jäi sinna nädalaks vedelema, hallitas ja ähvardas laiali laguneda, kuni ma selle sealt ära koristasin ja minema viskasin.

Vaikus. Meie kandis on alati ebaloomulikult vaikne. Kodule lähenedes, teravalt teadlik enda tekitatud mootorimürinast, silmasin maja ees trepil kassi. Ikka veel seal, kakskümmend minutit pärast Carli kõnet. Mis oli väga imelik. Amy armastas seda looma, kassil olid küüned lõigatud, teda ei lastud kunagi õue, üldse mitte kunagi, sest meie kass Bleecker oli armas, kuid erakordselt rumal loom, nii et isegi vaatamata kiibile, mida ta kandis naha all kusagil oma koheva karvaga kaetud rasvavoltides, teadis Amy kindlalt, et kui kass peaks kunagi välja pääsema, siis ei näe ta teda enam iialgi. Sest kass taarub otsemat teed pidi Mississippi voogudesse – lots-lots – ja vool kannab ta Mehhiko lahte, kus juba ootab näljane hai, lõuad laiali.

Kuid ilmselt ei olnud kassil niigi palju oidu, et trepist kaugemale pääseda. Bleecker passis terrassi serval nagu tunnimees, uljas paksuke, reamees Hiirekuningas. Kui ma juurdesõiduteele keerasin, ilmus Carl oma trepile ning ma tundsin, kuidas nad mõlemad, kass ja vanamees mind pilguga saadavad, kuni, kuidas ma autost välja ronin ja maja poole astun, kahel pool jalgrada pojengid nagu üleküpsenud viljad, mis lausa anuvad saagikoristust.

Kavatsesin just kassil põgenemisteed ära lõigates ta kinni võtta, kui märkasin lahtist eesust. Carl oli seda küll maininud, aga oma silmaga näha oli midagi muud. See polnud mingi viin-prügi-välja-tulen-kohetagasi lahtijätmine. See oli kurjakuulutavalt-pärani-lahti variant.

Carl oli jäänud teisele poole teed vahtima, mis ma nüüd teen, ja mina leidsin end etendamas Mureliku Abikaasa rolli nagu mingis masendavas happening’is. Jäin trepi keskele korraks seisma ja kulmu kortsutama, kuid jooksin siis kähku üles, kaks astet korraga, oma naise nime hüüdes.

Vaikus.

„Amy, oled sa kodus?”

Tormasin ülemisele korrusele. Amyt ei kusagil. Triikimislaud oli lahti tehtud, triikraud ikka veel vooluvõrgus, kleit silumist ootamas.

„Amy!”

Jälle trepist alla joostes nägin Carli endiselt seismas tema maja avatud eesukse raamistikus, käed puusas, jälgimas minu tegevust. Sööstsin teravalt kurvi võttes elutuppa ja tardusin paigale. Vaibal läikisid klaasikillud, diivanilaud oli puruks löödud. Nurgalauad küljele püsti lükatud, raamatud mööda põrandat laiali nagu kaardipakk. Isegi raske antiikne tumba oli kummuli, neli väikest jalga turritamas nagu närtsinud varred. Kogu selle segaduse keskel lebasid teravad käärid.

„Amy!”

Hakkasin jooksma, kisendasin ta nime. Läbi köögist, kus vesi kannus kees, alla keldrikorrusele, kus võõrastetuba seisis tühjalt, siis juba tagauksest välja. Kihutasin tuhatnelja läbi majataguse aia kitsukesele paadisillale, mis sirutus jõe kohale. Kummardusin üle serva vaatama, lootes näha teda meie aerupaadis. Olin ükskord varem ta sealt leidnud – paat kai küljes kinni, vaikselt õõtsumas, Amy nägu päikese poole pööratud, silmad kinni. Jäin tookord seda nõiduslikku vetepeeglit ja Amy kaunist liikumatut nägu põrnitsema, kui tema järsku oma sinised silmad lahti lõi, ilma et oleks mulle midagi öelnud, mispeale ma sõnatult tagasi majja kõndisin.

„Amy!”

Jõel teda polnud, majas samuti mitte. Amyt ei olnud kusagil.

Amy oli kadunud.