Читать книгу Karm kuningriik - Gin Phillips - Страница 4

Joan on suutnud päkkadel püsides juba tükk aega tasakaalu hoida – paljajalu kükitades, põlved kõveras, seelik servapidi vastu maad. Kuid nüüd ei pea reied enam pingele vastu, nii et ta toetab käe vastu maad ja vajub liivale.

Miski torkab vastu ta puusaluud. Ta küünitab käe reie alla ja õngitseb välja väikese, vaevu sõrmepikkuse plastmassist mänguoda ega üllatugi eriti, sest ta leiab alailma ootamatutest kohtadest tillukesi relvi.

„Kas sina kaotasid oma oda ära?” küsib ta. „Või on see hoopis võlurikepike?”

Lincoln ei vasta, ehkki võtab plastitükikese tema peopesalt vastu. Poiss on ilmselt oodanud, millal ema süli vabaks jääb – ta pöörab end ümber ja sätib mugavalt ema reitele istuma, toomata endaga kaasa liivaterakestki. Poisis võib aimata puhtusefriiki, tema sõrmed jäävad isegi pilte maalides värvist puhtaks.

„Emme, kas sa tahad endale nina?” küsib poiss.

„Mul on juba nina,” vastab naine. „Tahad sa veel ühte?”

„Kes ei tahaks?”

Poiss lükkab tumedad lokid laubalt eemale, need tahavad jälle piiramist. Ümberringi hõljub langevaid puulehti. Karuse pinnaga puitpostile toetuv puust varikatus kaitseb ema ja poega päikese eest, kuid sellest kaugemal moodustavad hallile kivisegusele liivale mustreid päike ja varjud, mis muudavad kuju sedamööda, kuidas tuul puid sahistab.

„Kust sa need uued ninad saad?” küsib naine poisilt. „Ninade poest.”

Naine naerab, nõjatub keha tahapoole lastes kätele, tajub, kuidas liiv taas naha külge hakkab. Ta saadab paar küünte alla pugenud niisket liivatera sõrmenipsuga eemale. Dinosauruste avastamise lohk on alati niiske ja jahe, päike ei ulatu sinna kunagi, kuid seelikule jäänud liivast ja džempri külge takerdunud lehtedest hoolimata on see vist loomaaias tema lemmikkoht – see jääb suurematest liikumisteedest eemale, karussellist ja laste loomaaiast ja linnupuuridest edasi, sealt läbi rohtunud metsatuka, kuni tuleb vastu lihtne silt „METSAMAA”. Siin kitsaste kruusaradade ääres on peaasjalikult puud ja kivid ning vaid mõni üksildane loom. Ühes aedikus elab – miskipärast koos roostetanud pikapautoga – raisakotkas. Lind jõllitab puu otsas rippuvat närimislelu. Metskalkunid istuvad alati liikumatult; naine ei ole kindel, kas neil üldse jalgu ongi. Ta näeb vaimusilmas mõne julma jahimehe tegu: higiplekilist kalkunijalgadest põimitud kaelakeed.

Talle meeldib nende alatasa justkui ükskõikselt eksponaati teesklevate salude uitmõtteline kummalisus. Puude vahele tõmmatud trossiga on küll tekitatud siia köistee, aga Joan pole kordagi näinud, et keegi seda trossi mööda sõidaks. Talle meenub, et paari aasta eest olid siin elektrooniliste nippidega liikuma pandud dinosaurused ja kunagi oli sõitnud ka kummitusrong. Varasematest väljapanekutest aimub märke kaugemalgi: ehkki suured kivirahnud on tema meelest pigem looduse sünnitatud, ei pruugi see nii olla, lisaks näeb ta taamal lattaedu ja jahimajakest. Siiski tundub, nagu poleks mitte millelgi selget otstarvet. Võimalik, et suured imetajad on kunagi käinud siinsetest betoonbasseinidest janu kustutamas, nüüd on need igatahes tühjad. Kohati jääb mulje, et keegi on püüdnud luua tähistatud matkarada, ent pole seda ülesannet kuigi tõsiselt võtnud – jalutuskäigul kohatavad üksikud sildid on sattunud siia üsna juhuslikult, näiteks ühele puule on kinnitatud silt „SASSAFRASS”, samas kui tema ümber on paarkümmend puud jäänud nimetuks.

„Tead, mis ma sulle räägin,” alustab Lincoln ja tema käsi maandub ema põlvel. „Kas tead, mis Odinile ära kuluks?”

Naine ongi õigupoolest viimasel ajal Norra jumalate kohta õige palju teada saanud.

„Silmapood?” pakub ta.

„Jah, just täpselt. Sest siis ei peaks ta enam silmaklappi kandma.”

„Kui talle just silmaklapp ei meeldi.”

„Siis ehk tõesti,” nõustub Lincoln.

Nende ümber lebavad liival väikesed plastist kangelased ja kurikaelad: Thor ja Loki; Kapten Ameerika, Roheline Latern ja Raudmees. Viimasel ajal taandub kõik superkangelastele. Selles liivalohus luuravad nende jalge all kujuteldavad luukered – selja taga kerkib liivast mingi väljasurnud looma selgroog ning liiva mahapühkimiseks on seal ämbritäis kulunud pintsleid. Eelmises elus, kui Lincoln oli kolmeaastane, käis ema temaga ikka siin dinosauruste luid välja kaevamas. Aga nüüd, kaks kuud pärast Lincolni neljandat sünnipäeva, on poiss arheoloogist juba mitu korda ümber kehastunud.

Praegu on Dinosauruselohust saanud hoopis Vaikuse saar, vangla, kuhu on suletud Thori triksterist vend Loki ja kus – kui ei teki lisaküsimusi ninade osas – kajab õhus veel vägeva lahingu kõma, sest Thor püüab Lokilt kätte saada ülestunnistust tuledeemoni loomise kohta.

Lincoln kummardub ettepoole ja eepos jätkub.

„Vilets kaabakas ajas lora,” jutustab Lincoln. „Aga siis tuli Thoril hea mõte!”

Ta nimetab neid lugusid enda omadeks ja kui ema piiri ei pane, kestavad need tunde. Naine eelistab selliseid lugusid, kus poeg ise uusi tegelaskujusid välja mõtleb. Nii on poiss sepitsenud Hobumehe-nimelise kurikaela, kes muudab inimesi hobusteks.

Tolle igipõline vaenlane on Hobu-Von, kes muudab need hobused tagasi inimesteks. Nõiaring.

Joanil ei jää märkamata, kuidas Lincolni hääle toon ja kõlavarjund muutub, kui eri tegelased oma asju ajavad. Aga Joani mõtted hõljuvad mõnusalt mujale. Hommikuti on need rajad täis jalutajaid ja sportlikes retuusides emasid, aga pärastlõunaks on enamik külastajaid kadunud. Vahel, kui ta on Lincolni eelkoolist ära toonud, tulevad nad temaga siia – nad käivad küll vaheldumisi ka loomaaias, raamatukogus, parkides ja teadusloomuuseumis, aga kui ta vähegi jõuab, toob ta poisi just siinsesse metsatukka.

Siin siristavad tirtsud, või vähemalt kõlavad nad nagu tirtsud, siin laulavad linnud ja sahisevad puulehed, aga kuulda pole ainsatki inimhäält peale Lincolni, kes esitab oma dialoogi. Poiss on nüüd superkangelaste sõnavahetusse täiesti sisse elanud, ta suudab käigult repliike välja mõelda ja neid omamoodi ilmekalt esitada.

„Tema vööl oli salajane relv!” „Tema kuri plaan oli läbi kukkunud!”

Poiss väriseb erutusest. Ta võdiseb üle keha, jalataldadest töntsakate rusikateni. Thor hüpleb jalalt jalale ja Lincoln põrkleb temaga kaasa. Naine mõtiskleb, kas pojale meeldib see, kuidas hea kurjast jagu saab, või köidab teda lihtsalt põnev lahing, ning ta kaalub, millal peaks hakkama selgitama, et hea ja kurja vahel läheb kesktee, mida mööda käib enamik inimesi. Kuid poiss on selles hetkes nii õnnelik, et Joan ei taha hakata asju liiga keeruliseks ajama.

„Emme, kas sa tead, mis siis juhtub?” küsib poiss. „Pärast seda, kui Thor talle virutab?”

„Mis siis juhtub?” küsib ema.

Ta on lihvinud täiuseni oskuse pooleldi kuulata, sellal kui teine pool temast keerleb ja pöörleb.

„Loki on tegelikult Thori mõtteid juhtinud. Ja löök röövib talt võimed!”

„Ohoo!” ütleb Joan. „Ja mis siis saab?”

Poiss näitleb edasi: „Aga poisid, linnas on uus kurikael!”, kuid ema teeb juba varbaharjutusi, tõmbab neid krõnksu ja sirutab.

Ema mõtleb.

Ta mõtleb, et peab sõber Murray pulmakingi hankimiseks midagi ette võtma – ja talle tuleb meelde kunstnik, kes maalib koeri, üks selline teos ju täitsa sobiks, nii et ta peaks e-kirja saatma ja uurima, kuidas saaks tellimuse esitada, ehkki sõna „tellimus” võib olla kunstniku jaoks solvava maiguga. Talle meenub, et ta pidanuks hommikul vanatädile helistama, ja mõtleb, et võib-olla saadab vanatädile selle asemel hoopis postiga selle hirmnaljaka paberkotist ahvi, mille Lincoln eelkoolis tegi. Kunstiteos on kindlasti parem kui telefonikõne, ehkki selle otsusega on tal omad huvid mängus, kuna ta vihkab telefonis rääkimist. Heakene küll, ta annab endale aru, et see on kohustusest kõrvalehiilimine, aga ta otsustab ikkagi paberkotist ahvi kasuks. Ta mõtleb kõrvitsapirukast, mida vanatädi teeb. Ta mõtleb köögikappi jäänud jahubanaanitükikestest. Ta mõtleb Bruce Boxleitnerist. Põhikooli ajal oli ta sellest telesarjas „Scarecrow and Mrs. King” mängivast mehest pisut sisse võetud, ning kui ta ükskord avastas, et sari on tervenisti veebis saadaval, on ta seda järjest uuesti vaadanud, üks osa teise järel –

1980ndate sarja kohta, kus figureerivad külma sõja spioonid ja nõmedad soengud, on see ajale hästi vastu pidanud. Ning kui ta ei suuda meenutada, kas Lee ja Amanda suudlevad viimaks teise või kolmanda hooaja lõpus, saab ta muidugi teise hooaja ülejäänud kuut osa vahele jättes kohe kolmanda hooaja lõppu hüpata.

Kuskil läheduses haamerdab rähn ning see toob naise tagasi praegusse hetke. Ta märkab, et soolatüügas Lincolni käel on kasvanud. See näeb välja nagu meriroos. Liival veiklevad kaunil moel varjud, Lincoln naerab oma kurikaelanaeru ning naist tabab arusaamine, et neis pärastlõunais, mil poeg tema jalgade vastu toetub, ja neid ümbritsevas metsatukas on midagi õnnestavat.

Joani jala vastu kukub Thor, tolle plastist pea maandub Joani varbale.

„Emme?” „Jah?”

„Miks Thor filmis kiivrit ei kanna?”

„Ma arvan, et kiiver segab tal nägemist.”

„Aga kas ta ei tahagi siis oma pead kaitsta?”

„Ma arvan, et vahel ta kannab seda ja vahel mitte. Kuidas tuju parasjagu on.”

„Minu arust peaks ta ikka kogu aeg pead kaitsma,” ütleb poiss.

„Lahingus on ilma kiivrita ohtlik. Aga miks Kapten Ameerika ainult kapuutsi kannab? See ei kaitse ju eriti hästi, eks ole?”

Paul, Joani abikaasa, tüdineb tavaliselt sellest superkangelaste jutust kiiresti – tema räägiks palju parema meelega jalgpallimeeskondade asetustest ja NBA koosseisudest –, aga Joan ei pane seda pahaks. Joan oli omal ajal ka ise Supernaisest sisse võetud. Supersõpradest. Uskumatust Hulkist. „Kes kakluses võidaks,” küsis ta kord onult, „kas Supermees või Uskumatu Hulk?” Onu ütles: „Noh, kui Supermees hakkab alla jääma, saab ta alati minema lennata,” ja Joani arvates oli see põrutavalt suurepärane vastus.

„Kapten Ameerikal on kilp,” ütleb ta Lincolnile. „Tema kaitseb ennast sellega.”

„Aga mis siis, kui ta ei jõua kilpi õigel ajal pea kohale tõsta?” „Ta on väga kiire.”

„Aga ikkagi,” ei lase Lincoln ennast veenda.

„Tead mis, sul on õigus,” ütleb Joan, sest poisil ongi õigus. „Ta peaks tõesti kiivrit kandma.”

Lohu tagaseina moodustab inimkätega tahutud kalju, pruunihallisegune ja mõhnaline, selle taga tuhnib ringi mingi loom. Loodetavasti pole see rott. Joan kujutab ette, et tegu on oravaga, kuid otsustab siiski tal silma peal hoida.

Ta avab käekoti, et telefoni kiigata. „Nii umbes viie minuti pärast peame hakkama värava poole liikuma,” ütleb ta.

Nagu sageli neil puhkudel, kui ema ütleb, et on aeg mängimine lõpetada, teeb Lincoln näo, nagu ta poleks sellest jutust sõnagi kuulnud.

„Kas doktor Doom kannab kogu aeg maski?” küsib poiss.

„Kas sa kuulsid mind?” küsib ema. „Jah.”

„Mida ma ütlesin?”

„Et me hakkame kohe minema.”

„Olgu,” ütleb Joan. „Jah, doktor Doom kannab kogu aeg maski.

Sest tal on armid.”

„Armid?”

„Jah, armid, mille ta laboris untsuläinud katse tõttu sai.”

„Miks ta peaks nende pärast maski kandma?”

„Sest ta tahab neid varjata,” seletab naine. „Tema meelest on need inetud.”

„Miks need tema meelest inetud on?”

Joan silmitseb langevat erkoranži puulehte. „Noh, tal oli nende tõttu teistest erinev välimus. Vahel ei taha inimesed teistest erineda.”

„Minu arust armid ei ole inetud.” Lincolni sõnade ajal kanduvad läbi metsatuka nendeni järsud valjud helid. Kaks raksatust, siis veel mitu. Paugud, nagu õhupallid puruneksid. Või lastaks ilutulestikku. Joan püüab ette kujutada, mida sellist võiks keegi loomaaias teha, mis kõlaks väikeste plahvatustena. Midagi seoses halloween’i pidustustega? Kõikjale on riputatud valgustid – mitte küll siia metsatukka, aga rahvarohkemate radade kohale –, nii et võib-olla mõni trafo lendas õhku? Või tehakse kuskil ehitustöid ja seda heli tegi suruõhuvasar?

Veel üks pauk. Veel üks ja veel üks. Need on liiga valjud, et olla õhupallid, ja liiga ebakorrapärased, et tulla suruõhuvasarast. Linnud on vait, aga lehed muudkui langevad.

Lincoln ei lase ennast häirida.

„Kas ma võiksin oma Batmani doktor Doomina kasutada?” küsib ta. „Ta kannab musta. Ja kui ma teda kasutan, kas sa võiksid talle õige maski teha?”

„Muidugi,” ütleb Joan.

„Millest sa selle teed?”

„Tinapaberist?” pakub ta.

Orav lippab üle lohu varikatuse ja naine kuuleb kerget sahisevat matsu, kui loom teisele puule hüppab.

„Ja millest me need karmid teeme?” küsib Lincoln.

Joan vaatab talle otsa.

„Karmid?” kordab ta.

Poiss noogutab. Ema noogutab vastu, kaalutlevalt ja kordavalt.

Ta annab endale võimaluse aju keerdkäike lahti harutada: see on üks emaks olemise osa, mis on teda enim rõõmustanud, sest varem polnud ta selle olemasolust teadlik. Poisi mõistus on keerukas ja ainulaadne, koob isevärki maailmu. Vahel hüüatab poiss unes terveid lauseid – „Ära mine trepist alla!” –, mis avavad aknaid tema sisemisse masinavärki, päästes sinna pilguheidud, kuid Joan ei näe iial kõike, ja selles seisnebki põnevus. Poiss on täiesti omaette olevus, sama tõeline kui Joan isegi.

Karmid. Joan üritab selle sõna mõtet tabada.

„Need karmid tema näol, tahad sa öelda?” küsib ta.

„Jah. Need, mis on tema arvates inetud.” Joan naerab. „Ah soo. Ma ütlesin „armid” – tead küll, sellised nagu issi käe peal, mis on jäänud sellest, kui ta väikesena kätt kuuma veega kõrvetas. Või nagu see, mis on minu põlvel, sest ma kukkusin kunagi põlve katki.”

„Ah soo,” ütleb poiss häbelikult. Ka tema naerab. Naljast saab ta kiiresti aru. „Armid, mitte karmid. Nii et karmid ei ole tema arvates inetud?”

„Ma tõesti ei tea, mida doktor Doom karmidest arvab,” ütleb Joan.

„Näos tal neid ei ole.”

„Ei ole. Seal on armid.” Joan kuulatab, kaaludes mõttes ühelt poolt seda, kas ta poleks saanud armidest taktitundelisemalt rääkida, ja teisalt seda, mida arvata püssipaukudest. Aga need ei saanud olla püssipaugud. Sest kui oleksidki olnud, oleks ta nüüdseks juba veel midagi kuulnud.

Karjeid või sireene või inimhäält, mis oleks valjuhääldi kaudu midagi teatanud. Aga ei midagi.

Küllap ta on liiga palju tulistamisfilme vaadanud.

Joan kiikab telefoni. Loomaaia sulgemiseni on jäänud veel kõigest mõni minut ja on täiesti võimalik, et nemad siin metsatukas on loomaaia töötajatel kahe silma vahele jäänud. Ta on sellist filmilikku lugu rohkem kui korra ette kujutanud: jääda ööseks loomaaeda laagrisse, võib-olla isegi meelega end ära peita, uudistada, mida loomad keset südaöist kottpimedust teevad – sellistest olukordadest kirjutatakse lasteraamatuid. Muidugi on need mõtted praegu naeruväärsed, sest kindlasti on siin valvurid. Ehkki et ta pole kunagi ühtki valvurit märganud.

Nüüd tuleb küll liikuma hakata.

„Kullake, me peame minema,” ütleb ta, tõstab poja sülest maha ja ootab, kuni too jalad alla võtab, ehkki poiss teeb seda vastumeelselt. Joani meelest võiks poisil jakk seljas olla, aga kuna Lincoln oli nii veenvalt väitnud, et tal pole üldse külm, oli Joan lubanud jaki autosse jätta.

„Kas meil on veel natuke aega?” küsib Lincoln.

Joan ajab end liivalt püsti ja libistab sandaalid jalga. Sandaalide eelistamise tõttu pole tal moraalset õigust sundida poissi jakki kandma.

„Ei,” ütleb ta. „Kell on peaaegu pool kuus. Loomaaed suletakse.

Kahju küll. Me peame siit kiiresti ära minema, muidu pannakse meid veel luku taha.”

Nüüd hakkab see mõte teda tasapisi närviliseks tegema: ta on jäänud liiga kauaks passima, aga neil seisab ees veel tubli kõnd, et saada kõigepealt metsasalust välja, ja seejärel pikk tee läbi lasteala – neil kipub tõesti aega nappima.

„Kas me võiksime korraks mänguväljakule põigata ja seal üle silla ronida?” küsib Lincoln.

„Mitte täna. Võime homme tagasi tulla.”

Lincoln noogutab ja astub liivalt rohule. Talle ei meeldi reegleid rikkuda. Kui loomaaia inimesed ütlevad, et tuleb koju minna, siis ta lähebki koju.

„Kas sa saad mul tennised jalga aidata?” palub poiss. „Ja mu poisid oma käekotti panna?”

Joan kummardub, pühib liiva poisi jalgadelt, sätib sokid tema kahvatute varvaste otsa ning tõmbab need üle töntsakate jalalabade säärt mööda üles. Ta sikutab poisi tenniste krõpskinnitused lahti ja tõstab pilgu, et näha käeulatusse maanduvat kardinali. Linnud ja loomad ei oska siin üldse inimesi peljata. Vahel on Joan märganud kõigest meetri kaugusel poolt tosinat varblast või vöötoravat või punaoravat, kes uudistavad oma silmaga, mis sorti võitlus Licnolni tegelastel parasjagu käsil on.

Ta kukutab poisi plastmehikesed oma käekotti. „Valmis,” ütleb ta.