Читать книгу Karm kuningriik - Gin Phillips - Страница 5

Joan laseb pilgul üle liivalohu käia, otsides mahaununenud plastmehikesi, võtab siis Lincolnil käest ja hakkab piki metsasalust välja viivat rada astuma. Ta arutleb mõttes, et poisil võib ühel hetkel tekkida soov tema käest lahti lasta, kuid praegu tundub, et nad mõlemad on asjade seisuga ühtmoodi rahul. Vähem kui paarikümne sammu järel puuvõrad taanduvad – selle paiga eraldatus on vaid meelepete – ja kostma hakkab saarmaaia ees kaljudele langeva kose veepladin.

Saarmad on nende lemmikud, ühed vähestest, kelle juures Lincolni jutuvada alati vakatab. Kahe saarma päralt on hiiglasuur koobast imiteeriv tara ühes sama võltsi kaljusillaga, loomad teevad seal hästi vaadeldavaid kaari ja pöördeid ning sukelduvad laia klaasseina taga asuvasse rohekasse basseini. Kaljud sirutuvad jalgraja kohale, kosk tormleb üle külastajate peade ja vesi langeb kilpkonnatiiki, mis on tihedalt täis vesiroose, pilliroogu ja mingeid lillakate õitega taimevarsi.

Puidust laudtee, mis üle tiigi kaardub, on Joani silmis alati olnud Metsamaa kõige ilusam osa – aga nüüd näeb Joan seal ainult tühjust. Lincoln tema kõrval naerab. „Vaata saavmast. Vaata, kuidas ta ujub.”

Poisil on ikka veel kaashäälikuühendite r-tähega raskusi. „Saavmas,” ütleb ta, mitte „saarmas”. Supev-mees. Poisid mängisid kovvpalli.

„Mulle meeldivad tema käpad,” ütleb Joan.

„Kas tal on käpad? Mitte lestad? Kas päris käpad nagu koeral või sõrmedega käpad nagu ahvil?”

Joanil tekib kiusatus peatuda ja saarmaste anatoomia üle pikemalt arutada – eks ta ju soovigi kõige enam just seda, et poeg näeks, kuidas elu on täis imelisi asju, ja teaks, et kõigele tasub tähelepanu pöörata – Vaata, kui ilus see on, ütles Lincoln, silmitsedes loomaaia parklas bensiiniloiku –, kuid neil pole aega. Joan sikutab Lincolnit käest ja poiss tuleb temaga vastupuiklemata kaasa, ehkki tal pole kerge saarmastelt pilku pöörata. Kui nad astuvad puust sillale, mida ääristavad mõlemal pool vesiroosid, soovib ta mõttes, et nad näeksid veel kedagi, veel mõnda vadistades jooksvat ja hiljaks jäänud perekonda. Ehkki selles pole midagi ebaharilikku, et laudtee on vaid nende päralt. Hoopis päris tihti juhtub, et nad ei näe õhtupoolikuti värava poole jalutades mitte ühtki inimhinge, ja seekord on nad sulgemisajale jalgu jäänud rohkem kui tavaliselt.

Joan kiirendab sammu.

„Tahad, teeme võidu?” küsib ta Lincolnilt.

„Ei taha.” „Tahad, läheme keksides?”

„Ei, aitäh.”

Lincoln kõmbib edasi.

Vahel mõtiskleb Joan, kas poisi sihikindlus mingit asja mitte teha on otseses sõltuvuses entusiasmiga, mida tema ise selle vastu üles näitab. Lincoln astub piki laudteed edasi, seisatudes aeg-ajalt hetkeks, et sääse eest kõrvale tõmbuda või tähnilist karpkala silmitseda. Siis jääb poiss täiesti seisma, et lõuga kratsida. Kui Joan palub tal kiiremini teha, kortsutab ta kulmu ja ema teab ilmest poja näol, mida too kohe palub.

„Võta mind sülle,” ütleb Lincoln.

„Ma ei jaksa sind terve tee autoni süles kanda,” ütleb Joan. „Sa oled juba liiga suur.”

Ta näeb, kuidas poja huuled torru kisuvad.

„Aga lepime kokku hoopis nii,” ütleb ta, enne kui probleem suuremaks paisub ja nende liikumist veelgi aeglustab. „Ma võtan su sülle, kui me hernehirmutiste juurde jõuame, ja tassin sind sealtmaalt parklani. Kui sa oled ainult nüüd nii tubli ja kõnnid hernehirmutisteni.”

„Hea küll,” ütleb poiss, ehkki tema hääl väriseb ja huuled on nüüd veel rohkem pruntis ning ta hakkab jalgu ema rütmis edasi liigutades suisa nutta tihkuma.

Joan taipab nüüd, et ta jättis täpsustamata, et poiss ei tohi kõndides nutta. Tehniliselt võttes täidab Lincoln ema seatud tingimusi. Võib minna nii, et poisi nutt piirdub mõne sekundiga ja tema tähelepanu köidab mingi pähekargav mõte või Thori kiiver või Odini silmaklapp. Võib minna nii, et Lincoln hakkab veelgi valjemini nutma ning Joan annab järele ja võtab ta sülle, sest õigupoolest on poiss kaeblemata juba oma väikestel jalgadel päris pika maa maha kõndinud. Kui võib minna ka nii, et Lincoln nutab edasi ja Joan jääb endale kindlaks, sest ta ei taha, et pojast kasvaks selline laps, kellel käivad peal jonnituurid.

Lapsevanemaks olemine ongi üks neid „võimude lahushoidmise süsteeme”, kus tuleb aina ette mõelda, võimalusi ette aimata ja plusse-miinuseid kaaluda.

Õhus tiirutab ja teeb ootamatuid sööste kiil. Piki veepiiri sammub haigur. Laudtee kulgeb puude vahel rohus kord kitsama, kord laiemana.

Lincoln ei nuta enam ja Joan on üsna kindel, et poiss ümiseb Georgia Bulldogsi võitluslaulu – „Elagu, elagu vana Georgia! / Elagu, elagu vana Georgia!” –, ehkki niipea, kui Joan on selle mõttega maha saanud, läheb Lincoln üle Texas Longhornsi tunnusloole.

Nende peres ei hoia keegi kummalegi meeskonnale eriti pöialt, aga Lincoln võtab võitluslaulude sõnu külge sama innukalt, nagu ta vaimustub superkangelastest ja kurjamitest.

Ta on koguja. Ta talletab endas kõike.

Joan näeb läbi puude karusselli tippu, mis meenutab telgikatust.

Nõudepesuvee karva taeva taustal särab see erkvalgena. Nad mööduvad traatvõrguga piiratud linnuaiast, kus elab ühejalgne kotkas, ja hõbehaigrute paari peaaegu nähtamatu võrguga aedikust. Siis tulevad juba mahalangenud puutüved, rohupuhmad ja veel mingid laimirohelised rohttaimed. Joani teele jääb pea kohal kaarduv oks ning ta näeb, kuidas üks leht eraldub oksast, muundub kollaseks liblikaks ja tiirleb taevasse.

Lõpuks on nad siiski jõudnud betoonist kõnniteedega alale, betoonteed on sama laiad kui kruusarajad. Aiapostide otsas troonivad kõrvitslaternad.

Nad teevad veel paar sammu tsivilisatsioonile lähemale ja Joan piilub karusselli poole. See ei liigu ja vaikib; maalitud kaelkirjakud ja sebrad ja karud ja gorillad ja jaanalinnud on kui soolasambaks tardunud. Lincoln armastas varem karusselli, ehkki oli nõus vaid sebra seljas sõitma. Nüüd hõljuvad karusselliloomade ümber kummist nahkhiired ja väikesed salvrätivaimud, need ripuvad puidust raamistiku küljes. Joan ja Lincoln on piisavalt lähedal, et karusselli valge puldankate võiks täies hiilguses ja tüünes rahus nende peale laskuda.

„Emme,” ütleb poiss, „võta mind sülle.”

„Siis, kui hernehirmutiste juurde jõuame,” ütleb ema ega tee poja väljasirutatud käsi nägema. „Ainult natuke maad veel.”

Seekord Lincoln ei protesteeri. Nad tõttavad karussellist mööda, toidulettide ja lasteala veepargi poole, kus purskkaevud saadavad õlani kõrguvaid veejugasid endiselt põldmarjakarva poolkaarte peale.

„Medusa oli siin,” teatab Lincoln ning Joan heidab pilgu läbi purskuva vee varjulisse nurka, kus seisavad kilpkonna, konna ja sisaliku kivikuju. Praegusel perioodil tähendab iga kivikuju nägemine märki sellest, et Medusa on siit mööda läinud. Ämblikmees oli siin, ütleb Lincoln ämblikuvõrke nähes.

„Vaesed sõbrakesed,” ütleb Joan, sest ta ütleb alati nii, kui nad Medusa ohvritest mööduvad.

„Nad oleksid pidanud silmad kinni hoidma,” ütleb Lincoln, sest ta ütleb alati nii.

Joan heidab pilgu Koaalakohviku tumedatele akendele, mille taga on riiulid kilesse mässitud võileibade ja tarretise ja keedetud munadega, aga ta ei näe sees mingit liikumist. Plasttoolid on tõstetud ruudukujulistele laudadele kummuli. Tavaliselt panevad töötajad söögikohad kinni ja keeravad uksed lukku veerand tundi enne sulgemisaega, nii et vaatepilt ei üllata teda.

Paremat kätt jääb mänguväljak ühes kaljude ja rippsillaga. Millalgi huvitas Lincolnit Antarktika, siis said suurtest kaljudest jäämäed. Eelmisel kevadel mängis ta aga rippsillal rüütleid ja kindlusi, hüüdis nähtamatutele kuningatele, et nood kahurid välja tooksid ja katapuldid kividega täidaksid. Nüüd on sama sild alati Thori vikerkaarevärviline tee maale. Aasta pärast käib Lincoln lasteaias ning superkangelaste päevad tuhmuvad ja asenduvad millegagi, mida Joan ei oska veel ette aimata. Siis asendub ühel päeval millegi muuga kogu loomaaed. Elu on edasi läinud ja sellest poisist, kes tal praegu käest kinni hoiab, on saanud keegi sootuks teine.

Nüüd võidavad nad aega tagasi, kiirustades mööda kingipoest ja puust väljalõigatud raamist, kus laps saab pea august välja pista ja mängida, et on gorilla. Jõudes lasteala serval asuvate vetikatest ummistunud akvaariumideni, aeglustavad nad sammu – Lincoln ei suuda kiusatusele vastu panna ja peab hiidkilpkonna otsima –, kuid kui nad on juba akvaariumi nurga taha pööranud, ilmub neist vaid mõni meeter eespool nähtavale kergelt jalgel kõikuv vanem naine. Tal on king käes.

„Sain kivi kätte, Tara,” ütleb ta ja tema hääles on teatav rõõmus meeleheide, mis ütleb ära, et ta on vanema. „Tule nüüd.”

Vaatevälja jõuavad kaks blondi tüdrukut, kindlasti õed, ning vanaema kummardub, sirutades kingaga käe väiksema tüdruku poole. Tüdruku juuksed on sätitud hobusesabadesse ja ta paistab olevat Lincolnist natuke noorem.

„Me peame minema,” ütleb vanaema, lükates kummisandaali väikese jala otsa. Siis ajab ta end sirgu.

Väiksem tüdruk ütleb midagi, liiga vaikselt, et seda kosta oleks, ehkki nad on nüüd neist vaid paari meetri kaugusel. Mitu kärbest kobistab vastu akvaariumi aknaklaasi.

„Ma võtan need siis jalast ära, kui oleme auto juurde jõudnud,” ütleb vanaema hingetuna. Ta teeb tasakaalu otsiva sammu, hoides tüdrukutel randmest kinni. Tüdrukud pilgutavad Lincolni poole silmi, aga siis sikutab naine neid juba edasi.

„See on vanaema,” ütleb Lincoln liiga valjusti, jäädes nii äkitselt seisma, et Joani käest käib jõnks läbi.

„Ma arvan ka,” sosistab Joan.

Ta heidab pilgu vanema naise poole – õhus on lillelise keemia lõhna, see parfüüm meenutab talle kuuenda klassi õpetajat proua Manningit, kes kinkis just talle ja mitte kellelegi teisele viimasel koolipäeval „Siniste delfiinide saare” raamatu, aga juba on naine lapselastega läinud, juba viimase akvaariumi nurga taha kadunud.

„Kui minul oleks vanaema, kas ta näeks siis selline välja?” küsib Lincoln.

Vanavanemad on viimasel ajal poisi kinnismõtteks. Joan loodab, et see aeg läheb mööda sama kiiresti kui kõik tema muud mureajad.

„Sul on ju vanaema,” ütleb Joan ja sikutab poissi taas edasi. „Memm. Issi ema. Mäletad, ta käis jõulude ajal külas? Ta elab lihtsalt väga kaugel. Kallike, me peame minema.”

„Mõnel inimesel on palju vanavanemaid. Minul on ainult üks.”

„Ei, sul on neid kolm. Tuleb meelde, eks? Nüüd peame küll minema või muidu tekib meil pahandusi.”

Imesõnad. Lincoln noogutab ja tihendab sammu, nägu nii tõsine ja meelekindel.

Taas kõlab plaksuv heli, seekord kõvemini ja lähemal kui enne, õhus kaigub vast tosin teravat raksu. Joan arutleb, et need võivad olla mingite suruõhusüsteemide helid.

Nad on jõudnud tiigi servani – see on loomaaia suurim, peaaegu järve mõõtu –, ja tema pilk jääb pidama veel liuglevatele luikedele. Rada hargneb kaheks: parem haru viiks nad tiigi kaugemasse serva, läbi Aafrika väljapaneku, aga vasakut mööda jõuaksid nad juba sekunditega väljapääsuni. Joan näeb eespool välgatavaid rohelistes ja punastes toonides papagoisid, kes on harjumatult vaiksed. Talle meeldib nende saareke keset kogu seda betooni – kividest laotud bassein koos rohukünka ja väljaveninud nõtketüveliste puudega –, see on alati nende esimene ja viimane peatuspunkt, iga külaskäiku lõpetav rituaal.

„Nüüd võid oma papagoikraaksatusi harjutada,” ütleb ta pojale.

„Mul pole vaja neid harjutada,” vastab Lincoln. „Ma tahan lihtsalt hernehirmutisi näha.”

„Täna jõuame neid ainult käigu pealt vaadata.”

Tiiki ääristava aia külge on kinnitatud pikk rivi hernehirmutisi. Paljudel neist on peaks kõrvits ja nad lummavad Lincolnit.

Talle meeldib see, mis kujutab Supermeest, ja see, mis meenutab kosmonauti – selle kõrvits on kiivri moodi valgeks värvitud, – ja eriti Kübaraga Kass^[1.].

„Hea küll, kullake,” ütleb Joan. Lincoln laseb tal käest lahti ja sirutab käed välja.

Joan heidab pilgu piki aeda, teda köidab seal kõigepealt Kass Peetri eresinine kõrvitspea. Umbes poolel maal on mitu hernehirmutist aia äärde pikali kukkunud. Küllap tuul on need uppi ajanud, mõtleb ta, aga mingit tormituult pole ju olnud. Hernehirmutised on siiski pikali, viis-kuus neist papagoide aia juures ja mõni kaugemalgi maas.

Ei, need polegi hernehirmutised. Need ei ole hernehirmutised.

Joan näeb, kuidas üks käsi liigub. Ta näeb keha, mis on selgelt liiga väike, et olla hernehirmutis. Seelik on kahvatult puusalt kohatult maha libisenud, jalad konksus.

Ta ei saa tükk aega sellelt vaatepildilt silmi ära, ent kui ta vaatab eemale, maas lebavatest kogudest ja papagoidest kaugemale, pika ja madala hoone suunas, kus asuvad tualetid ja uksed, mis kannavad silte „AMETIKÄIK”, näeb ta liikumatult seisvat meest, kes vaatab mujale, mitte Joani poole. Mees on purskkaevu juures. Tal on jalas teksad ja seljas tume särk, pintsakut pole. Mehe juuksed on pruunid või mustad, peale nende tundemärkide ei erista Joan midagi, kuid ta ei pööra siiski pilku mehelt kõrvale ja näeb, kuidas too viimaks liikuma hakkab. Mees lööb tualetiukse lahti, peatab selle hoo küünarnukiga, tema paremas käes on relv, mingit sorti püss, pikk ja must, selle toru kõrgub antennina tema tumedast peast kõrgemale, kui mees kaob naiste tualeti kahvaturoheliste seinte vahele.

Papagoide juurest kostab mingit liikumist, veel keegi on jalgel, aga sel hetkel Joan juba pöördub. Enamat ta ei näe.

Ta haarab Lincolni ja tõmbab poisi endale sülle, poisi jalad siplevad kõvasti, kui ta lapse puusale surub, haarates poisil parema käega tagumiku alt ja seejärel oma vasakust randmest, nii et poiss jääb talle käevangu.

Ta jookseb.

1 Kübaraga Kass – tegelane Theodor Geiseli (pseudonüümiga Dr. Seuss) 1957. aastal ilmunud lasteraamatust „The Cat in the Hat”, mille põhjal on hiljem tehtud palju filme, televisiooni- ja teatrilavastusi jms. Mitte segi ajada Charles Perrault’ „Saabastega kassi” tegelasega. (Toimetaja märkus.) [ ↵ ]