Читать книгу Dekameron - Giovanni Boccaccio - Страница 10

ESIMENE PÄEV
KUUES NOVELL

Оглавление

ÜKS MEES PALJASTAB LEIDLIKU SÕNAGA MUNKADE SALAKAVALAT SILMAKIRJALIKKUST.

Kui markiisi vooruslikkus ja Prantsuse kuningale antud oivaline õppetund üldist heakskiitu olid leidnud, hakkas Fiammetta kõrval istuv Emilia kuninganna soovil julgelt rääkima:

Ka mina ei tahaks vaikida sellest, kuidas üks tubli ilmalik inimene naljaka, kuid hästi tabava lausega ihnet munka pilkas.

Kallid daamid, sellest pole kaua tagasi, kui meie linnas elas üks munkminoriit, jõleda ketserluse inkvisiitor, kes tahtis paista pühana ja innuka ristiusu pooldajana, aga otsis nagu kõik teisedki mungad võrdse agarusega nii nõdrausulisi kui ka neid, kel on raske kukkur. Oma agaruses sattus ta kord ühele korralikule mehele, kel oli rohkem raha kui mõistust. Sõprade keskel viibides oli sellel, mitte küll usunõtrusest, vaid lihtsalt purjus või liiga lõbusas tujus olles, üle huulte libisenud lause, et tal on nii head veini, et isegi Kristus seda jooks. Vaevalt oli inkvisiitor seda kuulda saanud, kui ta – teades, et mehel on suuri mõisaid ja tubli kukkur – tema vastu suurima kiiruga cum gladiis et fustibus6 ränka protsessi alustas. Ta ei lootnud, et mehe uskmatus selle tagajärjel kahaneb, küll aga seda, et mehe floriinid tema pihku veerevad, ja nii see juhtuski. Ta laskis mehe enda juurde kutsuda ja küsis, kas on õige, mis tema kohta räägitakse. Lihtsameelne mees vastas, et on õige küll, ja rääkis ära, kuidas asi tõepoolest oli olnud. Seepeale lausus püha inkvisiitor, kes austas üle kõige püha Giovanni Barbadorot7:

„Niisiis oled sa Kristuse teinud joodikuks ja heade veinide sõbraks, nagu oleks ta Cinciglione8 või mõni teine teie viinaninadest ja kõrtsihulgustest? Nüüd aga räägid sa alandlikku juttu ja tahad näidata, et asi on tühine. Pole aga sugugi nõnda, nagu sulle paistab. Kui me tahaksime sinuga nõnda talitada, nagu kohustus meilt nõuab, siis oled sa tuleriida ära teeninud.”

Niisuguste ja paljude teiste sõnadega kõneles ta ähvardavat nägu tehes tolle mehega, nagu seisaks ta ees hinge surematust eitav Epikuros ise. Lühikese ajaga suutis ta süüalusele niisuguse hirmu peale ajada, et mehikesel tuli selleks, et inkvisiitor tema peale halastaks, vahetalitaja abiga ta käsi võida püha Giovanni Boccadoro salviga, mis on hea rohi vaimulike ihnutsemise katkutõve vastu, eriti minoriitide juures, kes ei tohi rahasse puutuda. Kuigi Galenos sellest salvist kuskil oma arstiraamatutes pole rääkinud, tarvitas inkvisiitor seda tõhusat rohtu nii ohtrasti, et tuleriit, millega mehikest ähvardati, muutus armulikul kombel patukahetsusrüüks. Ja nagu seisaks mehel ees ristiretk üle mere ja et selle lipp ilusam oleks, tuli tal seljal kanda kollast ristimärki mustal taustal. Kui inkvisiitor raha kätte oli saanud, hoidis ta süüalust mõned päevad enese lähedal ja määras talle meeleparanduseks kohustuse igal hommikul käia Püha Risti kirikus jumalateenistusel, lõuna ajal aga tema juures ennast näitamas. Ülejäänud ajal võis ta teha, mis ise soovib.

Kõike seda täitis patukahetseja usinalt, aga ühel hommikul juhtus ta jumalateenistusel kuulma järgnevaid evangeeliumi sõnu lauldavat: „Teile tasutakse sajakordselt ja te pärite igavese elu.” Need sõnad pidas mees täpselt meeles. Kui ta korralduse kohaselt lõuna ajal inkvisiitori juurde ilmus, leidis ta selle lauas istumas. Inkvisiitor küsis, kas ta hommikul jumalateenistusel käis. Mees vastas kohe jaatavalt. Seepeale küsis inkvisiitor:

„Kas sa seal vahest midagi kuulsid, mis sinus kahtlust võis tekitada või mille puhul sa selgitust sooviksid?”

„Ei,” vastas lihtsameelne mees, „ma ei kahtle milleski, mida ma kuulsin. Ma usun kõike seda kindlalt. Ainult ma kuulsin seal midagi, mis minus teie ja teie munkade vastu suurt kaastunnet äratab. Tarvitseb mul ainult mõelda, missugune kurb saatus teid teises ilmas ees ootab.”

Siis küsis inkvisiitor:

„Mis sõna see oli, mis sinus meie vastu niisugust kaastunnet äratas?”

Lihtsameelne mees vastas:

„See oli evangeeliumi sõna: „Teile tasutakse sajakordselt.””

Inkvisiitor ütles:

„See on õige sõna. Aga miks see sind nii erutab?”

„Ütlen teile seda kohe,” vastas mees. „Sellest ajast peale kui ma siin käin, näen ma, kuidas siit iga päev suurele hulgale vaestele välja antakse vahel üks, aga vahel ka kaks suurt pada leent sellest, mida teil ja munkadel kloostris ülearu on. Kui teile sealilmas iga pajatäie eest sajakordselt tasutakse, siis saate ju nii palju leent, et te sellesse ära upute.”

Kõik, kes inkvisiitori lauas istusid, pahvatasid naerma. Tundes aga, et torge oli sihitud leemeandjate silmakirjalikkuse vastu, sattus inkvisiitor hämmeldusse. Kui esimene protsess talle juba küllalt häbi poleks toonud, oleks ta nüüd enese ja teiste laiskvorstide naeruvääristamise pärast meelsasti uut protsessi alustanud. Pahas tujus ütles ta, et tehku mees, mis ta ise tahab ja ärgu ta enam tema juurde tulgu.


6

Cum gladiis et fustibus (ladina keeles sõna-sõnalt ‘mõõkade ja keppidega’). Juriidiline väljend inkvisitsiooni kohtupidamise korrast, kui uurimise jooksul on lubatud tarvitusele võtta kõiki füüsilisi mõjutamisvahendeid. Toscana murdes on fusta ‘tõrvik’, mis vihjaks tuleriidale, nii oleks siin ka sõnamäng ladina ja itaalia keele analoogiatel.

7

…kes austas… püha Giovanni Barbadorot…Veidi allpool mainitakse Giovanni Boccadorot, s.o. Johannes Kuldsuud ja Giovanni Boccadoro „salvi”, s.t. austas… floriine, mis tollal vermiti Johannes Kuldsuu näokujutisega. „Giovanni Barbadoro” on ilmne viga, mis sisse toodud ümberkirjutamisel Mannelli poolt, kelle käsikiri on muide aluseks „Dekameroni” praegusele tekstile.

Johannes Kuldsuu (Chrysostomos). Konstantinoopoli patriarh IV sajandist, kuulus oma kõneosavuse poolest.

8

Cinciglione. Omal ajal tuntud joodiku pärisnimi Itaalias, mis sai apellatiiviks viinaninadele.

Dekameron

Подняться наверх