Читать книгу Dekameron - Giovanni Boccaccio - Страница 6

JUUT ABRAHAM LÄHEB JEANNOT DE CHEVIGNY ÕHUTUSEL ROOMA. NÄHES SEAL VAIMULIKE KÕLVATUST, TULEB TA TAGASI PARIISI JA TEMAST SAAB KRISTLANE.

Pamfilo novell, mis daamide juures paiguti naeru tekitas, võeti üldiselt hästi vastu. Seda kuulati tähelepanelikult, ja kui see lõpule oli jõudnud, käskis kuninganna Pamfilo kõrval istuvat Neifilet alustatud meelelahutuse korra järgi esineda omapoolse jutuga. Neifile, kes oma meeldiva käitumise ja iluga silma paistis, vastas, et teeb seda heameelega, ja alustas järgmiste sõnadega:

Pamfilo näitas oma jutustuses, kuidas jumal oma armus ja helduses tähele ei pane neid meie eksimusi, mille põhjusi me ei tea. Mina tahan oma jutustuses näidata, kuidas seesama jumala arm ja heldus avaldub pikameelsuses, millega ta talub nende puudusi, kes küll on kutsutud oma sõnade ja tegudega tema suurust kuulutama, aga ise vastupidist teevad. Nõnda näeme seda heldust vääramata selgelt ja me võime seda suurema meelekindlusega oma usu rada käia.

Nagu mulle, armsad daamid, on jutustatud, elanud Pariisis kord põhjatu rikas kaupmees nimega Jeannot de Chevigny, kes oli hea, väga aus ja otsekohene mees ning kes suurt äri tegi kangaskaupadega. Ta pidas sõprust kellegi rikka juudi Abrahamiga, kes oli samuti kaupmees ning aus ja otsekohene mees nagu temagi. Nähes oma sõbra laitmatut eluviisi, hakkas Jeannot’l süda valutama, et selle tubli, targa ja hea inimese hing peab hukka minema, sest ta polnud õiget usku. Seepärast hakkas ta sõbralikult Abrahamile peale käima, et ta maha jätaks juudiusu eksitõed ning pöörduks õigesse ristiusku, mis on püha ja hea, ning nagu ta isegi näeb, pidevalt kasvab ja kosub, kuna tema usk kahaneb ja oma lõpule läheneb, nagu ta samuti võib selgesti aru saada. Juut vastas, et ta peale juudiusu ühtki teist usku heaks ega pühaks ei pea; selles on ta sündinud, selles mõtleb ta ka elada ja surra, miski ei suuda teda sellest veendumusest kõrvale viia. Jeannot ei lasknud ennast häirida ja pöördus mõne päeva pärast uuesti Abrahami poole endise jutuga, et talle selgeks teha, nii hästi-halvasti kui seda kaupmehed oskavad, miks ristiusk parem on kui juudiusk. Abraham oli küll hea juudi seaduse tundja, aga kas mõjus temasse suur sõprus Jeannot’ vastu või sõnad, mida püha vaim lihtsameelse inimese keelele tõi, igatahes juudamehele hakkasid Jeannot’ väited meeldima; kuid oma usust kangekaelselt kinni hoides ei lasknud ta end siiski pöörata. Kui Abraham nii visa oli, siis ei jätnud ka Jeannot oma jonni, kuni juut viimaks püsivale pealekäimisele järele andes ütles:

„Sina, Jeannot, tahad, et ma kristlaseks saaksin; olen nõus selleks saama, kuid enne tahan ma Roomas ära käia, seal näha jumala asemikku maa peal, nagu sa teda nimetad, ning tundma õppida tema ja ta kardinalidest vendade kombeid ning eluviisi. Kui nad niisugused on, et ma nende eeskujuliku elu ja ka sinu sõnade järgi veendumusele jõuan, et teie usk tõesti parem on kui minu oma, nagu sa mulle selgeks oled püüdnud teha, siis teen ma, nagu ma sulle olen öelnud. Kui aga mitte, siis jään ma selleks, kes ma olen.”

Seda kuuldes läks Jeannot’ meel üsna kurvaks ja ta mõtles endamisi:

„Tühja on jooksnud kõik mu vaev, ja ometi uskusin ma, et olen teda juba pööranud ja mu püüdlused on vilja kandnud. Kui ta Rooma läheb ja seal vaimulike kõlvatut ning räpast elu näeb, ei saa sest juudist iialgi kristlast, vaid hoopis ümberpöördult: kui ta ennast nüüd ristida laseks, pöörduks ta pärast Roomas käimist kahtlemata tagasi juudiusku. Abrahamile ütles ta:

„Ah armas sõber, milleks näha vaeva ja teha suuri kulusid, mida Roomasõit nõuab? Liiati võivad sinusugust rikast meest maal ja merel alati hädaohud varitseda. Kas sa arvad, et siin ei leidu kedagi, kes sind ristida võiks? Kui sul vahest mõnesuguseid kahtlusi on usu suhtes, millest ma sulle olen rääkinud, kust mujalt kui mitte siit leiaksid sa õpetatud ja tarku mehi, kes sulle selgeks võivad teha kõik, mis sa iganes soovid või nõuad? Seepärast on su reis minu arvates täiesti ülearune. Kõrgemad vaimulikud on ju seal samasugused, nagu sa neid siin oled näinud, vahest veel paremadki, kuna nad seal kõige kõrgemale karjasele lähemal seisavad. Kui sa minu nõuannet tahad kuulda võtta, siis jäta see reis teiseks korraks, ütleme mõne palverännakuni, kuhu ehk minagi kaasa tuleksin.”

Seepeale vastas juut:

„Ma usun, Jeannot, et kõik just nõnda on, nagu sa räägid. Siiski ütlen sulle lühidalt, et kui sa tahad, et ma teeksin seda, mida sa minult nii väga palunud oled, siis sõidan ma Rooma, muidu ma ennast ristida ei lase, ja see on mu otsus.”

Nähes, et juudi tahtmine on kindel, ütles Jeannot:

„Sõida siis pealegi, õnn kaasa!”

Ise aga mõtles, et kui Abraham Rooma elu näeb, ei saa temast iialgi kristlast. Kuna Jeannot midagi parata ei saanud, pidi ta sellega leppima.

Juut istus hobuse selga ja sõitis kiiresti Rooma. Kui ta pärale jõudis, võtsid juudiusulised teda suure auga vastu, tema aga ei lausunud sõnagi oma sõidu eesmärgist, vaid hakkas ettevaatlikult jälgima paavsti, kardinalide ja teiste prelaatide ning õukondlaste elu. Selle kõige põhjal, mis ta vilunud silm nägi ja kõrv teistelt kuulis, jõudis ta otsusele, et kõik nad – suuremast väiksemani – teenivad seal kõige kõlvatumat lihahimu ja ei rahulda seda üksnes loomulikul teel, vaid harrastavad ka poisipilastust, ilma et südametunnistuse piinad või häbitunne neid tagasi hoiaks. Tähtsamate asjade otsustamisel polnud seal seetõttu lõbunaiste ja poisikeste mõjuvõim sugugi väike. Peale selle nägi ta selgesti, et kõik on nad suured prassijad, joomarid ja söömarid, kes peale oma himude loomaliku rahuldamise ka oma kõhtu enam orjavad kui midagi muud. Lähemalt vaadates nägi ta, et kõik nad on nii kitsid ja rahaahned, et nad inimese, isegi kristlase verd ja altarisakramendi või vaimuliku ametiga seotud pühi asju müüvad ja ostavad. Nad äritsesid laialt ja maaklerite arv sel alal oli suurem kui Pariisis kaleviga või mõne muu asjaga kauplemises. Vaimulike ametkohtadega hangeldamist nimetati seal eestkostmiseks, liigsöömist aga kehakinnituseks, nagu ei näeks jumal kõlvatute südamesse või ei teaks ta sõnade täpset tähendust, ning teda saaks nagu inimesigi asjade nimetustega tüssata. Kõik see ja paljugi muud, millest parem on vaikida, ei meeldinud sugugi juudile, kes oli kõlbeline ja kaine inimene. Ta arvas, et talle juba piisab kõigest, mida ta on näinud, ja otsustas tagasi pöörduda Pariisi, mida ta ka tegi.

Niipea kui Jeannot teada sai, et Abraham on tagasi tulnud, läks ta tema juurde, ilma et tal vähematki lootust oleks olnud, et juut kristlaseks pöördub, ja nad pühitsesid pidulikult jällenägemist.

Kui juut mõne päeva oli puhanud, küsis Jeannot temalt, mis ta arvab Pühast Isast, kardinalidest ja teistest õukondlastest. Juut vastas otsekohe:

„Olen neist halvas arvamises ja ärgu nad jumalalt head lootku! Ütlen sulle seda sellepärast, et kui ma õigesti tähele olen pannud, siis ei leidnud ma seal ühtki vaimulikku, kes oleks püha või jumalakartlik olnud; mulle jäid nägemata nende head teod, eeskujulik elu ja kõik muud selletaolised asjad, küll aga nägin ma lihahimu, ahnust, prassimist ja kõige halvemaid asju, mis iganes võib olla. Seda kõike peeti seal nii suure au sees, et Rooma näis mulle pigem kuratlike kui jumalike asjade asupaigana. Ka paistab mulle, niipalju kui mina aru saan, et teie ülemkarjane ja kõik teisedki tema eeskujul püüavad suurima agaruse, vaimukuse ja oskusega ristiusku hävitada ja maailmast välja tõrjuda, kuigi nad peaksid olema selle alussammasteks ja tugedeks. Ma näen aga, et ei lähe täide see, mille poole nad püüavad, vaid et teie usk järjest enam maad võtab, aina hiilgust ja au juurde saab, ja seepärast olen ma veendunud, et teie usk on teistest püham ja õigem ning ta alussambaks ja toeks on püha vaim. Sellepärast ütlen ma sulle avameelselt, et kui ma varem su pealekäimistele visalt vastu seisin ja kristlaseks ei tahtnud saada, siis nüüd ei hoia mind sellest enam miski tagasi. Läki siis kohe kirikusse, et ma seal teie püha usu kommete järgi ennast ristida saaksin lasta.”

Jeannot, kes oli oodanud risti vastupidist otsust, oli ülimalt rahul. Ta läks koos Abrahamiga Pariisi Jumalaema kirikusse ja palus seal vaimulikke, et nad ta sõbra ristiksid. Seda olid nad kohe valmis tegema. Jeannot’st sai juudi ristiisa ja ta andis juudile nimeks Jean. Seejärel laskis ta tublidel asjatundjatel teda kõigis meie usu asjus valgustada.

Abraham õppis kiiresti ja temast sai hea ja tubli, vaga elu elav inimene.