Читать книгу Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta - Giulia Enders - Страница 6

Maailm tundub palju lõbusam, kui me ei näe ainult seda, mida on võimalik näha, vaid ka kõike muud. Puu ei ole siis enam lusikas. See on räigelt lihtsustades ainult vorm, mida tajume silmade vahendusel – sirge tüvi ja seda krooniv ümar võra. Silmad ütlevad meile vormi kohta: „Lusikas.” Maa all on aga vähemalt niisama palju juuri kui õhus oksi. Aju peaks selle kohta ütlema hoopis: „Hantel”, või midagi sarnast, aga ta ei tee seda. Kõige rohkem teavet saab aju silmade kaudu ja haruharva ka raamatust täies ulatuses kujutatud puu kujutist vaadates. Nii kommenteeribki aju möödasahisevat metsamaastikku vaadeldes vahvasti: „Lusikas, lusikas, lusikas, lusikas.”

Kui me nõnda „lusikareegleid” järgides läbi elu tõttame, jäävad paljud suurepärased asjad kahe silma vahele. Meie naha all toimub pidevalt midagi: voolamine, pumpamine, imemine, pressimine, lõhkemine, paranemine ja ülesehitamine. Terve intelligentsete organite meeskond teeb nii täiuslikku ja tõhusat koostööd, et selle tulemusena vajab täiskasvanud inimene tunnis umbes sama palju energiat kui 100-vatine elektripirn. Igal sekundil filtreerivad neerud ülima põhjalikkusega meie verd – tunduvalt täpsemalt kui kohvifiltrid – ja enamik meist elab kogu elu kahe neeruga. Meie kopsud on loodud nii nutikalt, et õigupoolest läheb meil energiat vaja ainult sissehingamiseks. Väljahingamine toimub iseenesest. Kui oleksime läbipaistvad, näeksime, kui ilusad kopsud on – nagu suur üleskeeratav auto, aga pehme ja uhke. Sel ajal kui mõni meist omaette istub ja mõtleb: „Ma ei meeldi kellelegi”, teeb süda tema heaks parasjagu kahekümne nelja tunnist vahetust, ja seda juba seitsmeteistkümne tuhandendat korda. Südamel oleks õigus end selliste mõtete peale pisut kõrvalejäetuna tunda.

Kui näeksime enamat sellest, mis on nähtaval, võiksime pealt vaadata, kuidas kõhus rakutompudest inimene saab. Küllap saaksime siis ometi kord aru, et laias laastus oleme välja arenenud kolmest „voolikust”. Esimene voolik läbib meie keha risti ja põiki ning sõlmib oma otsad keskmes kokku. See on veresoonkond, millest on esile tulnud süda – soonte sõlmpunkt. Teine voolik kulgeb peaaegu paralleelselt seljaga, moodustades põiekese, mis suundub keha ülaosasse ning lõpeb seal. See on meie seljaajus asuv närvisüsteem, millest areneb välja aju, see on kogu keha läbivate närvide võrgustiku lähtepunkt. Kolmas voolik läbib meid suunaga ülalt alla. See on sooletoru.

Sooletoru korraldab meie sisemaailma. Temast kasvavad välja pungad, mis paremale ja vasakule küünitades järjest uusi sopikesi moodustavad. Pungadest arenevad välja kopsud. Natuke maad allpool pöörab sooletoru end pahupidi ja sellest moodustub maks. Sooletorust on välja vormitud ka sapipõis ja kõhunääre ehk pankreas. Soolevoolik ise aga muutub järjest riukalikumaks. Ta osaleb suus toimuvates suuremahulistes ehitustöödes, moodustab söögitoru, mis suudab breiki tantsida, ja tekitab väikese maopauna, milles me saame mitme tunni jooksul toitu säilitada. Ja viimaks saab sooletoru maha meistritööga, mille järgi ta nime on saanud – see on meie soolestik.

Kahe teise vooliku „meistritööd” – süda ja aju – naudivad suurt lugupidamist. Südant peetakse eluliselt hädavajalikuks, kuna see pumpab verd kogu kehasse. Aju imetletakse seetõttu, et ta mõtleb hetkest hetkesse välja hämmastavaid mõttekujundeid. Aga nagu suurem osa inimesi arvab, saab soolestik kõige selle kestel äärmisel juhul hakkama tualetis käimisega. Muul ajal ripub ta tõenäoliselt kõhus niisama jõude või laseb aeg-ajalt õhku välja. Õigupoolest ei teata ühtegi soolestiku erioskust. Võib öelda, et me alahindame soolestikku natuke. Ausalt öeldes, me mitte ainult ei alahinda teda, me tunneme oma sooletoru pärast sageli häbi. Soolestik on häbiasi!

Selles küsimuses peaks minu raamat üht-teist muutma. Me proovime siin ära kasutada raamatute imelisi võimeid ja pakkuda nii nähtavale maailmale tõsiseltvõetavat konkurentsi. Puud ei olegi lusikad! Ja soolestik on tegelikult üsnagi võluv!