Читать книгу Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta - Giulia Enders - Страница 8

Võiks arvata, et soolestiku lõpuosa pakub üllatusi sellepärast, et me ei puutu sellega peaaegu üldse kokku. Ma ei väida, et asi on ainult selles. Seedetrakti vestibüülil on samuti mõned trumbid varuks – kuigi sellele heidame hambaid pestes pilgu ju iga päev.

Kõige saladuslikumad kohad leiab keele abil. Need on neli väikest punkti. Kaks neist asuvad põskede siseküljel, ülemise hambarea vastas, üsna keskel. Sel kohal on nii paremal kui vasakul tunda väikest kõrgendikku (kõrvalsüljenäärmed). Paljud usuvad, et on endale kunagi põske hammustanud, aga see ei ole nii. Need künkakesed on kõikidel inimestel sama koha peal. Teised kaks punkti asuvad keele all, keelekidast paremal ja vasakul pool (keelealused süljenäärmed). Nendest neljast punktist tuleb sülg.

Põses asuvatest punktidest tuleb sülg siis, kui selleks on põhjus – näiteks söömise ajal. Kahest keele all asuvast avausest jookseb sülg kogu aeg. Kui keegi neisse avaustesse sukelduks ja süljevoolule vastu ujuks, jõuaks ta peagi lõuaaluste süljenäärmeteni. Nemad on ülemused ja toodavad suurema osa süljest – umbes 0,7 liitrit kuni 1 liiter päevas. Kui liikuda kurgust lõualuu poole, on tunda kahte ümarat kõrgendikku. Lubate esitleda? Need ongi lõuaalused süljenäärmed.

Kuna kaks keele all asuvat pidevalt sülge eritavat punkti asuvad otse lõikehammaste taga, tekib just seal väga kiiresti hambakivi. Nimelt leidub süljes kaltsiumit sisaldavaid aineid, mille eesmärk on tegelikult hambaemaili tugevdamine. Kuna hambad on nende pideva turmtule all, saab head natuke liiga palju. Ka läheduses süütult ringi tuhisevad väikesed molekulid kivistatakse ilma pikema jututa. Probleemi ei tekita hambakivi ise, vaid see, et ta on nii pagana kare. Parodontoosi- ja kaariesebakterid suudavad paremini püsima jääda karedas pealiskihis kui algselt tegelikult sileda hambakivi pinnal.

Kuidas satuvad kivistavad kaltsiumiühendid süljesse? Sülg on filtreeritud veri. Süljenäärmetes sõelutakse verd. Punased rakud jäävad sõelale, kuna neid läheb vaja veresoontes ja mitte suus. Kaltsium, hormoonid ja immuunsüsteemi antikehad seevastu liiguvad verest süljesse. Sellepärast on inimeste sülg natuke erinev. On isegi võimalik süljeproovi abil testida immuunsüsteemi haiguste või teatud hormoonide olemasolu kehas. Peale selle suudavad süljenäärmed preemiaks lisada veel mõningaid aineid, näiteks kivistavaid kaltsiumiühendeid või ka valuvaigisteid.

Meie süljes sisaldub valuvaigisti, mis on morfiumist palju tugevama mõjuga. Seda nimetatakse opiorfiiniks ning see avastati 2006. aastal. Muidugi toodab keha seda ainult väikeses koguses, sülje eesmärk ei ole ju meid üleni sumisema panna. Aga ka nii väike kogus mõjub, sest meie suu on ülitundlik! Seal asub palju rohkem närvilõpmeid kui teistes kehaosades. Pisimad maasikaseemned võivad meile kohutavalt närvidele käia ja me märkame iga salatisse sattunud liivatera paugupealt. Väike haav, mille olemasolu küünarnukil me isegi tähele ei paneks, teeb suus meeletut valu ja tundub hiigelsuurena.

Ilma süljes loomulikult sisalduvate valuvaigistiteta oleks asi veel palju hullem! Kuna toitu närides ujutame selle üle süljes peituva valuvaigisti lisadoosiga, tundub kurguvalu pärast söömist väiksem ja ka väikesed suuõõnes asuvad haavad teevad vähem valu. Polegi vaja tingimata süüa – ka pelgalt närimiskummi närides saame osa suus leiduvast loomulikust valuvaigistist. Praeguseks on tehtud terve hulk uusi uurimusi, mis näitavad, et opiorfiinil on antidepressiivne mõju. Kas stressisöömise mõju ulatub ehk süljest kaugemalegi? Võib-olla annavad lähiaastate valu- ja depressiooniuuringud vastuse sellele küsimusele.

Sülg kaitseb tundlikku suuõõnt mitte ainult liialt suure valu, vaid ka liiga suure halbade bakterite hulga eest. Seda eesmärki täidavad näiteks mutsiinid. Need on limaained, mis pakuvad meile lapsepõlves paar tundi vaimustavat meelelahutust, kui avastame, et nende abil saab oma suust „seebimulle” puhuda. Mutsiinid mähivad meie hambad ja igemed kaitsva mutsiinivõrgu sisse. Me pritsime neid oma süljepunktidest umbes samal moel kui Ämblikmees oma randmeist võrke välja tulistab. Sellesse võrku jäävad bakterid kinni, enne kui jõuavad meid rünnata. Kuni nad seal vangis on, saavad teised süljes sisalduvad antibakteriaalsed ained halbu baktereid hävitada.

Aga ka siin kehtib sama põhimõte mis süljes leiduva valuvaigisti puhul – baktereid tapva aine kontsentratsioon ei ole üleliia kõrge. Sülje ülesanne ei ole meid läbinisti ära desinfitseerida. Väikeste suuolendite jaoks läheb meil vaja lausa korralikku hooldusmeeskonda. Kahjutuid suubaktereid ei juurita süljest välja, nad võtavad sisse oma koha. Muidu hõivaksid selle koha nende asemel ohtlikud haigusetekitajad.

Magades ei tooda me sülge peaaegu üldse. See sobib padjamärgajatele hästi. Kui nad toodaksid ka öösel 1 kuni 1,5 liitrit sülge, nii nagu päeval, võtaks nende hobi inetu ilme. Kuna toodame öösiti nii vähe sülge, on paljudel hommikuti halb hingeõhk või kurguvalu. Kaheksa tundi nappi süljeeritust tähendab suumikroobide jaoks rünnakuluba. Jultunud bakteritele ei saa siis enam nii tõhusalt päitseid pähe ning suu ja kurgu limaskestad tunnevad piserdusseadmetest puudust.

Sel põhjusel tuleb pidada nutikaks väljamõeldiseks hammaste pesemist enne ja pärast magamist. Õhtune hambapesu kahandab bakterite arvu suus ja see omakorda kärbib öösel suus pidutsevate mikroobide seltskonda. Hommikul kraamitakse öise pralle ülejäägid ära. Õnnekombel ärkavad süljenäärmed hommikuti koos meiega ja asuvad kohe tootmistööle! Hiljemalt esimene kukkel või hambahari ärgitab sülje korralikult voolama ning kõrvaldab mikroobid või saadab nad edasi allapoole makku. Seal kannab maohape ülejäänu eest hoolt.

Kes ka päeva jooksul halva hingeõhu käes kannatab, ei suutnud ilmselt piisaval hulgal pahuraid baktereid eemaldada. Vihale aetud vennikesed varjavad end mõnusasti taas ülesloodud mutsiinivõrgu taga, kust antibakteriaalsed süljeosised neid enam nii hästi kätte ei saa. Siis on abi ehk keelekaabitsast, aga ka pikemaajalisest nätsunärimisest – see kannab hoolt selle eest, et sülg korralikult voolaks ja mutsiini varju peitu pugenud jäägid minema uhuks. Kui sellest kõigest tulu ei tõuse, on veel üks koht, kust võib otsida halva hingeõhu tekkepõhjuseid. Selle juurde jõuame kohe pärast teise suus asuva salapaiga tutvustamist.

Selle kohaga käib kaasas tüüpiline üllatusmoment. Sa arvad, et tunned kedagi, ja avastad siis, et sel inimesel on ka tõeliselt ootamatu ja pöörane külg. Stiilse soenguga sekretäri Frankfurdist võib õhtuti leida Internetis kui metsikute albiinotuhkrute kasvataja. Hevimetallibändi kitarristi võib kohata lõnga väljamüügil, sest kudumine on nii lõdvestav ja pealegi saavad sõrmed korraliku mahvi. Parimate üllatuste osaliseks saame pärast esmamulje kujunemist – see on nii isegi iseenda keele puhul. Kui keel suust välja ajada ja seejuures peeglisse vaadata, ei paista kogu keele olemus kohe kätte. Võiks endalt küsida: hei, kuidas asi seal tagapool õigupoolest edasi läheb? Päris lõpuni välja me ju ei näe. Aga keele pöörane pool lööb välja just seal – see on keelejuur.

Pildil: Keelejuures asuv immuunkude, nimetatakse ka tonsilla lingualiseks ehk keelemandliks.

Siin on hoopis teistsugune, roosasid kupleid täis maastik. Kellel okserefleks liiga hästi arenenud pole, võib sõrmega ettevaatlikult keele pinnal tahapoole liikuda. Kohe kõige kaugema ääreni jõudes on tunda, et sealt altpoolt kõrgub miski reipalt vastu. Keelekuplite ehk keelekihnude tööks on üle kontrollida kõik, mida me alla neelame. Sel eesmärgil napsavad kuplid toidust, joogist ja hingeõhust kõige väiksemaid osakesi ja veavad need kupli sisse. Seal ootab ees terve immuunrakkude armee, et koos välismaailmast päris võõraste ainetega rividrilli teha. Õunatükid jätavad nad heaga rahule, aga kurguvalu tekitajatest peavad otsekohe kinni haarama. Pole selge, kes keda sõrme avastusretkel uurib, sest see ala kuulub meie keha kõige uudishimulikumate kudede hulka. Need on immuunkoed.

Immuunkudedel on paar eriti uudishimulikku tulipunkti – täpsemalt öeldes ümbritseb immuunkudede ring neelu kogu ulatuses. Seda ala nimetatakse ka Waldeyeri neeluringiks – all keelekihnud, paremal ja vasakul kurgumandlid, ülal neeluvõlvis, nina ja kõrvade lähedal neelumandel. Kõik Waldeyeri neeluringi alale jääv kuulub tegelikult mandlite alla. Keelemandel, neelumandel ja ka vanad head kurgumandlid teevad kõik sama asja. Nad kompavad uudishimulikult kõike võõrapärast ja treenivad immuunrakke ennast kaitsma.

Kurgumandlid, mis sageli eemaldatakse, lihtsalt ei tee seda alati piisavalt nutikalt. Nad ei moodusta kupleid, vaid sügavaid vagusid, et oma pealispinda suurendada. Seejuures jääb mõnikord liiga palju võõrast värki tolknema ja see tuleb väga raskesti uuesti välja, nii tababki siinseid kudesid sageli põletik. See on üliuudishimulike mandlite nii-öelda kõrvaltoime. Kes tahab välistada keelest või hammastest tulevat halba hingeõhku, võiks lasta ka mandlid üle vaadata – juhul kui tal need veel alles on.

Mõnikord peidavad end siin väikesed valged kivikesed, mis jube halvasti lõhnavad! Inimesed ei tea seda enamasti ja võitlevad nädalate kaupa vastiku hingeõhu või imeliku maitsega suus. Kõik see hammaste ja keele puhastamine ja kuristamine ei aita siis peaaegu üldse. Kunagi tulevad kivid ise välja ja siis on kõik jälle hästi – aga ei ole vaja nii kaua oodata. Need kivikesed saab välja pressida pisukese harjutamise abil ja halb hingeõhk kaob sekundipealt.

Parim test ebameeldiva lõhna päritolu väljaselgitamiseks on see, et tuleb sõrme või vatipulgaga üle mandlite libistada. Kui see siis halvasti lõhnab, võib hakata kivikesi otsima. Ka nina-kurgu-kõrvaarstid eemaldavad neid kive – ja siis on see mugav ja turvaline toiming. Kes tunneb rõõmu ilguse piiri peal olevatest YouTube’i videotest, võib vaadata mitmeid pressimistehnikaid ja kõige äärmuslikumaid väljutatud kivisid. Nõrganärvilistele see muidugi mõeldud ei ole.

Mandlikivide vastu on olemas veel teisigi koduseid vahendeid. Mõned inimesed kuristavad mitu korda päevas soolveega, teised on nõus turult ostetud värske hapukapsa eest oma elu pandiks andma. Kolmandad arvavad, et piimatoodetest loobumine viib kividevaba eluni. Ükski neist võimalustest pole teaduslikult tõestatud. Rohkem on uuritud küsimust, millal peaks mandlid välja opereerima. Vastus kõlab nii: parem oleks, kui see juhtuks pärast seitsmendat eluaastat.

Selleks ajaks oleme kõik olulise ära näinud. Igatahes on seda teinud meie immuunrakud. Nad sattusid täiesti võõrasse maailma, kuhu nad emme seest meelitati, paar korda on käidud aias või metsas, mõnda looma katsutud, palju külmetusi üksteise järel läbi põetud, lasteaias terve rodu uute inimestega tuttavaks saadud. On juba elatud kah. Selleks ajaks on immuunsüsteem asja nii-öelda omandanud ja suudab normaalselt töötada kogu meie ülejäänud elu jooksul.

Enne seitsmendat eluaastat on mandlid veel omamoodi tähtsad haridusasutused. Immuunsüsteemi ülesehitamine pole oluline mitte ainult võitluses külmetuse vastu. Ta mängib rolli ka meie südame tervise ja kehakaalu juures. Kellel eemaldatakse mandlid enne seitsmendat eluaastat, sellel on näiteks suurem oht muutuda ülekaaluliseks. Miks see nii on, seda arstid praegu veel ei tea. Immuunsüsteemi ja kehakaalu omavaheline seos on aga järjest rohkemate uurimistööde teemaks. Alakaalulistele lastele võib mandlite eemaldamisega kaasnev kehakaalu tõus väga hästi mõjuda. Nad jõuavad kaalutõusu abil tagasi normaalkaalu. Kõikidel teistel juhtudel soovitatakse vanematel pärast operatsiooni jälgida, et lapsed toituksid tasakaalustatult.

Kes loobub mandlitest enne seitsmendat eluaastat, sellel peaks olema hea põhjus seda teha. Näiteks, kui mandlid on nii suured, et seetõttu on raske magada ja hingata, ei loe võimalus priskemaks minna midagi. See on lausa liigutav, et meie immuunkoed meid nii motiveeritult kaitsta soovivad. Aga sellest on meile rohkem kahju kui kasu. Sageli saavad arstid laseriga eemaldada ainult problemaatilise mandlite osa ega peagi kõike ära võtma. Asi on teisiti pideva põletiku korral. Siis ei saa immuunrakud üldse lõdvestuda ja see ei ole neile pikas plaanis hea. Ükskõik, kas inimene on nelja-, seitsme- või viiekümneaastane – ülitundlik immuun-süsteem võib kasu lõigata ka sellest, kui mandlitega hüvasti jäetakse.

Nii toimitakse näiteks psoriaasi (tuntud ka kui soomussammaspool) põdevate inimeste puhul. Nad kannatavad kõrges häireseisundis oleva immuunsüsteemi tõttu sügelema ajavate nahapõletike (sageli saavad need alguse peast) või liigesevaevuste käes. Peale selle esineb psoriaasipatsientidel keskmisest rohkem kurguvalu. Üks võimalik sedalaadi haigestumise põhjuseid on bakter, mis ennast pikemat aega mandlites peita suudab ja seal istudes immuunsüsteemi ärritab. Viimase kolmekümne aasta jooksul on arstid sageli kirjeldanud juhtumeid, kus pärast mandlite eemaldamist leevenes ka nahahaigus või raviti see hoopis välja. Sellepärast uurisid Islandi ja USA teadlased 2011. aastal seda seost lähemalt. Nad jagasid 29 sageli kurguvalu põdevat psoriaasipatsienti kahte rühma. Pooled lasid mandlid eemaldada, pooled mitte. 13 inimesel 15-st, kes lasid mandlid välja võtta, kulges haigus pärastpoole tunduvalt kergemalt ja seda pika aja jooksul. Nende tervises, kellel mandlid alles jäid, ei täheldatud erilisi muutusi. Ka reumaatiliste haiguste puhul tuleb tänapäeval kõne alla mandlite eemaldamine, kui on tekkinud kahtlus, et mandlid on haiguse põhjustajad.

Olgu mandlid alles või mitte – mõlema olukorra kasuks räägivad mitmed argumendid. Neil, kes juba varases eas kurgumandlitest loobuma peavad, pole põhjust muretseda, et immuunsüsteem seetõttu kõikidest suust tulevatest tähtsatest õppetundidest ilma jääb! Selle ülesande võtavad õnneks enda kanda keelemandel ja kurgumandel. Need, kellel mandlid alles on, ei peaks samuti kartma peitupugenud baktereid. Paljudel inimestel polegi mandlites nii sügavaid vagusid ja seega pole ka nendega kaasnevaid probleeme. Keelemandel ja tema kaaslased ei paku haigusetekitajatele peaaegu kunagi pelgupaika. Need on teistsuguse ülesehitusega – neil on näärmed, mille abil nad end reeglipäraste vaheaegade järel ise puhastavad.

Meie suus toimub kogu aeg midagi: süljepunktid tulistavad välja mutsiinivõrke, hoolitsevad meie hammaste eest ja kaitsevad meid liialt suure tundlikkuse eest. Neeluring hoiab võõrastel silma peal ja valmistab nii ette oma immuunsõdurite armeed. Meil poleks kõike seda vaja, kui suust tagapool enam midagi ei toimuks. Suu on ikkagi ainuke sissepääs maailma, kus võõrast saab oma.