Читать книгу Suurepärase ema käsiraamat - Grace Saunders - Страница 3

Toit ja rasedus

Jah, arvatavasti leidub teiegi seas neid supermõistlikke naisi, kelle rasedusaegse toitumise kõrval kahvatub ka Gillian McKeithi programm. Eriti tervislik toitumiskava, hunnik hoolikalt valitud vitamiine ja täiskarske suhtumine alkoholi on nende Püha Graal. Ma tean lugematul hulgal värskeid emasid, kes usuvad kogu hingest, et juba mitu kuud (mõnikord isegi aastaid) enne viljastumist on kasulik süüa palju brokolit ja tonnide viisi foolhappetablette ning minimaalselt passiivselt suitsu sisse hingata, ja kes toimivad samamoodi ka raseduse ajal.

Ma tahaksin öelda, et olin tark ja tegin sedasama, aga see oleks enam kui luiskamine!

Me ei püüdnud aktiivselt rasestuda, kui kurg meid külastada otsustas. Ma olin viis kuud abielus olnud ja meil oli abikaasaga väga lõbus elu. Olime veetnud vana-aastaõhtu NewYorgis, teinud korteris remonti ja lõpuks ometi suutnud pakkida lahti kõik „täiskasvanulikud“ pulmakingid, mille hulgas olid näiteks tõeline, mitte Ikeast pärit söögiriistadekomplekt, aialaternad ja puhutud klaasist koogialus selle juurde kuuluvate küünlajalgadega. Me käisime sõpradega õhtuti väljas, meil oli tihe töögraafik ja romantilised kohtingud teineteisega.

Kuigi me rääkisime palju laste teemal (kas paneme tüdrukule nimeks Ruby või Rose; kas poiss saab mu abikaasa ripsmed), ei läinud mõte lapsevanemaks saamisest üldiselt neist laiskade pühapäevahommikute fantaasiatest kaugemale. Me tundsime samamoodi nagu paljud 20. eluaastates värskelt abiellunud paarid: pere on vara luua ja meil mõlemal on veel palju kogeda ja näha, ilma et meil laps sabas oleks. Paar klaasi mu lemmik roosat veini, õhtusöök, mis lõppes rikkaliku šokolaadikoogi ja trühvlitega, ning üks kuum maal veedetud öö hiljem ja see kõik muutus…

Ma olin juba mõnda aega rase olnud, kui taipasin, et minu kasvav kõht ei viita ülesöömisele ja vajadusele teha rohkem istessetõuse kõhulihastele, vaid üks kaunis tütar valmistub meie maailma raputama. Nende õndsate nädalate vältel, mil olin teadmatuses, jätkasin ma kiiret ja täisväärtuslikku elustiili – suhtlesin, käisin väljas söömas ja võtsin üleüldse tööst ja lõbutsemisest maksimumi. Kui ma taipasin, mis on toimumas (ja-jah, ma tean, aga ma lihtsalt ei osanud seda oodata), vajusid emainstinktid mulle kaela nagu tonn telliskive. Ma suundusin otsejoones parimasse tervisepoodi, mille suutsin leida, ja ostlesin end oimetuks! Kuigi ma olin oma ootamatu raseduse uudisest segaduses ja üllatunud, oli mul tõesti ka tunne, et meid on õnnistatud. Ma ei kavatsenud üleöö mingiks toitumise ema Theresaks muutuda, aga ma otsustasin tagada, et annan sellele beebile elus võimalikult hea stardi. Ma tundsin end süüdi nende „kaotatud nädalate“ pärast, mil ma kandsin endas tillukest lapse alget ja ei jälginud iga suutäit (ja klaasikest!), mida tarbisin.

Noh, ma võisin ju oma toitumist kvaliteetsemaks muuta, aga mis puutus kogustesse, siis pean tunnistama, et sõin tõesti nagu hobune. Uskuge mind, ma kahetsesin seda mõnevõrra üheksa kuud hiljem, kui pidin lisakilosid alla võtma, aga söök, mida ma sõin – noh, vähemalt suurem osa sellest –, oli toitev ja pakkus mulle mingisugust rahuldust mõttest, et olen andnud lapsele rohkelt asju, millest toituda. Kui jätta kõrvale kuulsused, kes püsivad kogu raseduse aja saledad (ja kas nad ei aja teid mitte hulluks?), siis ma ei arva, et rasedus peaks olema aeg, mil endale midagi keelata. On pöörane jätta ennast ja oma sündimata last toitainetest ilma lihtsalt sellepärast, et sulle ei meeldi oma käsivarsi võdisemas näha. Minu ämmaemand ütles mulle lisakalorite hulgaks 200–400 kalorit päevas, aga kui te ka pisut rohkem sööte, ärge end sellepärast piinake.

Avastasin, et minu jaoks oli tõeliselt kasulik panna umbkaudselt kirja toitumise ja toidulisandite kava, mis toimis ja andis mulle enesekindlust, et suudan seda sündimata last toita. Loomulikult toppisin ma mõnikord end kreemikooki täis ja sõin karrit, kui seda soovisin, aga üldiselt püüdsin seda tasakaalustada mõistlikult tervisliku toitumisega. See oli vajalik nii beebi toitmiseks kui ka oma energia hoidmiseks ja iiveldushoogude talitsemiseks alguses. Siin on mõned kasulikud nõuanded, mida meeles pidada.

Võtke häid multivitamiine

Samal ajal kui te last viljastada püüate või niipea, kui teate, et olete rase, võtke iga päev foolhappesisaldusega multivitamiini, mis on mõeldud rasedatele. Ma mäletan, kuidas sattusin paanikasse, avastades, et olen juba üheksa nädalat rase, aga polnud astunud esimest olulist sammu emaksolemise juures, milleks oli foolhappe võtmine. Esimene märk halvast emast! Minu õnneks võttis Jenny, kes ka samal ajal ajakirjas Elle töötas (ja on tuntud kui üks maailma kõige asjalikum ema), vaevaks mind maha rahustada. Ühe eriti pika lõunapausi ajal viis ta mind lähedal asuvasse hiiglaslikku tervisepoodi. Tõelise maaemana kuhjas ta mu korvi kõikvõimalikke tinktuure, tablette ja ravimtaimi.

See võis pisut üle piiri minna ja ma tundsin end pärast seda valge nõiana (või orgaaniliste aedviljade kasvatajana), aga vähemalt sain ma kinnitust, et saan nüüd üsas olevale lapsele korralikult elujõudu pakkuda. Kui ma hakkasin toidulisandite turgu üldiselt vaatlema, leidsin, et kommertslikes apteegis pakutavates rasedate vitamiinides pole kaugeltki nii palju tähtsaid koostisaineid kui neis, mida saab osta heast tervisepoest. Te ei pea hulluks minema ja varuma endale iga vitamiini, mis riiulil saadaval on, nagu mina ja Jenny – otsige lihtsalt endale üks kõiki aineid sisaldav multivitamiin. Loomuliku raseduse tippspetsialist (ja muuhulgas näiteks Kate Winsleti isiklik nõustaja) Zita West on välja andnud suurepärase uue Vital Essence’i toidulisandite sarja, mis on loodud just rasedatele naistele. Ja kõigi nende jaoks, kes vihkavad kohutava hommikuse iiveldushoo ajal bussiga sõitmist, on need saadaval ka internetis (www.zitawest.com). See sari on jaotatud kolmeks tooteks, üks iga trimestri jaoks, ning see on pungil täis kõiki aineid, mida tulevane ema võib vajada. Biotiin (kasulik loote rakkude pooldumisele), C-vitamiin (vajalik raua imendumiseks) ja magneesium (tähtis energia tootmiseks) on vaid mõned neist. Ma tean, et rasedusaegsed vitamiinid võivad kallid olla, aga heasse tootesse investeerimine on nii oluline, et see on väärt raha kokkuhoidmist mujalt kui võimalik. (Mõelge rahale, mida hoiate kokku alkoholi ja väljaskäimise pealt!) Hea oleks leida ka multivitamiin, mida saate kasutada rinnaga toitmise ja lapse esimeste elukuude ajal. Vastsündinu rinnaga toitmine nõuab täpselt nagu rasedus rohkem vitamiine ja energiat.

Toidud, mida vältida

Etikettide lugemine pakenditelt ja millegi menüüvälise tellimine lemmikkalarestoranis võib olla piinarikas, aga on toite, mis võivad sündimata lapse jaoks ohtlikud olla, nii et järgmiste asjadega oleks parem ettevaatlik olla:

• Maks ja maksapasteet. Need sisaldavad suurel hulgal A-vitamiini, mis võib lapsel väärarenguid põhjustada. Pasteet võib sisaldada ka listerioosibakterit, mis võib tuua kaasa raseduse katkemise, nurisünnituse või enneaegse sünnituse.

• Kofeiin. Tarbige mõõdukalt. See on erguti, mis paneb südame kiiremini tööle ja teeb sedasama teie sündimata lapsega. (Peksleva südamega laps? Ei, aitäh!) Üks kohv ei lähe veel rasedusseadustega vastuollu, aga ärge liiale minge. Enamik emasid, keda tean, hakkasid pelgalt cappuccino lõhnast nagunii öökima, aga kui teie kuulute nende õnnelike emade hulka, keda ei vaeva iiveldus ega tugevad lõhnad, siis hoiduge siiski sellest kolmandast hommikusest kangest piimakohvist.

• Pastöriseerimata pehmed juustud ja toorpiimast valmistatud juustud. Brie, Camembert, Stilton, kitsejuust ja Parmesan (petlik, kuna see on kõva juust, aga sellegipoolest pastöriseerimata) soodustavad bakterite kasvu, mis võivad platsenta kaudu lapseni jõuda. (Jumal, kuidas ma raseduse ajal vesistasin suud sulatatud Brie juustuga võileibade järele, soovides kas või ühte väikest ampsu.)

• Toored munad ja värske majonees. Nende puhul on kõige suurem oht salmonelloos (see võib põhjustada tõsist oksendamist ja kõhulahtisust), seetõttu vaadake lihtsalt, et kõik munad oleksid hästi keedetud, ja kontrollige salatikastmete, kastmete ja pudingite koostisaineid. Kui te väljas einestate, tuleb kasuks, kui küsite kelnerilt koostisainete kohta.

• Koorikloomad. Koorikloomad põhjustavad sageli toidumürgitusi, mida oleks hea üheksa kuud vältida. (Minu esimene soov pärast sünnitamist oli saada pool liitrit krevette, kuid see pole ülerahvastatud ja palavas sünnitusmajas hea mõte.) Soovitav on mitte väga palju süüa ka tuunikala, mõõkkala ja marliini, sest need sisaldavad suures koguses elavhõbedat. Minu ämmaemand, kes oli tark ka toitumise kohapealt, soovitas nädalas mitte üle kahe tuunikalakonservi süüa. Vältige ka sushit (kohutav, ma tean).

Võitlus iivelduse vastu

Kui teil on samasugused hommikused iiveldushood nagu minul, siis ehk imestate, miks neid üldse hommikusteks iiveldushoogudeks kutsutakse. 24tunnine iiveldus oleks täpsem. Kuigi ma ei julge öelda, et tean, kuidas sellest täielikult vabaneda, tunnen paljusid naisi, kes on abi saanud ingverist ükskõik millisel kujul. (Minu sõbranna Lyn isegi magas, ingverijupp padjal!) Mina riivisin värsket ingverit kuuma vette, jõin alkoholivaba ingveriõlut (jääkülma) ja segasin kokku porgandi-õuna-ingverismuutisid, kui mul selleks energiat jagus. Ma avastasin ka, et kui sõin rohkem B6-vitamiini sisaldusega toite (pähkleid, kanaliha, kala, banaane ja täisteratooteid), aitas see mõneti pideva iiveldustunde vastu. Olenevalt asja tõsidusest võiksite isegi arstiga arutada, kas peaks võtma B6-vitamiini toidulisandina. Need nõuanded ei pruugi panna teid veel suurepärase iiveldushoogudeta emana ringi jooksma, aga võivad pisut aidata.

Tarbige värsket kraami

Ma tean omast käest, et esimese kolme kuu ajal on viimane asi, mida tahate, kausitäis aurutatud köögivilju. Esimesel trimestril tahtsin mina süüa vaid külma gazpacho suppi, küpsetatud ube, jäätist ja maapähklivõid, mõnikord kõike korraga. (Püüdke sellele kuidagi seletust leida!) Kõik muu ajas mul südame pahaks ja ainuüksi mõte salatilehest muutis mind näost roheliseks. Kuid mul õnnestus siiski rikkalikul hulgal puuviljasmuutisid sisse lürpida ja kindlasti ei öelnud ma õhtuse söögi kõrvale ära kausitäiest salathernestest (sortsu seesamiõli ja näpuotsatäie seesamiseemnetega). Ükskõik kas tunnete iiveldust või mitte, oleks hea, kui püüaksite puu- ja köögivilju oma toiduvalikusse panna, isegi kui sööte päevast päeva neidsamu porgandeid hummusega, sest ei suuda muud välja kannatada (nagu minu sõbranna Sara, kuni ta erkoranžiks muutus). Kui iiveldusperiood on möödunud, on teil kergem kätt värske kraami järele sirutada. Puu- ja köögiviljad on vitamiinidest ja mineraalidest niivõrd pungil (ja nende jaoks, kes kannatavad raseduse ajal kõhukinnisuse all, võivad need imesid teha), et nende toidukavva lülitamine või igal võimalikul juhul muudesse söökidesse pistmine on seda väärt. Olge leidlik: avokaado ja banaan kaerahelbeküpsise peal, troopiliste puuviljade smuutid, papaia ja vaarikad sortsukese crème fraîche’ga, brokoli ja suhkruherned sulatatud juustuga või viilutatud tomatid ja mozzarella näpuotsatäie värke basiiliku ja oliiviõliga olid mõned minu kindlatest lemmikutest ning aitasid mul piisaval määral värsket kraami tarbida. Kui saate seda endale lubada, ostke orgaanilist toitu – pestitsiidideta viljad on kahtlemata kasulikud, aga see ei pea ka täielikuks kinnisideeks muutuma.

Kui kavatsete pidusöömingu korraldada, tehke seda tervislikult

Väga kasulik ja tore on soovitada naistel „raseduse ajal tervislikult süüa“, aga kui teil on märatsev nälg, mille valguses näib tosin pannkooki vaid väikese vahepalana, siis on seda nõuannet raske religioosselt jälgida. Olgem ausad, paljude naiste jaoks on rasedus ainuke aeg, mil saab end tõeliselt vabaks lasta ja nautida praetud toitu, millele järgneb terve õunakook ja suur Snickers, millal aga tahame. Nipp seisneb selles, et sööma peab pisut seda, mida armastad, ja palju seda, mis on sulle kasulik. See on vana müüt, et sööma peab kahe eest, ja see võibki teile kohutavalt suured kaaluprobleemid kaela tuua. Ärge keelake endale kolme juustuga pannipitsat (ja võtke suur pitsa), aga püüdke seda mitte igal õhtul süüa. Ärge visake karbitäit väikeseid šokolaade prügikasti, vaid sööge üks pärast lõunat, mitte kogu karbitäit enne hommikusööki. Tähtis on süüa kõike tasakaalus: puuvilju, köögivilju, liitsüsivesikuid ja valke, juua palju vett ning jätta suhkrurikkad suupisted ja rafineeritud süsivesikud maiustusteks. See aitab kaalutõusu kontrolli all hoida, aga ka energiataset ühtlasena säilitada (ja see on veel tähtsam, kui teil on teisi lapsi, kelle eest hoolitseda). Laske käia, sööge võiga kuklit, millele on laotatud kuhi peekonit, kui tahate, aga vaadake, et sööksite selle kõrvale ka head salatit, pisut kodujuustu ja ühe õuna. Sööge see kotitäis kartulikrõpse ära, aga tehke seda koos juurviljadega kuskussi ning riivitud porgandi ja rosina salatiga, ning kui teile meeldib kala krõbekartulitega, siis valige lõhe (või mõni muu kala, kus on palju oomega-3-rasvhappeid, mis on suurepärased sündimata lapse aju arenguks), ahjukartul ja kuhi värskeid herneid. Mina olen hea näide sellest, et raseduse ajal võib omajagu mõnusaid asju nautida, aga põhitoidud olid mul ka üsna tervislikud. Emmed, tasakaal on kõige tähtsam!

Vähe ja sageli

Õnneks oli mu teise raseduse ajal rase ka üks mu parimaid sõbrannasid, kes oli juhtumisi ka minu töökaaslane (Paula ootas kaksikuid tüdrukuid). Kui olime 12. nädalat rasedad, tunnistasime mõlemad, et enne lõunapausi olime tihti minestamise äärel – see ei jäta head muljet, kui teha seda näoli sülearvutisse, olles samal ajal mõne ülemusega koosolekul. Just siis mõistsime, kui tähtsad on väikesed kogused ja sage söömine. Me ei saanud enam energiatagavarade peal tegutseda ja oodata lõunasöögiga, kuni kell oli juba kaks läbi, või lubada endale koosolekuid ja kohtumisi täis kiireid hommikuid, ilma et meil midagi näksida oleks. Lisaks tavalisele kolmele söögikorrale päevas pidime hilishommikuks ja pärastlõunaks (ja mõnikord ka vahepealseteks aegadeks) suupisteid kaasas kandma. Pärast seda, kui ma saabusin näost valge ja värisevana vastuvõtule, soovitas minu karm šotlasest ämmaemand: „Kanna kogu aeg üht banaani kaasas, kulla tüdruk.“ Ja täpselt seda ma tegingi (seda ja pähkleid, kuivatatud aprikoose, kookoshelbeid ja pisut šokolaadi). Iga kord, kui tundsin nälga peale tulemas, haarasin selle kiire leevenduse järele ning see hoidis mind järgmise söögikorrani reipana. Kui šokolaad välja arvata, siis avastasin veel, et see takistas mind ka haaramast hiigelsuure kotitäie kartulikrõpsude järele, kui metroos kõht korises.

Kui Paula rasedus hakkas lõpule jõudma, avastas ta, et tema kõht on nii tohutult suur, et väikeste koguste ja sageli söömise reegel oli veelgi tähtsam. Suureks söögikorraks ei olnud enam lihtsalt ruumi, lisaks tekitasid need tal seedehäireid ja sundisid teda kogu öö ärkvel olema, nii et paljude väikeste einete söömine toimis igatepidi imehästi.

Alkohol, suitsud ja muu selline

Raseduse ajal joomise kohta on nii palju vastukäivat teavet, et raske on otsustada, millise arvamuse järgi toimida. Üks leer väidab, et paar klaasi vahel harva ei tee halba ei teile ega ka lapsele, teised toetavad täielikku karskust kogu raseduse vältel. Minu arvamus on lihtne: suitsetamine ja narkootikumid on kindlasti raseduse ajal keelatud – pole kahtlust, et isegi üksik harv sigaret on sündimata lapsele kahjulik. Liigne joomine on samuti kahjulik (ja uued uurimistulemused näitavad, et ka mõõdukas joomine), aga otsus vahel harva pisut napsitada (ja selle all pean ma silmas üht klaasi veini või õlut mõnikord mõnusa eine kõrvale) peab jääma ema langetada.

Ideaalis võiks alkoholist täiesti hoiduda ja kui aus olla, ajas alkohol mind tegelikult üsna iiveldama (rääkimata sellest, et see tekitas väsimustunnet), aga mulle meeldis mõne erilise sündmuse puhul paar lonksu võtta. (Ma jõin klaasikese šampanjat pulmas, klaasikese punast veini oma sünnipäeval ja ühe valge veini spritzer’i suvisel piknikul.) Minu hea sõbranna Lyn jõi kogu raseduse ajal iga kuue nädala tagant klaasikese õlut (see oli vist tema iiri veres) ja vandus käsi südamel, et see on hea toonik vere rauasisalduse tõstmiseks (boonusena pani see teda taas ennast inimesena tundma), nii et mõnikord võib üks klaasike ema hingele head teha. Ma pole muidugi tervishoiutöötaja, nii et peate ise otsustama, aga olge mõistlik, mõelge küpselt ning pidage meeles: alkoholist eemale hoidmine ei kesta igavesti!

Ei pea olema ekspert, et mõista, kui tähtis on hea toitumine ja enda eest hoolitsemine raseduse ajal selleks, et laps ja teie oleksid terved ja te saaksite kõikide algusaastate jooksul suurepärane ema olla. Mina olen esimene tunnistama, et sõin liiga palju Ben & Jerry’si vaniljejäätist ja regulaarselt parima sõbranna Katie tehtud šokolaaditükkidega küpsiseid. Kuid üldiselt oli mul paar kuldset reeglit, mida püüdsin võimalusel alati järgida. Ma ei olnud kummagi raseduse ajal piitsavarrena kõhn nagu Donna Air, aga teadsin, et toimin nii, nagu on minu lapsele ja mulle parim vähemalt suurema osa ajast!

Ema teab

„Esimese raseduse ajal läksin söömisega täiesti segi. Ma olin alati mingit pöörast dieeti pidanud ja tundsin nüüd, et rasedus on hea ettekääne, miks kõiki neid „keelatud toite“ nautida. Ma ärkasin hommikul üles ja sõin neli sarvesaia, lõunaks võtsin suure sändvitši ja kaks šokolaaditahvlit ning peaaegu igal õhtul mingit kiirtoitu. Kaal kogunes. Kui Alice sündis, olin juurde võtnud 25 kilo ja ma olin tõeliselt õnnetu. Lisakilod mõjutasid mu meeleolu ja ma hakkasin masendusse langema. Mul kulus üle kahe aasta, et raseduseelset kaalu ja rahulolu tagasi saada. Nüüd olen uuesti rase ja seekord teen kõike hoopis teisiti. Ma olen hakanud tervislikult sööma ning tarbin täisteraviljatooteid, läätsi, valke, rasvast kala ja hulgaliselt värsket kraami. Ma ei ole kunagi näljane ja kaalutõus on ühtlane. Soovin vaid, et oleksin esimesel korral ka nii teadlik ja distsiplineeritud olnud.“

Lisa Lewis, müüja ja Alice’i (2 a) ema

Nälg imetamise ajal

Emade seas valitseb justkui üksmeel jätta imetamise ajal tekkiv nälg oma lapsevanemaks olemise juttudest välja. Kui olete rase, räägivad kõik teised emad teile pidevalt, mida tuleb süüa, mida ei tohi süüa, mida teie spetsiifilised soovid tähendavad ja kuidas täpselt teha kolme šokolaadiga jäätist, mida alla kugistada, kui te kell kolm öösel tühja kõhuga üles tõusete. Aga nad unustavad rääkida sellest, kui uskumatult näljane te olete rinnaga toites. Rasedusaegne nälg on nagu väike näpistus võrreldes selle märatseva eelajaloolisele dinosaurusele kuuluva korinaga teie kõhus, kui last rinnaga toidate.

Kõigepealt tabab see teid, kui olete haiglas, kohe pärast sünnitamist. Igal targal tulevasel emal on meeles kaasa võtta eraldi kott suupistete jaoks. Kui teil on õnne sünnitada mõnes heas erahaiglas, siis tuuakse muidugi nõudmise peale iga kell kaaviar ja Belgia šokolaad kohale, aga ülejäänute jaoks jätab haiglatoit paljuski soovida. Isegi kui põhitoidul pole viga (aga uskuge mind, pärast ühte neist vesistest Yorkshire’i pudingitest olin ma valmis isiklikult Jamie Oliverile helistama ja anuma, et ta riiklike haiglate toiduga võitlusesse asuks), tunnete tõenäoliselt söögikordade vahel nälga. Väga raske on keskööl õelt oma voodi kõrval Jaffa küpsist paluda, kui peret ja sõpru pole kohal, et kohalikku nurgapoodi lipata. Pärast vahejuhtumit Yorkshire’i pudingiga kindlustasin, et mul oleks olemas tubli tagavara toitu ja vahepalasid, mida armastan ja mis mulle palju energiavaru annavad. Parapähklid, tavalised pähklid, kübekese soolaga plaksumais, küpsed virsikud, rosinad ja kaerahelbeküpsised osutusid heaks kraamiks, mida voodist haarata. Minu meheõde Jo saatis oma kuuleka ema isegi Marks & Spencerisse värske salati, suitsulõhega saia ja värske vaarikavahu järele (ja seda enne, kui ta esitas tulikuuma koduse kanasupi tellimuse).

Kui ma koju jõudsin ja rinnaga toitmine sagedasemaks muutus (kümneminutilistest toidukordadest said pooletunnised ja mõnikord tundus mulle, et laps sööb rohkem, kui magab), suurenes nälg sada korda. Kui te eriti palju öösel ei maga, põletate rohkesti kaloreid lihtsalt üleval olemisega. Kui sellele lisada tõsiasi, et põletate iga kord rinnaga toites ära kuni 300 kalorit, siis saate ühe tõeliselt näljase emme! Mingil põhjusel tundsin seda selgemalt keset ööd. Täpselt nagu raseduse ajal, kui olin mõned suupisted kella viiese kõhukorina puhuks voodi kõrvale pistnud, kehtis see ka rinnaga toitmise ajal. Minu sõbranna Catherine tuli ühel õhtul lausa selle jaoks kohale, et mulle öise nälja leevendamiseks küpsiseid tuua. Viimane asi, mida tahad rinnaga toitmise ajal teha, on kõmpida allkorrusele külmkapi juurde, kui pead juba paari tunni pärast uuesti üles ärkama. Ma ei unusta iialgi, kuidas mu armas ja kuulekas mees pärast pelgalt kolmetunnist und üles tõusis, et mulle saiamäärdega röstsaia valmistada ja see ruudukesteks lõigata (jumal õnnistagu teda!). Ma kahtlen, et oleksin ilma selleta järgmiseks toidukorraks suuteline olnud.

Ma õppisin väga kiiresti, et mida näljasemaks muutus laps, seda näljasemaks läksin mina. Sellise piimakoguse tootmine on raske töö! Teisel korral, kui peate veel ühe põngerja järel jooksma, vajate võimalikult palju energiat. Iroonia seisneb selles, et vajate jõu saamiseks ja rammusa rinnapiima tootmiseks tõepoolest kõige toitvamat kodust toitu, aga just siis on teil selle valmistamiseks kõige vähem aega maailmas. Proovige valmistada toitvat riisiga pajarooga ja värskest puuviljast kompotti, imetades samal ajal näljast beebit ja lugedes pooleteiseaastasele raamatut ette. Pähe kargavad sellised sõnad nagu võimatu ja nalja teed!

Siinkohal tulevadki mängu hea planeerimine ning abivalmis sõbrad ja pereliikmed. Parim nõuanne, mida ma oma rasedusaegse joogaõpetaja Lolly Stirki käes sain, oli võtta enne sünnitamist pisut aega, et valmistada toitusid, mida saab sügavkülmutada. Ma ei suuda öeldagi, kui tänulik ma selle tarkusetera üle olin. Viimased päevad on aeg, mil tunned nagunii, et istud kodus vangis ja oled laisk, nii et pole paremat viisi oma pesapunumisinstinkti ära kasutada, kui eesseisvateks nädalateks süüa valmistada. Isegi see, kui teete pisut rohkem õhtusööki, võib kasuks tulla. Pange see portsjonite kaupa sügavkülma ning see säästab hiljem teie aega ja energiat. Enne sündi on hea ka meelepäraseid kuivi suupisteid varuda. Ärge käituge nii, nagu oleks sõda tulemas, ostes riiulilt ära kõik konservoad, vaid soetage lihtsalt pisut rohkem kui tavaliselt, eriti selliseid asju nagu pähklid ja seemned. Viimane asi, mida tahate teha, on ronida poodi teisel emaksolemise päeval, kui tunnete end zombina.

Mina võtsin Lolly nõuannet kuulda ja mõistsin, et sama oluline on heasoovlikke inimesi, lähedasi sugulasi ja sõpru endale appi värvata. Sageli helistavad inimesed enne külla tulemist ja küsivad: „Kas ma toon midagi kaasa?“ Selle asemel et viisakalt „ei, aitäh“ öelda (sundides neid potilille ja paari roosa heeliumiga täidetud õhupalliga tulema), küsige, kas nad saaksid teile midagi lihtsat süüa tuua. Loomulikult pole vaja seda paluda igaühelt, kes teile õnne soovimiseks helistab, aga head sõbrad ja sugulased vaaritavad rõõmuga Bologna kastmega spagetid valmis või haaravad teie lemmikpiruka tee pealt kaasa. Pärast mu esimest sünnitust tuli üks vana kolleeg mulle oma pojaga külla. Sallyl oli aasta varem keisrilõige olnud ja ta mäletas, kuidas isegi kõige lihtsamad tööd näisid nende paari esimese nädala ajal tohutu proovikivina. Ta tuli lilledega (mis olid juba vaasi pandud, säästes mind ühest tööst), koduste kaeraküpsiste, terve hunniku värskete orgaaniliste puuviljadega ja minu lemmik Ameerika müsliga, mida on raske poest leida. (Tõsiasi, et tema põnn oli õuntest juba suured ampsud hauganud, polnud oluline – tähtis oli see hoolitsev žest!) Lilled ja kingitused on toredad, aga paar kodust einet võetakse tõenäoliselt sama soojalt vastu.

Imetamise ajal tekkiva nälja puhul on jama selles, et see pole niisama lihtne. Sul on kõht tühi, sa sööd, seega on kõik hästi ja tore?! Loomulikult mitte, millal on emaks olemine nii lihtne? Mina õppisin seda omal nahal tundma. Kui ma haiglas öösel nälga tundsin, sõin rõõmsalt ära kotitäie kuivatatud aprikoose, suure kobara seemneteta viinamarju ja neli banaani. Tulemuseks oli tõsiste gaaside ja kõhuvaluga laps ning kisa, mis tekitas kogu sünnitusmajal soovi mind välja visata. Mõned emad tohivad enam-vähem kõike süüa, ilma et see midagi mõjutaks. Kardan, et mina (ja 95 protsenti minu sõbrannadest) nende hulka ei kuulu. Ühtegi ranget reeglit ei ole olemas, nii et kõige parem on värsket toitu korraga mitte sisse ahmida, vaid toimida nii, et kõrvaldad ebasobiva. Mina pidasin toidupäevikut ja vaatasin pärast seda, kui lapsel oli halb öö, mida olin söönud, et näha, mis võis selles süüdi olla. Kui see aprikooside ja viinamarjade õgimine alguses välja arvata, sõin enam-vähem vabalt kõike, aga mõõdukalt. Kui arvasin, et toit on liiga happeline (näiteks apelsinid, viinamarjad, kirsid ja vein) või liiga vürtsikas (näiteks teravad karriroad ja kastmed), sõin seda vähe ja vaatasin, kuidas laps reageerib. Paljud emad ütlesid mulle, et Tai toit on keelatud, aga mina nautisin vähemalt kord nädalas rõõmuga korralikku Tai mereannivokki, ilma et midagi halba oleks juhtunud. Kuid viinamarjad, mis mõnedele emadele hästi peale läksid, mõjusid minu laste piima sisse imendudes nende seedimisele halvasti. Kasutage lihtsalt kainet mõtlemist ja kui teate, milline toit kaebusi põhjustab, jätke see oma söögisedelist välja, kuni olete imetamise lõpetanud.

Kui te olete lapsega parema rütmi saavutanud, taandub ka see kõikehaarav nälg, aga mina leidsin, et vajan kuni imetamise lõpetamiseni ikkagi pisut lisakaloreid. Suurepärane on see, et kogu see rinnaga toitmine aitab hulgaliselt raseduse ajal kogunenud lisakilosid kaotada. Ärge laske end petta kuulsatel emadel, kes väidavad, et pelgalt imetamine aitas neil vaid mõni päev pärast sünnitamist taas number 32 teksapükstesse mahtuda, aga kui seda parajalt pikka aega teha, aitab imetamine kaalulangetamisele tõesti palju kaasa. Kuigi paljud naised (mina kaasa arvatud) avastavad, et ülakehal säilivad mõned lisakilod kuni viimase rinnaga toitmise korrani, peaksid need üsna kiirelt kaduma, kui olete imetamise täielikult lõpetanud. Noh, kui te just ei asenda imetamisega kaotatud lisakaloreid moosisaiakeste ja sortsukese vahukoorega iga magustoidu juures.

Ema teab

„Kui ma kaksikuid rinnaga toitsin, avastasin, et olen 24 tundi päevas näljane. Ma ei suutnud enam kolme söögikorda ära oodata ja pidin lihtsalt kuus kord päevas sööma, et emaks olemisega hakkama saada. Toona oli külm talv ja ma palusin oma emal teha laar selget kanasuppi (hilishommikuks) ja kuuma paksu köögiviljasuppi (pärastlõunaks). Need olid elupäästjad. Avastasin, et ka korralik valgurikas lõunasöök on suurepärane viis nälja eemalepeletamiseks ja paksukstegevatest vahepaladest eemalehoidmiseks. Kindel lemmik oli lõhe või kana lihtsa pruuni riisi salatiga. Selleks ajaks kui mu kaksikud olid rinnast võõrutatud, olin kaotanud kõik rasedusega kogunenud kilod ja pisut rohkemgi. Kiired, väikesed, toitvad road kogu päeva vältel on ainuke õige valik!“

Lydia Barker, portreefotograaf ning Casperi ja Lilaci (mõlemad aastased) ema

SOS-toiduabi

Las ma küsin teilt üht asja: kui sageli olete olnud kusagil teel viibides näljast nõrkemas, kilomeetrite kaugusel tervisepoest või puuviljade müüjast, ning sirutanud sellepärast käe kartulikrõpsude või Marsi tahvli järele? Minu hinnangul peaks seda juhtuma palju sagedamini, kui meile meeldib tunnistada. Mäletan, et alles eelmisel nädalal käisin lastega ühepäevasel väljasõidul lasteloomaaeda. Olime lahkunud koidikul (noh, me oleme nagunii kõik 6.49 ärkvel) ja enne veel, kui olime kiirteele jõudnud, olid lapsed ära söönud kõik väikestes karpides olevad rosinad, kaerahelbeküpsised ja viinamarjapoolikud, mille olin hädaolukorraks mähkmekotti pistnud (ja pean lisama, et seal olid nii minu kui ka nende suupisted). Selleks ajaks kui olime hobustekoplisse jõudnud, hakkas tunduma, et hommikusöögist on väga kaua aega möödas (kui teid huvitab, siis see oli toimunud kell 7.04). Õnneks kilkasid lapsed nii kõvasti põnevusest, et nad saavad tõelist hobust silitada, et keegi ei kuulnud minu türannosauruse möiret meenutavat kõhukorinat. Ringi vaadates taipasin, et selle nälja leevendamiseks oli mul kolm valikut: hobuste graanulid, jäätis või suur Kit Kati šokolaad müügiautomaadist. Tervislik viis energiat taastada? Vaevalt küll.

See anekdoot meenutab mulle vähemalt sadat sarnast olukorda viimase aasta jooksul. Esiteks olete aasta 365 päevast iga päev hiljemalt kell kaheksa ärkvel ja tegutsemas. Ei mingit energia säästmist – niisama lamamist, lõunani magamist, siestasid ega laisku nädalavahetusi voodis. Teiseks olete pidevalt energiat põletades ringi jooksmas (tavaliselt laste, nende jalgpallivarustuse, koolikottide ja oma portfelliga). Kolmandaks teete suurema osa päevast tõenäoliselt oma pesakonnale süüa ja toidate neid, seega on ütlematagi selge, et teie enda toiduvajadus võib tähelepanuta jääda, kui laote kolmandat korda lauale määrdega röstsaiad, kalapulgad, juustu, puuviljasmuutid ja kanaga pajaroa, tundes end 24tunnises vahetuses oleva söögitädina!

Üsna sageli jõuab teil eri rolle ja kohustusi täites energia otsakorrale, tihti nii, et te seda ei märkagi. Kui te selleks valmis ei ole, on ainuke lahendus kiire jäätis või süütunnet tekitav kahe suure Kit Kati šokolaadi söömine (millele kulistate pudeli kokakoolat peale). See annab teile suhkru mõjul võltsi energiasööstu (millele järgneb paratamatult kiire langus) ning hoiab tugevalt paigal ka neid lisakilosid, mis pole esimese lapse sünnist saadik teie reitelt lahkunud. Ainuke hea asi suhkrut täis hilishommikuse maiuse juures on see, et nende 36 sekundi jooksul, mis selle mälumiseks kulub, maitseb see taevalikult. Halb on see, et sellele energiatõusule järgneb kolm tundi tunnet, nagu teie pead puuritaks suruõhupuuriga, paar tundi ebamäärast rahulolematust ja endiselt näljast tunnet ning kolm nädalat soovimist, et teksapüksid paremini jalga mahuksid. (See lisavolt ei tulnud lihtsalt Eviani joomisest, eks ole?)

Olgem ausad, me vajame võimalikult palju energiat, et teha ära suurepärase ema tavapärane päevatöö: katkendlikud ööd, kokkusaamised tähtsate klientidega, lõputud käigud kooli, laste teepeod, konverentskõned ja kolmas katse õpetada laps potil käima. Kui mul pole selle kõige jaoks piisavalt energiat, siis avastan, et muutun kärsituks, väsinuks, tigedaks ja sirutan käe ebatervisliku rämpstoidu järele, mis teeb mulle palju rohkem kahju kui kasu. (Näiteks ühel päeval olin üleval kell 5.45, sest lapsel tulid hambad. Valmistusin lõunaseks kohtumiseks ühe ajakirja toimetajaga, sellele järgnes õhtul koolietendus ning ma olin nii kurnatud, et suutsin vaevu lauset moodustada ja pidin tütre esimesel „Hansukese ja Gretekese“ etendusel päikeseprille kandma, et varjata tumedaid ringe silmade all.) Lastega ei saa kunagi kohustusi kõrvale heita, seega ainuke viis energiat alal hoida on hästi süüa.

Ma ei taha režiimidest, rituaalidest ja planeerimisest heietama hakata, aga kui te natukenegi oma lähenemist söömisele korrastate, siis tuleb see heale enesetundele ja vormis püsimisele kasuks. Minul, suurel Kit Kati kummardajal, on see aidanud küll energiataset kõrgel ja kaalu all(pool) hoida. Kui ma hommikul üles tõusen ja lihtsalt vooluga kaasa lähen, kisuvad asjad alati viltu. Enne kui sellest arugi saan, olen hommikusöögi vahele jätnud, sest mu noorem laps on keset munapudru valmistamist jonnima hakanud. Ma igatsen siis lastevanemate koosolekul lõunasööki (ja kell on alles 9.45) ning taban end teeajal laste tillukesi pirukaid nokkimast (olgu, nende herneid, maisi, ketšupit ja jäätisega õunakooki ka). Pärast kõike seda olen selleks ajaks, kui lapsed on voodis, toitu täis topitud ja loid, kuigi tegelikult vääriksin kena õhtusööki ja täiskasvanutevahelist vestlust (või vähemalt „Seksi ja linna“ kordust).

Hommikusöök on selle kõige juures üks tähtsamaid asju. Kui korralikult hommikust sööte, on vere suhkrutase ühtlane ning see takistab energialangust (ja küpsisepurki sukeldumist). Mina olen sõltuvuses oma rituaalist lastega hommikust süüa. Mul on õnnestunud sisse seada traditsioon, et esimese asjana hommikul istume kõik köögilaua taha ning sööme (ja uskuge mind, mõnikord tähendab see seda, et toidu valmistamiseks ja kannu tulele panemiseks peab 15 minutit varem üles tõusma). Ärge saage minust valesti aru, me ei ole õnnelik stereotüüpiline 1950. aastate perekond, mees ülikonnas, mina lillelise põllega, vaid tavaliselt istun lihtsalt oma kahe põnniga vähemalt kümme minutit, et midagi jõuduandvat alla kugistada ja pisut koos aega veeta, enne kui päevaga alustame. Minu hea sõbranna Jenny nõuab samamoodi, et perekond peab päeva alustama koos, ja ta suudab – jumal teab kuidas – enamikul hommikutel keedumunaga täisteravõileibu valmistada. (Kui see ebaõnnestub, mugib tema põngerjas võileiva seest muna teel vanaema juurde.)

Aina rohkem emasid, keda tunnen, püüavad perekondlike hommikueinete ajal vältida suhkrut täis helbeid (Choco Pops, Sugar Puffs, Honey Cheerios – teate neid küll), sest neile on tehtud piisavalt halba reklaami, et mõista: kui arvestada kogu suhkrut ja rafineeritud süsivesikuid, mida need sisaldavad, võib sama hästi perele anda topeltšokolaadiga muffini, millele järgneb kotitäis maiustusi!

Sellised asjad naguWeetabixi täisteraviljahelbed, tavalised nisuhelbed või puder on suurepärased, sest need imenduvad vereringesse aeglaselt ja tagavad nii kauemaks ühtlase energiataseme. Mulle meeldib väga alustada päeva kuuma joogiga, nii et ma joon kõrvale rohelist teed, mis sisaldab vähe kofeiini (lisaks räägitakse, et see aitab kaloreid põletada, juhhei!). Ma pole üldiselt kofeiinivastane, aga olen avastanud, et kui alustan päeva kofeiinijoogiga, on raske seda kunstlikku energiat kogu päeva jooksul säilitada ja see viib sageli umbes kella 10 paiku hommikul energialanguseni.

Hommikusöögi valmistamine õhtul teeb koolimineku-sagina palju lihtsamaks ja nii ei pea paanitsema sellepärast, et laps õigel ajal uksest välja saaks. Alati tuleb kasuks teadmine, et mul pruugib vaid külmutuskapiuks avada, toppida kolme kausikesse (nelja, kui abikaasa pole enne piimamehe tulekut juba lahkunud) pisut puuviljasalatit, mida valmistan kaks korda nädalas, ning sellele müslit või putru lisada. Kiirtoit koos kasulike ainetega.

Kui päev on täis hoo sisse saanud, püüan alati selle kella 11 kõhukorina puhuks midagi näksimiseks kaasas kanda. Paljud teist peavad ehk lõunani vastu, aga arvestades kogu seda pöörast ringijooksmist, mida tegema peame, on hea olla ette valmistunud selleks puhuks, kui tundub, et lõunapaus ei saabu iial. Võite selle panna minu rasedusajast jäänud kiiksu või nende dieetide ülekülluse arvele, mis väidavad, et „iga kolme tunni tagant süües on võimalik saledaks jääda“, aga mina suudan paremini tegutseda, kui hilishommikul midagi tervislikku näksin. Sama kehtib pärastlõunate kohta: leian, et kui lastega koos nende õhtusöögi ajal midagi kergelt haugata – süüa näiteks kausitäis puuvilju, jogurtit peotäie hommikumüsliga või kerget selget suppi –, siis suudan hoiduda lauakoristamise ajal nende taldrikuid puhtaks lakkumast ning allesjäänud minišokolaade või pooleldi söödud küpsiseid nahka pistmast. Minu meheõde Jo nimetab oma vahepalasid minieineteks ja tema sööb kella nelja paiku pärastlõunal miniversiooni lõunasöögist, et õhtusöögini näljatunnet eemal hoida. Isegi kui lapsed sinuga koos hiljem ka söövad, tasub väsinud hinge turgutamiseks üheskoos pärastlõunaseks vahepalaks ikka maha istuda. Minu sõbranna Amy kinnitab, et kaerahelbeküpsised hummusega aitavad temal ja lastel kella kaheksase õhtusöögini vastu pidada.

Ja kui ma räägin suupistetest, siis ei pea ma silmas asju, mis algavad sõnadega kreemi- ja moosi- ja lõpevad sõnaga -saiake. Olen raamatu lõpus retseptide juurde kirja pannud terve hulga kiireid, lihtsaid ja häid vahepalasid, mis annavad jaksu ning loodetavasti takistavad teid küpsiste järele sukeldumast. Neid saab hõlpsasti ka käekotti panna ja oma põnniga jagada. Te ehk ei usu mind, aga mu kolmeaastane valis ükspäev küpsise asemel kotikese kuivatatud aprikoose ja rosinaid. (Olgu, ta oli tõesti hommikul ka väikese muffini ära söönud.)

Kui lähenete nii lõuna- kui ka õhtusöögile samasuguse järjekindlusega, suudate iga päev energiataset ühtlasena hoida ja näete, kuidas osa kilodest kaob. Uskuge mind, kui püüate kaalu langetamiseks toidukordi vahele jätta, annab see vaid vastulöögi. Me naerame alati sõbranna Jenniega (kelle ainevahetus on kiirem kui valguskiirus) selle üle, kui väsinuks ja närviliseks me muutume, kui toidukorrad vahele jätame. Me oleme peaaegu kindlad, et ainevahetus tegelikult aeglustub energia säästmiseks. Alles eelmisel nädalal ei söönud ta õhtust, sest oli kaua tööl, ja järgmisel hommikul, kui tema tütar enne koitu ärkas, tundis ta end enda sõnul nagu vana vaip, mida on valesti klopitud ja tolmuimejaga puhastatud. Kuna ta oli liiga väsinud, et üles tõusta ja enne tööleminemist hommikust süüa, pidi ta nahka pistma hiigelsuure mandlitega sarvesaia ja lürpima rasvasest piimast valmistatud kuuma kakaod (ja veel ekstra suurt, vahukoorega). Me kõik oleme seda kogenud: loodad, et kiire süsivesikute laks ergutab, aga selle asemel tekitavad liigne suhkur ja süsivesikud vaid väsimust. Kui sellele lisada kell 9.30 hommikul kukkuv töö tähtaeg, on päev tõesti valesti alanud.

Lisaks tervislikele kindlatele söögikordadele võtan ma sageli Floradixi (multivitamiin ravimtaimedest ja looduslikest toodetest, mis on täis rauda). Te ei kujuta ette, kui sageli põhjustab madalat energiataset rauapuudus. (Minu hea sõbranna Gayle nimetab Floradixi lausa nõiajoogiks – ta on nii kindel selles, et sellel on maagilised energiat andvad omadused.)

Nagu te minu kolmest korralikust söögikorrast päevas ja vahepaladest järeldada võite, ei poolda ma toidust keeldumist. Ma ei toeta kindlasti imedieete. (Mõte kaalujälgijatest tekitab minus ähmi ja pelgalt mõte Atkinsi dieedist ning halvast hingeõhust ja munavalgeomlettidest, mis sellega kaasas käivad, paneb mind higistama.) Jällegi, minu meelest on oluline tasakaal. Loomulikult tuleb meil ette vabu päevi, mil joome ära pudeli jahutatud valget veini, sööme suure lõigu banaani-iirise pirukat ja ühe Thornton’si trühvli, millele järgneb hõrgutav aurutatud lõhe ja spargel. Aga ma tean, et kui hakkan neid mõnusaid asju normaalseks päeva osaks pidama, ei kõigu mitte ainult minu energiatase, vaid mind võib ees oodata libe tee tagasi rasedusaegsete number 42 nöörkinnitusega pükste juurde!

Lõppkokkuvõttes olen äärmiselt huvitatud sellest, et suhtuksin oma kehasse ja toitumisse austusega, säilitamaks elurõõmu ja figuuri, millega võin põhimõtteliselt elada. Ja seda pole üldse raske teha, kui meeles pidada mõnda lihtsat toitumisreeglit.

• Sõbralikud süsivesikud ja suhkrud. Mida iganes 1990. aastate Atkinsi dieet meisse ka ei sisendanud, kõik süsivesikud ei ole halvad. Vältige rafineeritud süsivesikuid ja suhkruid (välja arvatud puuviljasuhkruid), mis tekitavad võltsi energiatõusu ja põhjustavad pidevat näljatunnet. (Näiteks minu sõbranna Luella oli ääretult rõõmus, kui avastas, et tema pideva nälja põhjuseks ei olegi paeluss, vaid nõrkus sarvesaiade vastu!) Lihtne on valgest jahust pätsi asemel täisteraviljaleib või soodaleib valida ja tavalise kartuli asemel bataadi juurde jääda. Läätsed, oad ja juurviljad on alati soovitatavad.

• Sõbralikud rasvad. Ma ei tea, kas asi on ainult minus, aga minu jaoks on kogu see jutt küllastumata-headest-halbadesttransrasvadest väga segadusttekitav. Põhimõtteliselt peab minu meelest lihtsalt meeles pidama, et töödeldud rasvu (margariin) ja küllastumata rasvu tuleks vältida. Võtke suund oliiviõlide ja kalaõlide poole (milles on väga palju ajutööle kasulikke oomega-3-rasvhappeid ning mida leidub lõhes ja makrellis). Või sobib ka, kuid vältige liigset rasvase punase liha söömist (peekon, pihvid ja vorstikesed). Peaks ütlematagi selge olema, et magustoitu ja koorejäätist peaks samuti mõõdukalt sööma!

• Supertoidud. Seda sõna ma armastan. Niinimetatud supertoitudel on vananemisvastased ja haigusi peletavad omadused. (Minu ämm oli selles nii kindel, et viskas oma kalli näokreemi prügikasti ja investeeris raha hoopis orgaanilistesse supertoitudesse.) Avokaado, mustikad, brokoli, porgandid, elusjogurt, küüslauk, kaerahelbed, sibulad, kanepiõli, sardiinid, kuivatatud ploomid, spinat, pähklid ja seemned on kõik supertoidud, mida püüan iga päev oma pere söögi hulka pista. (Keegi ei lahku lauast enne, kui brokoli on taldrikult söödud, ja see kehtib ka minu kohta.)

• Töödeldud hädaabitoit. Valmistoit, mida saab mikrolaineahju pista, võib olla oluline osa töötava ema nädala toidukavast, aga võtke seda kui erandit, mitte reeglit. Need sisaldavad palju suhkruid, soola, maitsetugevdajaid ja kemikaale. Ma ei taha öelda, et kogu toit peaks otse põllult tulema, aga toitumisteadliku ema jaoks on kuldne reegel kasutada võimalikult vähe töödeldud toitu.

• Vesi, vesi, vesi! 99 protsenti modellidest ja kuulsustest, keda ma olen intervjueerinud, on vandunud, et vesi on nende suurepärase figuuri ja särava naha puhul põhiline tegur. Kogu selle positiivse reklaami pärast tundsin peaaegu kohustust ise ka poolteist liitrit päevas ära juua. Kuigi mul tekib mõnikord harva ka hiigelvistrikke, olen kindel, et võin üldiselt oma klaari naha ja suure energiahulga eest just vett tänada.

Me kõik vajame toitu, mis kosutab vaimu, keha ja hinge. Õige toitumine peaks andma meile energiat ja enesekindlust, et magamata öödega toime tulla, keset kolmandat maailmasõda laste vahel rahu sõlmida ja täiskasvanuliku vestluse jaoks selget pead säilitada, kui pika päeva lõpus viimaks oma elukaaslase või sõpradega suhelda saame. Kui süüa ebaregulaarselt ja seda, mida iganes kohalikus nurgapoes, metrookioskis või kiriku mängutoas saadaval on, tekivad probleemid väsimuse, lisakilode ja enesehinnanguga. Te ei ole neurootik, kui hoiate nendest viiest toitumise kuldreeglist kinni, et söögikordades korda luua ja pisut menüüd planeerida. Kui teil on tänu sellele energiat, kaal püsib paigal ja mõistus peas, siis on see ju pigem mõistlik tegu!

Ema teab

„Tundsin oma kolme alla viieaastase lapsega pidevalt, et olen omadega täitsa läbi. Olin sageli öösiti üleval ja vanim laps alustas igat päeva raudse veendumusega kell 5.30.

Ma olin laste äratamise ning lasteaeda ja kooli saatmisega niivõrd hõivatud, et esimene hommikueine võimalus oli kohv hilishommikul. Sain varsti aru, et kofeiin täitis augu, aga muutis mu ülejäänud päevaks pahuraks. See ei pruugi olla parim lahendus, aga mina pakkisin kaasavõtmiseks kokku väikese hommikueine, mis koosnes banaanist, peotäie kuivatatud puuviljadega müslist ja pudelitäiest värskest apelsinimahlast. Nüüd söön seda laste kooliviimiste vahel ja olen kella kümnesest kofeiinilaksust loobunud. See ei ole täiuslik lahendus, aga praegu tunnen end 100 protsenti paremini ning lapsed jõuavad endiselt õigeks ajaks kooli ja lasteaeda.“

Jo Slater, Samsoni (5 a), Layla (3 a) ja Talia (1 a) kodune ema

Pidude toiduahvatlused

Nagu paljude raseduse ja lastekasvatamisega seotud asjade puhul, tundub, et ka toit on saadetud selleks, et meid ja meie tahtejõudu proovile panna. Kui mu teine laps oli seitsmekuune, lõin rinna uhkelt kummi (kujutage ette punarinda meenutavat emmet). Mul oli õnnestunud (või nii ma vähemalt arvasin) teise raseduse ja imetamise pisarad, iiveldushood, rõõm ja söömisprobleemid üle elada ning mulle mahtusid taas jalga ühed mu lemmikteksad. Kui paar venitusarmi, pisut võdisev kõht ja kahtlemata endisest rohkem rippuvad rinnad välja arvata, võisin ikkagi olla suurepärane ema (ja järgmise aasta poppiidol, kui mul peaks selleks kutsumus tekkima) ning ma olin tohutult uhke. Olin raseduse ajal tervisliku toitumise ja trennitegemise nipid ära õppinud, imetasin poega seitse kuud ning väljusin sellest kõigest ikkagi suhteliselt ägeda tipsina. Jah, ma tean: oleksin pidanud tagasihoidlikum olema. Ärge laske end petta, kaasemad – niipea, kui me sihi silmist laseme, saadetakse meie proovile panemiseks veel üks takistus. Sünnipäevapeod.

Te ei usu seda, aga kui esimesed peod saabuvad – tänu beebimassaažitundidele, perekoolidele ja ristimistele –, mõistate, mida mõttetu söömine tegelikult tähendab. Te võite ju öelda, et see on väike pidudega kaasnev toiduahvatlus või et nendele minikeeksikestele on ju otsekui teie nimi peale kirjutatud või kreemikoogid – oh, ma võtan ainult ühe. Mida iganes, lõpptulemus on seesama: suhkru üleküllus ja kalorid. Just siis, kui arvasite, et kaal on paigale jäänud ja teil õnnestus viis lisasentimeetrit reitelt kaotada, ei saa te veel ümbergi pöörata, kui seisate juba silmitsi kõige maitsvamate, isuäratavamate, ahvatlevamate ja magusamate söökidega, mida olete iial näinud. Kui te pole just tervisetoidu hull (kes lapse esimesel sünnipäeval kindlasti oavõrseid, kaunvilju ja nisuidumahla serveerib), siis lubate endale kindlasti sünnipäevadel midagi mõnusat. Loomulikult jääb vahel harva ette ka mõni mitte eriti kutsuv kauss kirsstomatitega, aga sageli näevad need välja nii, nagu oleksid läbi käinud kõik peod teie naabruskonnas viimase kuue nädala jooksul ja jäänud ainukese asjana järele pärast külaliste lahkumist. Lastepeod koosnevad tavaliselt igasugustest glasuuriga koogikestest, väikestest muffinitest, tiku otsa pistetud vorstikestest, juustupallidest ja kõige magusamast vahukoorega sünnipäevatordist, mida olete iial maitsnud.

Nüüd, kui mul on kaks suhtlevat mudilast, kes käivad lasteaias (millega kaasneb kirjutamata seadus, et iga laps, kes sünnipäevapeo korraldab, peab kutsuma kogu rühma), saabub peokutseid metsikult. Ei möödu nädalatki, ilma et toimuks Lily printsessiteemaline pralle, Theo pidu mängutoas või koosviibimine kaksikute Marni ja Sienna esimese sünnipäeva puhul. Nädalavahetused ei koosne enam vaiksetest pühapäevastest lõunatest, nädalalõpu ajalehtedest ja ämma-äia juures teejoomistest, vaid kingituste pakkimisest, kolmeaastasega vaidlemisest teemal, kui peen kleit selga panna, ja peotoidu sisseahmimisest (seda lisaks pühapäevalõunasele praele). Kui te ettevaatlik pole, algavad esmaspäeva hommikud sellega, et teil on poolteist kilo juures ja te kahetsete sügavalt kõiki neid roosasid keeksikesi, mida Samsoni Peeter Paani peol ära õgisite.

Sellega on vist pisut nagu jõulupühaga. Te alustate pühadeaega tohutu tahtejõuga. Vannute, et see aasta on teistsugune ja te piirdute kalkuni rinnalihaga (ei mingit kastet), hunniku köögiviljade ning ainult ühe ahjukartuliga. Loete hulganisti artikleid teemal „Kuidas uusaastapidustusteks sale püsida“ ning haute plaane, kuidas minna otsejoones porgandikangikeste ja rasvavabade dipikastmete juurde, möödudes tortillakrõpsudest ja meega röstitud India pähklitest. Aga sel hetkel, kui te lõuna ajal esimese vahuveinikokteili ära joote, lendavad kõik need lubadused aknast välja ning te tabate end kolmandat lihapirukat õgimas ja rammusale kreemimagustoidule lisa küsimas (karbitäiest kommidest ei hakka ma isegi rääkima).

Sama kehtib lastepidude kohta. Te sisendate endasse tahtejõudu, korrutades mantrana: „Ma väldin kommikaussi, ma väldin kommikaussi…“ Te saabute ja lähete otsejoones teiste emade juurde, kes seisavad uhketest piraadikujulistest glasuuriga küpsistest ja kapten Konkskäe krõpsudest kenasti eemal. Aga aja möödudes märkate, et pistate aeglaselt ja kindlalt kätt maiusekaussi, näkitsete vorstikesi ja sööte varastatud aarde kujulise moosikoogikese ülejääke. Te peatute ja mõtlete tagasi saabumise hetkele. Kuidas suutsid tund ja 13 minutit ning tuhat kalorit nii kiiresti mööda hiilida?

Seda on lihtne mõista, miks me laste pidudel õgarditeks muutume. Enne lapsi olite harva olukorras, mil olite väsinud, vajasite pärastlõunast energialaksu ning teid ümbritsesid maiused, mis on otsekui Willy Wonka šokolaaditehasest pärit. Pühapäeva pärastlõunastel grillimispidudel pakutakse tihti kanašašlõkki või kapsasalatit ja seal pole tavaliselt igasuguseid ahvatlevaid suhkrurikkaid toite, näiteks pralineesse kastetud kaerakooki. Kui lisada see tõsiasjale, et olete ümbritsetud lastest, kes pistavad endale pisikesi vorstisaiu sisse (nad vist teavad, et kui pidu on läbi, peavad nad jälle orgaanilise veiselihaga pajatoitu ja köögivilju sööma hakkama!), siis on sellele lihtsalt liiga raske vastu panna.

Kui ma tüdinesin sellest, et andsin viiendale maiusele alla, ja olin vihane, et mu riided jäid lapse vanemaks saades üha kitsamaks (kas see ei peaks mitte vastupidi olema?), sain aru, et pean sööma enne pidu. Mul oli sageli liiga palju tegemist viimase Angelina Ballerina raamatu sissepakkimise, lastele lõunasöögiks toitvate lõhekotlettide sissesöötmise ja vanima lapse ujuma viimisega (seda kõike enne kell kolm toimuvat sünnipäevapidu), mistõttu mul jäi lõuna vahele, ma saabusin peole näljasena ja sukeldusin esimese juustupulga järele, mida nägin. Nüüd tõotan korraldada oma päeva nii, et jõuaksin kindlasti midagi enne pidu süüa. Kui ma istun kolmeks minutiks maha ning lürbin kuuma köögiviljasuppi ja söön kääru leiba (või näppan lastelt lõhekotleti ja hunniku herneid), ei olegi peotoit minu jaoks nii ahvatlev. Ma luban endale ikka väikese koogiampsu, aga ma ei ole nii näljane, et laoksin taldrikule terve kuhja suupisteid.

Kui see lahendus ei mõju, siis püüdke üheskoos hakkama saada. Küsige endalt ja teistelt emadelt järgmist: kui peotoit paneb meil pea valutama, mida teeb siis sõltuvust tekitavate ainete ja suhkru söömine igal teisel nädalavahetusel meie väikestele inglitele, keda tõmbab magusa poole nagu kärbseid meepoti juurde? Minu tütar sõi hiljuti ühel suvisel aiapeol nii palju väikseid jäätiseid, et hakkas peaaegu Itaalia aktsendiga „Figaro pulma“ laulma. Pange see kiirtoiduvastase liikumise ja „Jamie koolilõunate“ saate fenomeni arvele või nimetagem seda lihtsalt hüperaktiivsetest lastest tüdimuse sündroomiks, kuidas iganes te seda ka ei nimeta, kuid maitsvad, lõbusad ja tervislikud peotoidud näivad peaaegu sama kiiresti populaarsust võitvat nagu uusim Louis Vuittoni käekott.

Mina ja teised emad olime niivõrd vaimustuses plaanist kasutada tervislikke vahepalasid (nii vanemate kui ka laste jaoks), et nüüd kehtib meie pidudel 50:50 reegel. Kes iganes lastele peo korraldab, peab pakkuma 50 protsenti maiustusi ja 50 protsenti tervislikku toitu. Tahaksin öelda, et tegime sellega algust peamiselt soovist, et meie lapsed toituksid sama tervislikult kui Moses Paltrow ja Suri Cruise, aga me tegime seda sama palju ka emade pärast, et ennast vormis hoida ja lastele tervislikuma-poolset toitu pakkuda.

Eelmisel nädalal toimus minu tütre sõbra Tomi neljas sünnipäev (või peaksin ütlema tütre poiss-sõbra, mis on tema sõna, mitte minu). Muutunud oli peolaua juures see, et šokolaadimuffinite, glasuuriga küpsiste ja vahukommide seas olid laevukestekujulised arbuusilõigud, täisterajahust pitaleivaviilud sulatatud juustu ja ananassi dipikastmega ning kausid, mis olid kuhjani täis tuhksuhkruga üle raputatud värskeid marju. Uskuge või mitte (ütleb ta rahulolevalt) – mu lapsed sukeldusid kõigepealt just nende kallale („Emme, roosad laevukesed,“ hüüatas mu poeg arbuusi nähes) ja mina järgnesin neile kiirelt. Mina ja teised emad olime kõik nõus (kui me oma näomaalingutega lapsed enne uneaega kokku kogusime), et tundsime end palju paremini kui aasta varem, kui olime end piparkoogimehikestest ja kummikommidest oimetuks söönud. Kui lisada tõsiasi, et üleliigse suhkruta läksid lapsed ka õigel ajal voodisse, otsustasime, et tervislikud peod on nii emadele kui ka lastele kõige parem valik.

Ema teab

„Ma hakkasin laste pidusid vihkama selle tohutu ülesöömise pärast, mida need põhjustasid. Parim pidu, kus ma käisin, oli see, kus kõigile lastele anti kätte eraldi pakitud lõunasöök, mis sisaldas südamekujulisi võileibu, orgaanilist jogurtit, puuvilja ja paari tuhksuhkruga ülepuistatud küpsist. Vanematele pakuti pisut pähkleid, oliive, värskeid dipikastmeid ja klaasike veini – täiuslik! Lapsed olid õnnelikud ja ei oksendanud koduteel, peokorraldajad olid rõõmsad, sest neil oli vähem koristada, ja mina olin õnnelik, et sain glasuuri täis mao asemel klaasikese veini ja peotäie oliive. Geniaalne!“

Lyn Holland, filmiprodutsent ning Archie (7 a), Isabeli (5 a) ja Martha (3 a) ema

Toit ja enesehinnang

Nagu paljudel teistel eluhetkedel, ei olnud selle suure toidukoguse ärasöömise põhjuseks raseduse ja laste esimeste aastate jooksul üksnes kõikuv näljatunne. Kui elu oleks nii lihtne, elaksime ühiskonnas, mis on täis säravaid saledaid naisi. Kahjuks on olemas terve rodu emotsionaalseid tegureid, millepärast ei ole toit seotud pelgalt nälja ja energia saamisega. Ma olen peaaegu anoreksia all kannatanud (kaalunud 177 cm pikkuse juures 47,5 kilo, kui ülikoolis lõpueksamiteks õppisin) ja olen ära söönud terve šokolaadikoogi, sest poiss-sõber jättis mu maha. Nendele hetkedele lisaks olen söönud nälja, aga ka igavuse, lõbu, enda huvitavaks tegemise, kurbuse ja elevuse pärast.

Raseduse ja laste kasvatamise ajal kaasneb toiduga veel rohkem emotsioone, koormat ja vääritimõistmisi. Raseduse ajal muutub toit justkui proovikiviks ühelt poolt müüdi tõttu, et sööma peab kahe eest, ja teisalt iiveldustunde, himude ja soovi tõttu süüa oma sündimata lapse pärast hästi, eriti kui maadlete juba niigi nende tohutute hirmude ja emotsioonidega, mis teis emaks saamise suhtes tärkavad. Kui olete lapse kätte saanud, võivad teie söömisrežiimi ja näljatunde paigast loksutada imetamisest tingitud nälg, öine ülestõusmine, sünnitusjärgne masendus ja mõnikord ka raske toibumine pärast sünnitust. Lisaks ei tunne enamik naisi oma keha isegi ära, sest rasedusega tulnud lisakilod hoiavad neist kümne küünega kinni. Samal ajal kui mõned naised väidavad, et on energilised ja ülimalt enesekindlad, tunnevad paljud meist (mina kaasa arvatud) ennast umbes sama enesekindlalt kui kaheaastane laps esimesel päeval lasteaias. Alguses istusin ma väikese lapsega kodus (kandes loomulikult jalas plekilisi dressipükse), selle asemel et teiste vanematega väljas suhtlemas käia. Ja kui teie enesehinnang on madal, võib söömisest saada nii päästerõngas kui ka nõiaring. Tunnete end paksu ja väsinuna, haarate lohutuseks krõpsupaki järele, siis tunnete end veel rohkem paksu ja väsinuna, krabate šokolaaditahvli järele, et suhkrust energiat saada, ning ütlete endale: „Mul suva!“ Seejärel tunnete end veel paksemana ja väsinumana, olete õnnetu, masenduses, õgite küpsiseid ning olete tõesti üsna loppis.

Ma ei unusta kunagi hetke, mil taipasin, et olen ka ise nõiaringi sattunud. Minu esimene laps oli kuuenädalane. Minu rinnad olid nagu kumminukul, reied ei mahtunud isegi „halbade aegade“ pükstesse ja näos oli lõug, mis nägi välja, nagu oleks kolme täiskasvanu lõug ühte sulatatud. Tütar tahtis ööpäevaringselt süüa, mina olin endaga uskumatult läbi ning vihm peksis vastu akent nagu aprillikuiste hoovihmade puhul ikka. Mul oli liiga piinlik ja ma olin liiga iseteadev, et neljapäevaõhtuti ema-lapse ringis osalemist isegi kaaluda. Selle asemel et majast välja minna ja jalutamisega pisut lisakilosid maha saada, mõnele sõbrannale moraalse toe saamiseks helistada või õhtusöögiks mõnusat lahjat köögivilja-kalkuni vokirooga teha, istusin teleka ees ja sõin ära terve paki küpsiseid. Ärge öelge, et te pole kunagi midagi sarnast teinud. Isegi kui küpsised ja meelelahutuskanal pole teie pahed, ahvatleksid „Naabrite“ kordused ja suur pakk võiga plaksumaisi teid ikka sedasama tegema!

Me näeme meedias hulganisti pilte värskelt emaks saanud supermodellidest (kes lippavad glamuursetele lõunatele, ise piitspeenikesed ja nägu säramas), mis suurendab süükoormat, kui tunnete end juba niigi kartulikotina. Paljudel naistel, kes kukuvad madala enesehinnangu auku, on tunne, et nad on planeedil ainukesed emad, kes ei suuda end välja ajada ja elu täiel rinnal elada. Niisiis, te ehk küsite, kuidas ma pääsesin eemale küpsistest, kokasaadetest ja rasedusjärgsest kahtlemisest eneses? Noh, esimene samm oli tunnistada, et toit on minu kaduvas enesekindluses suur süüdlane. Ma olin mõne kuuga muutunud kenast, saledast ja šikist moetoimetajast (kes kandis iga päev stilettosid) küpsiseid õgivaks suureks emmeks. Sukeldudes ebatervisliku toidu järele iga kord, kui ma endist mina taga leinasin, tegin asja vaid hullemaks. Kuidas ma küll kavatsesin kuuekuulist sünnituspuhkust tõeliselt hinnata, kui sõin iga kord, mil tundsin väsimust, tüdimust, kurbust või vajasin toitu lihtsalt pärastlõunaseks söötmiskorraks ja ajakirja OK! lugemiseks, mis sellega kaasas käis?

Kui tuvastasin, et toit on eneses kahtlemise väljund ning viis leevendada paratamatut eraldumistunnet ja võib-olla ka rutiini, mis esimese lapse saamisega kaasneb, siis suutsin täiskasvanulikult selle vastu ka võidelda, leides lahendused, mis aitaksid mul hästi süüa, ennast hästi tunda ja hea välja näha. Esimene harjumus, mille pidin kõrvale heitma, oli pidev näksimine, mis oli muutnud liigagi lihtsaks nüüd, kui ma viibisin suurema osa päevast kodus. Otsustasime sõbranna Catherine’iga koos selle vastu võidelda (üheskoos oleme ikka tugevamad!). Me olime pannud teineteisele hüüdnimeks lausa „Paks Kit Kat Üks“ ja „Paks Kit Kat Kaks“, et illustreerida meie suutlikkust lõputult lemmikšokolaadi sisse ahmida! Võtsime vastu kaks otsust. Esiteks, need magusad asjad peaksid olema harv, mitte püsiv osa meie toitumisest. Keelatud asjade hulga vähendamine (kuigi pean tunnistama, et orgaaniline piimašokolaad oli siinkohal erandiks) ja nende asendamine tervislike vahepaladega, selle asemel et need täielikult ära keelata, näis teostatav ja suhteliselt realistlik eesmärk. Pisut, aga mitte liiga palju seda, mida armastad, on ju hingele hea, kas te ei leia?Teiseks kehtestasime reegli, et kui me toidukordade vahel süüa tahame, peame pool tundi ootama. Me teame, et värskel emal on sada asja, mida teha, et oma aega sisustada. Enne kui me selle julgustüki ette võtsime, käisime läbi köögikapid ning täitsime need pikaaegset energiat andvate toitudega, et käepärast oleks võtta need, mitte küpsisekarp (mida me muide uuesti ei täitnud, kui see tühjaks sai). Selliste teadlike muutuste tegemine meeskonnana toimib hästi: te ei tunne ennast nii üksi ja saate vähemalt Kit Kati ahvatluse üle tublisti itsitada.

Kui teie probleem pole näksimine, siis tehke kindlaks, mis see on. Kas te võtate lapsed koolist peale ja suundute otsejoones üheskoos McDonald’sisse? Kas ärkate kell kolm öösel üles, et noorimat last toita, ja teete ühtlasi leivakapis puhta töö? Või kui beebimassaažitunnis küpsiseid jagatakse, kas võtate lõpuks terve tosina (tehes näo, et need on ühele teisele emade seltskonnale)? Kui olete põhisüüdlase üles leidnud, saate mõelda, kuidas asja muuta. Kuidas oleks näiteks piknikuga pargis, selle asemel et burgeriputkasse suunduda?Või kui teil on himu pitsa järele, kuidas oleks oma lisanditega? Need võivad olla väga tervislikud, eriti kui kasutate madala rasvasisaldusega juustu, värskeid tomateid, oliive, seeni, magusat maisi, rukolat ja lahjat sinki. Selle asemel et keskööl leivakasti rünnata, proovige süüa madala rasvasisaldusega kodujuustu ja ananassiga maisikakku või juua klaasitäis kuuma kooritud piima. Mis puutub beebimassaaži küpsisetagavara laastamisse, siis hoidke kõhutäiteks hoopis banaani käepärast. Pöörake asi teiste emadega naljaks ja võib-olla kaob siis küpsiste kahmamise mõnu.

Kui lähete tagasi tööle või teie lapsed hakkavad rohkem teiste lastega suhtlema, suureneb pidevate äkiliste näljasööstude tõenäosus. (Kui teil pole just küpsisepurki laua all või lapsevankri tagaosas, et vahepeal näksida.) Te olete ehk endiselt oma uuest rollist segaduses ja välimuse pärast masenduses, nii et keskendunud lähenemine toidule on ikka oluline. Sööge hästi, hoidke energiataset kõrgel ja püüdke mõelda välja maitsev õhtusöök, mida koos elukaaslasega nautida, või kui olete üksikema, kasutage hea raamatu, sõbra või lemmiktelesaate seltsi tasuna selle eest, et kogu päev toidu mõttes õigel rajal püsisite. Pole tõepoolest midagi paremat, kui lapsed voodisse pista, pudel valget veini avada, grillida mereande koos baklažaanide ja bataatidega ning abikaasaga päevasündmusi arutada. Ei mingeid lapsi, televiisorit, kiiruga valmistatud ebatervislikku kala ja friikartuleid – lihtsalt lõõgastav viis, kuidas end päeva lõpus lõdvaks lasta. Mina avastan ikka ja jälle, et mu enesekindlus on suurem ja ma tunnen end paremini, kui mul on õnnestunud söök hästi planeerida, kui olen selle valmistamist nautinud ja maha istunud, et seda aeglaselt süüa. See tekitab tunde, et kontrollid olukorda ja oled tugev, mitte ei anna abitult oma isudele järele.

Oma enesehinnangu tõstmiseks on teil vaja tahtejõudu, aga ka häid sõpru. Te peate kõvasti pingutama, et leida teisi emasid, kellega neid uusi kogemusi jagada (puuviljasalatit, mitte kreemiküpsiseid süües). Te peate kogu selle hulluse üle lihtsalt naerma nagu Catherine ja mina oma Kit Kati maania üle ning jagama kogemusi ja lahendusi, mis aitavad kaalu ja toiduga võitlemisele lõppu teha. Ma tean, et tunneli lõpus on väga raske valgust näha, kui raseduse ajal kogunenud lisakilod lihtsalt ei liigu paigast ja te pole näiliselt terve igaviku korralikult öösel magada saanud, aga rääkige sellest! Mis on minu lahendus küpsisekuristikku sattumisele? Helistage mõnele teisele emale, kellel on samuti paar lisakilo, kellele meeldivad kondiitritooted ja kes ajab teid pisarateni naerma. Halage koos temaga, kurtke selle ebaõigluse üle, rääkige probleemist ja tuletage endale meelde, et te pole üksi. Seejärel minge oma imeilusa beebi juurde ja kallistage kogu selle toiduängi põhjustajat. Nii suure armastuse puhul pole ju võimalik, et teie enesehinnang ei tõuseks, kas või pisut.

Ema teab

„Mul oli illusioon, et kui olen esimese lapse sünnitanud, hakkan meeletult teiste emmedega suhtlema ja tegelen muudkui lapsega. Kuid keegi ei valmistanud mind ette esimeste kuude üksinduse jaoks. Kõik mu sõbrad käisid tööl ning mina olin liiga väsinud, et välja minna ja kohalike emadega tutvuda. Olin eraldatud, täiesti masendunud ja pöördusin lohutuse saamiseks toidu poole. Pärast kuut nädalat ma murdusin ja nutsin ema juures mitu peatäit maha. Pisarad muudkui voolasid. Minu lahendus? Otsustasin proovida GI-dieeti (mille puhul keskendutakse madala glükeemilise indeksiga toitude söömisele, näiteks kaerahelbepätsid, pudrud ja läätsed), sest olin selle kohta palju lugenud ja see paistis minu kui värske üksikema toitumisvajadustele vastavat. Võtsin eesmärgiks olla distsiplineeritud ja süüa tervislikult. Ütlesin endale, et tohin suhkruseid maiustusi süüa teiste emadega teed juues, aga mitte siis, kui olen üksinda kodus. Kaal hakkas tõepoolest langema ning see andis mulle kindlust välja minna ja uus emade sõpruskond luua. Mul on endiselt kuus lisakilo, aga ma ei hooli sellest eriti. Tunnen end paremini, sest olen midagi ette võtnud, ja nüüd, mil mul on palju tegemist, naudin oma uut emmerolli.“

Clare Carter, lasteaiakasvataja ja Lucinda (6 kuud) ema

Koostöö toiduga, mitte võitlus sellega

Enne emaksolemise uue maailmaga tutvumist polnud te tõenäoliselt palju üksi kodus ega teinud endale suurt süüa. Ma tean oma kogemusest, et sõin käigu pealt hommikust, lõunatasin tööl (söögiks võis olla nii võileib oma laua taga kui ka peen eine klientidega mõnes uhkes Londoni söögikohas) ning õhtusöögiks oli tihtipeale eine, mille kuue sekundiga kokku klopsisin. Ma pole kunagi eriline valmitoitude armastaja olnud, aga kohe kindlasti ei hakkaks ma töölt koju jõudnuna lammast marineerima või aeglasel tulel pajarooga valmistama. Seetõttu tuli see mulle pisut üllatusena, kui olin väikese lapsega omapead kodus ja mul oli vaja kolm täisväärtuslikku söögikorda välja mõelda. Ma tunnen uhkust selle üle, et olen suhteliselt hea kokk, aga kui suurema osa päevast peab üksinda sööma (toitmiskordade, mähkmete vahetamise, telefonikõnede ja pesumasina saatel, kus keerleb 90kraadise kuumusega valge pesu), võib kolmekäiguliste kulinaarsete hõrgutiste valmistamine ainult endale üsna mõttetu tunduda.

Olen kindel, et iga värske ema on olnud nende lõputute määrdega röstsaiade nõiaringi ohver. Kui teil on vastsündinu tissi otsas ja kedagi teist lähedal ei ole, siis on liigagi lihtne peaaegu ainult röstsaiast elatuda. Kui ma olin 16 päeva eri vormides röstsaia söönud (ja uskuge mind, 12. päevaks olin ma neist pika nimekirja koostanud), hakkasin mõtlema, et peaksin oma lähenemist toidule emaduspuhkuse ajal ja hiljemgi värskendama. Iga toidukord oli muutunud kohustuseks ja koormaks ning mulle tundus, et see on lisatüli ja veel üks asi igapäevaste kohustuste ning niisutatud salvrätikute, mähkmepakkide, täisteraleiva, piima ja teekottide ostmiseks ette võetud pisikeste poeretkede lõputus nimekirjas. Mõtlesin, et aeg on hakata toiduga koostööd tegema, mitte selle vastu võidelda.

Kuigi minu hommikueine kipub iga päev umbes samasugune olema, teen ma alati midagi muud nädalavahetustel, kui mu abikaasa on käepärast, et tagalat valvata. Isegi kui see on vaid munapuder röstsaia ja mõne röstitud Portobello seenega või soodaleib sulatatud juustu ja suitsulõheviiluga, tekitab pelgalt nende valmimise lõhn minus tunde, et nädalavahetus on saabunud. Ma armastan nädalavahetustel üle kõige aeglaselt süüa, ajalehti lugeda ja lasta lastel viimase pisikese sarvesaia pärast kakelda, ilma et ema nende kõrval stopperiga seisaks. (Noh, mitte päris, aga see kirjeldab hästi varahommikust vaatepilti enne lasteaeda tormamist.)

Sama tähtis oli sundida end valmistama pisut leidlikumat ja mitmekesisemat lõunasööki. Kuna ma tean, et lapsed on õhtul voodis ja abikaasa on mulle õhtul söögilauas seltsiks, jätsin varem lõuna täiesti vahele, piirdudes röstsaia ja mõne singiviiluga, kui külmutuskapist möödusin. See võib tunduda veider, istuda üksinda ja süüa midagi põnevat, aga hea söögi pakkumine iseendale võib su enesehinnanguga imet teha. Nii, paljud värsked emad naeravad nüüd kõht kõveras. „Kuidas kurat ma leian energiat ja aega, et endale rikkalikku einet valmistada?“ kuulen teid hüüdmas. Ärge saage minust valesti aru. Ma ei taha öelda, et peaksite tegema veiselihaga ühepajatoitu, millele järgneb hautatud rabarber ja kodusvalmistatud jäätis – ma teen lihtsalt ettepaneku muuta toidu väljanägemine huvitavaks ja süüa eri roogasid. Kui tahate võileiba, valmistage see ühekihilisena täisterajahust pitaleivaga. Sama hõlpsasti võite mõned oliiviõliga kirsstomatid ahju pista, pitale lehtsalatit ja sooje tomateid peale kuhjata ja pisut fetajuustu kõige peale murendada. See näeb isuäratav välja, on taldrikul värviline ja kutsuv ning maitseb suurepäraselt. Ja selle asemel et kuum vesi supipulbrile peale kallata, tehke valmis suur hulk gazpacho’t, kui teil on mõni vaba tunnike, sügavkülmutage see portsjonite kaupa ja teil on olemas maitsev mõnus suvine lõunasöök, millest jätkub mitmeks nädalaks.

Tahan jõuda selleni, et meil, emadel, on vaja mõelda toidust kui preemiast ja millestki mõnusast, mitte kohustusest ja võitlusest. Endale värviküllast ja maitsvat toitu pakkudes ei saa te mitte ainult vajalikku energiat, vaid tunnustate end ka selle eest, et kohtlete end austuse ja eneseväärikusega. Kui teil on lõunasöögi ajal mudilased kodus või mõned teised emad astuvad kergeks eineks läbi, siis on veelgi rohkem põhjust maha istuda ja süüa midagi, mis näeb hea välja ja maitseb hästi. Minu sõbranna Sonia kuulus emmelõuna eriroog (tuunikala, rohelised oad ja bataadiviilud) sai sellise maine, et isegi emad, keda ta ei tundnud, kutsusid end ise külla, et „lapsed saaksid lõuna ajal koos mängida“! Kui olete töötav ema, ei ole töö ja lastekasvatamise keerises ringlemine põhjus, miks toidust loobuda. Ma tean tervet hulka töötavaid emasid, kes ohverdavad oma lõunapausi selleks, et lahkuda punktipealt kell viis ja olla veel enne laste magamaminekut nendega koos. Nad topivad laua taga tööd tehes võileibu suhu ja tundub, nagu oleks keskpäevane toidukord lihtsalt veel üks asi nende kohustuste nimekirjas. See ei pea nii olema. Ma tean ühte ema, kes nõuab nüüd, et kodust lahkutaks viis minutit varem, et ta saaks kohalikust deli-poest orgaanilist salatit ja värske piruka kaasa osta. See tähendab, et ta suudab garanteerida endale korraliku lõuna töölaua taga ilma lõunapausiaegse kiirustamiseta (ja ma tean väga hästi, et ta unistab kogu bussisõidu ajal tööle sellest, millise piruka ta valib – ta helistab mulle sageli, et selle üle arutada). Üks lahendus, mille peale tuli minu sõbranna Elaine, oli teiste töökohas lõunatavate emmedega kampa lüüa ja kordamööda kõigile toitvaid eineid tuua (Joelle’i fantastilisest orgaanilist toitu pakkuvast deli-poekesest, kuhu on kontorist seitsme minuti jalutuskäigu tee). Neid oli kokku seitse ema, nii et kokkuvõttes pidi igaüks vaid üks kord seitsme tööpäeva jooksul lõunapausi ajal kontorist lahkuma, aga samas said kõik iga päev jõuduandvat toitu.

Ma tean liigagi hästi, et kui olete lapse saanud, tundub teile võimatu suhtuda toitu niisuguse entusiasmiga. Eriti kui iganädalane käik toidupoodi tehakse koos nendega, võib juba ühes tükis vahekäikude ja kassa läbiminegi sõjaväelise vallutusena tunduda. Ma ei unusta iialgi oma hiljutist ekspeditsiooni Sainsburysse. Mu poeg vingerdas end muudkui kärurihmadest vabaks ja ronis välja, kui olin seljaga tema poole. Ainus viis teda ühe koha peal hoida oli ta suupistetega üle kuhjata. Noh, ja kui tema maiustusi sai, siis pidi ka mu tütar neid saama, ning loomulikult kiskusid nad teineteist juustest ja kriiskasid teineteise peale, enne kui suutsid jõuda kompromissini ja otsustasid, milline suupiste kõigile sobib. Kui me olime 12. vahekäigu juurde jõudnud, polnud ma enam kindel, kus on rohkem asju, kas minu kärus või laste kõhus ja suuümbruses!

Seega pole ime, et me lihtsalt automaatselt toidukraami haarame. Paljude jaoks on internetist ostmine hea lihtne võimalus, aga kui iganädalane poeskäik on tohutu, hambaid krigistama panev kohustus, siis ehk saate mingil muul ajal üksinda väikese poeskäigu ette võtta. Minu sõbranna Jennie on seda sünnitamisest peale soovitanud: osta iganädalane toidukraam internetist ja lipsa siis kohalikku poodi või turule, samal ajal kui abikaasa lapse järele vaatab. Talle meeldib tooteid uurida ning kiirustamata head liha, eri värvi hooajalisi puuvilju, võib-olla pisut värsket kala ja kimbu õitsevaid orhideesid valida. Loomulikult võtke lapsed kord kuus kaasa (ma tean paljusid lapsi, kes kogu seda turukogemust jumaldavad, ja tegelikult pole ka halb mõte tekitada neis huvi toidu vastu), aga kui teil on aega ringi vaadata nii, et mudilane teil peast juuksesalke välja ei kisu, siis imestate, kui paljude toodete olemasolu olite unustanud. (Ehk soovib keegi granaatõuna, seesamiõli või röstitud apteegitilli?)

Kui meie ainuke võimalus toiduga suhteid luua on kiire käik poodi, pidevalt korduvad lastetoidud ja longus võileiva söömine pooleldi vastu tahtmist kell pool kaks päeval, mõni ime siis, et see on ränk. Ma tean, et raske on veel üht kohustust oma niigi pungil päevakavasse lisada, aga ma tahan tõesti rõhutada, et toiduga koostöö tegemine sellega võitlemise asemel on hea kogu perele. See paneb teid mõistma, et ainuüksi koostisosade värvide muutmine taldrikul muudab toidu huvitavamaks; et teid innustab toitu valmistama see, kui suudate pigistada kusagilt veerand tundi, et rahulikult üksinda poodi minna ja midagi head välja valida, ja te võite pika raske päeva lõppedes kana ja India pähklitega vokiroa valmistamist isegi oodata, kui näete toidus energiaallikat (ning ka lõõgastumis- ja nautimisvahendit).

Ema teab

„Ma olin kohutav kokk ja ei teinud endale kunagi midagi enamat kui lihtsat hiinapärast vokirooga. Kui ma lapsed sain, muutus nende toitumine prioriteediks ning ma võtsin oma missiooniks valmistada neile toitvaid ja maitsvaid eineid. Äkitselt mõistsin, et samal ajal kui nemad tervislikku jõuduandvat toitu alla kugistavad, elan mina kotitäiest krõpsudest ja õunast. Otsustasin laste toidu kogu pere jaoks kohandada ning leidsin, et mulle meeldib väga see, kui me istume kõik koos laua taha ja head toitu sööme. Isegi kui see on keeruline, on see seda väärt. Minu lapsed on omandanud paremad kombed, meil õnnestub vähemalt viis minutit omavahel vestelda ja mul on ka palju rohkem energiat ning ma olen söögivalmistamist lausa nautima hakanud.“

Sandra Choi, pangaametnik ning Beatrice’i (5 a) ja Hannah’ (3 a) ema

10 parimat toitumisnõuannet

1. Sööge raseduse ajal korralikult (ja ka eostamisperioodil, kui võimalik). Ärge õgige end kurguni täis, vaid vaadake, et kaalutõus oleks ühtlane.

2. Raseduse ja imetamise ajal hoidke energiataset kõrgel. Vaadake, et teil oleksid öiste toitmiskordade ajaks tervislikud vahepalad voodi kõrval olemas.

3. Enne sünnitamist valmistage toitu ette. Küsige võimalusel toiduvalmistamiseks ja poeskäimiseks abi ja tuge.

4. Muutke laste peod tervislikeks. Keeksikeste kuhjad on halvad nii lastele kui ka emadele.

5. Püüdke iga päev süüa kolm tasakaalustatud einet (ja paar tervislikku vahepala). Nii ei muutu vere suhkrutase madalaks.

6. Tarbige minimaalselt suhkrut, liitsüsivesikuid, rasvaseid roogi, piimatooteid ja alkoholi. Vahetage need välja puuviljade, köögiviljade, täisteratoodete ja lahjade valgutoodete vastu.

7. Te tõesti olete see, mida sööte. Ärge alahinnake seda, kuidas see, mida, millal ja kui palju te sööte, teie tuju ja enesehinnangut mõjutab.

8. Tundke poeskäimisest ja toiduvalmistamisest mõnu. Kui võtate kavva kiired, lihtsad toidud, mis on tervislikud ja milles on vähe nn halbu rasvu, võite ennast oma kulinaarsete võimete ja kõrgema energiatasemega üllatada.

9. Mõelge välja ja täiustage kiirete, tervislike roogade ja vahepalade retsepte. Siis saate nende poole pöörduda, kui aega (või kulinaarset loovust) napib.

10. Pingutage üheskoos. Perekond, sõbrad ja lapsed võivad kõik järgida korraliku toitumise ja hea enesetunde põhimõtteid.

Grace’i eeskuju Jane Clarke

Jane Clarke on Suurbritannia juhtivaid toitumiseksperte, kes peab Londonis väga kõrgelt tunnustatud kliinikut. Ta on ka The Timesi toidulisa toimetaja ja toitumisnõustaja, teeb regulaarselt koostööd ITV saatega „This Morning“ ja „The Wright Stuff“ ning annab toitumisalast nõu kokk Jamie Oliverile. Jane töötab praegu oma teise raamatu „Yummy“ kallal ning pühendab kogu vaba aja oma kolmeaastasele tütrele Mayale.

Millised on teie peamised toitumis- ja dieedialased nõuanded emadele?

Vastsündinu ema. Vastsündinud laste emade puhul on kuldne reegel unustada igasugune dieedipidamine. Esimesed neli-viis kuud on nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnavad ning kalorite piiramine on viimane, millele värske ema peaks keskenduma. Teie kui ema peaksite olema esimene, kelle pärast muretseda – pidage meeles, et korralikult toituv ema suudab rohkem rammusat rinnapiima toota ning unetute ööde ja väsimusega toime tulla. Esimestel kuudel on sõna otseses mõttes tähtis ellu jääda, mitte endale midagi keelata.

Naistel on üldiselt raske näha kalorites vaenlase asemel sõpra. Olen avastanud, et naised kardavad kaloreid ja värsked emad pole mingi erand. Vastsündinu emana on tähtis seda vaatenurka muuta ning näha kalorites energiaallikat ja üht vahendit, kuidas vähesest magamisest tingitud šokki vähendada. Emad vajavad palju tervislikke, sõbralikke süsivesikuid, mida kogu päeva vältel mugida, ja ka lohutavaid tärklisetooteid, nagu näiteks täisterajahust pasta, riis, bataat, kabatšokk ja juurviljad. Täisterajahust tooted on energia säilitamiseks samuti tähtsad. Mina soovitaksin tumedat rukkileiba puhta puuviljahummusega või mandlivõidega – kas on olemas paremat asja, mida kell kolm öösel näksida!

Paljud värsked emad loobuvad loomsest toidust. Ma kahtlustan, et pärast teravat sünnitamise kogemust on loomaliha viimane asi, mida naine järada soovib! Kuid see ei tohiks olla ettekäändeks, et loomsest toidust täiesti loobuda. Mina soovitaksin hea alternatiivina muna. Lihtsat omletti oliiviõli, Cheddari juustu ja seentega on väga hõlbus valmistada ning selles on rikkalikult valke ja tähtsaid toitaineid.

Värsketel emadel oleks tark kappi toitu varuda, et säästa aega ja energiat. Kuivatatud viigimarjades, datlites ja aprikoosides on palju kaltsiumi ning seda on väga vaja, kui last imetate. Samuti saab hõlpsasti kapis hoida müslit, mille võib tilgakese sojapiimaga hetkega valmis teha. Samal põhjusel on hea suur pajatäis suppi – see säästab aega ning seda saab portsjonite kaupa sügavkülmutada ja soojaks lasta. Oad, röstitud köögiviljad või isegi tomat ja bataat on head kombinatsioonid ning selline supp sisaldab hulgaliselt head värsket kraami, mida emal vaja on. Viimane soovitus oleks pista ahju plaaditäis köögivilju (kabatšokki, paprikat, bataati, rullkõrvitsat, baklažaani, pastinaaki ja kaalikat), piserdada peale pisut oliiviõli, lisada rosmariin ning küpsetada pool tundi. Siis saate neid näksida iga kord, kui nälga tunnete, ja kui teete neid suure hulga, jätkub neist vähemalt paariks päevaks.

Ema, kes soovib rasedusega kogunenud kilosid kaotada. Esimene asi, mida peaks selline ema tegema, on sisse seada toidupäevik, kus on kirjas, mida ta igaks eineks või vahepalaks on söönud ja miks. Kui asitõendid on mustvalgel kirjas, siis on näha, mis on valesti läinud ja kuidas seda parandada. Vean kihla, et väga paljud teist arvavad, et söövad kolm tervislikku toidukorda päevas, aga kui te nädalale tagasi vaatate, näete lisaks ülejäänud toidule ka muid näksimisi (kartulikrõpse, kooke ja küpsiseid). Kui panete taldrikule poole vähem toitu kui tavaliselt, hakkate kindlasti kaalus alla võtma.

Igapäevaste toitude planeerimisel alustage toitva hommikusöögiga. Täiuslikult sobib puder kuivatatud, väävlivabade aprikooside ja kaneeliga ning müsli, mis on kogu öö koos kuivatatud puuvilja või kuhja marjadega seisnud. Sellele võiks järgneda korralik lõunasöök. Minu meelest pole midagi paremat tervislikust võileivast. Vältige rikkaliku või, majoneesi ja rammusate täidistega saia, võtke selle asemel pigem tume rukkileib, mille peale on pandud õige pisut võid, lahjat sinki ja kirsstomateid. Kui vajate sooja toitu, on hea valik valmissupid. Ostke suppi, mis põhineb köögiviljadel ja pole liiga kreemjas. Valmistage kerge õhtusöök rohke köögiviljaga ja lahjade valkudega ning vältige tärkliserohkete toitude liigsöömist. Kuid ärge väga palju ka tagasi tõmmake: kui teil pole korralikuks lõunasöögiks aega jätkunud, siis tekib järgmisel hommikul peapööritus ja näljatunne. Kui teile meeldibYorkshire’i puding, siis sööge eine lõpetuseks puuvilja.

Vältige kindlasti kõrge glükeemilise indeksiga toitu ja püüdke täielikult šokolaadist loobuda. Te ei pea magusast lõpuni loobuma, aga valige selle asemel puuviljabatoonid (mina mugin isegi koosolekute ajal neid lastele mõeldud orgaanilistest kaerahelvestest ja puuviljadest batoonikesi), datlid, viigimarjad, kuivatatud õunad või väike tops jogurtit. Kui te just peate küpsist sööma, proovige kaera- ja teeküpsist või Digestive-tüüpi küpsist, mitte sellist, mis on kaetud piimašokolaadiga.

Ema, kellel on vähe energiat, aega ja raha. Nii lihtne, kui see ka ei tundu, on teil peaaegu hetkega 20 protsenti rohkem energiat, kui suurendate vee tarbimist 20 protsendi võrra. Kraanivesi kõlbab hästi – täitke sellega pudel ja asetage külmkappi, et kraaniveele omane maitse väheneks. Vähendage samal ajal kindlasti kofeiini tarbimist. Kaks tassi kofeiinisisaldusega jooki päevas on piisav, suurema koguse puhul tunnete vedelikupuudust.

Kui värsked puu- ja köögiviljad võivad üsna kallid olla, siis külmutatud tooted on palju odavamad ning sisaldavad rohkem vitamiine kui värsked viljad. Ma kuulen pidevalt, et värsked supid on paremad kui purgisupid, aga tegelikult sisaldab purgitäis Heinzi tomatisuppi palju rohkem tomateid kui nii mitmedki kallid värsked orgaanilised tooted. Võtke lihtsalt aega, et lugeda sildilt, milline on suhkru ja soola kogus, ja vaadake, et see ei oleks liiga suur.

Valmistoidud on sageli kaalu püsimise põhisüüdlased emade puhul, kellel on kiire ja kellel pole palju raha. Mina pigem väldin toidupoodide valmistoite, sest need on kallid ja võivad sisaldada palju soola, suhkrut ning tihti ka rasva. Minu lahendus on taldrikutäis külmi lihalõike, juustu ja pisut head rukkileiba, lihtne risoto, pisut munaputru röstitud Portobello seentega, täisterajahust pasta tomatikastme või läätsedega ning purk kikerhernestega küpsetatud ube. Neid saab sama kiiresti valmistada kui valmistoite, aga need on palju toitvamad ja odavamad.

Mida iganes te ka ei tee, püüdke aeg maha võtta, maha istuda ja nautida seda, mida sööte. Pühkige mõtted peast ja püüdke aeglaselt süüa. Ja ma garanteerin, et te naudite iga suutäit palju rohkem ja tunnete, et kiirustate vähem.

Ema, kes otsib lahendusi kogu pere jaoks. Tehke kõik, mis võimalik, et koos lastega süüa. Kui söömise ajal suhelda, naudite rohkem toitu. Populaarsete toitude hulgas nii emade kui ka laste puhul on täisterajahust pasta, riis või kuskuss, millele on peale pandud kas tomati- või köögiviljakaste. Ka lihtsad lihapallid tomatikastmes meeldivad tõenäoliselt igas vanuses inimestele.

Aeglaselt valmistatavad toidud ja pajaroad sobivad perekondlike söömaaegade jaoks suurepäraselt – võib-olla on isegi hea mõte krokkpotti1 investeerida. Nii on lihtne näiteks kana-, lambavõi veiseliharoog ennelõunal potti visata ja lasta sellel valmida, kuni pere on valmis laua taha istuma. Selle ülejäägid sobivad aga hästi järgmiste päevade vahepaladesse (võileiva peale, salatisse või omletti).

Ema, kes otsib kõrge toiteväärtusega nn supertoite. Brokoli on neist number üks, sest see on kättesaadav, üsna odav ning üks rikkalikumaid antioksüdantide karotenoidide allikaid. Teine roheline köögivili, mida armastan, on kähar lehtkapsas. Mul ei saa sellest iial isu täis, kui olen selle valmis aurutanud, hea oliiviõliga üle piserdanud, musta pipart peale puistanud ja kitsejuustuga serveerinud.

Samuti armastan ma väga rasvast kala: sardiini, heeringat, makrelli, lõhet ja värsket tuunikala, sest neis on väga palju oomega-3rasvhappeid, mis aitavad ennetada südamehaigusi, rabandusi ja mõnda liiki vähki (kuid pidage meeles, et ema peaks nädalas piirduma vaid kahe rasvase kala portsjoniga, muidu sööb ta liiga palju toksiine sisse). Mina soovitan oma klientidel tuunikala grillida (mis on imemaitsev salati ja mundris kartuliga) või tomatikastmes sardiinikonserv sidrunimahla ja musta pipraga kokku segada ning seda võitatud täisterajahust röstsaiale määrida.

Mis puutub tärklisetoodetesse, siis nüüd valin ma automaatselt bataadi, ideaalse tärklisetoote, mis vallandab kehas aeglaselt energiat, ning ka läätsed ja oad, mis sisaldavad vähe rasva ja soola ning on kolesteroolivabad (ja suurepärased kiudainete allikad).

Kui ma puuviljade hulgast kõrgväärtuslikke toite valin, võtan punased viinamarjad (mis sarnaselt kirssidele sisaldavad elagiinhapet ja aitavad seega teatud tüüpi vähktõve ja vananemise vastu võidelda), marjad, kiivi või papaia, mis kõik sisaldavad ka palju C-vitamiini.

Nimetage palun viis kõige paremat sööki emale, kes tahab võimalikult tervislikult toituda?

1) hea orgaaniline kuivatatud puuvili,

2) vesi,

3) puder (eriti kui lisada sellele lina-, kanepi- ja kõrvitsaseemneid),

4) hummus (aurutatud köögiviljade või kõrges kuhjas kaerahelbeküpsise peal),

5) banaan.

Millised on peamised käsud ja keelud ema jaoks, kes soovib tervislikult elada ja toituda?

Käsud

• Tarbige vedelikke.

• Planeerige söögikordi ja varuge koju põhitoiduaineid.

• Kasutage online-kauba kojutoomise teenust, eriti selliste suurte asjade puhul nagu konservtomatid ja – oad.

• Sööge raudse järjekindlusega igal hommikul.

• Hoidke alkoholi tarbimisel silma peal. Sageli kaob teil tervisliku toidu valmistamise soov õhtul pärast klaasikest veini. Pidage meeles, et enne söömist ei tohi juua.

• Püüdke vältida kooke, saiakesi, maiustusi, küpsised, kartulikrõpse ja kiirtoitu. Valige võiga määritud sarvesaiakese asemel näiteks täisterajahust röstsai.

• Kasutage kergesti kättesaadavaid toite, nt soolata pähklid on ideaalsed.

• Nautige toitu ja toiduvalmistamise protsessi ning sööge korralikult.

Keelud

• Ärge tekitage endale kinnisideid. Enesepiitsutamine lõpeb kindlasti läbikukkumisega.

• Püüdke lahti lasta mõttest, et peate alati kogu perega poes käima. Neil on aastaid aega, et eri seenesorte tundma õppida.

• Ärge võtke ette kiireid ja igasuguseid moodsaid dieete, pikaajaline tervislik toitumine on palju parem mõtteviis.

Jane’i saladus

Lihtsad kogu pere kokaraamatud:

„Body Foods for Busy People“, Jane Clarke (Quardrille Publishing, 2004)

„Jamie’s Dinners“, Jamie Oliver (Michael Joseph, 2004)

„The Kitchen Diaries: AYear in the Kitchen“, Nigel Slater (Fourth Estate, 2005)

„WorldVegetarian Cookbook“, Madhur Jaffrey (Ebury Press, 1994)

Kiirtoit, mis pole keelatud:

Pitsa Margherita

Selge nuudlisupp

Sushi ja sashimi

Jane’i toitumismantra suurepärasele emale:

Esitage süües endale alati küsimus: „Kas see toidab mind?“