Читать книгу Suurepärase ema käsiraamat - Grace Saunders - Страница 4

Suur on ilus

Sellele asjale pole mõtet ääriveeri läheneda – mulle meeldis esimese raseduse ajal väga paksuks minna. Muidugi, praegu ma pisut romantiseerin seda. Ma vaatan nukralt tagasi (taas sellesama kalapilgu ja roosade prillidega) ning mulle meenub, et ma nägin särav välja, mul oli täiuslik kõht ja minu käsivarred ei võdisenud. Kuid kõik, kes mind esimese raseduse ajal tundsid, räägiksid teile hoopis teist juttu, püüdes pehmendada hoopi selliste kenade sõnadega nagu särav või õitsev. Tõde on aga see, et ma olin päris hiiglaslik ja see meeldis mulle tohutult!

Olin veetnud terve aastakümne nii, et pigistasin ennast kitsastesse teksapükstesse, käisin intervjueerimas igasuguseid moekunstnikke, kes ennast liiga tõsiselt võtsid, ja külastasin moeetendusi (kas tõesti on moevärv jälle must?), nii et midagi enamat kui salat ma lõunaks ei söönud. Tundsin uhkust tõsiasja üle, et võin kanda peaaegu kõike (noh, ma arvasin, et näen hea välja, seljas segu gooti stiilist ning koolilõpuballi printsessi- ja hipitibiriietest), ja mulle meeldis väga suvi, mil sain kanda tibatillukesi suvekleite ja õlapaelteta särke, mis tõid esile saledad käsivarred, mis on inimesel ainult siis, kui ta on alla 25 aasta vana või Nicole Kidman. Kuid see pidev püüdlus sale püsida võib mõne aja pärast ära tüüdata. Kindlasti nõuab see palju vaeva ja on aegu, kui mõte järjekordsest aurutatud rohelisest köögiviljast või vooruslikust sushist tekitab teis soovi lähima jäätiseputka juurde joosta, number 34 teksapüksid jalast rebida ja pea ees suurimasse topeltšokolaadiga jäätisetuutusse sukelduda.

Minu mässamisvõimalus saabus hetkel, kui rasedustest positiivseks osutus. Pärast seda, kui järjestikku oli välja ilmunud viis sinist triipu (mul kulus viis rasedustesti, enne kui suutsin oma silmi uskuda), hakkas mul otsekohe põnevusest, šokist, närvidest ja eufooriast paha. Sellele järgnes omakorda nälg, mis saatis mind järgmised seitse kuud. Olime abikaasaga plaaninud veeta õhtu väljas koos sõpradega, kes juhtumisi ei öelnud ära väikesest kokteilist (või kümnest). Ma helistasin otsekohe neile, et tavalise baari asemel kohtumispaigaks kohalik Hiina restoran välja pakkuda. Pahased sõbrad nõustusid ja pakkusid mulle vokitud köögiviljade, krevetiküpsiste, kevadrullide, magushapu kana ja suure hulga seesamiseemnetega saia söömisel seltsi, nii et silmapiiril polnud isegi ühtegi maasika Margaritat! Mul õnnestus teeselda viina ja tooniku joomist, et oma rasedust mitte reeta, aga kui sõin ära kolmanda taldrikutäie veiseliha nuudlitega ja hakkasin magustoidumenüüd uurima, kergitati küll kulme!

Kui ma järgmisel hommikul värske raseduse mõttega ärkasin, olin endiselt eufoorias – ja näljane. Lebasime abikaasaga teineteise kaisus voodis ja arutasime nimesid: Willow, Isabella, Rudy või Isaac… ning sellele järgnes minu üsna pikk hommikusöögi soovinimekiri. Pannkoogid, saiakesed, värsked maasikad, hiigelsuur kausitäis krõbedat, meega röstitud müslit rasvase piimaga? Või Inglise hommikusöök? Võimalused näisid lõputud. Aga parim asi oli see, et need olidki võimalused! Ei mingeid kitsaste säärtega pükse, et esmaspäeva hommikul moeosakonna pressinõunikuga hilist hommikueinet süüa, ei mingit võitlust proovikabiinis, et mõnda number 34 taljesse töödeldud pluusi selga saada, ja ei mingit kaalujälgimist – noh, vähemalt seitse kuud! Ma kavatsesin olla suur ja kaunis, rase ja uhke, ning oi, kuidas ma kavatsesin olla esimene, kes teeb kell neli pärastlõunal ettepaneku kreemiga küpsiseid süüa!

Juba kaks nädalat pärast seda, kui olin avastanud, et olen rase (ja kogu see kulinaarne möll oli alanud), ei hakanud õilmitsema mitte ainult mu kõht, vaid ka reied, käsivarred, büst ja nägu. Sõbrad ja kolleegid kergitasid selle peale kulmu, teadmata endiselt, mis selle taga peitub. Nagu te arvatavasti praeguseks juba aru olete saanud, ei tee ma asju poolikult, isegi mitte kolmveerandi kaupa – oh ei, kui mina juba midagi ette võtan, siis korralikult! Nii et kümnenda rasedusnädala paiku, kui ma oma töökohas fuajees lifti ootasin, puges üks moetoimetaja mulle külje alla ja küsis: „Grace, anna andeks, ma pean seda küsima: kas sa oled rase? Su tissid on tohutult suured!“ (Nüüd ta tunnistab, et pidas silmas kogu mu keha, aga püüdis lihtsalt kena olla.) Te olete kindlasti kuulnud, kuidas moemaailmas kõlakad liiguvad (nagu ilmselt igas töökohas), nii et täpselt neli tundi hiljem pidin ma saladuse (mis oli nähtavasti end märkamatuks paksuks söönud) päevavalgele tooma.

Tuleb möönda, et pärast algset toiduhullust rahunesid asjad Grace Saundersi köögis pisut maha ning mõistus tuli pähe tagasi, aga ma nautisin ikkagi mõtet, et saan paljusid „keelatud“ toite süüa. Mulle meeldis väga tõsiasi, et esimest korda ei tundunudki suur olemine mitte üksnes normaalne, vaid lausa ilus. Ma ei vaadanud peeglisse ega silitanud rõõmuga oma kumerusi ning väratasin, kui nägin, kuidas kõik hakkas võdisema ja paisuma, aga üldiselt tundsin siiski sügavat rahulolu, kui oma muutuvat keha vaatasin. Mulle tundus, et mul ei ole muud valikut kui oma uutele kehavormidele järele anda ja lasta kasvaval beebil oma jälg jätta, isegi kui see tähendas tohutuid reisi ja pontsakat lõualotti!

Parim asi rasedusaegse keha juures on see esmakordne tunne, et teie suuruse taga on midagi palju enamat kui vaid teie. Nüüd olete rase naine ning inimesed austavad selletõttu teid ja teie kehakuju (kui te pole just kuulus: siis on teie õhupallina paisuv keha kõikjal tabloidides, pildistatuna tavaliselt kõige vähem sobivatel hetkedel). Mõne naise jaoks on kaalutõus tohutu võitlus ning tunne, et oled paks, varjutab paljusid raseduse rõõme, aga enamik tulevasi mammasid, keda mina tunnen, naudib seda, et näeb, kuidas elu nende sees kasvab, ja suureks olemine on lihtsalt üks osa sellest. Ma haarasin küll mõnikord peast kinni, kui nägin ennast vilksamisi täispikkuses peeglist või leidsin foto, millel olin kogu oma õilmitsevas hiilguses, aga enamalt jaolt oli see minu jaoks võimalus edevast moerongist maha jääda ning kuulata vaid oma keha ja seda, mida see tahtis – puhata, kui vajasin puhkust, süüa, kui vajasin toitu, ja rammusat, kreemjat kalapirukat nautida, kui ma selle isuga üles ärkasin.

Tõsiasi, et mu abikaasale tundus mu muutuv keha väga meeldivat (või vähemalt tundis ta selle vastu huvi), tuli tohutult kasuks. Ta tahtis isegi teha minust alasti fotosid igal kuul kuni sünnituseni välja (lapse vanus huulepulgaga minu aina paisuvale kõhule kirjutatud!). Võib-olla oli ta taktitundeline, võib-olla ei suutnud ta taluda mõtet hormoonidest tingitud tundepuhangutest või talle tõepoolest meeldis see, et olin 13 kilo raskem ja kandsin tema esimest last, igatahes pole see nüüd enam oluline. Ta toetas mind sajaprotsendiliselt ja teenis sellega palju plusspunkte. (Tuleb muidugi tunnistada, et ta armastas ka kõiki neid küpsiseid, rammusat Cheddari juustu ning pehmet, krõbeda koorikuga päikesekuivatatud tomatitega kaetud leiba, mis meie köögikappidesse ilmusid.) Ühele mu väga vanale semule Clare’ile avaldas selline abikaasa toetus niivõrd muljet, et ta lõi asja, mille nimi on PSRK (parima sõbranna rasedusaegne kohustus). See tähendab lihtsalt seda, et raseda naise parim sõbranna on kohustatud tulevase isaga rääkima ja pidama talle põhjaliku loengu teemal, mida oma lapseootel elukaaslasele öelda. Ta oli kunagi tunnistajaks, kui tema hea raseda sõbranna abikaasa ütles naisele, et tema tagumik on pisut „mahukamaks“ muutumas. See ärritas Clare’i nii väga, et ta tundis vastupandamatut soovi panna kirja „Sada asja, mida oma õitsevale rasedale elukaaslasele öelda ja mitte öelda“. Ta kinkis ühe väljatrüki sellest rõõmuga tollele mehele järgmiseks sünnipäevaks. (Lisan kiiresti, et pisut liiga hilja: tema naine jooksis õige pea pärast seda minema koos mehega, kes oskas teda tunnustada ja kiita.)

Niisiis, siin ma nüüd olin, kolm kuud rase ja toidufetiš õitsele puhkenud. Ma lubasin endale igasuguseid asju: täisterajahust banaanimuffinid hommikusöögiks, Maroko kikerhernesalat lõunaks ja kasuema võidukas paella õhtusöögiks. Kuid ühel hetkel taipasin, et mul läheb vaja pisut lihasjõudu, et kõiki neid uusi kilosid kaasas tassida. Ma tean, et kõik räägivad lõputult käimise ja ujumise kasulikkusest rasedatele naistele ja – mulle ei meeldi seda küll üldse tunnistada – neil on õigus. Trenn raseduse ajal on liigse kaalutõusu vältimisel ja enesehinnangu tõstmisel lausa elupäästja.

Mulle on alati ujumine meeldinud. Ma ei uju tundide viisi ning mind ei huvita liblikujumise tehnika ega ka veealuse tagasipöörde lihvimine (erinevalt minu sõbrannast Catherine’ist, kes kuus kuud rasedana vee all tagasipöördeid tegi!). Mulle meeldib üle kõige rahulikult 25 minutit koera ja konna ujuda. Raseduse ajal oli ujumine veel mõnusam, kui välja arvata tavaline konnastiil, mis, nagu mind hoiatati, võib vaagnat koormata. Selle asemel leiutasin ma uue stiili – ujuki hoidmine põlvede vahel. See on käsivartele suurepärane! Kuigi mul oli tihtilugu raske motivatsiooni leida (eriti esimese raseduse lõpus, kui väljas sadas paksu ja tihedat lund), teadsin, et vette jõudes kaaluvad kaalutaoleku ja rahu tunne külmas riietusruumis lahtiriietumise kindlalt üles!

Ma olen kindel, et just tänu neile neli korda nädalas toimuvatele ujumistundidele õnnestus mul tervet mõistust säilitada ja oma muutuva kehaga kohaneda. Samal ajal kui ma mandliõli üle kogu kõhu määrisin ja juukseid kuivatasin – mis polnud muide aastaid nii heas seisukorras olnud –, tundsin, et suudan kõigi nende lisakilode ja – sentimeetritega toime tulla. Tänu sellele paranes ka minu enesetunne aprikoosimuffini pärast, mis igale ujumiskorrale järgnes, ning ma ei tundnud pärast pikki töölesõite, et mind on tugitoolisportlase sündroom tabanud.

„Ujumine rokib!“ oli mantraks ka minu suurele sõbrannale Soniale, kes rääkis aina, kui kasulik on 40minutiline ujumine kolm korda nädalas (kuni sünnitähtajani välja ja isegi veel samal päeval). Ta kinnitab, et see trenn aitas sünnituskogemust talutavaks muuta, väites, et kiire ja rebenditevaba sünnituse tagasid talle paindlikud lihased ja lõõgastunud meel. Temal oli loomulikult vettesünnitus.

Trenn mängib vormis püsimise, positiivse enesehinnangu ja suurepärase enesetunde juures nii suurt osa, et minu meelest ei ole tegelikult tähtis, millist trenni te teete, peaasi et see oleks rasedatele sobiv ja mõõdukas.

Loomulikult on kahju, et niipea kui me uue kehaga harjuma hakkame, pööratakse kogu see ettekujutus pea peale ning samal hetkel, kui tilluke vingerdav vastsündinu meile kõhule pannakse, meile pekki enam ei andestata. Veidral kombel suunaks ühiskond siis justkui noole naiste enesehinnangu poole, öeldes: „Seni, kuni sa uut elu endas kannad, on pekk tore, aga kohe, kui emaks saad, on see keelatud.“ Ei mingit süümepiinadeta kreemikookide õgimist, ei mingeid sändvitše. Ei, värske ema, kes kogu raseduse ajal kogunenud kaalu sünnitusega kaotab, väljub asjast võitjana. „Võimatu!“ kuulen teid hüüdmas. Täpselt nii. Aga mida siis teha?

Ema teab

„Minu jaoks oli kaalutõus raseduse ajal õudusunenägu. Alguses oli mul nii halb olla, et võtsin alla, kuid siis, kui kilod ladestuma hakkasid, vajus minu enesekindlus täiesti põhja. Vihkasin seda tunnet, et olen paks, ja kartsin, et ei võta pärast enam alla. Ma tahtsin meeleheitlikult rase ja särav olla, aga tundsin end lihtsalt kohutavalt. Lõpuks lõin kampa ühe raseda emaga oma kontorist ning me liitusime Pilatese- ja joogaklubiga meie töökoha lähedal, kus toimusid tunnid rasedatele naistele. Mulle tundus, et leebe trenn parandas mu suhtumist oma kehasse, ja päris kindlasti aitas see mul Roccoga lähedasemaks saada. Olin ilmselt niivõrd harjunud iga päev pärast tööd spordiklubis käima, et söömine ja iiveldamine ilma igasuguse kehalise tegevuseta ajas mind masendusse. See polnud kerge, aga kui Rocco sündis, olin oma kaalu suhtes täiesti rahulik ning mul õnnestus isegi pärast tema sündi tundides edasi käia.“

Isabel Pratesi, turundusjuht ja Rocco (2 a) ema

Surve

Olen kindel, et teiega on sama lugu nagu minuga: olin üheksa kuud aina söönud ja nautinud selliseid kommentaare nagu: „Oh, küll sa näed särav välja!“ (Olgu, lõpupoole mõnikord ka: „Issand, küll sa näed vaevatud välja!“) Mis sellest, et mu taljesse töödeldud kleidid rippusid niisama tolmu kogudes ja kaal oli kohalikule prügimäele viidud. Ma hoolitsesin uue elu eest ja olin selle üle uhke. Sellepärast tuli mulle pärast esimest sünnitust mõningase üllatusena, et see endine kõva, täiuslikult ümar kõht meenutas hunnikut võdisevat tarretist taldrikul. Vähe sellest – ülejäänu mu paisunud kehast näis kõhu kahanedes suuremaks muutuvat ning võdises kõigile nähtavalt. Kas kilod ei pidanud mitte sünnitustoas lihtsalt kaduma? Noh, ilmselt mitte. Olgu, mõtlesin, ma suudan sellega elada – mind ei oota ju nagunii lähiajal ees metsikud peod, mille tarbeks pean liibuvasse musta kleidikesse mahtuma, ja pealegi – vaadake seda toredat tütart, kes mul on kõige selle juures ette näidata. Jah, te ise ei pruugi sel hetkel sellest hoolida, aga mingil jumalavallatul põhjusel ei lase suurem osa ümbritsevast maailmast teil seda unustada.

Minu sõbranna Luella kinnitab, et kohe, kui ta haiglast tuli, tundus mahavõtmine olevat sama suur kohustus nagu imetamine. Ta astus tütre Alice’iga välisuksest sisse (laps sooja villase teki sisse mässitud, Luella hiigelsuurtesse villastesse nöörkinnitusega pükstesse) ning tundis enda sõnul tohutut survet vastata kõikidele suurepärase emme kriteeriumitele. Tal oli uus Bugaboo vanker jalutamist ootamas, viie kohaliku emaga teejoomine planeeritud ja hiljem samal õhtul pidid veel mehe vanemad šampanjat jooma tulema. Ta heitis ühe anuva pilgu enda ümber, palus abikaasal kõik nädalaplaanid tühistada ning läks Alice’iga ülakorrusele, sulges magamistoa ukse ega tulnud 24 tundi alla!

Märkused, mis on niisama suusoojaks mõeldud („Kas sa mahud juba oma teksapükstesse?“ ja „Kuidas kõht tagasi tõmbab?“), on võib-olla üks viis vestluse alustamiseks, aga las ma ütlen teile: ärge palun mingil tingimusel värske ema kõhtu mainige! Sedasorti naiselik semutsemine (üheskoos tõsiasjaga, et igas naisteajakirjas üle kogu planeedi näidatakse mõnda näitlejannat, kes „kuue päevaga endisesse suurusnumbrisse mahtus“) tekitab teis soovi ülemise korruse aknast alla hüpata või vähemalt pea hälli peita. Nagu värsketel emadel poleks juba küllalt, mille pärast muretseda tänu imetamisele, unetutele öödele ja identiteedikriisile – nii et kaalu kaotamine kohe pärast sünnitamist on kindlasti asi, mis võiks olemata olla. (Nagu Luella üsna tabavalt ütles: „Seda survet on meil vaja sama palju nagu seale sadulat!“)

Pean ütlema, et olen pisut pahane nende avalikkuse vaateväljas olevate superemmede peale, kes juba mõne päeva pärast imekaunid välja näevad. Olen kindel, et Claudia Schifferi ja Cindy Crawfordi sugustel õnnestus see tänu sellele, et super-supermodellidena on neile ilmselt antud suurepärane oskus kaalus mitte juurde võtta, aga kuidas need ülejäänud kuulsused seda suudavad, seda ma ette ei kujuta. Kõhuplastika koos keisrilõikega? Üsna võimalik. Isiklik treener, toitumisspetsialist ja kokk 24tunnises valves? Kindlasti. Väga raske on ennast nende imetegijatega mitte võrrelda, kui kolmandal päeval oma beebit imetad, endiselt võdisedes, õmbluskohad pakitsemas ja 19 kilo ülekaalu turjal. Aga püüdke ennast tõesti mitte piitsutada sellepärast, mida meedia „normaalsest“ sünnitusjärgsest kaalukaotusest targutab. See ei ole normaalne, vaid pigem ekstreemne, ja paljud naised on raisanud kogu raseduse aja (rääkimata siis sündimata lapse tervise ohtuseadmisest) sellele, et ainult vormis püsida. Uskuge mind, ma olen istunud paljude naiste kõrval, kes mingit moevoolu järgides oma lõunat söövad, ja ma tean, et pool sellerivart ja kaks ampsu nuudlisalatit ei anna korraliku eine mõõtu välja.

Emad, olge realistlikud. Te saate olla igati suurepärased, te saate head välja näha ja ennast hästi tunda, aga lihtsalt ebarealistlik on oodata, et see juhtub neli päeva pärast sünnitust. Ma olen kindel, et järgmise supermodelli (kes iganes ta ka pole) memuaarides on teisiti kirjas, aga tegelikult teame kõik, et ilma palgatud abipersonali, plastilise kirurgi ja hiiglasliku krediitkaardilimiidita läheb vaja palju pühendumist, ränka tööd ja aega, et oma elu ja keha taas vormi ajada. Nipp on selles, et enda vastu ei tohi liiga karm olla. Mina ütlesin endale kindlalt, et lõppkokkuvõttes ma söön korralikult, olen sünnitanud kaks tervet, rõõmsameelset, ilusat ja toredat last, kellest üks kaalus kolm ja teine kolm ja pool kilo. Lisakilod pärast rasedust olid ainult mu pühendumise tõestuseks. Pidin endale aega andma, et energiatase ja ajutöö uuesti õigele teele viia, enne kui üldse kilode kaotamisele strateegiliselt mõelda sain. Nagu me eelmises peatükis rääkisime, vajate te võimalikult palju toitaineid (eriti kui last imetate), et pidada vastu pikkadele, rasketele öödele nii, et te nuuksudes kössi ei vajuks.

Pärast teist rasedust avastasin, et ümbruse surve otsekohe pärast sünnitust hea välja näha, end hästi tunda ja elu taas rööbastesse viia oli veel tugevam. Väga paljud emad olid mulle varem öelnud: „Kuule, teise lapsega on palju kergem – pressid ta lihtsalt välja ja oledki juba varsti oma teksapükstes ja pubis tagasi.“ Halloo? Kas te olete peast segi? Ma kaotasin paari esimese nädalaga ehk rohkem kilosid kui esimesel korral, aga tundsin ennast ikka muserdatuna, pontsakana ja olin väga kaugel sellest ime-emmeks olekust. Selle asemel muutsid surve ja ootused mind haavatavaks ja ebakindlaks.

Kui olin teise lapse saamise esialgest vinest välja tulnud, näis mõte enda vormiajamisest tohutult hirmutav. Oh, see pingutus, loobumised ja ränk töö! Kas kaal ei võiks lihtsalt üleöö kaduda? Kindlasti tuli kasuks see, et andsin mõlemale lapsele seitse kuud rinda – pole kahtlustki, et see on pagana raske töö. Ma ei tahtnud alistuda ühiskondlikule survele olla lahe, sale, värske ema, aga ma tahtsin ennast oma nahas hästi tunda. Avastasin, et nende vahel on õhkõrn tasakaal (jah, taas!) ning millalgi pärast sünnitust peame kõik selle tasakaalu üles leidma: kuidas energiat hoida, end hästi tunda, hea välja näha ja raseduse ajal kogunenud kilosid kaotama hakata. Ainus viis teada saada, millal on õige aeg see ülesanne ette võtta, on hetkeks kogu maailm kõrvale jätta ja püüda aru saada, mis on teie keha jaoks õige.

Ema teab

„Mul oli täiesti kõrini sellest, et mulle vaatasid ajakirjades vastu fotod säravatest peenikestest disainervankritega kuulsustest – ma ei lubanud neid kuu aega pärast sünnitust majapidamisse tuua. Olin äsja kaksikud sünnitanud ja minu peamine mure oli nendega sidet luua, mitte kaalus alla võtta. Ma ei suutnud taluda artiklite turmtuld teemal „Kaota rasedusega kogunenud kaal nädalaga“, nii et minu emale ja abikaasale oli antud karm käsk teha nii, et ma neid ei näeks. Kui mu poisid olid kolmekuused, tundsin, et olen valmis silmitsi seisma maailma, kaaluprobleemide ja nende nõmedate ajakirjadega, mida ma salamisi armastan. Aga ma olin väga rõõmus, et ei pidanud siis vaatama neid kuulsustest emasid, kes näevad välja nagu 50sentimeetrise pihaga plastnukud, samal ajal kui ma neil esimestel päevadel sajandat korda rinnapiima välja pumpasin.“

Carrie Cavendish, advokaat ning Archie ja Blake’i (mõlemad 1,5 a) ema

Ettekujutus oma kehast ja enesekindlus

Kui te seda loete, beebi käte vahel, mudilased köögis amokki jooksmas, ja olete sajaprotsendiliselt rahul oma kaaluga ja ettekujutusega oma kehast, siis teil veab!Võite rõõmuga selle peatüki vahele jätta ja järgmise juurde minna ning ennast oma saavutuste eest õlale patsutada. Aga kui olete samasugune nagu suur osa värsketest emadest ning tunnete, et teie ettekujutus kehast ja enesekindlus vajab upitamist, siis tere tulemast, te pole üksi! Teise raseduse järel saabus tõehetk minu jaoks umbes siis, kui poeg oli kahekuune.

Pärast sünnitust möödusid nädalad kiiresti ja muutusid kuudeks. Alguses ei olnud mul aega isegi pead pesta, rääkimata siis sellest, et oleksin saanud alasti peegli ees seista ning uurida oma uut keha ja seda, kui suurt lõivu rasedus oli mu figuurilt võtnud (ja ma ei hakka rääkimagi sellest neljast päevast, mis on möödunud sellest ajast, kui viimati vaagnapõhjalihaseid treenida püüdsin). Loivasin hiigelsuurte tissidega ringi, püüdes leida diskreetseid mooduseid, kuidas avalikus kohas last toita, ja katsudes üleüldiselt vähemalt kübeke graatsiliselt pead vee peal hoida. Avastasin, et kui olin hullema osa rinnapõletikust, toidu tagasiheidetest ja katkendlikest öödest üle elanud, oli mu pea täpselt nii palju vee peal, et hakata tegelema teemaga, mida olin kartnud: oma kehaga. Tegelikult sorteerisin tol hetkel pesu. Päike tulvas aknast sisse, mul oli seljas vaid imetamisrinnahoidja, suured aluspüksid ning lahe puuvillane sarong. (Ma tean – milline vaatepilt! Ärge moepolitseile sellest rääkige.) Olin öö jooksul kolm korda ärganud (mis tundus „hea ööna“ võrreldes kaheksa korraga paar nädalat varem) ning toibusin kuuendast (ja õnneks viimasest) kardetud rinnapõletikust.

Kui korjasin kokku sületäite kaupa räpaseid sipukaid, mudilase värviplekkidega T-särke ja oma armastatu jalgpalliriided, nägin äkitselt vannitoapeeglist oma peegelpilti. Pean tunnistama, et sain kerge šoki. Kes see naine oli? Mu juuksed olid korratud (juured kilomeetrite viisi välja kasvanud), kõht rippus nagu pooleldi veega täidetud õhupall, käsivarred olid kaks korda suuremad kui eales varem ning mu nägu oli pundunud ja elutu. Ma pidin ennast sundima, et see jõllitamine lõpetada, ning samal hetkel ma teadsin: on aeg muudatusteks.

Hommikune toitmiskord lõppes, telefon helises lakkamatult ja mu mudilane tahtis muudkui veel üht Maisy lugu kuulda. Ma tühjendasin pesumasina, keetsin pastat ja tellisin nõudepesumasinale varuosa. Toit kees, mina tundsin end paksuna ja elutuna ning kui aus olla, ei tahtnudki ma vaeva näha. Tänu kogu sellele „positiivsele“ energiale ja enesehinnangu tõusule (nali!) võite ette kujutada, milline särav energiapomm ma olin, kui abikaasa ärireisilt koju tuli. „Võta see pagana laps ja pese ise nõud ära, mina lähen voodisse,“ oleks täpne kokkuvõte mu sõnadest, kui ta ulatas mulle reisilt toodud parfüümi ja eriti suure Toblerone’i tahvli. Vaene mees.

Kui ma ülakorrusele kõmpisin, jättes jahmunud abikaasa (kellel oli veel mantelgi seljas) koridori seisma, oli raske ette kujutada, et tunnen end kunagi veel iseendana. Kas ma liuglen veel kunagi laste jõulupeol ringi, tundes ennast võluva ja enesekindlana? Kas ma tunnen, et olen valmis liibuvate teksapükste ja peene pluusiga oma uhke abikaasa käevangus uksest välja astuma, et klaasikest veini ja itaaliapärast einet nautida? Kas ma saan kooli väraval varrukateta särgis seista ja teiste emadega muretult lobiseda? Ja kas ma suudan piisavalt füüsilist jõudu ja energiat taastada, et oma kasvava pojaga pargis võidu joosta? Kell üheksa tol õhtul, kui ma lakke vaadates voodis lamasin, rindadest piim linadele lekkimas, oli mul tõesti tunne, et seda ei juhtu kunagi.

Kuidas oli võimalik, et nii suur osa minu kui ema, abikaasa, sõbra ja kirjaniku enesekindlusest sõltus sellest üleliigsest massist? Jah, mulle väga meeldis mu kasvav emaroll ja ma suhtusin lõputu entusiasmiga uue emaduse rõõmudesse, aga tol hetkel tundsin end ainult paksuna. Kes siis tahab romantilisele õhtusöögile minna, kui ta ei kannata elukaaslase kiindumusavaldusi, sest see võib armatsemisvõimaluse päevakorda tuua? Kes siis tahab suvepäeval liivakasti ääres lobiseda, kui ainuke asi, mis selga läheb, on paks kõrge kaelusega kampsun? Ja kes siis tahab pargis jalgpalli mängida, kui isegi ennast trepist üles vedades on tunne, nagu jookseksid maratoni?

Ma olin suurima rõõmuga esimese lapse ajal sammu pidanud, nautides aeg-ajalt kreemikooki ja surudes oma kitsa vöökohaga mustad püksid kuni tütre kuuenda elukuuni garderoobi kaugemasse otsa. Tegelikult tundsin alles pärast seitset lapsepuhkusel oldud kuud tööle naastes tõeliselt, et pean tagasi vormi saama. Ees ootasid kurjakuulutavalt tööalane konverents, staare täis bankett ja parima sõbranna pulmad ning ma ei kavatsenud mingil juhul ilmuda kohale nöörkinnitusega pükstes ja Arsenali jalgpallisärgis! Teise lapsega hiilis illusioonide purunemine ja tohutu kriis sellest, kuidas ma oma keha nägin, palju varem ligi.

Millal iganes see teieni ka ei jõua (mõni laps võib teil isegi juba teismeline olla), on värske ema enesekindluse murdumise puhul vaja midagi tõsiselt ette võtta.

Ema teab

„Ma olin alati väga enesekindel ning vaatamata suurusnumbrile 44 oma kehaga väga rahul. Pärast kolmanda lapse sündi kasvas see number 50ni ning see masendas mind tõeliselt. Kõige enam sellepärast, et mul ei jätkunud energiat kõigi nende füüsiliste tegevuste jaoks, mida emana teha armastan. Sport, pikad jalutuskäigud, laste seljaskandmine – ma tundsin end nende nautimiseks liiga suurena. Ma ei tahtnud kunagi modellimõõtu olla – tegelikult ma lausa vihkan sellist kondist välimust –, aga tahtsin, et mul oleks rohkem energiat ja entusiasmi. Sellest hetkest alates, kui hakkasin tervislikult sööma ja armastatud suhkrumaiustega piiri pidama, tõusis ka mu enesekindlus. Tegutsemine tundus hea. Pärast aastapikkust tasakaalustatud toitumist kannan nüüd suurusnumbrit 46 ning olen tänu sellele palju õnnelikum. Nüüd on mul rohkem elurõõmu, kogu perekond liigutab end rohkem ja see on meile kõigile suurepäraselt mõjunud.“

Martha Matterson, liiklusreguleerija ning Henry (7 a), Luke’i (5 a) ja Elleni (2 a) ema

Muudatuse tegemine

Kui olete lapsed saanud, igatsete nende möödunud päevade järele, kui saite pärast uue aasta saabumist otsustada, et liitute spordiklubiga või panete end pikamaajooksule kirja, ning ainuke asi, mis teie ja parima vormi vahel seisis, oli pohmell. Ühed valged pulmad, kaks last ja üks hüpoteek hiljem näib isegi mõte sellest, et uurida välja, kus kohalik spordiklubi asub, sama suur ime kui laenu tagasimaksmine aastaga.

Enamasti näib meile, värsketele emadele, lihtsalt võimatu tervisliku söömise tava sisseseadmiseks ja regulaarse trenni jaoks aega leida. „Kes siis pisikese Riley järele vaatab, samal ajal kui mina kaheks tunniks spordiklubisse tuiskan?“ kuulen teid hüüdmas. „Kes lohutab hambatulekuvaevades nutvat Katiet ja Olliet, samal ajal kui mina toitvat salatit valmistan?“ ja „Kes kurat mu kolmikud koolist ära toob, kui mina linnast väljas kiirkõndi teen?“ Olgu, olgu, olgu, ega ma ei öelnudki, et see on kerge. Peaksite praeguseks juba teadma, et emaksolemine ei ole mitte kunagi kerge, ja aja leidmine selleks, et oma keha taas vormi viia, pole mingi erand. Tegelikult ongi kõige raskem osa sellest emarolliga hakkama saada ja jätkuvalt suurepärane välja näha. Kui olete jõudnud punkti, mil olete võtnud kindlalt nõuks midagi muuta, ning suunate mingi osa hinnalisest energiast ja entusiasmist sellele, et oma keha taas tipp-topp vormi saada, siis olete poolel teel.

Pärast seda pesumasina juhtumit ja kes-kurat-sina-veel-oled peegelpilti teadsin ma, et on saabunud aeg oma kehale kapitaalremont teha. Oh, kuidas ma oleksin soovinud, et see oleks koosnenud nädalast parimas spaas, konsultatsioonist toitumisspetsialisti ja meigikunstnikuga ning käepikkusest iluprotseduuride nimekirjast. Nii see kahjuks polnud. Teades, et tahan meeleheitlikult tagasi vormi saada, aga olles samas ajapiirangute suhtes realistlik, vajasin mingit lahendust ja kiiresti. Ma ei saanud kuidagi igal õhtul ega isegi mitte kord nädalas mingisse peenesse uude spordiklubisse minna, vähemalt veel mitte. Ma vajasin praktilisi trenninippe, mida saaksin iga päev kodus teha, ja ma pidin hakkama sööma kõrge energiasisaldusega, aga madala rasvasisaldusega toite. Keegi pole öelnud, et see juhtub üleöö, aga kui ma ei proovi, siis kuidas ma teada saan, kas need ilusad rõivad, mis on jäetud kappi mind õrritama, üldse kunagi minu haardeulatusse jõuavad?

Aga kui ma nüüd räägin teile järgmise osa oma keha vormiajamise loost, siis hakkate kindlasti pahandama. Ma kohtusin ühe hästi toreda personaaltreenerist emaga, kelle nimi on Fiona Allen. Tema eriala? Teha nii, et värsked emad suurepärased välja näeksid ja ennast nii ka tunneksid, ning seda kõike nende enda kodus. Tunnistan, et kui olin tema trimmis keha näinud ja tema ülimalt lihtsast meetodist kuulnud, sattusin teemast sõltuvusse. Ma mõtlesin välja artikli idee – kirjeldan kuut nädalat trenni tema käe all – ja selle ostis minult lõpuks ära üks pereajakiri. Tõsi jah, mul vedas, et sain Fiona trenni uurimistöö ettekäändel ära kasutada, aga enne kui te veel enam pahaseks saate, olgu öeldud, et see, mida ma õppisin ja millest kirjutasin, on hulk võtteid, mida saan kogu elu endaga kaasas kanda ja mis on kõigi värskete emade jaoks enam kui rakendatavad. Niisiis, kuigi personaaltreener kõlab peenelt ja pole tavaliselt kõigile kättesaadav, süstis Fiona minusse distsipliini ja andis oskusi oma treenimis- ja söömisreeglitega jätkata ka pärast artiklis kajastatud kuuenädalast perioodi. Räägin sellest rohkem tolle hetke pärast. Esiteks, olles langetanud otsuse end vormi viia ja tervislikult elada, pidin leidma aega, et seda tõepoolest ka teha!

Aja leidmine

Olen kindel, et teil pole nagu minulgi tervet karja töötajaid, kes on nõus mu lapsi lõbustama, kuni mina tundide viisi trenažööriga sõbrunen, nii et siinkohal peab pisut organiseerima. Parim lahendus on märkmepaberile regulaarne aeg kirja panna. Kui te teete nii, et iga tuttav, sõber, pereliige ja piimamees sellest ajast teab, ei teki segaduseks võimalustki. Uskuge mind, ma olen seda ise korduvalt kogenud: „Sa lähed ujuma? Oi, ma unustasin – ma plaanisin just telekast jalgpalli vaadata. Kas sa mõnel teisel päeval ei saaks minna?“ See ei ole selline tugi, mis tohutult motiveerib, ega ju?

Paari viimase aastaga olen selgeks saanud mõned väiksed olulised asjad, mis aitavad teil kindlasti trenni tegemiseks koduuksest välja pääseda, ja lisaks sellele, et neist kinni pidada, ka nautige seda kõike!

Võtke appi usaldusväärsed lapsehoidjad

Pole midagi hullemat kui pool teed ümber kvartali ära joosta vaid selleks, et tagasi pöörata, sest muretsete oma põnni pärast, kes on jäetud vastutuleliku, aga mitte väga usaldusväärse naabri hoolde (ta võib vabalt unustada, et teie väike ingel on piima vastu allergiline ja läheb hulluks, kui talle suhkrut antakse). Kui kavatsete jätta lapsed hoidjaga, et võtta pisut aega enda vormiviimiseks ja hellitamiseks, peate täiesti kindel olema, et lapsed on hästi hoitud. Ma ei taha öelda, et superlapsehoidja on ainuke valik, kaugel sellest, aga planeerige oma trenne kindlasti usaldusväärse hoidja toel.

Kui teie lapsed on kooliealised, siis on veel parem – teil on lapsehoidjad (sageli tasuta) olemas! Ja kui olete töötav ema, on ehk lõunapausid suurepärane võimalus näpistada pool tundi spordiklubi jaoks, pealegi pakuvad paljud spordifirmad ettevõtetele häid sooduspakkumisi ja allahindlusi.

Valige hea lapsehoiuteenusega spordiklubi

Tunnistan, et paljude värskete emade jaoks võib spordiklubi liikmekaart olla lisakulutus, mis näib ebarealistlikuna, isegi ekstravagantsena, aga kui seda piisaval määral kasutate ja seal tasuta lapsehoidu pakutakse, on see tegelikult üsna säästlik. Väga paljudes spordiklubides ja vabaajakeskustes on suurepärane lapsehoiuteenus ja nii on lastel võimalus mängida, samal ajal kui teie end vormi viite. Paljud võtavad vastu beebisid alates kolmandast elukuust, mis võib olla lausa elupäästjaks emadele, kellel on range toitmisgraafik ja maksimaalselt 45minutiline auk, mille ajal trenni teha. Isegi kui te ei lähe peenesse spordiklubisse, võite vabalt leida kohalikke keskusi, mis pakuvad ema-lapse joogat koos innukate abilistega.

Minu meheõde Sue valib vabaajakeskusi puhtalt lapsehoiuteenuse taseme järgi. Teda ei pane spordiklubi aastalepingule alla kirjutama mitte ainult vesiaeroobikatunnid või tantsustuudio tase, vaid ka lapsehoidjad. Kui lamamistoolid ei ole piisavalt head või seal salmikesi ette ei loeta, siis võite selle ära unustada!

Koostage emadega valvegraafik

Aitame ühe mu sõbranna ja naabri Amyga vahel teineteist lapsehoidmises, et saaksime uksest välja astuda ja pisut kaloreid põletada. Tema vaatab minu lapsi teisipäevases mängugrupis ja mina võtan mõnikord kõik tema pojad enda juurde teed jooma, et ta saaks jooksma minna. Kui meil on kuupäevad paika pandud (arvestamata tuulerõugeid, rahetorme või töökohustusi), saame 90 protsenti ajast maksimaalse kerguse ja minimaalse stressiga välja minna. See sujub nii hästi, et Jennie, mu teine sõbranna, on ka oma naabruskonnas sellise graafiku sisse seadnud. Tema tütart on tõeline rõõm hoida, nii et mitmed semud perekoolist on enam kui õnnelikud, kui saavad teda laupäeviti hoida, samal ajal kui Jen ujub. Vastutasuks vaatab Jennie regulaarselt nende lapsi, kui nad käivad poksimas, rattaga sõitmas, postitantsu tegemas… Lisaboonus? Kui trenn on tehtud, saavad emad suure tassi teega maha istuda ja mõnusalt möödunud nädala tegemistest lobiseda. Trenn, tassike teed, kõlakad ja kaks õnnelikku last ei kõla ju väga halvasti, ega ju?

Pingutage üheskoos

Kui kutsute sõbrannasid üles vormi saamise nimel pingutama, avastate ilmselt, et saaksite seda ka kõik koos teha. Ma tean mitmeid vastsündinutega emasid, kes on loonud emmede vankrijooksuklubi (see on sama asi mis peaaegu kultuseks muutunud vankrilükkamine). Seitse või kaheksa ema saavad kord nädalas kokku, kolme rattaga vanker kaasas. Nad teevad kümme minutit pargis sooja ning sellele järgneb 45minutiline jooks, beebi samal ajal vankris lalisemas. Olen isegi näinud, kuidas nad teevad suvel maa peal harjutusi, sageli nii, et beebi häälitseb õnnelikult ema kõhul (pensionäride imestuseks, kes pargis oma igapäevast jalutuskäiku teevad). See tundub olevat täiuslik viis, et välja pääseda, end vormi viia, teiste tillukeste beebide emadega kohtuda, ning kõige parem osa on see, et see on tasuta ja te ei pea oma pisikesest eemal olema!

Kahjuks polnud midagi nii seikluslikku päevakorras neli aastat tagasi, kui ma esimest korda sünnitasin. Kuid ma jätkasin paari sõbrannaga joogatrenni, mida olime ka raseduse ajal harrastanud. Sarnaselt emmede jooksuklubile andis seda tundi tõeline maaema Lolly Stirk. Ta kiitis heaks, et me beebid kaasa võtsime – mida rohkem, seda uhkem. Ikka ja alati hakkas mõni beebi nutma ja me kõik aitasime kordamööda. Ühel või teisel moel saime me vähemalt pool tundi joogat teha ning trenni lõpus rääkida veel oma lugusid teemal „Kuidas rohkem magada“. Juhendaja andis mõista, et ka pereliikmed ja sõbrad on teretulnud. Ühel nädalal, kui mu tütar oli vaid kaheksanädalane, võtsin kaasa oma toona veel lapseta meheõe Sue, kellel oli töölt vaba päev. Me kammisime mööda poode, sõime pisut lõunat ja siis kussutas tema mu tütart, kuni mina veidi joogat nautisin. Suurepärane omaette olemise aeg nende jaoks, oivaline puhkus minu jaoks!

Ei mingeid vabandusi

Peaks ütlematagi selge olema, et vabandused, miks trenni teha ei saa, on suurepärase ema sõnavaras keelatud. „Väljas on liiga külm“, „ma olen liiga väsinud“, „mul pole tuju“ ja „ma lihtsalt ei viitsi“ pole lubatud emale, kes tahab suurepärane välja näha ja ennast hästi tunda. Olgu, ma tunnistan, et olen vahel ise ka neid lauseid pillanud, kui kannatan liialt PMSi all, et külmas basseinis supelda, või olen kuus korda üles ärganud lapse pärast, kellel tulevad hambad, aga üldiselt elan ma reegli järgi, et vabandusi ei tohi otsida. Kui olete tõesti pühendunud sellele, et heasse vormi saada, tervislikult elada ja suurepärane välja näha, siis peate olema motiveeritud ja aus. Pole mõtet seda ülesannet võtta ja siis esimesel võimalusel alla anda – me kõik istuksime parema meelega kodus ning sööksime kala ahjukartuliga, aga see ei tekita meis head enesetunnet ja kohe kindlasti ei aita see meil ka hea välja näha.

Niisiis näete, aja leidmine muudatuste jaoks ei ole nii lihtne kui enne lapsi, aga see on kindlasti võimalik. Tean, et mina vajasin selleks tohutult motivatsiooni, häid sõpru ja pagana palju huumorimeelt. Kui väljas sajab ja te jooksete ümber kvartali teadmisega, et abikaasa istub mõnusalt lastega teleka ees ja vaatab „Dumbo“ multikat, siis peate suutma selle üle naerda. Kui see ei õnnestu, hakkate nutma ja see on kõige hullem asi, mida teha, kui teil on võhm väljas, aga ees on veel ootamas terve mägi, mille tippu ronida!

Ema teab

„Ma ei saanud endale spordiklubiga liitumist lubada, kui olin teise lapse saanud ning pidin maksma lastesõime ja päevahoiu tasu. Kuid vajasin meeleheitlikult trenni, nii et mu meheõde Karen, kes oli kohaliku spordikeskuse liige, pakkus välja, et tuleb minuga igal pühapäeva hommikul tunniks ajaks ujuma. Tema pladistas minu lastega madalas vees, samal ajal kui mina kasutasin sõbrapiletit ning sain igal nädalal tubli 45 minutit ujuda. Karenile meeldis väga iga nädal lastega mängida ja ta ütles, et see on suurepärane viis emakogemuse saamiseks, ilma et tal endal neid oleks! Ja mitte ainult tema polnud õnnelik – mina olin täiesti sillas sellest, et saan endale lubada sellist tegevust, mis mind vormis hoiab. Tõsiasi, et see mulle sentigi maksma ei läinud, oli lisaboonus!“

Lucy Williamson, sekretär ning Williami (4 a) ja Rosie (1 a) ema

Trenn ja endorfiinid

Niisiis, te olete läbi teinud kogu tsükli: muutunud kõigepealt hiigelsuureks, otsustanud siis, et on õige aeg end taas vormi viia, ning leidnud nädalas tervelt tunni ja kaksteist minutit, mille jooksul seda teha. Mis siis edasi? Mul on kahju öelda, aga järgmine osa on tõeliselt raske. Me võime kõik rääkida korralikust trennist jooksulindil, aga kas meil tõesti õnnestub seda teha? Ja kas me õnnitleme end otsusekindluse ja tahtejõu puhul, kui otsustame üht eriti suurt juustukoogitükki mitte võtta? Aga trenni juures on hea asi see, et kui sellega algust teha, on tulemused sageli kiired ja suurepärased. Endorfiinid, mida tekitate, pumbates verd kehas ringi, muudavad teid energiliseks ja tekitavad imehea enesetunde (eriti kui enne oli teie kõige suurem trenn bussis istumine või kotitäie kartulikrõpsude nahkapistmine laste mänguringis). Kui lisada see tõsiasjale, et nähes pisut kaalu langemas või tibatillukestki lihast käsivarrele tekkimas (selle võdina asemel, mistõttu te peate ka 27kraadises kuumuses pikkade varrukatega rõivad kandma), tunnete end suurepäraselt.

Mäletan elavalt, kuidas ma ootasin esimest trenni sünnitusjärgse personaaltreeneri Fiona Alleniga. Ta polnud mitte ainult staaride treener, aga tal oli ka selline maine, et tema juba eitava vastusega ei lepi. Olin kuus nädalat tagasi sünnitanud, suutsin väsimuse tõttu vaevu silmi lahti hoida ning minu keha polnud kaugeltki sellises seisukorras, et seda võiks lähedalt uurida inimene, kes on harjunud nägema ülistiilseid, supersaledaid suuri kuulsusi. Ja mida kuradit ma selga pidin panema? Mul ei olnud tohutult kalleid dresse, nii et pidin kandma valget särki (mis oli muutunud roosaks pärast seda, kui seda kogemata koos tütre punase suvekleidiga pesti) ning abikaasa näruseid vanu dressipükse. Te kõik kindlasti nõustute, et see ei olnud esmamulje loomiseks üldse suurepärane välimus. Ma surusin poega tugevamini rinnale ja kartsin uksekellahelinat.

Kui närvid, madal energiatase ja riietekriis kõrvale jätta, aitas esimese tunni Fionaga üle elada see tunne trenni ajal ja järel, et ma tõepoolest hakkan midagi muutma. Ma tundsin verd liikumas, lihaseid töötamas ning mõtlesin, et piisava pühendumisega suudan ehk tõesti varsti hea välja näha ja mõnusa enesetunde saavutada. Jah, tegelikult suutsin ma järgmisel päeval vaevu käia pärast kaht tundi istessetõuse, hantlitõsteid ja kükke (mis kõik toimus minu elutoas, samal ajal kui mu ema lapsi unelaulude ja kroonimeisterdamisega lõbustas), aga suurepärane oli teada, et mul oli vähemalt tibatilluke lootus saada tagasi keha, milles end enesekindlalt tunnen, isegi nende hullumeelsete esimeste kuude ajal.

Ma tunnistan, et on päevi, mil isegi käik tualetti tundub Himaalaja otsa ronimisena. Aga suuremalt jaolt püüan trenni oma igapäevase eluga siduda, et endorfiinid säiliksid, enesekindlus oleks jätkuvalt kõrge ning keha saaks oma endist olekut meenutama hakata. Ma olen oma emmedest sõbrannadega katsetanud kõiki treeningmeetodeid siin päikese all. Meenuvad nädal Pilatest, mis lõppes sellega, et otsustasin pubis istumise kasuks; kohalik tai chi rühm, mis pani mu sõbranna Sophie, kõht kõveras, naerma (nii, et ta visati tunnist välja), ning tantsutund, mis pani minu semu Amy vanduma, et ta ei proovi enam mitte kunagi midagi ladina-ameerikalikku. Tänu neile ühistele kogemustele (ja katastroofidele) olen kokku pannud kiirkursuse parimatest treeningviisidest emadele, kellel on vähe aega. Neid saab hõlpsasti kombineerida laste ja pereeluga ning need on küllaldaselt paindlikud, et meie elustiiliga sobida. Kui osutus, et mu sõbrannal Carolinal polnud võimalik spordiklubisse minna, sest ta imetas ööpäevaringselt vastsündinut, hakkas ta tegema lihtsaid, igapäevaseid harjutusi, mille puhul ei ole vaja jõusaali. Kui mu semu Lyn viis korda nädalas lasteaia ja tööalaste kohtumiste vahet mööda linna ringi tormab, kasutab ta selle välitrennina ära ja jätab paar jõusaalikülastust vahele. Ja lõpuks, kui lund sajab ja jõulumaiustused mind ahvatlevad, võtan appi alati käepärase kohaliku ujula ning premeerin end pärast kuuma duši ja banaanismuutiga. Niisiis, näete: sadagu vihma või paistku päike, olgu teil vastsündinu, mudilane või teismeline, alati on võimalik leida viis (kas või ainult tund aega nädalas), kuidas end vormi viia ja suurepäraselt tunda.

Harjutuste tüübid

Harjutused, mille jaoks ei pea jõusaali minema

Üks tähtsamaid relvi, millega Fiona mind varustas, oli võime näha harjutusi osana igapäevarutiinist. Kui olete sedavõrd distsiplineeritud, et kodus trenni teha (ja see ei tähenda, et peate terve varanduse mõne peene riistapuu ja viimase peal jooksulindi peale kulutama), siis on hea vormi saavutamine käeulatuses. Mina avastasin, et eriti siis, kui püüdsin oma ema- ja töörolli näiliselt nii lühikesse nädalasse suruda, oli kodus trenni tegemine ainus viis, kuidas tagada, et saaksin ennast piisavalt palju liigutada.

Nagu enamik värskeid emasid tahtsin paremaks muuta oma kõhtu, peput, reisi, käsivarsi ja vaagnapõhjalihaseid. (Pidage meeles ämmaemanda reeglit: 20 vaagnapõhjalihaste harjutust iga kord, kui peatute foori all, vaatate televiisorit, lähete voodisse, sööte hommikust. Jajah, muidugi!) Minu peamine eesmärk oli kahe tunni jooksul nädalas neid kohti trimmida. Ainuke treeningvahend, millesse investeerisin, oli hiigelsuur võimlemispall. (See tuli tegelikult ka kasuks teise sünnituse ajal, mis toimus suures osas kodus. Aga selle loo jätan mõneks teiseks korraks.) Nüüdseks olen tõepoolest omandanud oskuse koos palliga seina ääres kükke teha. (Asetage pall enda ja seina vahele selja alaossa ning liikuge seisvast asendist kükki.) Kuigi alguses pani isegi kolm kükki mu jalad kohutavalt värisema, nägin kolme nädala pärast tõepoolest edusamme oma reite ja kõhu väljanägemises ning tundsin, et jalalihased muutuvad tugevamaks. Angelina Jolie, siit me tuleme!

Istessetõusud või poolikud istessetõusud ja biitsepsiharjutused hantlitega on samuti üsna rasked, aga vajavad väga vähe planeerimist või varustust. Ma ei ole mingi Victoria Beckham (kes teeb raudselt igal õhtul koos abikaasaga sada istessetõusu, et sellist pesulauda meenutavat kõhtu saavutada), aga pärast teist last püüdsin neid harjutusi distsiplineeritult teha. Isegi tehes vaid paar seeriat kolm korda nädalas (uskuge mind, ma oleksin surnud, kui oleksin püüdnud neid rohkem teha), leidsin, et punnis kõht oli mingil määral lamedam ja meenutas vähem tarretist laste teelauas. Biitsepsiharjutused hantlitega on samuti värsketele emadele head ja nõuavad vähe nuputamist. Lihaseid, mida saab üles ehitada, kui teha paar korda nädalas korralikke biitsepsiharjutusi (tooge käsi sirgest asendist õla juurde kõverasse, hoides käes veega täidetud plastpudelit, suhkrut täis laste lõunasöögikarpe, raskeid raamatuid või väikeseid hantleid), võib edasi treenida igapäevaseid emade ülesandeid täites. Toidukottide väljatõstmine autost ja kolmandale korrusele tassimine, tandemkäru lükkamine ja pontsaka beebi tõstmine 24 tundi ööpäevas on kõik lihasharjutused, mida teeme sellele mõtlemata. (Hoidke kõhulihaseid kindlasti töös, kui kummardate, tõstate ja vankrit lükkate, see aitab lihaseid tugevdada ja alaseljavigastusi vältida.) Järgmine hea nipp, mida meeles pidada, on see, et kui teil on harjutused selged, vaadake, et teie rüht oleks korralik. Sirgelt seismine ja sirge seljaga kõndimine võib längus õlgade ja esiletungiva kõhuga imesid teha! Miks mitte seda proovida, kui vankrit kohaliku poe poole veeretate? See hämmastab teid, päriselt.

Istessetõusud, kükid, rühi kontrollimine – see kõik võib üsna kurnavalt kõlada, aga kuna te teete neid kodus, saate seda üsna hõlpsalt korraldada. Kes oleks võinud arvata, et Eviani pudelite tõstmine selle 25 minuti jooksul, mil õhtul seebikaid vaatate (suurepärane biitsepsitele), neli korda päevas lifti asemel treppidest käimine (väga tõhus reitele ja tagumikule), võimlemispalli kasutamine kaks korda nädalas, et paar seeriat kükke teha (väga hea tagumikule, kõhule ja reitele), või lihtsalt sirge seljaga käimine, kõht sisse tõmmatud, aitab end vormi viia, kaalus alla võtta või luua illusiooni, et olete mitu kilo kergem? Minimaalselt tüli, maksimaalne tulemus – geniaalne.

Lõbus koolitee

Mul oli nii kõrini sellest, et olen järjekordne ema, kes kohalikke teid ummistab, sõidutades lapsi lasteaeda, huviringi, kooli, teejoomistele ja tagasi, seepärast mõtlesin, et võtan selle suhtes midagi ette. Selle asemel et kiruda eessõitvat ema (kes sõidab tankiga, millega oleks paras sõtta minna), otsustasin, et on aeg ilma bensiinita tänavale astuda. Kui ilm mind soosib, püüan lastega võimalikult palju jalutada või rattaga sõita. (Tahaksin väga öelda, et jalutan viis kilomeetrit või sõidan rattaga sama palju lörtsi, lume ja äikesetormidega, aga halb ilm nõuab siiski erandi tegemist. (Me ei ole supernaised!) Kui olin tütrega kahekesi, tegime tähtsaid käike nii, et tema istus mu ratta pakiraamil. Tema oli sisse mässitud nagu eskimo, mina higistasin ja olin näost tulipunane. Kui välja arvata üks kord (kui mu ketsipaelad kodaratesse takerdusid ja ma porilombis maandusin, kaitstes tüdrukut kukkumise eest), kulgesid kõik sõidud ohtude ja jonnimisteta. Mu tütrele meeldis väga kaasa tuhiseda ja ta kilkas rõõmust, kui me mägedest alla vuhisesime. Ta isegi nuttis, kui lund sadas ja ratast nädal-paar kasutada ei saanud. Ärge laske end ka petta mõttest, et rattad maksavad kindlasti terve varanduse. Minu oma oli nii lihtne, et isegi kolmandat käiku ei saanud kasutada (ja sellel oligi ainult kolm käiku). See läks mulle maksma vähem kui kuue kuu jagu kütust ning oli autost palju lõbusam ja keskkonnasõbralikum.

Kui ma teise lapse sain, ei olnud rattasõit kõige lihtsam valik. (Kuigi minu sõbrannal Rainbowl on olemas selline kookonit meenutav seadeldis, millega oma pontsakad poisid ratta taha panna. Ränk töö, aga ta on pühendunud ökotrenni kuninganna! Millegipärast ma ei arva, et minu reied sellele vastu peaksid.) Kui saan, kasutan ratast, aga teistel puhkudel valin kondimootori. Nüüd, kui mu lapsed on pisut vanemad, saadavad nad mind jalutuskäikudel, kihutades oma pisikestel tõukeratastel kaasa. Ja kui näiteks teie lasteaed või kool asub pisut kaugemal, kui teile meeldiks, on kolm või ka kaks päeva jalutamist (või tõukerattal sõitmist) piisav trenn kogu nädalaks. Meil, emadel, on kogu aeg nii kiire, et auto näib tohutult vajalikuna, aga kui kooli jalutamine hiljem trenni pealt aega kokku hoiab, siis on see ju proovimist väärt! Mulle meeldib üle kõige sooja ilmaga koos pojaga tütrele eelkooli järele jalutada. Ta korjab pargis lehti ja igasugust pahna (nälkjaid, tigusid, koerakarvu – ta paneb kõik tallele) ning me põikame koduteel veel kiikede juurest läbi. Kui päike paistab, korraldan mõnikord teiste emadega pikniku ja pärastlõuna möödub hetkega. Kogu selle jalutamise uudsus on mulle (ja käputäiele motiveeritud emmedele) andnud isegi mõtte heategevuseks raha koguda. Oleme otsustanud, et kasutame kolm korda nädalas kooli jalutamist treeninguna Moonwalki, 13kilomeetrise kõndimisvõistluse jaoks, millega kogutakse raha rinnavähiravi toetamiseks. Minu meheõde Sue tunnistab, et iga kord, kui ta tahab viilida ja autoga sõita, mõtleb ta selle südaöise kõndimisvõistluse ja kohutava tunde peale, mis tal tekib, kui ta ei suuda sammu pidada. Õige pisut survet ikka ka, eks!

Kui olete töötav ema või täiesti värske ema, võib kõndimine ka teie jaoks parim valik olla. Kui minu sõbranna Paula pärast esimese lapse saamist tagasi tööle läks, soovis ta meeleheitlikult hommikuse kiirustamise, aeglase töölesõidu ja laua taga istumise rutiinist pääseda. Ta otsustas, et parim viis 25 minutit päevas trenni teha oli kodust metroojaama jalutada (selle asemel et vihast keedes oodata number 102 bussi, mis alati hilineb). Ta pakkis kontsakingad seljakotti ja jalutas metroojaama jooksukingades. 99 protsenti juhtudest jõudis ta kohale enne bussi ja tundis end hästi, sest oli saanud samal ajal pisut värsket õhku hingata ja trenni teha. Samamoodi leidis terve hulk mu emadest sõbratare, et jalutamine on ideaalne viis enda väljavedamiseks ja vormiviimiseks pärast sünnitust. See polnud üldse ennekuulmatu, kui minu hea sõbranna Jennie jalutas kuus ja pool kilomeetrit, väike Minnie kärus kaasas, et oma asju ajada, ühte galeriisse sisse põigata, sõbrannaga lõunat süüa ja koduteel lastekliinikust läbi astuda. Ta tundis kohalikke tänavaid nagu oma viit sõrme ja oi, kui imeline ta kolm kuud pärast sünnitust oma suvekleidis välja nägi!