Читать книгу Tema verine sepitsus - Graeme Macrae Burnet - Страница 7
ОглавлениеMa kirjutan seda oma advokaadi mister Andrew Sinclairi korraldusel, kes on alates minu vangipanekust siin Invernessis kohelnud mind säärase inimlikkusega, mida ma ei ole mingil moel ära teeninud. Minu elu on olnud lühike ja täiesti tähtsusetu ning mul ei ole sugugi soovi pääseda vastutusest nende tegude eest, mille ma hiljaaegu korda saatsin. Tähendan need sõnad üles ainuüksi sel ja ei ühelgi teisel põhjusel, et tasuda lahkuse eest, mida mu advokaat on minu vastu üles näidanud.
Mister Sinclair soovitas mul visandada nii selgelt kui võimalik need olud, mis ümbritsesid Lachlan Mackenzie ja teiste tapmist, ning seda ma oma parimate oskuste järgi teengi, paludes juba ette vabandust oma kasina sõnavara ja konarliku stiili pärast.
Alustuseks ütlen, et panin need teod toime üksnes eesmärgiga vabastada oma isa kannatustest, mida ta on hiljuti läbi elanud. Nende kannatuste põhjus oli meie naaber Lachlan Mackenzie ja ma kõrvaldasin ta siitilmast selleks, et parandada meie perekonna seisukorda. Ühtlasi kinnitan, et alates siia ilma saabumisest olen olnud oma isale üksainus nuhtlus ja minu lahkumine tema majapidamisest on talle ainult õnnistuseks.
Minu nimi on Roderick John Macrae. Sündisin 1852. aastal ja olen veetnud kõik oma elupäevad Rossi krahvkonnas Culduies. Mu isa John Macrae on kihelkonnas lugupeetud talupidaja, kes ei ole ära teeninud seda alandust nende häbistavate tegude eest, mille eest lasub vastutus ainuüksi minul. Mu ema Una sündis 1832. aastal Culduiest umbes kaks miili lõuna pool Toscaigis. Ta suri 1868. aastal mu venda Ianit sünnitades, ja just see on sündmus, mis minu arvates tähistab meie hädade algust.
* * *
Culduie on üheksa suitsuga küla Applecrossi kihelkonnas. Sellest umbkaudu pool miili põhja pool Camusterrachis on kirik ja kool, kus ma sain hariduse. Applecrossi külas tegutseva kõrtsi ja turu tõttu võtavad ainult üksikud reisijad ette tee nii kaugele kui Culduiesse. Applecrossi lahe ääres asub mõisahäärber, kus elab ja võõrustab oma külalisi lord Middleton. Culduies ei ole vaatepilte ega meelelahutust, mis meelitaks külalisi siia pikemaks jääma. Meie külast läheb maantee edasi Toscaigi ja ei kuhugi kaugemale ning seetõttu on meil välismaailmaga vähe kokkupuudet.
Culduie jääb merest umbes kolmesaja jardi kaugusele ja on varjunud Càrn nan Uaigheani mäe rüppe. Küla ja maantee vahel on viljaka mullaga maa-ala, mida inimesed harivad. Kõrgemal mägedes on suvised kaidsimaad ja turbaraba, mis varustab meid küttega. Kõige halvemate ilmastikunähtuste eest kaitseb Culduied omal moel Aird-Dubhi poolsaar, mis sirutub merre ja moodustab nõnda loodusliku sadama. Aird-Dubhi külas napib põllumaad ja sealsed inimesed teenivad elatist peamiselt kalapüügiga. Need kaks kogukonda kasutavad teatud määral teineteise tööjõudu ja vahetavad saadusi, ent peale säärase möödapääsmatu kokkupuute hoiame eraldi. Mu isa sõnul on Aird-Dubhi rahvas räpaste kommetega ja kõlblusetu ning ta teeb nendega tegemist ainult häda korral. Nii nagu omane kõikidele inimestele, kes töötavad kalapüügi vallas, on sealsed mehed andunud ohjeldamatule viskijoomisele, sellal kui nende naispool on kurikuulsalt liiderlik. Olles käinud selle küla lastega koos koolis, võin kinnitada tõsiasja, et ehkki välimuselt ei ole neid meie inimestest kuigi kerge eristada, on nad riuklikud ja ebausaldusväärsed.
Culduied teega ühendava raja ning külatanuma ristumiskohas asub Kenny Suitsu maja, mis on oma peene kiltkivikatusega küla kõige uhkem. Ülejäänud kaheksa taret on ehitatud kivist ja mätastest ning neil on õlgkatus. Igal majal on üks-kaks klaasakent. Minu perekonna tare on küla põhjapoolseim ja paikneb justnagu nurga all, nõnda et kui teised majad vaatavad lahele, avaneb meie oma küla poole. Lachlan Jämeda kodu asub teeraja teises otsas ja see on Kenny Suitsu maja järel külas suuruselt teine. Peale kahe nimetatu asustavad taresid kaks Mackenzie klanni perekonda; MacBeathi pere; mister ja missis Gillander, kelle lapsed on kõik lahkunud; meie naaber mister Gregor oma perega; ja missis Finlayson, kes on lesk. Lisaks üheksale tarele on veel hulk kõrvalhooneid – paljud neist üsna tahumatult ehitatud –, kus hoitakse karja, tööriistu ja muud säärast. Niisugused on meie küla mõõdud.
Meie tares on kaks kambrit. Suurema osa hoonest võtab enda alla laut, uksest paremale jääb inimeste eluase. Põrand on pisut mere poole kaldu, takistades nõnda loomasõnniku tuppa vajumist. Laudaosa on eraldatud hirsaiaga, mis on tehtud rannast korjatud ajupuu tükkidest. Eeskambri keskel on leease ja selle taga laud, mille ääres me sööme. Peale laua koosneb meie mööbel kahest toekast pingist, isa leentoolist ja suurest kummutist, mis kuulus mu ema perekonnale, enne kui ta mehele läks. Mina magan ühes nooremate vendadega seina ääres naril. Teine kamber jääb tare tagaossa ja seal magavad isa ning mu vanem õde – Jettal on kappvoodi, mille isa selleks otstarbeks meisterdas. Ma kadestasin õde tema voodi pärast ja olen tihti unes näinud, et magan seal tema kõrval, aga eeskambris on soojem ning mustadel kuudel, kui loomad on katuse all, meeldib mulle kuulda nende tasast häälitsemist. Me peame kaht piimalehma ja kuut lammast, milline arv on meile lubatud küla ühise kaidsimaa jaotuse alusel.
Pean kohe algul teatavaks tegema, et mu isa ja Lachlan Mackenzie vahel oli mingi vimm juba ammu enne minu sündi. Selle meelekibeduse allika kohta ei saa ma ütelda midagi kindlat, sest isa ei ole sellest iial rääkinud. Ka ei tea ma, kummal pool lasub süü ning kas see vaen tärkas nende eluajal või on see mõne iidse tüli tagajärg. Siinkandis ei ole tavatu, et vimma köetakse veel kaua pärast algse põhjuse unustamistki. Mu isa tunnustuseks tuleb ütelda, et ta ei ole kunagi püüdnud seda verivaenu minu või mõne teise pereliikme alal hoida. Seetõttu usun, et mistahes vingu meie perekondade vahel ka oli olnud, isa soov oli õhk puhtaks saada.
Väikse poisina kartsin Lachlan Jämedat päris hirmsasti ja hoidusin sattumast ristteest kaugemale küla teisele poole, kuhu on koondunud Mackenzie klanni liikmed. Peale Lachlan Jämeda enda on seal veel ta venna Aenease ja nõo Peteri perekond, ning nood kolm on kuulsad selle poolest, et käivad Applecrossi kõrtsis pummeldamas ja satuvad seal pidevalt jagelustesse. Kõik kolm on suured rammukad tüübid, kellele pakub rahuldust teadmine, et inimesed astuvad nende eest kõrvale ja annavad neile teed. Kord, kui olin viis või kuus aastat vana, lennutasin lohet, mille isa oli mulle kotiriide lappidest teinud. Lohe sööstis viljapõllule ja ma jooksin midagi mõtlemata seda ära tooma. Olin põlvili, püüdes nööri kõrte küljest lahti päästa, kui tundsin, kuidas kellegi suur kämmal haaras mu õlast ja lohistas mu jõhkralt teerajale. Hoidsin lohet üha oma käes, Lachlan Jäme rebis selle ära ja lajatas vastu maad puruks. Siis virutas ta mulle lahtise käega vastu kõrvu ja lõi mind oimetuks. Ma olin nii hirmul, et ei suutnud põit pidada, mis tegi me naabrile palju nalja. Siis kisti mind üles ja veeti läbi kogu küla, samal ajal kui Jäme sõimas mu isa selle kahju pärast, mida ma olin tema vilja rikkudes tekitanud. Lärm tõi mu ema ukselävele ja sel hetkel päästis Jäme mu oma haardest ning ma lidusin nagu hirmunud peni tarre ja pugesin lauta. Õhtul tuli Lachlan Jäme tagasi ja nõudis minu hävitatud vilja eest viis šillingit hüvitist. Peitsin end tagakambrisse ja surusin kõrva vastu ust. Mu ema keeldus, väites, et kui mingit kahju ongi tekitatud, siis tegi ta seda ise, kui vedas mind läbi oma saagi. Seepeale esitas Jäme kaebuse konstaablile, kes selle tagasi lükkas. Mõne päeva pärast avastas isa hommikul, et suur lapp meie vilja on öösel maha sõtkutud. Hävitustöö tegijat ei selgitatud välja, aga keegi ei kahelnud, et see oli Lachlan Jäme oma suguvendadega.
Kui sain suuremaks, saatis mind küla alumises pooles käies alati halb eelaimus ja see tunne ei jätnud mind kunagi.
* * *
Mu isa sündis Culduies ja veetis poisiea samas majas, kus me praegugi elame. Ma tean tema lapsepõlvest vähe, ainult seda, et koolis käis ta harukorral ja toona valitses säherdune viletsus, mida minu sugupõlv pole kogenud. Ma pole kunagi näinud, et isa paneks paberile muud peale allkirja ning ehkki ta kinnitab, et oskab kirjutada, istub sulg ta sõrmede vahel kohmakalt. Nii või teisiti, tal ongi väga harva vaja kirjutada. Pole asju, mida ta peaks paberile usaldama. Isal oli kombeks meile ikka ja jälle rääkida, kui õnnelikud me oleme, et oleme kasvanud praegusel ajal keset selliseid toredusi nagu tee, suhkur ja muud poekaubad.
Mu emaisa oli puusepp, kes tegi Kyle of Lochalshi ja Skye kaupmeestele mööblit ning vedas oma toodangut paadiga piki rannikut. Mõned aastad kuulus mu isale kolmandik ühest kalapaadist, mis seisis ankrus Toscaigis. Teised osanikud olid ta vend Iain ja mu ema vend, kelle nimi oli samuti Iain. Paadi õige nimi oli Suula, aga seda hüüti alati Kaheks Iainiks, mis ärritas mu isa, kuivõrd tema oli neist kolmest vanim ja pidas end seepärast ettevõtte juhiks. Mu emale meeldis neiueas käia sadamas Kahel Iainil vastas. Arvati, et ta tuleb oma venda tervitama, kuid ta tegelik eesmärk oli vaadata mu isa, kui see astus üle paadiserva, üks jalg viivitamas vee kohal, ja ootas, et laine lükkaks aluse kai äärde. Seejärel kinnitas ta köie pollari külge ja hiivas paadi vastu kaimüüri, tehes kõige selle juures nägu, nagu poleks tal aimugi, et teda jälgitakse. Mu isa ei olnud kena mees, aga see mõõdetud viis, millega ta paati kai äärde sättis, äratas mu emas imetlust. Ta tavatses meile rääkida, et isa võbelevates tumedates silmades oli midagi, mis pani ta südame puperdama. Kui isa sattus lähedal olema, käskis ta emal see loba lõpetada, aga ta ütles seda toonil, millest oli ilmselgelt aru saada, et talle meeldis seda kuulda.
Meie ema oli üle kihelkonna iludus ja oleks võinud valida ükskõik millise noormehe. Seetõttu oli mu isa nii uje, et ei julenud talle sõnakestki ütelda. 1850. aastal puhkes heeringapüügi hooaja lõpul ühel õhtul torm, mis peksis ta laevukese sadamast mõne miili kaugusel vastu kivisid puruks. Isal õnnestus kaldale ujuda, kuid kaks Iainit jäid kaduma. Isa ei kõnelnud sellest juhtumist kunagi, aga ta ei tõstnud enam iial oma jalga ühtegi paati ega lubanud seda teha ka oma lastel. Hiljem jäi neile, kes tollest sündmusest midagi ei teadnud, kindlasti mulje, et ta kardab arutult merd. Just seesama õnnetusjuhtum oli põhjus, miks hakati siinkandis pidama pahaendeliseks mõtet asutada ettevõte koos oma nimekaimuga. Isegi mu isa, kes põlastab ebausku, väldib asjaajamist kõigiga, kel on temaga sama nimi.
Onu matustele järgnenud koosviibimisel astus isa ema juurde, et avaldada kaastunnet. Ema äärmisest meeleheitest ajendatuna sõnas isa, et lamaks rõõmuga ta venna asemel kirstus. Need olid üldse esimesed sõnad, mis ta emale ütles. Ema vastas, et ta on õnnelik, et just isa jäi ellu, ja et ta on palunud Jumalalt oma patuste mõtete pärast andestust. Kolme kuu pärast nad abiellusid.
Vanemate pulmadest polnud möödas aastatki, kui sündis mu õde Jetta, ja seejärel tulin mina emaüsast nii ruttu, kui loodus on selle võimalikuks teinud. Väike vanusevahe soodustas minu ja õe erilist lähedust, mis vaevalt oleks olnud tugevam isegi juhul, kui me oleksime olnud pesueht kaksikud. Ent väljanägemise poolest on raske erineda veel rohkem kui meie. Jettal oli ema pikk kitsas nägu ja lopsakas suu. Ta silmad olid nagu emalgi sinised ja ovaalsed ning juuksed liivakarva kollased. Kui õde sirgus naiseks, tavatsesid inimesed ütelda, et mu emale pidi Jettat vaadates tunduma, nagu näeks ta oma varihinge. Mina seevastu pärisin isa raske lauba, tihedad mustad juuksed ja väiksed tumedad silmad. Veel enam sarnaneme kehaehituselt, olles kasvult alla keskmise ning masaja kerega ja laiaõlgsed.
Samamoodi peegeldasime oma vanemaid tundelaadi poolest: Jetta üpris lustlik ja seltsiv, sellal kui mina olin kuuldavasti sõnakehv ja sünge poiss. Peale sarnase välimuse ja iseloomu jagas Jetta ka ema tundlikkust teispoolsuse suhtes. Ma ei oska ütelda, kas see anne oli sünnipärane või sai ta selle selgeks ema salaõpetuste abil, aga nad mõlemad olid altid nägemustele ning tundsid suurt huvi ennete ja loitsude vastu. Ema oli oma venna surmapäeval näinud, et koht, kus vend oli hommikusöögi ajal alati istunud, on tühi. Kartes, et ta puder jahtub ära, läks ema välja ning hüüdis teda. Kui vend ei vastanud, läks ema tuppa tagasi ja nägi, et ta istub helehalli surilinasse mässitult laua ääres oma kohal. Kui ema küsis talt, kus ta oli olnud, kostis vend, et ta pole olnud kusagil mujal kui ainult samal pingil. Ema anus, et ta ei läheks sel päeval merele, aga vend naeris selle peale, ja teades, et jumaliku ettehooldusega ei saa kaubelda, ei ütelnud ema rohkem midagi. Ta rääkis meile seda lugu tihti, ent ainult väljaspool isa kuuldekaugust, sest too ei uskunud sääraseid üleloomulikke juhtumusi ega kiitnud heaks, et ema niisugustest asjadest kõneleb.
Ema igapäevaelus olid kõige tähtsamal kohal rituaalid ja loitsimine, mis pidid tõrjuma õnnetusi ja kurje vaime. Meie tare uksed ja aknad olid palistatud pihlaka- ja kadakaokstega ning juustesse oli ta palmitsenud – nõnda et isa ei näeks – värvitud lõnga.
Umbkaudu kaheksa-aastasena hakkasin mustadel kuudel käima Camusterrachis koolis. Kõndisime sinna Jettaga käest kinni hoides igal hommikul. Meie esimene õpetaja oli miss Galbraith, kes oli kirikuõpetaja tütar. Ta oli noor ja sale ning kandis pikka seelikut, valget pluusi ja kroogitud kraed, mida hoidis kaela juures koos naise profiili kujutav pross. Ümber piha oli tal sõlmitud põll, kuhu ta pühkis käsi, kui oli midagi tahvlile kirjutanud. Tema kael oli väga pikk ja kui ta mõttesse jäi, tõstis ta pilgu lakke ning kallutas pea küljele, nii et see jäi kaela otsas kaardu nagu kõverjala käepide. Ta juuksed olid pealael nõeltega kinni pandud. Kui meil olid tunnid, päästis ta mõnikord juuksed lahti ja vahepeal nõelu suus hoides sättis need jälle tihedasti kokku. Ta tegi seda kolm-neli korda päevas ja mulle meeldis teda salamisi jälgida. Miss Galbraith oli lahke ja kõneles mahedal häälel. Kui vanemad poisid käitusid halvasti, oli ta nende vaigistamisega suures hädas, ja see õnnestus tal ainult ähvardusega oma isa kohale kutsuda.
Jetta ja mina olime täiesti lahutamatud. Miss Galbraith märkis sageli, et kui ma vaid saaksin, poeksin õe põlletaskusse. Paaril esimesel aastal kõnelesin ma haruharva. Kui miss Galbraith või mõni klassikaaslane minu poole pöördus, vastas Jetta minu eest. On tähelepanuväärne, kui täpselt ta mu mõtteid väljendas. Miss Galbraith leppis selle kombega ja küsis Jettalt tihti: „Kas Roddy teab vastust?” Meie lähedus eraldas meid teistest. Jetta eest ei saa ma rääkida, kuid ma ise ei tundnud mingit soovi ühegi teise lapsega sõbrustada, ja ka nemad ei näidanud üles soovi minuga sõbrustada.
Puhuti kogunesid klassikaaslased mänguplatsil meie ümber ringi ja leelutasid:
Siin seisavad Tumedad Macraed, räpased Tumedad Macraed.
Siin seisavad Tumedad Macraed, roojased Tumedad Macraed.
Tume Macrae on hüüdnimi, mis anti mu isa perekonnale tema väitel nende tõmmu jume tõttu. Isa pani seda nime väga pahaks ja keeldus vastamast, kui keegi pöördus tema poole sel viisil. Sellest hoolimata kutsusid kõik teda Tumedaks Macraeks ja külarahvale tegi palju nalja, et mu linalakka ema hakati hüüdma Una Tumedaks.
Mullegi ei meeldinud see nimi ja ma pidasin iseäranis ülekohtuseks, et see jäi külge ka mu õele. Kui klassikaaslaste leelutamist ei lõpetanud just tunni algus, äigasin ma sellele, kes juhtus parajasti minu ees olema – selline tegu aga üksnes suurendas meie kiusajate lusti. Mind tõugati pikali ja ma lasin ennast poistel lüüa ja togida, ise rõõmustades, et olin tähelepanu Jettalt kõrvale juhtinud.
Tume Roddy, Tume Roddy, mõistus on tal täitsa sodi!
Imelik küll, aga mulle meeldis olla sel moel tähelepanu keskpunktis. Ma taipasin, et erinen kaaslastest, ja kujundasin teadlikult neid jooni, mis mind neist eristasid. Selleks et Jettat mõnitustest päästa, hoidsin vahetundides temast eemale ning seisin või kükitasin mänguplatsi nurgas. Vaatasin teisi poisse, kes tiirutasid ringi nagu kärbsed, ajasid palli taga ja kisklesid üksteisega. Ka tüdrukud mängisid, aga nende mängud ei olnud nii ägedad ja tobedad kui poiste omad. Samuti ei olnud neil sõgedat kommet tormata õue jõudes joonelt mängima või jätkata mängu veel siis, kui miss Galbraith oli helistanud vahetunni lõppu. Teinekord olid tüdrukud täiesti tasased ja kogunesid varjualusesse nurka, ilma et oleks teinud muud peale summutatud häälel vestlemise. Mõnikord otsisin nende seltsi, kuid eranditult alati mind välditi. Klassitoas tögasin endamisi kaasõpilasi, kui nad vehkisid käega, et vastata õpetaja kõige kergematele küsimustele, või ponnistasid lugeda kõige lihtsamaid lauseid. Kui me saime vanemaks, läksin teadmiste poolest õest ette. Kord küsis miss Galbraith geograafiatunnis, kas keegi oskab ütelda, kuidas nimetatakse teise sõnaga Maa poolkera. Kui keegi ei vastanud, pöördus ta Jetta poole: „Ehk teab Roddy vastust?” Jetta vaatas mind ja kostis siis: „Mul on kahju, aga Roddy ei tea seda, ja mina ka mitte.” Miss Galbraith näis olevat pettunud ja keeras selja, et vastus tahvlile kirjutada. Midagi mõtlemata tõusin pingilt ja hüüdsin: „Hemisfäär”, mille peale klassikaaslased naerma puhkesid. Miss Galbraith pööras ringi ja ma kordasin istet võttes seda sõna. Õpetaja noogutas ja kiitis mind vastuse eest. Sellest päevast alates ei vastanud Jetta enam minu eest ja kuna ma olin ka ise tõrges seda tegema, siis jäin sealtpeale täiesti omaette.
Miss Galbraith abiellus mehega, kes oli tulnud lord Middletoni mõisasse jahile, ja kolis Camusterrachist Edinburghi. Mulle meeldis miss Galbraith väga ja ma olin kurb, kui ta ära läks. Pärast teda tuli mister Gillies. Ta oli pikk ja kuivetu noor mees ilusate kahuste juustega. Ta ei meenutanud millegi poolest kohalikke mehi, kes on enamasti tiheda musta juuksepahmakaga ning lühikesed ja jässakad. Tal ei olnud habet ega vuntse ja ta kandis ümmargusi prille. Mister Gillies oli väga haritud inimene, kes oli õppinud Glasgow’ linnas. Peale lugemise, kirjutamise ja rehkendamise õpetas ta meile loodusaineid ja ajalugu ning mõnikord pärastlõunal rääkis lugusid kreeka mütoloogia koletistest ja jumalatest. Igal jumalal oli nimi ning mõnel olid ka naine ja lapsed, kes olid samuti jumalad. Küsisin kord mister Gillieselt, kuidas saab olla rohkem kui üks Jumal, ja ta kostis, et Kreeka jumalad ei olnud meie Jumala moodi jumalad. Nood olid lihtsalt surematud olevused. Mütoloogia on sõna, mis tähendab, et mingi asi ei ole päriselt õige, need olid kõigest toredad lood.
Mu isale mister Gillies ei meeldinud. Too olla ülearu tark ja laste õpetamine ei olevat mehele sobiv töö. Tõepoolest ei suuda ma kujutleda mister Gilliest labidaga turbavälja koorimas, ent minul oli koolmeistriga eriline teineteisemõistmine. Ta pöördus minu poole ainult siis, kui ükski klassikaaslane ei osanud talle vastust anda, sest ta teadis hästi, et kui ma kätt ei tõsta, siis mitte sellepärast, et ma vastust ei tea, vaid sellepärast, et ma ei tahtnud seltsilistest targem näida. Tihti andis mister Gillies mulle lahendada teistest erinevaid ülesandeid ja tänutäheks pingutasin ma iseäranis, et talle meeltmööda olla. Ühel pärastlõunal palus ta mul tundide lõppedes veel kooli jääda. Jäin istuma oma kohale klassitoa tagaseina ääres, sellal kui teised käratsedes välja läksid. Siis viipas ta mind oma laua juurde. Ma ei olnud enda teada midagi valesti teinud, aga ma ei teadnud ühtki muud põhjust, miks peaks mind nõnda teistest eraldi jätma. Võibolla süüdistatakse mind milleski, mida ma ei olnud teinud? Otsustasin, et ma ei eita midagi ja lepin iga karistusega, mis mulle määratakse.
Mister Gillies pani sule kõrvale ja küsis, millised on mu tulevikuplaanid. See ei ole küsimus, mida meie kandis keegi päriks. Pidada plaani tähendas astuda jumaliku ettehoolduse vastu. Ma ei ütelnud midagi. Mister Gillies võttis oma väikesed prillid eest.
„Ma pean silmas seda,” ütles ta, „et mida sa kavatsed teha, kui oled kooli ära lõpetanud.”
„Ainult seda, mis on mulle ette nähtud,” vastasin.
Mister Gillies kibrutas kulmu. „Ja mis on sinu arvates sulle ette nähtud?”
„Ma ei oska ütelda,” kostsin mina.
„Roddy, hoolimata su hoolikast püüdest seda varjata on Jumal varustanud sind ebatavalise andega. Oleks patt lasta sel raisku minna.”
Mulle oli üllatav kuulda, et mister Gillies väljendab oma seisukohta sel teemal niisuguste sõnadega, mida ta religioonist kõneldes tavaliselt ei kasutanud. Kui ma midagi ei kostnud, võttis ta asja otsekohesemalt ette.
„Kas sa oled mõtelnud oma haridusteed jätkata? Ma ei kahtle sugugi, et sul on kõik võimed saada kooliõpetajaks või vaimulikuks või ükskõik, kelleks sa tahad.”
Loomulikult ei olnud ma midagi säärast vaaginud, ja seda ma ka ütlesin.
„Ehk peaksid seda oma vanematega arutama,” ütles ta. „Sa võid neile rääkida, et minu arvates oled sa selleks kõigeks võimeline.”
„Aga mind läheb talupidamises vaja,” ütlesin mina.
Mister Gillies tõi kuuldavale pika ohke. Näis, et ta kavatseb veel midagi ütelda, kuid mõtles siis ümber, ja mulle tundus, et olin talle pettumuse valmistanud. Koju jalutades juurdlesin selle üle, mida ta oli rääkinud. Ma ei saa eitada, et tundsin suurt rahuldust, kuna koolmeister oli minuga nõnda vestelnud, ning kogu tee Camusterrachist Culduiesse kujutlesin, et olen kuskil Edinburghi või Glasgow’ peenes võõrastetoas, riides nagu džentelmen, ja keskustlen kaalukatel teemadel. Aga sellegipoolest mister Gillies eksis, kui arvas, et midagi sellist on ühele Culduie pojale võimalik.
* * *
Mister Sinclair palus, et ma kujutaksin seda – nagu ta ütles – sündmuste ahelat, mis viis Lachlan Jämeda tapmiseni. Olen pingsalt juurelnud, mis on selle ahela esimene lüli. Võiks arvata, et asi algas minu sünniga või kaugemaltki, kui mu vanemad abiellusid või kui Kaks Iainit põhja läks ja nõnda ema-isa kokku viis. Ja ehkki on tõsi, et kui ükski nendest sündmustest oleks jäänud juhtumata, elaks Lachlan Jäme tänase päevani – või vähemasti poleks ta surnud minu käe läbi –, on ikkagi võimalik ette kujutada, et ka pärast neid ülal nimetatud sündmusi oleks asi võinud minna teist rada. Kui ma näiteks oleksin võtnud kuulda mister Gilliese nõu, oleksin Culduiest lahkunud enne, kui toimusid siin kirjeldatavad sündmused. Seepärast olen üritanud tuvastada seda punkti, kus Lachlan Jämeda surm muutus möödapääsmatuks, see tähendab punkti, millest edasi ei suuda ma kujutleda ühtki teist arenguteed. Ma arvan, et see punkt saabus mu ema surmaga umbes poolteist aastat tagasi. See oli läte, millest kõik ülejäänu alguse sai. Nõnda ei ole ka mu eesmärk äratada seda sündmust kirjeldades lugejas kaastunnet. Mul ei ole vähimatki soovi ega vajadust pälvida kellegi kaastunnet.Mu ema oli elavaloomuline ja sooja südamega inimene, kes andis endast parima, et luua meie kodus heatujuline õhustik. Tema argitalitusi saatis laul ja kui mõnd ta last tabas haigus või vigastus, tegi ta kõik, et sellest helgelt üle saada, nõnda et see ei jäänud meid vaevama. Inimesed peatusid tihti meie juures ja alati pakuti neile käopetet. Kui naabrid olid laua ümber kogunenud, oskas isagi olla külalislahke, aga ta istus harva nende sekka, eelistades jääda seisma, enne kui teatas, et kui ka neil mitte, siis temal on küll tööd teha – see märkus tegi koosviibimisele eranditult alati järsu lõpu. On mõistatus, miks naitus ema kellegi nii tõredaga nagu mu isa, kui ta oleks võinud valida tervest kihelkonnast ükskõik millise mehe. Sellest hoolimata jätsime tollal tänu ema püüetele isegi natuke õnneliku pere mulje.
Isa oli mõnevõrra üllatunud, kui ema jäi neljandat korda lapseootele. Ema oli kolmkümmend viis ja kaksikute sünnist oli möödas kaks aastat. Mäletan päris täpselt seda õhtut, kui tal algasid tuhud. Õhtu oli üsna tormine ja kui ema koristas pärast sööki lauda, tekkis ta jalge juurde laik ning ta andis isale märku, et aeg on käes. Mindi ämmaemanda järele, kes elas Applecrossis, ja mind ühes kaksikutega saadeti Kenny Suitsu koju. Jetta jäi sünnituse juurde abiks. Enne kui kodunt ära läksin, kutsus õde mind tagakambrisse emale suud andma. Ema pigistas mu kätt ja ütles, et ma pean olema hea poiss ning hoolitsema õe ja vendade eest. Jetta oli näost kaame ja ta silmis peegeldus hirm. Tagantjärele usun, et nad mõlemad olid saanud ende, mille kohaselt pidi meid sel öösel külastama surm, aga ma ei ole seda Jettaga kunagi jutuks võtnud.
Ma ei maganud sel ööl silmatäitki, ehkki hoidsin mulle antud põhukotil lamades silmi kinni. Hommikul teatas Carmina Suits mulle lohutamatult nuttes, et ema oli öösel hinge heitnud, sest sünnitusel läks midagi viltu. Tita jäi ellu ja ta saadeti Toscaigi ema perre, et mu tädi saaks talle rinda anda ja teda kasvatada. Ma ei ole oma seda venda kordagi kohanud ja mul pole ka sellist soovi. Meie külas võttis võimust üleüldine lein, sest mu ema kohalolek oli otsekui päikesepaiste, mis paitab viljapäid.
See sündmus tõi me perekonnale kaasa ohtralt muutusi. Neist peamine oli üldine süngus, mis laskus meie kodule ja jäi sinna vinguna hõljuma. Isa muutus meist kõige vähem, suuresti seetõttu, et hea tuju polnud talle iial kuigi omane olnud. Kui meil oligi omal ajal olnud üksikuid hetki, kus me üheskoos lustisime, siis vaibus alati kõigepealt just tema naer. Ta pööras pilgu maha, nagu oleks ta seda rõõmuviivu häbenenud. Ent nüüdsest oli ta nägu muutumatult morn, otsekui oleks tuul selle jäigastanud. Ma ei taha kujutada oma isa kalgi või tundetuna, ja ma ei kahtle, et abikaasa surm mõjus talle rängalt. Pigem on asi selles, et ta oli kurbusega paremini kohanenud, ning talle oli kergendus, et ta ei pidanud siinilmas enam kunagi rõõmu teesklema.
Matustele järgnenud nädalatel ja kuudel käis meil tihti külas reverend Galbraith. Kirikuõpetaja on muljetavaldav kuju, eranditult alati mustas saterkuues ja kinninööbitud valges pluusis, kuid ilma lipsu või kaelasidemeta. Tema valged juuksed on lühikeseks pöetud ja põskedel kasvavad tihedad bakenbardid, aga need on samamoodi korralikult kärbitud. Tal on väiksed tumedad silmad, mille kohta inimesed tihtipeale tähendavad, et need võivad sust läbi tungida. Ma ise vältisin ta pilku, aga ma ei kahtle põrmugi, et ta suutis ära tunda need patused mõtted, mida ma endale lubasin. Ta kõneleb heliseval toonil ja rütmiliselt ning ehkki tema teenistused ületasid sageli mu arusaamisvõime, ei olnud mulle vastumeelt neid kuulata.
Mu ema matuseteenistusel pidas ta pika jutluse kannatustest. Ta ütles, et inimene ei ole pelgalt patus süüdi, vaid ta on patu ori. Oleme andnud end saatana teenistusse ja kanname kaela ümber patuahelat. Mister Galbraith käskis meil vaadata maailma enda ümber ja selle lõputut viletsust. „Mida tähendavad haigused ja kibedus, vaesus ja surmavaev, mida me iga päev näeme?” küsis ta. Vastus on tema sõnul see, et kõik need hädad on meie patu vili. Inimene üksi on jõuetu patuiket turjalt heitma. Sel põhjusel on meil vaja lunastajat: päästjat, kelleta me kõik hukkume.
Kui mu ema oli mulda sängitatud, läksime leinarongkäigus üle rabanõmme. Päev oli nagu selles kandis tihti laushall. Taevas ning Raasay saare mäed ja laht lisasid sellele värvile vaid õige pisut varjundit. Isa ei poetanud teenistuse ajal ega pärastpoole ühtki pisarat. Ta nägu võttis tardunud vormi, mis sealtpeale harva muutus. Ma ei kahtle sugugi, et mister Galbraithi sõnad läksid talle sügavale hinge. Mina ise olin päris kindel, et meie ema ei viidud ära mitte isa, vaid minu pattude pärast. Juurdlesin mister Galbraithi jutluse üle ja otsustasin selsamal hetkel sealsamas sel hallil pinnal, et kui tuleb võimalus, saab minust isa lunastaja ning ma päästan ta ära sest hädisest seisust, kuhu ta on langenud minu pattude tõttu.
Mõni kuu hiljem kinnitas mister Galbraith mu isa kogudusevanemaks, seda tänu isa tunnistusele, et tema piinad on tasu tema patuse elu eest. Isa kannatused olid koguduseliikmetele õpetlikud ja neile oli kasulik näha, et isal oli kirikus silmapaistev roll. Ma usun, et mister Galbraith oli mu ema surma üle üsna õnnelik, sest see kinnitas tema kuulutatud õpetuse õigsust.
Kaksikud nutsid pidevalt ema järele ja sellele ajale tagasi mõteldes tulebki mulle alati meelde nende vaibumatu halin. Suure vanusevahe tõttu ei olnud ma tundnud oma nooremate vennaste vastu iial midagi peale ükskõiksuse, kuid nüüd tekitasid nad minus varjamatut vaenulikkust. Kui üks jäi viivuks vait, puhkes teine tönnima, ajades omakorda esimesegi jälle häält tegema. Isa ei kannatanud nende nutulaulu ja püüdis neid vaigistada võmmudega, mis neid üksnes uuesti röökima panid. Mäletan hästi lapsukesi põhukotil teineteise külge klammerdumas, näol õudus, kui isa sammus üle kambri neid nuhtlema. Ma jätsin vaheleastumise Jetta hooleks, ja ma kujutan selgelt ette, et kui tema poleks seda söandanud, oleks isa neile õnnetusehunnikutele lõpu peale teinud. Meil soovitati saata kaksikud samuti Toscaigi, aga isa ei tahtnud sellest kuuldagi, väites, et Jetta on küllalt vana neile ema eest olema.
Mu armas õde Jetta tegi läbi väga suure muutuse, otsekui oleks varihing üleöö tema asemele asunud. Lõbus ja võluv tüdruk oli asendunud tusase, mõtliku ja kühmu vajunud kujuga, kes kandis isa pealekäimisel musti leseriideid. Jetta pidi võtma enda kanda ema ja abikaasa rolli: valmistama süüa ja teenima isa, nii nagu ema oli seda varem teinud. Just sel ajal otsustas isa, et Jetta peab magama tema juures tagakambris, sest ta oli nüüd naine ja vääris mõningast eraldatust oma vendadest. Ent üldiselt suhtus isa temasse halvakspanuga, justkui oleks tal Jetta ja ema sarnasuse tõttu tütart valus vaadata.
Kuna Jetta oli olnud meist kõige rõõmsameelsem, pidi nimelt tema tundma kõige teravamalt seda üldist rusutust, millest meie kodu läbi imbus. Ma ei tea, kas ta nägi ema surma ette, sest ta ei ole mulle sellest kunagi rääkinud, kuid selle asemel, et hüljata nood rituaalid ja varustised, mis ei olnud aidanud õnnetust raasugi tõrjuda, klammerdus ta nende külge veel tulihingelisemalt. Mina ei adunud neil asjadel mingit mõju, aga ma sain aru, et Jetta sai teispoolsusest vihjeid, mis jäid mulle tabamatuks. Samamoodi pühendus isa aina andunumalt pühakirja lugemisele ja loobus neistki tagasihoidlikest rõõmudest, mida ta oli endale varem lubanud, justnagu kartes, et Jumal karistab teda kunagiste harvade topkade eest. Mis puutub minusse, siis ei väljendanud ema surm mulle midagi muud peale nende mõlema usutunnistuse mõttetuse.
Nädalad möödusid, aga keegi meist ei tahtnud olla esimene, kes pingsat õhkkonda mõne vembu või laulusalmiga leevendaks, ja mida rohkem aega möödus, seda püsivamaks me süngus muutus.
