Читать книгу Freddie Mercury elust tema enda sõnadega - Greg Brooks - Страница 7

„Minust saab täht, minust saab legend! Ma tahan olla rock’n’roll’i Rudolf Nurejev!”

Alguses olin täiesti valmis nälgima, mida ma ka tegin, ja läbilöögi poole püüdlema. Endasse peab uskuma, ükskõik kui kaua selleks ka ei kulu.

Kui Queen kokku tuli, püüdlesime kõik tipu poole ja me ei kavatsenud leppida millegi vähemaga. Selles äris edu saavutamiseks peab väga enesekindel olema. Kui keegi ütleb: „Võib-olla ma ei ole piisavalt hea, äkki oleks parem teise kohaga leppida,” võid kõik ära unustada. Meie olime tulvil enesekindlust. Nii see peabki olema. Sinus peab lisaks muudele iseenesestmõistetavaile annetele nagu musikaalsus peituma omamoodi ülbust, palju iseteadvust ja täielikku sihikindlust. Ülbus on alguses väga hea omadus ja see tähendab, et ütlete endale, et teist saab parim, mitte teisel kohal olev bänd. Meis kõigis oli see omadus lihtsalt olemas. Meil kõigil oli väga suur ego.

Me olime väga põikpäised. Tahtsime, et inimesed teaksid, et oleme tõsiseltvõetav ansambel. Pealegi oli meil originaalsuse väljendamiseks tohutult mõtteid.

Alustama peab millegi pöörasega, see on parim viis publikule enda olemasolust teada anda. Avalikkusele peab püüdma silma jääda – ennekuulmatud ja šokeerivad asjad toimivad alati. Meil ei olnud plaadiümbristel riideid seljas, me olime tugevalt jumestatud, meil olid mustaks värvitud küüned ja nii edasi. Tol ajal oli see väga šokeeriv.

Imago mängib minu meelest keskset rolli. Ükskõik kas see on kunstlikult loodud või ei, lõppkokkuvõttes on kõik sinu teha. See on kas nipp, mis ei läinud läbi, või miski, mida saad ära kasutada. Kõik on kinni strateegias. Teatud hulk ülbust ja egoismi peab olema.

Kui me alguses pundi kokku panime, oli enamik inimesi vist tõsiselt vapustatud, sest nende meelest kuulusid popgruppidesse tavaliselt endised rekkajuhid, kellel polnud eriti aru peas, kes olid abirahadest elamisest tüdinud ning kes olid otsustanud hoopis edetabeli tippu tõusta. Meie olime üks sellistest bändidest, kes tahtis kõigest osa saada. Me kavatsesime edu saavutada. Me teadsime, et suudame seda.

Me ei mänginud muusikamaailmas lihtsalt lolli. Ütlesime endile: „Nii, me sukeldume rokkmuusikasse ja teeme seda korralikult – ei midagi poolikut.” Käisime alles ülikoolis, meid kõiki ootas ees potentsiaalselt hea karjäär ja me ei kavatsenud leppida paremuselt teise kohaga, kui kavatsesime lükata kõrvale kõik teadmised teistelt elualadelt. Me tahtsime parimat. Küsimus ei olnud soovis maailma valitseda, kuigi tean, et tõenäoliselt jätsime endast kapitalistliku mulje.

Sihtisime tippu ega kavatsenud leppida millegi vähemaga. Keegi meist ei tahtnud olla seotud tavalise töökohaga. Mina teadsin kindlalt, et muusika mõttes oli meil kõik olemas. Olime piisavalt originaalsed ja hakkasime seda ka tõestama. Me ei olnud sedasorti bänd, mis ütleks: „Hea küll, teeme nii, aga kui see ei toimi, matkime teisi.” Ei. See on vale tee. Me ei kavatsenud muusikaärisse siseneda, kavatsemata tõsiselt lõpuni minna. Otsustasime alguses kooli lõpetada, mis tähendas pooleteiseaastast ootamist, ja kui me selleks ajaks endiselt koos oleme, tähendab see, et võtame asja tõsiselt.

Tol ajal ütlesime: „Teeme asja huvitavaks. Proovime muusikasse panna kõik oma erinevad taustad.” Me ei olnud snoobid, aga olime väga hoolikad. Tahtsime publiku ette ilmuda maitsekalt. Kuigi me ei olnud endale veel nime teinud, tundsime, et peaksime nii tegema. Tegelikult me vist ikka olime snoobid. Me ei tahtnud, et Queen oleks igaühele, vaid alustuseks vaid valitutele mõeldud bänd.

Juba alguses teadsin, et saame väga kuulsaks – ja saimegi. Selles ei kahelnud ma kunagi. Mitte kunagi. Ma lihtsalt teadsin, et meid saadab edu, ja ütlesin seda ka kõigile, kes minult selle kohta küsisid. Selles äris peab olema taolist enesekindlust. Kui sa tahad saada koogi koos glasuuri ja kaunistustega, pead olema piisavalt enesekindel, et seda endale saada püüda.

Mina olen bändis ainuke, kellel on kunstiinimese taust. Teised kõik on teaduseinimesed: Roger õppis bioloogiat, John elektroonikat ja Brian füüsikat. Ma ei oleks meeletumateski unenägudes suutnud ette kujutada, et keegi Briani-sugune infrapuna-astronoomiaga tegelev mees võtab kätte kitarri ja hakkab rokkima – säh teile!

Mina läksin kunstikooli eesmärgiga saada sealt diplom, mille ma ka sain, ja hakata seejärel illustraatoriks, lootes vabakutselisena elatist teenida. Muusika oli alati kõrvaltegevus, mis hakkas kuidagi tähtsamaks muutuma. Kui ma olin illustraatoriõppe lõpetanud, oli mul sellest kõrini. Mul oli kõrini. Mõtlesin: „Ma vist ikka ei saa sellega elatist teenida,” sest minu mõtted ei olnud sedasorti asja juures. Nii ma arvasingi heaks mõnda aega lihtsalt muusikaga tegeleda. Kõik tahavad staariks saada ja ma mõtlesin, et kui suudan edukas olla, siis miks ka mitte?

Mõne aja pärast saabub aeg langetada otsus, kui tuleb riskida ja öelda: „Ma teen seda ja keskendun sellele” või mitte. Lõpuks me tegimegi seda.

Me pidime tükk aega ootama – mina ei olnud ainuke, kes pidi otsusele jõudma. Brian, John ja Roger pidid vaagima teaduskraadi saamist. Nii et langetada tuli väga olulisi otsuseid. Bändis olemine on täiskoormusega töö, mitte hobi. Mõnes mõttes oli see väga inspireeriv, mõtlesime lihtsalt, et oleme akadeemilise tee seljataha jätnud ja hakkame nüüd muusikaga tegelema. Niisiis ... siin me nüüd oleme! Mina igatahes küll ei kurda.

Minu vanemad olid maruvihased, kui ma rääkisin, mida teha plaanin, aga nüüd, nähes, et me teenime raha, on nad meie otsuse üle üsna rõõmsad.