Читать книгу Freddie Mercury elust tema enda sõnadega - Greg Brooks - Страница 8

„Ma ei ole ennast kunagi pidanud Queeni ninameheks – võib-olla ainult kõige tähtsamaks liikmeks ...”

Queeni kontseptsioon oli olla kuninglik ja majesteetlik. Glamuur oli osa meist ja me tahtsime keigarid olla. Soovisime olla šokeerivad ja pöörased. Me ei tahtnud, et inimesed peaksid aru pidama, kas meeldime neile või ei, neil pidi arvamus tekkima kohe, kui nad meid nägid. Me ei püüdnud teistsugused olla, sest, kullakesed, kui sa oled professionaal, ei pea sa püüdma olla mitte keegi!

Queeni mõte tuli mulle pähe kolledžis õppides. Brianile, kes käis samuti kolledžis, mõte meeldis ja me ühendasime jõud. Queeni alguseks võib pidada pundi Smile* loomist, mis salvestas Ühendriikides välja lastud singli. Ma käisin palju Smile’i kannul ja meist said sõbrad. Käisin nende kontsertidel ja nemad käisid minu omadel. Kuid seda punti saatis ebaõnn.

Ma ütlesin Brianile ja Rogerile: „Miks te selle peale oma aega raiskate? Peaksite originaalsemat muusikat tegema. Peaksite oma muusikat omapärasemalt esitama. Kui mina teie laulja oleksin, teeksin just seda!” Lõpuks läks Smile laiali ja me otsustasime üheskoos bändi tegema hakata. Nii lihtne asi oligi. Arvasime, et meie mõtted muusikast ühtivad. Seejärel kohtusime John Deaconiga [1971. aasta juulis] ja otsustasime bändile Queen nimeks panna.

Mul oli nimi Queen juba varakult valmis mõeldud. See oli väga kuninglik nimi ja kõlas oivaliselt. See on tugev, väga universaalne ja vahetu. Sellel oli suur visuaalne potentsiaal ja seda sai väga mitmel moel tõlgendada. Queeni nimi seostus paljude asjadega, näiteks teatriga, ja oli suursugune. See oli väga pompöösne ja igasuguste konnotatsioonidega. See tähendas paljusid asju. Queen ei olnud lihtsalt üks kindla tähendusega silt.

Kindlasti olin ma teadlik nime seostamisest geidega (queen on inglise slängis peenutsev meesterahvas – toim.), aga see oli vaid asja üks tahk. Igatahes meie eelistasime alati mõelda, et Queen tähendab midagi kuninglikku, mitte homolikku. Me muretsesime, et inimesed võivad nimest valesti aru saada, kuid teadsime, et meie muusika teeb selle arvamuse olematuks, sest me kavatsesime pidevalt hea kraami välja laskmisele keskenduda. Olime kindlad, et hakkame inimestele meeldima, sest kuigi Bowie ja Bolan olid juba camp-muusika imago loonud, tahtsime meie selle teisele tasemele viia. Arvasime, et hakkame tõenäoliselt teismelistele meeldima ja meile kleebitakse popmuusika silt külge, aga see ei jää kestma. Tol hetkel huvitas meid vaid reaktsiooni esile kutsumine neis, kes meid vaatama tulid.

Queeni loomise ja plaadilepingu saamise vahele jäi tegelikult pikk vahe. Sellepärast meid huvitaski nii väga, et inimesed ütleksid: „Siit tuleb Queen; glämmrokk on popp ja nemad järgivad selle traditsioone.” Me ei kopeerinud kunagi kedagi. Meile meeldis glämmrokk juba enne Sweeti-taolisi punte ja Bowie't ning me muretsesime, et ehk oleme liiga hilja välja tulnud. Meie eesmärk oli luua teistmoodi teatraalset muusikat.

Arvan, et kõik saavad alustades mingi sildi külge. Ajakirjanikud püüavad sind kuhugi lahterdada ja sildistada. Kui mõni uus bänd alustab, ütlevad nad, et see kõlab pisut Culture Clubi või mõne muu ansambli moodi. Meie kõlasime pisut Led Zeppelini moodi, sest meie muusikas oli olemas harmoonia, nii et meid pandi nendega ühte kategooriasse. Meile riputati väga palju erisuguseid silte külge. Sildid võivad olla halvad ja ka head asjad ning oleks väga rumal neid tõsiselt võtta. Mul on tegelikult ükskõik, mida räägitakse. Ma arvan, et inimesed on meie kohta igasugu asju öelnud ja siis pärast albumi kuulamist oma arvamust muutnud. Lõpuks oli meile oma märk löödud – Queeni märk. Meil oli olemas oma kaubamärk. Paljudele bändidele, kes tulid pärast meid, öeldi, et nad kõlavad meie moodi, ja ka nemad ei olnud selle üle väga rõõmsad, aga alguses tuleb see lihtsalt üle elada. See on alati nii olnud.

Meil oli esialgu asjasse suur usk, aga ma arvasin, et viie aasta pärast on kõik läbi ja me tegeleme millegi muuga. Kõik see kasvas ja kasvas ning pidage meeles, et me olime varem kõik erinevates bändides olnud: meil oli omajagu kogemusi sellega, mida mitte teha ja kuidas mitte lasta end esimesel ahvatleval plaadifirma pakkumisel pahviks lüüa.

Kohe kui me demoplaadi tegime [1971. aastal], olime haidest teadlikud. Me saime hämmastavaid pakkumisi inimestelt, kes ütlesid: „Me teeme teist järgmise T. Rexi!”, aga me olime väga ettevaatlikud, et mitte kohe pea ees vette hüpata. Käisime tõenäoliselt iga plaadifirma juures, kuni viimaks ühte pidama jäime. Me ei tahtnud, et meid koheldaks kui tavalist ansamblit. Me võtsime sellise hoiaku, sest ei olnud kunagi valmis olema töötud muusikud. Ütlesime: „Võtke meid tõsiselt või ärge meid üldse endale võtke.”

Nii palju pidimegi plaanima. Meid ei saatnud ju üleöö edu, olime juba kolm aastat koos olnud. Lihtsalt saime enda heaks töötama õiged inimesed ja õige plaadifirma ning selleks kulus tükk aega. Sellegipoolest süüdistati, et oleme üleskiidetud bänd, meid võrreldi ansamblitega, kellest me ei olnud kunagi kuulnudki, ja lõpuks öeldi, et me ei kirjuta isegi oma lugusid ise.

Enamikule inimestest jäi ilmselt mulje, nagu oleksime üleöö edukaks saanud, aga tegelikult olime asjaga juba mõnda aega tegelenud, klubides mänginud ja nii edasi, ilma et meil oleks plaadilepingut olnud. Algusest peale oli meil lasunud mingisugune ärisurve. Me oleksime nagu takistusjooksust osa võtnud. Mina jään alati arvamusele, et väga edukal ansamblil ei saa kõik kunagi lihtsalt sujuda, siis on midagi valesti. Kui sul on liiga kerge, jõuad tippu ja siis ongi kõik!

Ei saa ringi käia ja öelda: „Ma olen imeline muusik! Millise suurepärase laulu ma eile õhtul kirjutasin!” Pead tegema nii, et sind avastataks. Osa andest seisneb selles, kuidas teha nii, et sinu muusika jõuaks inimesteni. Sa ei saa olla lihtsalt hiilgav muusik ja väljapaistev laulukirjutaja – neid leidub piisavalt. Õpi end tagant sundima, ole õigel ajal õiges kohas ja õpi kohe alguses äripoolega tegelema. Praegu on rokimaailmas asjad niimoodi. Sa pead instinktiivselt tajuma, mis kõik sind edukaks teeks.

Mida kõrgemale sa redelil ronid, seda õelam pead olema, et sa maha ei lendaks. Mina ei tahtnud karm ja õel olla, aga sind sunnitakse. Kui oled edukaks saanud, poevad ligi igasugu pahad tüübid ja siis pead tõeliselt tugev olema ja püüdma neid välja sõeluda – see on juba tõeline ellujäämise katse. Kõik kaanid ujuvad kohale ja imevad su verest tühjaks, kui sa seda teha lased. Jälgima peab kõiki, kes sinu heaks töötavad, ja kui nad paistavad sind ninapidi vedavat, pead nad kiiresti välja juurima. Sa ei saa endale lubada, et keegi millestki puhta nahaga pääseks. See on nagu laevade pommitamine – rock’n’roll’i laevade pommitamine. Pead tegema nii, et halvad tegelased sulle liiga palju pihta ei saaks. Kõik edukad artistid saavad alati üks või kaks korda kõrvetada. See on klassikaline reegel. Nimetagem seda lihtsalt kogemuse saamiseks.

Meie saime selle kogemuse vist esimestel aastatel, kui meile maksmata jäeti ja nii edasi. Ei ole nii, et kui sul on plaadileping, siis on kõik korras, edasi ootab vaid marjamaa. Tegemist on äritehinguga. Pead silma peal hoidma kõigel, mis toimub. Tänapäeval ei tähenda anne vaid heaks muusikuks olemist; artist peab ka tark olema. Tähtis on kõike õigesti teha. Anne ei ole sama, mis lihtsalt häid laule kirjutada ja neid esitada, sul peab olema ka ärisoont, sest see on suur osa muusiku elust – esitada muusikat õigesti ja sellega kasumit teenida. Kui kasutada kõikvõimalikke nippe ja endasse uskuda, jõuad tippu. See on ainuke viis edu saavutada, mida meie teame, ja Queeni puhul on see toiminud. Ja loomulikult peab enda lähedal hoidma kõige tähtsamaid inimesi, kes kõigi nende asjade eest hoolt kannavad, aga ise peab ka huvi üles näitama.

Selliseid inimesi on väga raske leida. Väga raske on teisi usaldada, eriti meiesuguste inimestega tegelema. Oleme väga kergesti erutuvad, täpsust taga nõudvad ja norivad. See, mida me Tridentiga** läbi elasime, võttis meid päris võhmale, nii et me muutusime väga hoolikaks ja valivaks inimeste suhtes, kes meiega pärast seda koostööd tegid ja Queeni meeskonna osaks said.

John Deacon hoidis meie äriasjadel väga teravalt silma peal. Ta teadis kõike, mis peaks juhtuma ja mida ei tohiks juhtuda. Kui jumal oleks meid hüljanud, ei oleks ükski bändi liige midagi teinud enne Johni heakskiidu saamist.

Minu meelest on muusikaäri tänapäeval aina pinevamaks muutumas. Toimumas on nii palju asju, et oled sunnitud otsuseid kiiresti langetama ja kõik peab kindlalt paigas olema. Kõige keerulisem on tulla toime ajafaktoriga ja mõnikord peab kompromisse tegema, mis ei meeldi meile üldse. Ma annan otsad, kui tunnen, et olen kompromissile läinud, sest alati mõtled, et oleks võinud seda asja paremini teha – see on kohutav. Lõppkokkuvõttes on see sinu karjäär ja sina oled see, kes sellega peab elama.

Alustava bändi jaoks on nõuanded ja hea mänedžer loomulikult väga olulised. Kuid inimestele meeldib mõelda, et artistidel ei ole endal ajusid ning loomulikult saab suurt osa neist hõlpsasti nende rahast ilma jätta. Meie olime kavalamad. Pärast seda, mis juhtus Tridentiga, käisime läbi paljude tippmänedžeride juurest, veendumaks, et langetame ikka õige otsuse. Tol ajal juhtus õigeks valikuks olema John Reid. Ta välgutas minu poole vaadates silmi ja ma küsisin: „Miks ka mitte?” Tegelikult oli ta väga tubli. Sellist kombinatsiooni olime aastaid taga ajanud. Tema suhtumine töösse ja töömeetodid olid väga õiged. Tema hakkas pidama läbirääkimisi salvestuste, lugude avaldamise ja asjaajamise viisi üle.

Lõpuks, aastate pärast sai meist hoopis teistsugune punt, millele mänedžer olla, sest me nõudsime palju. Tegelikult me oleme põrgulised ja vaid Hitler või Goebbels oleksid suutnud meie mänedžer olla. Queen on äri, organisatsioon ja me otsustasime ise selle eest hoolt kanda.

Kuna Queen musitseerib ja salvestab lugusid koos, arvavad inimesed, et me oleme tohutult kokkuhoidev üksus. Aga Queen on muusikagrupp, mitte perekond. Loomulikult tuleb ette tõsiseid tülisid, täpselt nagu paljudes peredes. Me kakleme igasuguste pisiasjade pärast. Aga me teame, et meie peamised eesmärgid on väga sarnased: jätkata hea muusika tegemist ja ületada end, tehes midagi, mida bänd pole kunagi varem teinud.

Kogu meie bändi loos on olnud sisemine kadedus. Roger, Brian, John ja mina kirjutame lugusid eraldi ja võitleme siis selle nimel, et igal albumil oleks võimalikult palju meie lugusid. Me tajume tõuget, janu ja pidevat võitlust, mis on väga eluterve. Me teeme kakeldes sotid selgeks ja lõppkokkuvõttes käib kõik väga demokraatlikult. Ma ei taha kõike endale kahmata. Tähendab, ma ei taha mingi hinna eest öelda, et ainult mina pean laule kirjutama. Otsustama peab puhtalt laulude tugevuse põhjal. Kas poleks kohutav, kui ma suruksin ainult enda loomingut läbi ja väidaksin, et see on parim?

Oleme bändis omavahel kokku leppinud, et vaidleme ja seejärel ütleme: „Hästi, pole oluline, kes loo kirjutas, meie meelest on see või too laul parim, sest see meeldib meile kõigile.” Kui ma suruksin läbi laulu, samas arvates, et sellest ei saa hitti, tuleks see mulle pikapeale nagunii kahjuks. Nii et näiteks „Radio Ga Ga” [1984] puhul olin mina esimene, kes ütles, et Rogeri kirjutatud laul oleks esimeseks singliks väga hea. See oli kommertslik, väga tugev ja teistsugune ning tänapäevane lugu.

Muide, mina ei ole bändi ninamees. Kõik nimetavad mind Queeni liidriks, aga ma olen vaid esilaulja. Ma ei ole kindral ega midagi seesugust. Me oleme neli võrdset inimest. Me kõik tahtsime popstaariks saada, aga ansambel on kõige tähtsam. Teisteta poleks ma keegi.

Tänapäeval nimetavad minuga sarnasel positsioonil inimesed end ansambli keskpunktiks, millest pole lugu, kui sinu nimi on Rod Stewart ja sul on taustabänd. Aga mitte mingil juhul ei saa meid nimetada Freddie Mercuryks ja tema taustabändiks. Asja analüüsides võib aru saada, et me neljakesi paneme asja toimima. Igaühe panus on kakskümmend viis protsenti ja mina seisan lihtsalt kõige ees, muud ei midagi. Queen koosneb neljast inimesest, aga pean ütlema, et see on väga raske. Alati pole kuigi lihtne jõuda neljapoolse üksmeelse otsuseni, aga mõnikord peab lihtsalt enamusega nõustuma. Me oleme sageli eriarvamusel. Mõnikord jääb arvamus viiki, mida siis teha? Peame küsimuse mõneks ajaks kõrvale heitma ja hiljem uuesti selle üle järele mõtlema.

Me vaidlesime pidevalt. Põhimõtteliselt esimesest päevast peale. Me oleme neljakesi kõik väga tugevad isiksused, nii et me muudkui võtame üksteise kallal. Nagu neli kukke ... ja me oleme maailma kõige irisevam bänd! Oleme sageli üksteise kõri kallal. Aga kui me ei oleks eriarvamusel, oleksime lihtsalt mömmid ja lõpuks me jõuame ju alati parima lahenduseni. Tavaliselt seostatakse edevust, pöörasust ja ägedust minuga. Ma olen väga emotsionaalne ja kindlasti võin väga ägedaks muutuda, aga teid üllataks, milleks teised bändi liikmed võimelised on. Meil kõigil on oma iseloom, aga tõenäoliselt hoiab just see meid koos.

Ma arvan, et oleme üksteisega nüüdseks niivõrd harjunud, et liigume edasi vaid instinkti toel. Põhimõtteliselt oleme neli inimest, kes töötavad koos. Meie vahel ei ole mingisugust tugevat sidet ja me ei käi väga tihedalt läbi. Oleme nüüdseks nii kaua koos olnud, et näeme tööasjus üksteist nagunii peaaegu iga päev. Aga arvan, et eraelus meeldib meile teistest bändi liikmetest eemale hoida, sest muidu näeksime üksteist liiga palju ja tüdineksime ära. Kui peame mõnele üritusele minema, siis teeme seda, selles mõttes oleme väga professionaalsed. Aga muidu on mõnus lihtsalt oma asja ajada. Teistel on oma pered ja loomulikult nõuab see neilt palju aega; ka mulle meeldib ilma nendeta olla, saate aru küll, mida ma mõtlen.

Ma ei saa kogu aeg poolikut elu elada. Oma töö tõttu kohtume üksteisega kogu aeg ja igaüht ajaks ühtede ja samade inimestega pidevalt ninapidi koos olemine hulluks. Nii et kui töö on tehtud, lähen mina oma teed ja nemad oma teed. Mõnikord ei räägi ma nendega kuude viisi, aga siis läheme tuurile ja klapime endiselt. Meid seob muusika ja me oleme nüüdseks üksteisega instinktiivselt leppima õppinud. Me teame, et kui oleme kogu aeg koos, hakkame üksteise närvidele käima. Oli aeg, mil meie vahel oli palju hõõrumist, aga me suutsime sellele lõpu teha. Jah, me vaidlesime ja kaklesime palju, aga kokkuvõttes on tähtis see, et jõudsime lõpptulemuseni, hea kraamini. Me kasutame oma intelligentsi. Väga lihtne on muutuda egoistiks ja öelda: „Jah, ma olen parim!” Egod võivad kontrolli alt väljuda ja igasuguseid asju võib juhtuda, aga ühe jalaga peab ikka maa peal olema. Seda nimetatakse vist professionaalseks suhtumiseks.

Meid viib edasi see, et me austame muusika tasemel üksteist endiselt. Meil neljal on väga erinevad iseloomud, aga see ei ole oluline. Kui me muusika tasemel läbi ei saa, läheb olukord tuliseks, aga kui sa enam teise inimesega ühes toas viibimist välja ei kannata, siis pead ütlema: „Nüüd aitab!” See on puhas piin. Kuid selle asemel mõtleme meie, kui album on valmis: „Nojah, minul oli asjale oma vaatepunkt, temal oli oma, aga lõpuks jõudsime muusika nimel üksmeeleni.”

Kui ansamblis on neli väga erinevat inimest, nagu meil, tahavad kõik eri suunda minna ja see on väga keeruline. Tavaliselt lähevad pundid laiali, sest üks ego sööstab teistest liiga kaugele ette ja lihtsalt ei suuda enam tagasi minna. Kui grupis on üks tugev isiksus, jäävad teised kõrvale ja mõtlevad: „See sitapea on liiga võimukas, me peaksime mõnes teises bändis õnne proovima.” Meie suudame oma ego ühel või teisel viisil kontrolli all hoida.

See ei tähenda, et oleksime nii igavad, et oleme kõiges ühel nõul, aga me ei lase kunagi asjadel minna nii kaugele, et ütleksime: „Nii, nüüd aitab!” Oli aegu, mil ma arvasin, et peaksin joone alla tõmbama, aga näis, et muusika mõttes tahtsime veel palju enamat saavutada. Me oleme nii kaua koos püsinud vist sellepärast, et keegi ei taha lahkuda. Lahkudes oleksid nagu argpüks. Minus ja terves bändis on olemas mingisugune ellujäämisinstinkt.

Briani poole pöördus kunagi ansambel Sparks [1975. aastal], öeldes, et tahaksid teda enda kitarristiks. Aga sedasorti asju peame meie igapäevaseks ja tavaliseks. Me oleme oma asjaga niivõrd hõivatud, et isegi ei mõtle sellele kaks korda. Meile kõigile on pakutud teiste bändidega liitumist, aga kui Roger ja mina saadame need inimesed kohe kuradile, püüab Brian kena olla, nii et mõnikord jätab see vale mulje. Brian on tõesti liiga härrasmehelik, mida mina ei ole – mina olen vana libu ... aga ta ei kaalunud hetkekski meie maha jätmist.

Brian lahkuks Queenist vaid selleks, et astronoomiks hakata, mitte selleks, et liituda Sparksi-suguse ansambliga. Jumal küll! Eriti ajal, mil asi hakkas just lõbusaks minema. Me sõitsime laineharjal ja meile oli palju uksi avanenud. Kõik hakkas ära tasuma selles mõttes, et meid austati muusikutena ja meie laulud meeldisid õigetele inimestele.

See, kuidas me oma karjääri lõime, jätab vist kliinilise ja kalkuleeriva mulje, aga meie egod ei oleks leppinud millegi vähema kui parimaga. Mina olen meid alati parimaks bändiks pidanud. See kõlab väga üleolevalt, ma tean, aga nii on. Kui meil oli võimalus mängida koos Mott The Hoople’iga, siis oli kõik tore, aga turnee lõppedes teadsin ma pagana hästi, et vähemalt Suurbritannias oleme varsti meie need, kellest ajalehtedes pasundatakse.

Me ei karda erinevaid ideid katsetada. Üks asi, millest me tõesti hoidume, on sama valemi kordamine. Põhimõtteliselt oleme rokkbänd ja selle panime paika esimese albumiga. Teine oli pisut teistsugune ning need, kes kolmandat kuulsid, ei tundnud meid äragi. Vaadake, meie stiil on alati muutunud. Me elame arusaama järgi, et toimivast valemist peaks kinni pidama, nii et iga uus etapp on endiselt vana stiil, aga me lisame sellele töö käigus uusi külgi. Nii lihtsalt tehakse. See kehtib kõiges – isegi kunstis. Jumal küll, millist piina me talusime, et saada tehtud pilt „Sheer Heart Attack’i” plaadiümbrisele!!! Kullakesed, kas suudate ette kujutada, et peate veenma teisi end vaseliiniga katma, et neile siis veejuga suunataks? Lõpptulemusena näevad neli ansambli liiget välja äärmiselt ebakuninglikud, päevitunud, tervisest pakatavad ja läbimärjad, nagu oleksid nädal aega higistanud. Tähtis oli see, et kõik ootasid sarnast plaadiümbrist nagu albumil „Queen II”, aga see oli midagi täiesti uut. Me ei muutunud läbinisti – see oli lihtsalt üks ajastu.

Meie muusika saab minna väga erinevates suundades. Ma arvan ka, et oleme teinud just neid asju, mida oleme tahtnud teha. Me ei ole pidanud silmas publiku maitset ega midagi seesugust. Oleme püüdnud olla teadlikud sellest, mis ümberringi toimub ja siis sammu võrra eespool püsida. Arvan, et lõppkokkuvõttes kõneleb hea muusika iseenda eest ja minu meelest me kirjutame häid lugusid ja esitame neid hästi. Tegelikult me riskisime päris palju ja enamik riske tasusid minu arvates end ära. Aga me oleme endiselt peened. Me oleme endiselt samasugused keigarid nagu alguses. Me lihtsalt näitame inimestele, et me pole mingi kari lillasid, et oleme suutelised ka muuks.

Albumi tegemisel saabub minu meelest iga kord uus energiapuhang – ja meie teeme väga erinevaid albumeid. Alustades oleks nagu iga kord tegemist uue projektiga. Kõik on väga värske ja see on nagu doping. Kui me sama vana tulemuseni jõuaksime, arvates, et see varmalt vastu võetakse, oleks asi liiga turvaline. Meie ei vali kunagi turvalist rada.

Vaadake, kuidas me riskisime albumiga „Hot Space” [1982]. See oli tore. Me olime uusi valdkondi ja väljundeid leidmas ja suunasime oma energia hoopis teistmoodi. Olime endiselt needsamad neli inimest, aga paljuski oli kõik uus. Mina olin väga elevil. Kas album pääseb musta muusika edetabelitesse? Kas see läheb diskosaalidesse? Me ei teadnud.

Mäletan, et kui „Another One Bites The Dust” välja lasti [1980. aastal] ja see edetabeli tippu tõusis, arvasid paljud plaadi ostnud, et tegemist on mustanahaliste bändiga. Seejärel tulid nad meie kontsertidele ja nägid, et oleme kõik valgenahalised.

„Hot Space” oli vist meie kõige suurem risk, aga inimesed suudavad end millegi normivälisega seostada. Mulle ei meeldiks üldse, kui me tuleksime iga kord lagedale albumiga, mis mahuks normi piiridesse. Ma ei taha öelda, et meil on alati õigus, sest see ei ole nii. Tantsu-/funkmuusika katsetamine oli põhimõtteliselt minu idee ja plaat ei olnud eriti edukas. Arvan, et see oli oma ajast liiga palju ees, aga meie tegime, mida tol hetkel tahtsime ja mis tollal meile õige tundus.

Me elame läbi palju traumasid ja me oleme äärmiselt täpsed. Albumit tehes on sõna otseses mõttes kümneid ja kümneid laule, mis heidetakse kõrvale – isegi mõned kenad lood. Kui inimestele ei meeldi laulud, mida me teatud ajal teeme, peaks meil sellest kama kaks olema. Me oleme oma töös niivõrd hoolikad, sest meile on väga oluline, mida me edasi anname. Ja kui me saame hakkama imelise plaadiga, siis teeme ka nii, et see oleks õiges ümbrises. Tõenäoliselt oleme maailma kõige vinguvam bänd, kui aus olla.

Iga kord, kui me stuudiosse läheme, on aina raskem, sest me püüame edasi liikuda, kirjutada laule, mis on eelnevatest erinevad. Esimest plaati on lihtne teha, sest sinu peas on palju asju, mida tahad kindlasti paberile panna. Pärast veel paari albumi ilmumist mõtled: „Räägitakse, et ma kasutan sama valemit.” Mina olen sedasorti asjadele väga vastuvõtlik.

Me tahame väga palju asju teha, aga korraga kõike ei saa. See on võimatu. Plaadile „A Night At The Opera” sattusid paar lugu, mis tegelikult olid mõeldud esimesele albumile, aga need oleksid enamiku inimeste jaoks liig olnud. Kõike ühele plaadile toppida ei saa. Õiget aega peab ootama.

Ma naudin stuudios töötamist, kuigi see on minu ameti juures kõige vaevanõudvam osa. See on nii füüsiliselt kui ka vaimselt väga kurnav. See imeb täiesti tühjaks. Mõnikord ma küsin endalt, miks ma seda teen. Pärast „Sheer Heart Attacki” olime hulluks minemas ja ütlesime endile: „Mitte kunagi enam.” Ja vaadake, mis siis juhtus!