Читать книгу Turgude isand - Gregory Zuckerman - Страница 7

Sissejuhatus

„Te ju saate ise ka aru, et mitte keegi ei hakka teiega rääkima?“

Oli 2017. aasta septembri algus ning Massachusettsis Cambridge’i linnas asuvas kalarestoranis istudes ja salatit nokkides olid kõik mu jõupingutused suunatud sellele, et panna Briti matemaatik Nick Patterson rääkima tema endisest tööandjast Renaissance Technologiesest. Mitte just edukalt.

Rääkisin Pattersonile, et tahan kirjutada raamatut sellest, kuidas Renaissance’i asutaja James Simons oli ehitanud ajaloo võimsaima rahamasina. Renaissance oli tootnud jõukust niisugusel määral, et oli teinud Simonsist ja tema kolleegidest poliitika-, teadus-, haridus-, ja heategevusvaldkonnas ülimalt mõjukad tegijad. Dramaatilisi ühiskondlikke muutusi ette aimates oskas Simons algoritme, arvutimudeleid ja suurandmeid rakendada juba siis, kui Mark Zuckerberg ja tema eakaaslased alles lasteaias käisid.

Patterson ei mõjunud kuigi julgustavalt. Tolleks ajaks olin juba ka Simonsilt ja tema esindajatelt kuulnud, et neilt pole erilist abi loota. Renaissance’i juhtkond ning teised Simonsile lähedalseisvad isikud – isegi need, keda olin ise kunagi sõbraks pidanud – ei vastanud mu kõnedele ega meilidele. Koguni tema igipõlised rivaalid ütlesid Simonsi palvel kokkusaamistest ära, nagu oleks ta mõni maffiaboss, keda nad ei tihanud solvata.

Ikka ja jälle tuletati mulle meelde toda igatpidi tulekindlat kolmekümne leheküljelist vaikimiskokkulepet, mille allkirjastamist ettevõte kõigilt töötajatelt nõudis ning mis takistas isegi pensionile jäänutel suu paotamist. Ma sain aru küll. Aga ikkagi. Olles paar aastakümmet Wall Street Journalis töötanud, tean ma hästi, kuidas see mäng käib. Isegi tõrksad allikad vannuvad tavaliselt lõpuks alla. Lõppude lõpuks: kes siis ei tahaks, et temast raamat kirjutataks? Tuli välja, et Jim Simons ja Renaissance Technologies ei tahtnud.

Ega see mind väga ei üllatanud. Simons ja tema meeskond olid ühed Wall Streeti ajaloo kõige salapärasemad kauplejad. Nad vältisid hoolikalt vihjete andmist, kuidas nad finantsturud vallutasid, et konkurendid kasu lõigata ei saaks. Nende töötajad väldivad meedias esinemist, hoiavad eemale erialakonverentsidelt ja enamikult avalikelt üritustelt. Simons oli oma suhtumist selgitanud ükskord „Loomade farmi“ eesli Benjamini tsitaadiga: „„Jumal on andnud mulle kärbeste eemale peletamiseks saba. Ent mina eelistaks, et poleks ei saba ega ka kärbseid.“ Umbes sedasama tunnen mina avalikkuse huvi suhtes.“1

Ma tõstsin pilgu taldrikult ja sundisin end naeratama.

Sellest tuleb üks paras kangutamine.

Ma ei andnud alla, jätkasin kaitsepositsiooni õõnestamist ja selles nõrkuste otsimist. Simonsist kirjutamine ja tema saladuste välja uurimine sai mulle kinnisideeks. Mida rohkem ta mu teele takistusi veeretas, seda suuremaks mu jahikirg kasvas.

Mul oli Simonsi loo järjekindlaks jahtimiseks hea põhjus. Väidetavalt on endine matemaatikaprofessor Simons tänapäeva finantsajaloo kõige edukam kaupleja. 1988. aastast saadik on Renaissance’i lipulaev Medallioni riskifond näidanud aastas keskmiselt 66-protsendist tootlust, kuhjates kauplemisega kokku üle saja miljardi dollari kasumit (need arvud on lahti seletatud 1. lisas). Investeerimismaailmas ei saa keegi teine sellele ligilähedalegi. Warren Buffett, George Soros, Peter Lynch, Steve Cohen ja Ray Dalio jäävad kõik alla (vt 2. lisa).

Viimastel aastatel on Renaissance kauplemisega igal aastal üle seitsme miljardi teeninud. See ületab paljude tuntud kauba­märgiga suurettevõtete aastatulu, näiteks Under Armouri, Levi Straussi, Hasbro ja Hyatt Hotelsi oma. Ja mis näib veel eriti mõistusevastane – sellal kui neis suurettevõtetes töötab kümneid tuhandeid inimesi, on Renaissance’is kõigest umbes kolmsada.

Minu hinnangul on Simonsi vara väärtus umbes 23 miljardit dollarit, mis teeb ta jõukamaks Tesla Motorsi juhist Elon Muskist, News Corpi Rupert Murdochist ja Steve Jobsi lesest Laurene Powell Jobsist. Ka teised Renaissance’i inimesed on miljardärid. Keskmisel ettevõtte töötajal on peaaegu 50 miljoni dollari jagu vara – ja seda üksnes firma enese riskifondis. Simons ja tema meeskond oskavad tõesti rikkust luua nii, nagu seda tehakse muinasjuttudes, kus kuningad kullas suplevad.

Mind aga huvitas kauplemisedu kõrval ka muu. Juba karjääri algusaastail oli Simons otsustanud end läbi närida tohututest andme­massiividest, rakendada kõrgemat matemaatikat ning luua ultramoodsaid arvutimudeleid, sellal kui teised lähtusid oma prognoosides sisetundest, vaistust ja vanakooli taustauuringutest. Sestsaadik investeerimismaailma tabanud revolutsioonile pani aluse just Simons. 2019. aasta alguseks on turgudel suurimateks tegijateks tõusnud riskifondid ja teised kvantitatiivsed kauplejad ehk nn kvantinvestorid, kes kontrollivad väärtpaberiturust umbes 30 protsenti, edestades seega nii erainvestoreid kui ka traditsioonilisi investeerimisfirmasid.2 Varem võtsid kõrgelt koolitatud ärijuhid teadusliku ja süstemaatilise lähenemise suhtes põlgliku hoiaku, olles veendunud, et vajaduse korral võivad nad lihtsalt programmeerija appi palgata. Tänapäeval suhtuvad programmeerijad samamoodi ärijuhtidesse – kui nad üldse nende peale mõtlema vaevuvad.

Simonsi murrangulisi meetodeid rakendatakse peaaegu igas majandusharus ning nende kasutus on vallutanud peaaegu kõik igapäevaelu valdkonnad. Tema ja ta meeskond oskasid juba kolm aastakümmet tagasi töödelda statistikat, lasta arvutil töö ära teha ja tugineda algoritmidele – tükk aega enne seda, kui seda taktikat hakati kasutama Silicon Valleys, valitsuskoridorides, spordistaadionidel, arstikabinettides, sõjaväe ülemjuhatuses ja kõikjal mujal, kus tuleb midagi prognoosida.

Simons leiutas talentide leidmiseks ja nende juhtimiseks oma strateegia, nuputas välja, kuidas toota toore ajupotentsiaali ja matemaatilise võimekuse pealt kujuteldamatut rikkust. Ta teenis matemaatikaga raha. Roppu moodi raha. Veel mõne kümnendi eest oli see ­mõeldamatu.

Viimasel ajal on Simons silma torganud aga nüüdisaegse Medicina. Ta on rahastanud riigikoolide matemaatika ja loodusteaduste õpetajate palgafondi, arendanud autismi ravi ja laiendanud meie arusaama elu tekkest maa peal. Tema jõupingutusi tuleb tunnustada, ent samas tekib küsimus, kas ühe inimese kätte peaks ikka koonduma selline mõjuvõim. Sama kehtib firma ühe tippjuhi3, Robert Merceri mõju kohta. Just Mercer on inimene, kes mängis Donald Trumpi 2016. aasta presidendi­valimiste võidus ilmselt kõige suuremat rolli. Trumpi suurima rahastajana tõstis Mercer tundmatusest püünele Steve Bannoni ja Kellyanne Conway, suunas nad Trumpi kampaaniameeskonda, aidates sellel nõnda keerulised ajad üle elada. Varem Mercerile kuulunud ettevõtted, mille eesotsas seisab täna tema tütar Rebekah, mängisid võtmerolli Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkulöömise edukas kampaanias. Simons, Mercer ja teised Renaissance’i tegelased on jätkuvalt äärmiselt mõjukad ning on seda ilmselt veel aastaid.

Simonsi ja tema meeskonna edu on tekitanud hulga tähtsaid küsimusi. Mida see finantsturu kohta näitab, kui matemaatikud ja teadlased suudavad turusuundi paremini ennustada kui veteraninvestorid suurtes traditsioonilistes investeerimisfirmades? Kas Simonsil ja tema kolleegidel on investeerimises mingid põhjapanevad teadmised, mida meie, teised inimesed, läbi ei hammusta? Kas Simonsi saavutused näitavad, et inimese otsustusvõime ja vaist on oma loomult ekslikud ning et meid üle ujutavast andmelaviinist saab jagu üksnes mudelite ja automatiseeritud süsteemide abil? Kas Simonsi kvantitatiivsete ­meetodite võidukäik ja populaarsus tekitavad uusi riske, mida me oodatagi ei oska?

Kõige rohkem lõi mind pahviks hämmastav paradoks: Simons ja tema tiim poleks pidanud olema need, kes turgu valitsevad. Simons polnud ealeski üheski rahandusteemalises loengus käinud, ettevõtlus teda eriti ei huvitanud ning enne 40ndat eluaastat oli ta kauplemist ainult paar korda proovinud. Kümme aastat hiljem polnud ta sellega palju kaugemale jõudnud. Kuramus, Simons ei tegelenud isegi rakendus­matemaatikaga, tema eriala oli teoreetiline matemaatika, see kõige ebapraktilisem sort. Tema ettevõte, mis asub Long Islandi põhjaranniku unises väikelinnas, võtab tööle matemaatikuid ja teadlasi, kes ei tea investeerimisest või Wall Streeti kommetest mitte midagi. Mõni neist on kapitalismi suhtes otsesõnu skeptiline. Ent sellegipoolest olid just Simons ja tema kolleegid need, kes muutsid investorite lähenemist finantsturgudele, jättes terve majandusharu jagu kauplejaid, investoreid ja teisi professionaale tolmu lamama. See on umbes sama, nagu avastaks mõne suvalise tööriista ja napi toiduvaruga turismigrupp oma esimesel Lõuna-Ameerika reisil El Dorado ning asuks kuldse linna rikkusi rüüstama, samal ajal kui tuntud maadeavastajad seda juukseid katkudes pealt vaatavad.

Aga ka mina sattusin lõpuks kullasoonele. Mul õnnestus koguda infot Simonsi noorusaja kohta, tema töö kohta teedrajava matemaatiku ja külma sõja aegse koodimurdjana ning ka tema ettevõtte tormilistest algusaastatest. Allikad jagasid minuga üksikasju Renaissance’i kõige tähtsamate läbimurrete, aga ka viimasel ajal aset leidnud sündmuste kohta, milles oli rohkem draamat ja intriigi, kui oleksin osanud ettegi kujutada. Lõpuks õnnestus mul läbi viia enam kui nelisada intervjuud üle kolmekümne endise ja praeguse Renaissance’i töötajaga. Ma rääkisin samuti veelgi suurema hulga Simonsi sõprade, pereliikmete ja siinkirjeldatud sündmuste asjaosaliste või teistega, kes nendega kursis olid. Võlgnen suure tänu igale inimesele, kes kulutas minu peale aega ning jagas minuga oma meenutusi, arvamusi ja mõtteid. Mõned riskisid oma nahaga, et aidata mul seda lugu jutustada. Loodan, et õigustasin nende ootusi.

Lõpuks rääkis minuga isegi Simons ise. Ta palus mul seda raamatut mitte kirjutada – ega ta sellega lõpuni ei leppinudki. Ent Simons oli piisavalt armuline, et veeta minuga üle kümne tunni ja rääkida oma teatud eluperioodidest, kuigi Renaissance’i kauplemisvõtetest ja teistest tegevustest vestlemast ta keeldus. Tema panus oli sellegipoolest väärtuslik ja hinnaline.

See raamat ei ole ilukirjandus. See toetub otseallikast kuuldud tunnistustele ja mälestustele – need inimesed olid ise nende kirjeldatud sündmuste juures või neist teadlikud. Ma annan endale aru: mälestused tuhmuvad, seega olen andnud endast parima, et iga fakt, vahejuhtum ja tsitaat üle kontrollida.

Olen üritanud Simonsi lugu rääkida nii, et see oleks nauditav nii tavalugejale kui ka kvantitatiivse rahanduse või matemaatika professionaalidele. Juttu tuleb küll varjatud Markovi välja mudelitest, masin­õppe juurmeetoditest ja stohhastilistest diferentsiaalvõrranditest, aga ka purunenud abieludest, intriigidest suurettevõtetes ja paanikas kauplejatest.

Kogu oma tarkustest ja teadmistest hoolimata ei suutnud Simons ette näha, mida kõike elu talle tuua võib. Võib-olla on see selle erakordse loo kõige suurem õppetund.

1 „Seed Interview: James Simons“, Seed, 19. september 2006.

2 Gregory Zuckerman, Rachel Levy, Nick Timiraos ja Gunjan Banerji, „Behind the Market Swoon: The Herdlike Behavior of Computerized Trading“, Wall Street Journal, 25. detsember 2018, www.wsj.com/articles/behind-the-market-swoon-the-herdlike-behavior-of-computerized-trading-11545785641.

3 Mercer pole enam Renaissance’i kaas-tegevjuht, ent kuulub endiselt firma juhtivate töötajate hulka.