Читать книгу Turgude isand - Gregory Zuckerman - Страница 8

Proloog

Jim Simons ei lõpetanud helistamist.

Oli 1990. aasta sügis ja Simons oli oma kabinetis, Manhattanil südalinnas asuva pilvelõhkuja kolmekümne kolmandal korrusel. Ta pilk püsis arvutiekraanil, kus vilkusid äsjased tehingud maailma finantsturgudel. Sõbrad ei suutnud mõista, miks Simons ikka veel sellega jändas. Viiekümne kahe aastasena oli Simonsil seljataga täisväärtuslikult elatud elu, küllaldaselt seiklusi, saavutusi ja varandust, millega paljud tema eakaaslased oleksid rahule jäänud. Aga tema oli siin, juhtis investeerimisfondi ja higistas turu igapäevase kõikumise pärast.

Simons oli peaaegu 180 sentimeetrit pikk, kuigi kergelt küüru vajunud olek, hallinevad juuksed ja kiilanev pealagi jätsid temast lühema ja vanema mulje. Tema pruunid silmad uppusid kortsudesse, ilmselt oli selle põhjuseks suitsetamine – komme, mida ta ei suutnud või ei tahtnud maha jätta. Simonsi tahumatu, krimpsus nägu ja silmadest peegelduv üleannetu pilk meenutasid sõpradele ammusurnud näitlejat Humphrey Bogartit.

Hiiglaslik tuhatoos Simonsi puhtal töölaual näis justkui ootavat järjekordse põleva sigareti tuharaputust. Seinal rippus üpris räige maal jänesega maiustavast ilvesest. Lauakesel diivani ja kahe mugava nahktooli vahel lebas keerukas matemaatikaalane uurimus, mälestus Simonsi säravast akadeemilisest karjäärist, mille ta oma matemaatikutest kolleegide hämmelduseks hüljanud oli.

Tolleks hetkeks oli Simons raisanud kaksteist aastat uue eduka investeerimisvalemi otsingutele. Algusaastail kauples ta sarnaselt teistega vaistule ja sisetundele toetudes, kuid pidevad tõusud ja mõõnad panid Simonsil südame pööritama. Ühel hetkel oli Simons nii heitunud, et üks tema töötajaist hakkas pelgama, et ta võib endale lausa käe külge panna. Simons palkas kaks tuntud põikpäist matemaatikut appi kauplema, kuid see partnerlus lagunes kahjumite ja omavahelise meelekibeduse tõttu. Aasta varem olid Simonsi tulemused olnud nii kohutavad, et ta oli sunnitud investeerimises pausi tegema. Oodati ka, et ta paneb kogu ettevõtmisele üldse punkti.

Simonsil oli nüüd käsil teine abielu ja kolmas äripartnerlus ning ta oli nõuks võtnud investeerimisel radikaalset stiili katsetada. Koostöös mänguteoreetiku Elwyn Berlekampiga koostas Simons arvutimudeli, mis oli suuteline meeletuid andmevoogusid korraga läbi hekseldama ning ideaalseid tehinguid välja noppima. Osalt oli selle teadusliku ja süstemaatilise lähenemise eesmärk investeerimisprotsessist emotsioonide välja rookimine.

„Ma tean, et suudame prognoose teha, kui meil vaid andmeid jagub,“ ütles Simons ühele kolleegile.

Simonsi kõige lähedasemad inimesed teadsid, mis teda tegelikult tagant kihutas. Simons oli kaitsnud doktorikraadi 23-aastaselt; temast oli seejärel saanud riigiametis tunnustatud koodimurdja, hinnatud matemaatik ja uuendusmeelne ülikoolijuht. Ta ihkas uut väljakutset ja suuremat lõuendit. Simons oli ühele sõbrale tunnistanud, et finantsturu igipõlise mõistatuse lahti harutamine ja investeerimismaailma vallutamine „oleks suurepärane“. Ta tahtis olla see, kes matemaatika abil turgu lööb. Simons teadis, et kui ta seda suudab, võib ta sellega miljoneid teenida, võib-olla rohkemgi. Ehk koguni nii palju, et avaldada mõju ka maailmale väljaspool Wall Streeti. Mõned kahtlustasid, et see oligi ta tegelik eesmärk.

Nagu ka matemaatikas, on kauplemises haruldane jõuda läbimurdeni keskealisena. Ent Simons oli veendunud, et ta on erilisele, ­võib-olla koguni ajaloolisele saavutusele õige lähedal. Meriti sigaret näppude vahel, haaras Simons uuesti toru, et Berlekampile veel üks kõne teha.

„Kas kulda nägid?“ küsis Simons. Tema käriseva hääle aktsent viitas Bostoni päritolule.

Jah, ma nägin kulla hinda, vastas Berlekamp. Ei, me ei pea kauplemissüsteemi ümber kohandama. Simons ei hakanud peale käima, vaid riputas toru viisakalt hargile nagu tavaliselt. Berlekampile olid aga Simonsi kõned hakanud närvidele käima. Tõsise ilme, kõhna kehaehituse ja paksude prilliklaaside taha peidetud siniste silmadega Berle­kamp töötas riigi teises otsas, kontoris, mis oli jalutuskäigu kaugusel California Berkeley ülikooli linnakust, kus ta endiselt loenguid andis. Kui Berlekamp oma tehinguid ülikooli ärijuhtimise magistriõppe tudengitega arutas, pilkasid nood vahel tema ja Simonsi kasutatavaid meetodeid, nimetades seda „soolapuhumiseks“.

„Olge nüüd,“ oli üks neist Berlekampile öelnud. „Arvuti ei saa inimmõistuse vastu.“

„Meie teeme asju paremini kui inimesed,“ oli Berlekamp vastanud.

Sisimas sai Berlekamp aru, miks nende lähenemine tundus tänapäeva alkeemiana. Isegi tema ei osanud täpselt selgitada, miks nende mudel teatud tehinguid soovitas.

Simonsi ideed ei olnud põlu all mitte üksnes ülikoolis. Käes oli investeerimise kuldaeg, mil George Soros, Peter Lynch, Bill Gross ja teised oskasid investeerimissuundi, finantsturgude kõikumisi ja maailma­majandust ette ennustada ning nutikust, vaistu ja vanu häid majandus- ja ettevõtteuuringuid kasutades meeletuid kasumeid kokku ajada. Erinevalt rivaalidest polnud Simonsil aimugi, kuidas hinnata rahavoogu, tuvastada uusi tooteid või intressimäärasid prognoosida. Tema näris end läbi meeletust hulgast hinnainfost. Niisugusel kauplemisel polnud isegi nime. See põhines andmete puhastamisel, signaalidel, järeltestimisel – terminitel, mida enamik Wall Streeti proffe polnud elu sees kuulnudki. E-posti kasutasid 1990. aastal vähesed, ­veebilehitsejaid polnud veel leiutatud ja kui algoritmidest üldse midagi kuuldud oli, siis parimal juhul kui järkjärgulistest protsessidest, mis olid võimaldanud Alan Turingu masinal Teise maailmasõja ajal natside kodeeritud sõnumid lahti murda. Paljas mõte, et need valemid võiksid suunata või isegi aidata juhtida sadade miljonite inimeste igapäevaelu, või et paar endist matemaatikaprofessorit suudaks arvutite abil kogenud ja tunnustatud investorid seljatada, näis väheusutav kui mitte päris naeru­väärne.

Simons oli loomult aga rõõmsameelne ja enesekindel inimene. Ta täheldas oma arvutisüsteemis varajasi edu märke ning see andis talle lootust. Pealegi polnud tal just väga palju valikuid. Tema algselt edukad riskiinvesteeringud ei edenenud enam ning kohe kindlasti ei tahtnud ta õpetajatöö juurde tagasi pöörduda.

„Täiustame süsteemi veel,“ ütles Simons ühe oma hädalisema kõne ajal Berlekampile. „Ma tean, et me jõuame järgmisel aastal 80-protsendise tootluseni.“

Kaheksakümmend protsenti järgmisel aastal? See on juba tõesti liig, mõtles Berlekamp.

Niisugune pöörane tootlus polnud kuskilt otsast tõenäoline, ütles ta Simonsile. Ja Jim, sa tõesti ei pea kogu aeg helistama. Aga Simons ei suutnud ennast talitseda. Lõpuks läkski asi liiale – Berlekamp loobus. Simonsile oli see uus hoop.

„Kurat võtaks, eks ma pean siis selle ise käima lükkama,“ ütles Simons ühele sõbrale.

=

Umbes samal ajal seisis 80 kilomeetri kaugusel New Yorgi osariigi teises otsas tahvli ees üks pikk, kena välimusega keskealine teadlane, kellel oli endal paras pähkel pureda. Robert Mercer töötas Westchesteri eeslinnas laiutavas IBM-i uurimiskeskuses ning otsis mooduseid, mis aitaks arvutil paremini kõnet tekstiks transkribeerida ning isegi teise keelde tõlkida. Konventsionaalsete meetodite järgimise asemel katsetas Mercer laiaulatusliku masinõppe varase versiooniga. Koos kolleegidega söötsid nad arvutitesse piisavalt andmeid, et nood suudaks iseseisvalt ülesandeid lahendada. Tema teine aastakümme arvutihiiglases oli täis tiksumas, ent endiselt polnud selge, mida ta oma meeskonnaga siis õigupoolest saavutanud oli.

Kolleegid ei saanud Mercerist sotti, isegi mitte need, kes olid temaga aastaid koos töötanud. Ta oli erakordselt andekas. Lisaks oli ta aga ka veider ja sotsiaalselt saamatu. Iga päev sõi Mercer lõunaks tuunikala või pähklivõi ja moosiga võileiva, mis oli pakitud kortsus pruuni paberkotti. Kontoris olles ta aina ümises või vilistas, tavaliselt klassikalise muusika meloodiaid, ning ta näol oli äraolevalt lõbus ilme.

Kui Mercer suu avas, kostus sealt tavaliselt midagi suurepärast, lausa põhjapanevat, ent see võis olla ka täiesti jahmatav. Ükskord ütles Mercer kolleegidele, et ta usub, et elab igavesti. Töötajatele tundus, et tal oli tõsi taga, kuigi ajaloos polnud pretsedenti, mis tema uskumust oleks toetanud. Hiljem said kolleegid kuulda ka Merceri sügavast valitsus­vastasusest ja radikaalsetest poliitilistest vaadetest, mis pärastpoole tema elus esikohale tõusid ja paljude inimeste elu mõjutasid.

IBM-is küürutas Mercer tundide kaupa sama laua taga noorema kolleegi Peter Browniga. Brown oli võluv, loominguline ja seltskondlik matemaatik, kelle tumedad prillid, paks sassis pruun juuksepahmakas ja nakatav energia tõid silme ette kujutluspildi hullust teadlasest. Rahast ega turgudest need kaks omavahel eriti ei vestelnud, kuid elumere tõusud ja mõõnad viisid nad siiski Simonsiga kokku. Ja nii sai Simonsi pöörasest avastusretkest finantsturu koodide lahtimurdmise ja investeerimisrevolutsiooni algatamiseni ka nende oma.

=

Simonsil polnud aimugi, millised takistused tema teel kõrgusid. Samuti ei teadnud ta teda varitsevatest tragöödiatest ega ka poliitilisest lainetusest, mis tema firmas paksu pahandust põhjustama hakkasid.

Tollel 1990. aasta sügispäeval oma kontoriaknast East Riverile vaadates teadis Simons lihtsalt seda, et tal tuli lahendada keerukas probleem.

„Turul on mustrid,“ ütles ta ühele kolleegile. „Ma tean, et me suudame need üles leida.“