Читать книгу Nukud ja õunad - Grete Kutsar - Страница 1

Ma arvan, et kõik algas ühel täiesti tavalisel teisipäeval koolis viienda tunni ajal. Ma arvan, aga ma pole kindel. Kogu lugu võis alata ka veidi hiljem või veidi varem. Kuid olen peaaegu kindel, et sellest hetkest, kui mul teisipäeval viienda tunni ajal halb hakkas, veeres kõik allamäge. Vähemalt oli mul selline tunne, et muutused algasid just siis … Istusin üksinda tühjas koolikoridoris ja ümisesin vaikselt. Mu silmad olid kinni ja vahetevahel ma kõikusin natuke. Vähemalt oli mul tunne, nagu kõiguksin. Asi on nimelt selles, et mul oli matemaatikatunni ajal halb hakanud. Tõeliselt halb. Päriselt ka. Ma ei teeselnud mitte midagi. Õpetaja lubas mul välja, tualetti minna – vaatamata sellele, et enamasti käitub ta vastiku nõiana.

Turgutasin end külma veega ja esialgu tundus kõik korras olevat. Otsustasin tagasi minna, kuid koridoris muutus kõik kohutavaks. Olin vaid mõne sammu astunud, kui pea hakkas kohutavalt ringi käima. Jalad värisesid, süda läks pahaks ja ma ei saanud teha muud kui seina vastu toetuda ja istukile libiseda.

Seal ma siis olingi: üksi ja minestamise äärel. Ma ei saanud minna ei edasi ega tagasi, sest ma ei suutnud ennast enam isegi püsti ajada. Niipea, kui end veidikenegi liigutasin, tekkis tunne, et kukun kohe ümber. Mul oli raske isegi istukil püsida. Enesetunne oli nii kohutav, et olin valmis auto alla hüppama, et piin lõpetada. Kuid ma ei saanud kuhugi hüpata, mul oleks olnud raskusi isegi roomamisega.

Niisiis istusin kinniste silmadega põrandal ja ümisesin. Lootsin, et ümisemine parandab enesetunnet või tuju või vähemalt aitab mul iseennast unustada, kuid see ei läinud õnneks. Mul oli ikka kohutavalt halb olla. Lootsin meeleheitlikult, et keegi tuleks ja mu piinad lõpetaks. Kus oli meie vanaldane kooliarst, kui teda vaja läks? Ja medõde kippus ka kaduma just siis, kui midagi juhtus.

Eemalt kostsid lähenevad sammud. Lõpetasin ümisemise ja avasin silmad. Vau! Ma polnud kunagi varem näinud, et mõni põrand niimoodi lainetaks. See oleks muidu päris vapustav vaatepilt olnud, kuid antud olukorras ajas südame läikima. Kaugemal nägin kellegi jalgu. Pükste järgi lähenes meesterahvas, kuid ma ei saanud selles täiesti kindel olla, sest koolis oli väga palju mehelikke naisõpetajaid.

Sammud tulid järjest lähemale ja peatusid siis. Keegi seisis minu kõrval ja kohal, kuid ma ei suutnud pilku tõsta. Kui üritasin seda teha, hakkas pea ringi käima ning oleksin peaaegu teadvuse kaotanud.

„Kas teiega on kõik korras, preili Misk?” kõlas sügav, mehelik hääl minu kohalt.

Hääle omanik kummardus natuke, et mind paremini näha. Nüüd suutsin talle lõpuks otsa vaadata. Nagu olingi arvanud, oli see härra Riley, mu ajalooõpetaja. Ta oli pikk, tugeva kehaehitusega mees, kes oli alles hiljuti ülikooli lõpetanud ja kohe kooli tulnud. Kuigi kahekümnendates eluaastates, käitus ta nagu viiekümneaastane vangivalvur. Ühesõnaga: vastikult. Ja karmilt. Vihkasin tema tunde, sest ta oli alati nii range. Mitte keegi ei julgenud ajalootunnis rääkida ega midagi muud teha. Härra Riley oli aasta alguses meile selgeks teinud, et reeglite rikkujaid ootab karm karistus. Nimelt pidid nad ilmatu aeg pärast tunde istuma ning kodus raskeid ülesandeid lahendama ja kirjandeid kirjutama. Nagu sellest oleks veel vähe, hindas härra Riley õpilasi väga rangelt. Kord sooritasin veatu töö, sain aga ikkagi palli võrra halvema hinde, sest mu „käekiri oli loetamatu”. See on ju täielik lollus! Kõik õpetajad saavad mu käekirjast aru, seetõttu ei saa see ju loetamatu olla! Pealegi oli see ajaloo kontrolltöö, mitte mingi kirjatehnika võistlus! Uskumatu, et keegi nii noor sai nii vastik olla! Ma jälestasin härra Rileyt.

Paljud tüdrukud seevastu väitsid, et ta näeb hea välja, kuid mina ei oleks sellega kuidagi nõustunud. Kui vihkad kedagi nii väga, pole välimusel enam tähtsust. Öeldakse, et armastus on pime, kuid seesama kehtib ka viha kohta. Vähemalt minu puhul.

„Kas teiega on ikka kõik korras?” küsis härra Riley uuesti.

Õigus jah, olin unustanud vastata. Hingasin sügavalt sisse ja üritasin tervem välja paista. Mulle ei meeldi vaenlase ees nõrk välja näha. Proovisin vaevaliselt naeratada. See ei tulnud eriti hästi välja. Lõpuks võtsin end kokku ja ütlesin ebakindlal, kuid võimalikult rõõmsal toonil:

„Muidugi, kõik on korras!”

Ma ei uskunud ennast ise ka. Ja loomulikult ei uskunud mind ka härra Riley. Ma ei saa teda selles süüdistada, sest oli päris ilmne, et minuga polnud kõik korras. Istusin ju täiesti üksi keset tundi koridoris ning mu hääl värises veidralt. Lisaks sellele nägin ilmselt ka surnukahvatu välja.

Ja kui härra Riley varem aru ei saanud, et minuga pole kõik korras, siis hiljemalt lause lõpetamise järel küll. Sulgesin nimelt silmad ja kukkusin. Ma minestasin. See tuli mulle endalegi üllatusena. Nii palju siis võimest nõrkust varjata.

Kas teid on kunagi nuuskpiiritusega äratatud? Võin öelda, et see pole eriti meeldiv. Olen alati nuuskpiiritust vihanud ja nüüd topiti seda mulle lausa vägisi ninasõõrmetesse, selle asemel et vatitupsu nina all hoida. Polnud kahtlustki, et minu äratajaks oli saamatu medõde. Nagu teisipäeviti tavaks, polnud kooliarsti kohal ja see kobakäpp pidi üksi hakkama saama. Teisipäev polnud haigestumiseks hea päev.

Ärkasin võpatades ja langesin tagasi voodile. Nagu olin arvanud, seisis minu kõrval hiirpruunide juuste ja tedretähnilise näoga tüse kooli medõde preili Lievers. Ta oli näost kahvatu ja nägi murelik välja. Ilmselt nägi esimest korda elus teadvuse kaotanud inimest. Kooli medõde ei tegelenud kunagi tõsiselt haigete õpilastega. Kui ta seda oleks teinud, oleks linna surmajuhtude arv hüppeliselt kasvanud. Tegime sõpradega tihti tema saamatuse üle nalja. Teadsin lasteaialapsi, kellel olid tugevamad närvid kui preili Lieversil.

Teadmine, et minu elu oli selle närvilise naise kätes, mõjus masendavalt. Kord oli preili Lievers hüsteeriliselt karjunud, nähes ninaverejooksuga õpilast, ning ükskord minestas ta süstimise ajal. Ma ei saa senini aru, miks tahtis ta saada medõeks, kui kartis verd ja haigeid inimesi.

„K-kas teiega on k-kõik k-korras, Cordelia?” küsis preili Lievers kokutades.

Preili Lievers kokutas kogu aeg. Ta polnud vist ühtki lauset suutnud lõpetada kokutamata. Mõned tegid tema kokutamise üle nalja, kuid see oli õel. Pidev kokutamine polnud tema viga. Ta ei teinud seda meelega.

Ah jaa, Cordelia, see olen mina. See on mu eesnimi, kuid keegi peale õpetajate ja medõe ei kutsu mind nii. Ka mu vanemad mitte. Kõik teised kasutavad mu keskmist nime – Kyle. Poisilik nimi, aga lühike ja lihtne. Olen sellega harjunud. Kõigi jaoks olen ma Kyle. Vanemad kasutavad mu esimest eesnime vaid siis, kui olen millegi halvaga hakkama saanud. Muide, mu vanaisa nimi oli Kyle, temalt oma nime saingi.

„C-Cordelia …?” alustas preili Lievers uuesti.

„Jah, kõik on korras. Mul on juba parem olla,” vastasin ja ka mõtlesin seda tõsiselt.

„Viimane kord, kui ta seda ütles, kaotas ta teadvuse. Nii et ärge võtke teda tõsiselt, preili Lievers,” ütles kellegi hääl tagantpoolt.

Ahah, ka härra Riley oli roomanud arstikabinetti ja pritsis nüüd mürki. Mind üllatas, et preili Lievers veel elus oli. Härra Riley vihkas üliemotsionaalseid ja saamatuid inimesi. Kooli kohmakas medõde oli aga mõlemat. Riley mürgine suhtumine oleks pidanud selle vaese naise juba ammu maa pealt pühkima.

„T-teie vererõhk oli l-liiga m-madal. S-sellepärast t-te minestasitegi. K-kas ma p-peaksin k-kiirabi k-kutsuma?” pudistas preili Lievers närviliselt.

„Ei, minuga on kõik korras. Ausalt! Pean lihtsalt veidi puhkama …”

„A-aga k-keegi peab teid k-koju v-viima,” protesteeris preili Lievers.

„Ma võin oma vanematele helistada. Nad võivad mulle järele tulla,” pakkusin agaralt.

„O-olete k-kindel?”

„Muidugi. Nad tulevad mulle kindlasti järele ja ilmselt viivad haiglasse ka. Nad on juba sellised … Teie ei pea üldse muretsema.” Püüdsin naeratada.

„O-olgu. A-aga minge siis k-kindlasti arsti juurde, et ta teid ü-üle v-vaataks,” lausus preili Lievers juba veidi rahunenumalt.

Tõusin istukile ja võtsin taskust mobiiltelefoni. Ruumi sigines vaikus. Istusin voodil ja hoidsin telefoni käes, preili Lievers istus voodi ees ja vaatas mulle nõutu näoga otsa ning härra Riley toetus vastu seina ning vaatas meid mõlemaid äärmiselt tüdinud pilguga. Kui talle siin ei meeldinud, võis ta ära minna. Keegi ei tahtnud teda arstikabinetti. Isegi preili Lievers ei sallinud teda. Noh, preili Lievers küll kartis teda, aga kindlasti ei meeldinud (härra) Riley talle.

„Vabandust, aga ma ei saa rääkida, kui keegi juures on,” pomisesin lõpuks, katkestades tekkinud vaikuse.

„Oh, o-olgu. Ma l-lähen siis välja ja t-toon teie õpikud ära,” pakkus preili Lievers kähku.

Tüse naine hüppas püsti ja kiirustas ruumist välja. Härra Riley jäi veel hetkeks seisma, nagu tahaks midagi öelda, kuid pöördus samuti ukse poole ja lahkus, jättes mu üksi. Saatsin talle järele vihase pilgu, kuid ta ei näinud seda, õnneks. Mul oleks võinud isegi sellest probleeme tulla.

Üksi jäänud, libistasin mobiili tagasi taskusse ja heitsin pikali, et natuke puhata. Olin lubanud vanematele helistada, kuid ma ei kavatsenudki nii teha. Ütlesin seda vaid selleks, et preili Lievers kiirabi ei kutsuks. Tõde oli, et ma ei tahtnud, et mu vanemad minestamisest teada saaksid.

Ma armastan oma vanemaid väga ja nemad armastavad mind. Olen nende ainuke laps. See tähendab, et nad muretsevad minu pärast ja mulle ei meeldi, kui nad mures on. Ma ei tahtnud neid kurvastada. Kui nad minu minestamisest teada oleks saanud, oleksid nad murest hullunud. Seda ma küll ei tahtnud. Niisiis ma ei helistanud neile. Ühe korra varem hakkas mul ka koolis halb ja siis kutsuti mulle vanemad järele. Kohale jõudes olid nad näost valged ja nii närvilised, et mul hakkas neist lihtsalt kahju. Ma ei tahtnud, et nad minu pärast kannataksid. Parem oli vaikida, nagu ma mõned korrad ennegi olin sellistel puhkudel vaikinud … Pealegi oli mul tõesti juba parem olla ja olin kindel, et jõuan ka üksinda ilusti koju. Ma ei elanud koolist eriti kaugel. Suutsin nii lühikese vahemaa minestamata läbida.

Arstikabineti uks läks jälle lahti ning sisse astus preili Lievers, käes minu koolikott, kuhu õpikud olid lohakalt sisse surutud. Mõned lehed olid kindlasti kortsus, kuid see ei huvitanud mind. Need olid ainult mõned õpikud ja vihikud.

„Ma t-tõin teie a-asjad,” teatas preili Lievers õnnelikult.

„Tänan, ma helistasin vahepeal oma vanematele. Nad on kohe siin. Lähen neile välja vastu,” valetasin meeldivalt naeratades.

„K-kas ma p-peaksin teid s-saatma?” päris tüse naine murelikult.

„Ei, pole vaja. Saan ise hakkama. Ausalt. Ma ei tahaks teile rohkem tüli teha,” sõnasin alandlikult.

„O-olgu, kui te k-kindel olete …”

„Jah, olen.”

Medõde andis mulle koolikoti, korrastasin raamatuid natuke ja tõmbasin luku kinni. Jätsin närvilise naisterahvaga hüvasti ja astusin kabinetist välja. Koridorid olid tühjad ja vaiksed. Jalutasin ukse poole, mõeldes sellele, kui harjumatu on näha muidu rahvast pungil ja lärmakat koolimaja mahajäetu ja rahulikuna. Harjumatu ja mõnus.

Lasin ukse selja taga paugatusega kinni langeda ja hakkasin kodu poole kõndima. Lootsin, et preili Lievers ei vaadanud aknast välja, sest muidu oleks ta näinud, kuidas ma jalgsi lähen ja mingit autot ei ole kooli ees ootamas. Sellisel juhul helistaks ta kindlasti mu vanematele. Ja siis oleksin kõvasti sõimata saanud ning vanemad oleksid pidanud pika loengu sellest, kui mures nad minu pärast olid ja kuidas ma pean oma tervist hoidma. Nad oleksid olnud pettunud ning ma poleks seda talunud.

Tundus, et mul vedas – sain kooli juurest ilusti minema. Keegi ei peatanud mind ja varsti oli suur koolimaja vaateväljast kadunud. Nüüd sain rahulikumalt hingata. Tundsin end palju paremini. Pea ei käinud ringi ja süda ei läikinud. Mul oli tõesti hea olla. Ma ei vajanud kedagi end kantseldama. Sain ka üksi ilusti hakkama. Polnud vajadust vanematele helistada.

Tegelikult oli veidi jahe, sügisese külma vastu oli mul küll seljas lühike sinine jope, kuid tuule eest see mind päriselt ei kaitsenud. Samas ei lasknud ma end ka häirida, tee oli ju lühike ja olin peaaegu kodus … Ainus asi, mis mu tuju veidi rikkus, oli see, et väljas oli veidi niiske, mistõttu mu kastanpruunid juuksed tõmbusid veidi krussi. Nendega on alati igavene jama. Oleksin lasknud nad lühikeseks lõigata, aga lokkis juustega oli see riskantne.

Kas teie jälgite inimesi, kellest tänaval möödute? Mina ka mitte. Oleks raske iga tänaval seisvat inimest korralikult jälgida, eriti kui ise liigud. Vahetevahel märkan teiste juures mõnd väikest detaili, mis huvi pakub (lonkav kõnnak, veidrat tooni juuksed või vinnid näol), aga enamasti ei pööra ma teistele mingit tähelepanu. Kodus ei suuda ma meenutada, kellest tee peal möödusin. Suudan meelde jätta vaid üksikuid isikuid, kuid ainult siis, kui nad on väga silmatorkavad.

Kaldun teemast kõrvale, aga sellel kõigel on mõte … või siis mitte. Tahan lihtsalt öelda, et kui oleksin kõnealusel päeval endast mööduvatele inimestele veidi rohkem tähelepanu pööranud, siis … ei oleks ilmselt midagi muutunud. Aga sellegipoolest … Mul pole enam õrna aimugi, mida ma öelda üritasin. Kõndisin mööda sirget kodutänavat oma vanemate pruuni väravaga maja poole, kui üks vastutulija minust möödus. Ma ei pannudki seda tähele, sest – nagu juba ütlesin – ei pööra ma tänaval kõndides teistele tähelepanu. Astusin edasi, isegi kuulmata enne eemaldunud samme uuesti lähenemas. Olin ümbruse suhtes ükskõikne seni, kuni kellegi käsi maandus mu õlal.

Võpatasin ja pöörasin end nii kiiresti ümber, et oleksin peaaegu kukkunud. Igaüks oleks samamoodi reageerinud! Mõni oleks võib-olla karjumagi hakanud! Ma polnud harjunud, et keegi mulle tänaval ligi astub ja minust kinni võtab. See oli harjumatu ja ebameeldiv. Ja üllatav. Ma polnud ühtegi tuttavat sellel päevaselt tühjal eramurajooni tänaval märganud ning ei mõistnud, miks mõni võõras peaks mind kõnetama.

Üllatusin veel rohkem, kui nägin, kes mind peatas. See oli noor naine, ilmselt kahekümnendates aastates. Ta oli pikk, 180 cm ringis, ja ta nägi välja nagu modell: kadestamapanevalt sale, heleda naha ja lühikeste mustade juustega, mis raamisid ta terve jumega nägu. Tema silmad olid sinised, kuid liiga heledad. Need ei näinud loomulikud välja. Naine kandis lühikest figuurirõhutavat valget karvaste äärtega jakki, valget miniseelikut ja pikki valgeid saapaid, mis ulatusid põlvedeni. Ta jalad olid pikad ja peenikesed ning … lühidalt: ta nägi kohutavalt hea välja. Oleksin andnud kõik, et kas või pooltki nii ilus olla.

„Tere!” sõnas naine ja naeratas meeldivalt, kuid ei lõdvendanud haaret mu õla ümber.

Tavaliselt oleksin viisakalt vastanud, kuid seekord piirdusin küsiva põrnitsusega, kõõritades tema käe ja oma õla poole. Naine oli natuke kahtlane ja tekitas minus ebamugavust. Ma ei tahtnud temaga pikalt suhelda. Tahtsin hoopis, et ta mind lahti laseks.

„Küll sina oled alles jutukas,” märkis ta pärast hetkelist vaikust ja vabastas mu õla.

„Mida te tahate?” pärisin naist kahtlustavalt silmitsedes ja oma õlga hõõrudes, rohkem küll ebamugavusest kui valust.

Küsimus paistis naist rõõmustavat. Ta naeratas laialt, paljastades oma täiuslikult sirged ja lumivalged hambad.

„Ma kartsin, et sa ei küsigi kunagi! Ma tahan sind aidata!” teatas naine rõõmsalt.

„Mind … aidata …? Vabandust, ma pean … ma pean koju minema,” teatasin ettevaatlikult.

Ausalt! Mida teie oleksite teinud? See vestlus oli kahtlane. Mida teadis minust tänaval kohatud võhivõõras? Miks ta arvas, et vajasin abi? Sain väga hästi üksinda hakkama. Ma ei vajanud kellegi abi, eriti mitte suvalise võõra oma.

„Oota nüüd! Sa pole mind äragi kuulanud,” vaidles naine vastu.

„Ja ei tahagi. Mind ei huvita, mida te mulle öelda tahate,” pöördusin minekule, kuid naine tõkestas mu tee. Minu kõrval oli ta muljetavaldavalt pikk.

„Usu mind, sulle endale oleks parem, kui mu ära kuulaksid. Ma tahan ainult aidata,” lausus naine ning tema hääl muutus keelitavaks ja pehmeks.

„Mida?”

See näitemäng hakkas mind ära tüütama ja natuke ka hirmutama. Leidsin, et parem on naine ära kuulata. Pärast seda kavatsesin koduteed jätkata. Loodetavasti ei kavatsenud naine väga kaua lobiseda. Tahtsin juba kiiremini koju!

„Sa oled end viimasel ajal haigena tundnud, kas pole? Ja mitu korda minestanud? Sa pole endaga rahul. Tahaksid olla targem, tugevam nii füüsiliselt kui ka vaimselt …” rääkis naine aeglaselt. Tema jutt kõlas nagu „Teleturu” reklaam, päheõpitult ja õõnsalt …

Aga kuidas ta neid asju teadis? Saan aru, et igaühe kohta on võimalik öelda, et ta pole endaga täiesti rahul. Vähesed on. Alati on midagi, mida saab paremaks teha. Aga kuidas ta teadis, et olin minestanud? Ja korduvalt? Kas ta oli koolis olnud? Ma polnud teda märganud … Kuidas ta siis teadis?

„Sa oled end viimasel ajal üldse halvasti tundnud. Täna polnud sul esimene kord minestada. Seda on ka kodus ette tulnud. Siis oled olnud üksi ja ärganud enne, kui keegi jõudis sind teadvusetuna näha,” jätkas naine rahulikult.

See jutt muutis mind veel närvilisemaks. Kuidas ta seda teada sai? Olin tõepoolest ka kodus minestanud. Viimasel ajal oli seda ette tulnud murettekitavalt tihti, kuid ma polnud kellelegi rääkinud. Ma ei tahtnud kedagi muretsema panna. Isegi mu sõbrannad ei teadnud sellest midagi.

„Kuidas te teate? Mida te tahate?” küsisin lõpuks.

Olin ärritunud ja hirmul. Mingi suvaline võõras tänaval rääkis asju, mida ainult mina sain teada! Ta väitis, et tahab mind aidata. Kuidas ta seda veel teha kavatses?

„Nagu ütlesin, tahan sind vaid aidata. Võin kõik su mured kaotada. Sa poleks enam haige ja keegi ei peaks sinu pärast muretsema. Võiksin aidata sul saada selliseks, nagu sa oled alati tahtnud olla. Saaksid targemaks, tugevamaks, vastupidavamaks ja … ilusamaks ka. Elu muutuks kohe paremaks ja lihtsamaks ning sa ei peaks ise midagi tegema,” teatas naine mesimagusal häälel.

„Nii et te olete mingi haldjast ristiema. Vabandust, aga ma ei usu enam sellistesse asjadesse.”

Tõepoolest! Kelleks ta mind pidas? Ma polnud mõni kergeusklik lollike, kes oleks sellist jama uskuma jäänud. Olin ammu õppinud, et elu ei olnud nii lihtne. Keegi teine ei saanud minu elu hetkega täiuslikuks muuta nagu mõnes muinasjutus.

Naine ainult naeris lõbustatult ja võttis jakitaskust välja tibatillukese pudelikese, milles oli kahtlane tume vedelik.

„Mis see on?” küsisin ettevaatlikult.

„See on lahendus kõigile sinu probleemidele,” teatas naine tasasel häälel, pudelit pikkade sõrmede vahel hoides.

Silmitsesin pudelit. See oli väike läbipaistvast kristallist graveeringutega kaunistatud anum, milles ei saanud olla rohkem kui mõni tilk vedelikku. Mis iganes seal oli, pidi see olema kas väga kange, et nii väikeses koguses mõjuda, või siis lihtsalt pettus ja jama. Mis oligi tõenäolisem.

„Ma olen põhimõtteliselt igasuguste narkootikumide ja steroidide vastane. Need on kahjulikud ja tekitavad sõltuvust, nii et kahjuks pean pakkumisest loobuma,” sõnasin jahedalt.

Ma ei kavatsenud võhivõõralt mingit kahtlast ainet vastu võtta! See oleks hullumeelsus, mida oleksid teinud vaid täielikud idioodid!

„See ei ole narkootikum ega ka steroid mitte,” lausus naine, ise mulle võluvalt otsa vaadates,. „See on täiesti kahjutu aine, mis võib su elu ühe silmapilguga paremaks muuta. Pead lihtsalt alla neelama ja kõik su terviseprobleemid kaovad.”

„Muidugi. Nagu ma usuks. Ma ei hakka iga suvalise käest mingit kahtlast ainet vastu võtma. Head päeva!” nende sõnadega astusin naisest mööda ja jätkasin kodu poole sammumist.

„Ise tead!” hüüdis naine mulle järele, kuid ma ei vaadanud tagasi.

Tänapäeval liigub ringi igasuguseid hulle! Naine oli arvatavasti narkodiiler või siis usuhull. Tulla tänaval võõra inimese juurde ja talle kahtlast ainet pakkuda?! Oli alles julgust! Või jultumust. Igatahes oli temas midagi … peale täiusliku välimuse ja veidra pudelikese. Mul on kahtlane tunne, et hakkan jälle teemast kõrvale kalduma.

Vaatamata sellele, et naine oli ilmselgelt hullumeelne, olin veidi murelik. Ta teadis minust liiga palju. Ma ei olnud seda naist kunagi varem näinud, kuid ometi teadis ta asju, millest polnud kellelgi teisel õrna aimugi. See oleks pidanud olema võimatu. Loogilist seletust igatahes polnud. Naine oli kas selgeltnägija või hullumeelne jälitaja. Teine variant oli loogilisem, kuid kellelgi ei olnud põhjust mind jälitada. Olin täiesti normaalne teismeline täiesti tavaliste vanematega. Minus polnud midagi erilist (kui pidev minestamine välja arvata). Kui see naine oli tõepoolest jälitaja, olin mina küll viimane, keda ta oleks tahtnud jälitada.

Koju jõudnud, tegin endale süüa, sõin ja läksin siis ülemisele korrusele oma tuppa. Istusin voodile ja hakkasin telekat vaatama, kuid ma ei suutnud korralikult keskenduda, sest mõtlesin kogu aeg sellele naisele. Ma ei teadnud siis veel, et kõik, mida mõtlesin, oli vale.

Tihti küsin endalt, kas oleksin teinud kõike samamoodi, kui oleksin teadnud, mida tulevik toob. Vastus on – ei. See on ainuke õige vastus sellele küsimusele. Need, kes ütlevad, et nad oleks kõike samamoodi teinud, valetavad. Meie kõigi elus on olnud juhtumeid, mida tahaksime vältida või muuta. Kui oleksin teadnud, mida tulevik toob, oleksin pudelikese võõra naise käest kohe vastu võtnud. See oleks teinud kõik palju lihtsamaks.