Читать книгу Nukud ja õunad - Grete Kutsar - Страница 2

Kolmapäeva hommikul läksin taas kooli. Loomulikult ei rääkinud ma oma vanematele minestamisest. Tundsin end teisipäeva õhtul palju paremini ja pealegi nägin terve välja. Seega polnud mingit põhjust vanemaid ilmaasjata hirmutada.

Olin hommikul just kooli ette jõudnud ja hakkasin sisenema, kui uksel kellegagi peaaegu kokku põrkasin. Pilku tõstes nägin, et see oli härra Riley. Oleksin pidanud kiiremini kõndima. Siis oleksin võibolla suutnud ta ümber tõugata ja selle õnnetuseks lavastada … Kuid härra Riley seisis kindlalt kui kalju ja vaatas mind külma pilguga. Mis tal täna jälle viga oli?

„Ma näen, et olete juba koolis, preili Misk. Kas see tähendab, et teie tervisega on kõik korras?” küsis härra Riley ükskõikselt.

Mis see tema asi oli? See oli minu tervis, seega ainult minu asi. Miks huvitas teda minu tervis?

„Ee … Jah, minuga on kõik korras. Ma olin lihtsalt … ee … vähe söönud, sellepärast kokku kukkusingi. Tänan küsimast!”

„Tore. Oleks väga ebameeldiv, kui te tunni ajal kokku kukuksite. Head päeva!” sõnas härra Riley külmalt ja möödus minust.

Kas asi on minus või oli see lause tõepoolest veidi õel? Ta ei öelnud otseselt midagi ebaviisakat, kuid tema toon oli väga ebameeldiv. Saate nüüd aru, miks ma teda vihkasin? Isegi täna ei saanud ma temast rahu!

Ignoreerisin juhtunut nii hästi kui sain ja läksin uksest sisse. Õnneks oli veel aega. Esimene tund oli kirjandus. Mulle meeldis kirjandus. Aine oli üpris kerge ja õpetaja talutav. Härra Edwardson oli lühike ja veidi tüse mees, alati väga lõbus ja leebe. Ta oli paljude lemmikõpetaja, sest suurem osa õpilasi sai tema töödes häid hindeid ning ta oli ka üks vähestest õpetajatest, kelle vastu minul mitte midagi ei olnud …

Olin just kooliuksest sisenenud, kui keegi haaras mu koolikotist ja tõmbas nii kõvasti, et oleksin peaaegu selili maha prantsatanud.

„Hei, Kyle! Mis teed?” küsis häirivalt reibas hääl minu kõrva juures.

Nagu olingi arvanud, oli see mu parim sõbranna March Matthews. Olime Marchiga juba lasteaiast saadik sõbrannad. Meie emad olid tuttavad ja seetõttu mängisime pidevalt koos. March oli väga elav ja rõõmsameelne. Liiga rõõmsameelne. Oleks võinud arvanud, et ta kasutab mingeid tujutõstvaid narkootikume, aga tundsin teda paremini. Ta oligi selline. Kogu aeg. Välimuselt oli ta minu täielik vastand. Ta oli lühike, sirgete juustega blondiin, kelle nahk oli kenasti päevitunud, minu nahk oli aga nii kahvatu, nagu polekski ma sel suvel päikest näinud. Meie ainuke sarnasus oli see, et ka Marchil olid sinised silmad – sama tooni nagu mul.

„Lähen tundi,” vastasin, üritades samal ajal Marchi haardest lahti rabeleda.

„Mida kooli kõige kuumem õpetaja sinust tahtis?” päris March ja lasi mind lahti.

„March, sa haige väärakas! Meie koolis ei ole kuumi õpetajaid! Õpetajad on vaid siis kuumad, kui keegi nad põlema paneb ja kahjuks pole keegi seda Rileyga veel teinud!”

Millegipärast meeldis Marchile härra Riley. Ma ei saanud aru, miks. Muidugi oli härra Riley üpris noor ja nägi talutav välja, kuid ta oli ju saatanasigitis. Ta võis olla sadistlik, vastik, õel ja ülimalt ebameeldiv, kuid kuum polnud ta kindlasti. Ta oli ju õpetaja! Õpetaja!!! Õpilased ei tohtinud oma õpetajaid niimoodi vaadata. See oli reetmine, rindejoone ületamine ja tegelikult ka ebaseaduslik.

„Aga mida ta siis tahtis?” päris March uuesti.

„Midagi. Ta oli lihtsalt vastik, nagu tavaliselt. Lähme tundi, ma ei taha hiljaks jääda.”

„Olgu, ära räägi, kui ei taha. Aga ütle vähemalt, mis sinuga eile juhtus? Sa kadusid viiendast tunnist ja Lievers tuli ning viis su asjad ära …”

„Ah, ei midagi erilist. Mul oli lihtsalt halb olla, Lievers arvas kohe, et hakkan surema ja käskis mul koju minna. Ei tahtnud ise laibaga tegeleda.”

Polnud ilus sõbrannale valetada, aga ma ei tahtnud teda muretsema panna. Ta oleks täiesti paanikasse sattunud, kui oleksin minestamisest rääkinud. Ja ta oleks sellest ilmselt ka kõigile rääkinud. Ei, seda polnud tõesti vaja.

Pealegi jäi March seletusega rahule ega küsinud enam midagi. Läksime kahekesi klassi ja istusime oma tavalistele kohtadele. Tund möödus kiiresti ja sündmusvaeselt. Ma ei pannud õpetaja juttu õieti tähelegi. Olin selleks liialt mures. Kartsin, et kukun jälle kokku. Ma ei tundnud end halvasti, kuid teisipäeval oli olnud täpselt samamoodi. Päeva alguses oli kõik korras, aga hiljem … Sellest ma juba rääkisin. Lootsin, et minuga on tõesti kõik korras …

Esimene tund lõppes. Ma ei pannud tähelegi, kui kell vahetundi helises. Alles siis, kui kõik püsti tõusid ja asju kokku pakkima hakkasid, taipasin, et midagi oli teistmoodi. Teine tund, inglise keel, oli ka talutav, aga ainult siis, kui õpetajal oli hea tuju.

Olin just klassi jõudnud ja hakkasin raamatuid lauale panema, kui March ütles midagi, mis mind endast välja viis. Alguses mainis ta niisama:

„Järgmine tund on ajalugu …”

Ühmasin midagi vastu. Teadsin ise ka, et kolmas tund on ajalugu. Korralikku vastust ma Marchile anda ei tahtnud, sest ta paistis ajalootundi mainides liiga õnnelik ja erutatud. Mul hakkas paha. Siis küsis March saatusliku küsimuse, mis mu enesetunde kohe veelgi halvemaks tegi:

„Kas sul on ajaloos kodune töö tehtud?” päris ta süütult.

„Ajaloos oli midagi teha?!” küsisin üllatunult vastu.

Ma ei mäletanud, kas härra Riley oli meile mingi koduse töö andnud või mitte. Kui ta oli seda teinud, siis oli minul kõik tegemata.

„Jah. Pidime tänaseks ettekande tegema. Ta ütles seda juba esmaspäeval. Kas sa ei mäleta?” küsis March.

Nüüd muidugi mäletasin. Härra Riley oli käskinud meil kolmapäevaks ettekande kirjutada ja see klassi ees ette lugeda. Ta oli eraldi toonitanud, et ülesanne oli väga tähtis ja et ta kavatses kõikide kodused tööd üle vaadata. Ja mul oli kõik tegemata! See polnud eelmisel õhtul meeldegi tulnud!

Kohutav! Hullem kui kohutav! See oli katastroof! Tegemata kodune töö tähendas automaatselt nulli, parandamisele mitte kuuluvat nulli! See oleks mu keskmise hinde nii halastamatult ära rikkunud, et võiksin heast ülikoolist suu kohe puhtaks pühkida. Kõige jubedam oli see, et kui mõnele teisele õpetajale oleksin saanud rääkida mingi kurva loo matustest ning sellest, kuidas ma leina pärast keskenduda ei saanud, siis härra Riley puhul see lihtsalt ei töötanud. Tema ei võtnud mingeid vabandusi vastu.

„Ära ütle, et sul on ettekanne tegemata,” lausus March üllatunult.

„Ma unustasin!” pressisin valuliselt.

„Püha jumal! Sa pead kiiresti midagi kokku kirjutama, muidu saad ju nulli …”

Teadsin seda ilma Marchi meeldetuletuseta isegi. Just helises tunni alguskell ja inglise keele õpetaja astus klassi. Istusin õnneks üpris taga, nii et sain õpetaja jutu ajal ettekannet kirjutada. Üritasin meeleheitlikult lühikese ajaga midagi kokku sirgeldada, et töö täiesti tegemata poleks. Olin üks kooli parimaid õpilasi – ikkagi õppeedukuselt kuues koht – ja vanemad olid minu üle väga uhked. Ma lihtsalt ei saanud nulli saada! Ma polnud ka kunagi varem nulli saanud ja ma ei kavatsenud edaspidi ka saada. Seetõttu kritseldasin paaniliselt midagi vihikust paberinoaga lõigatud joonelisele lehele ja lootsin, et sellest piisab.

Enne kui arugi sain, helises kell uuesti, kuulutades tunni lõppu. Pole võimalik! Tund ju alles algas! Ettekanne oli peaaegu valmis, aga tekst oli segane ja seosetu. Mul oli kahtlane tunne, et härra Riley ei jää sellise tööga rahule, kuid millekski paremaks polnud mul lihtsalt aega. Ajalootund oli kohe algamas.

Sammusime Marchiga ajalooklassi ja istusime oma kohtadele. Tegin tööle veel viimaseid parandusi. Kell helises. Jälle nii ruttu! Tundus, nagu oleks aeg meelega kiiremini edasi rutanud, et mulle pahandusi kaela tuua. Lasin pilgu üle ettekande. See oli saast! Täielik saast! Kui mina oleksin pidanud seda hindama, oleksin lehe kohe prügikasti visanud või ära põletanud.

Langetasin pea ja ohkasin raskelt. Ma poleks pidanud kooli tulema! Mu elu oli läbi! Teadsin, et kui härra Riley mu klassi ette kutsuks ja minu kirjutatud kodutööd kuuleks, rebiks ta mul otsekohe pea otsast, lööks selle teibasse ja paneks klassi ette õpetuseks teistele.

Härra Riley astus klassi ja alustas tundi. Mul hakkas halb. Korraks kaalusin isegi kooliarsti juurde küsimist, kuid sellega oleksin riskinud esimesena esineda. Kaastundega härra Riley ei hiilanud. Ta oli juba selline. Pealegi oli mu halb enesetunne tingitud närvilisusest, mitte haigusest. Vähemalt nii ma arvasin.

Pärast lühikest sissejuhatust hakkas härra Riley õpilasi ükshaaval klassi ette esinema kutsuma. Esimene oli Steve O’Connel, üks punapäine poiss, ja teine Lillian Welmer, ülientusiastlik tuupur, kelle ettekanne oli peaaegu täiuslik. Mul hakkas süda läikima. Nad mõlemad olid nii tasemel! Mina olin nendega võrreldes … valmistanud ennast ette, leebelt öeldes, kohutavalt. Minu ettekannet võis võrrelda rongiõnnetusega. Jah, ma pingutan üle, kuid muudmoodi ei ole võimalik kirjeldada, kui kehv mu ettekanne oli.

Suurte prillidega Lillian lõpetas ja istus tagasi oma kohale. Tundsin, kuidas mu süda ebameeldivalt puperdab. Härra Riley otsis uut ohvrit. Palvetasin, et see poleks mina. Mõtlesin, et kui teised enne mind esineks ja neil läheks kaua, võiks tund enne lõppeda, kui järg minuni jõuaks. Siis saan kodus kirjutada korraliku ettekande ja kanda selle ette järgmine kord. Kujutasin seda endale juba elavalt ette ja minu fantaasias oli see lihtsalt täiuslik …

„Misk!” hüüdis härra Riley valjult.

Oleksin peaaegu oksele hakanud. Tõusin vastu tahtmist toolilt ja võtsin täiskritseldatud paberilehe kätte. Mu põlved olid nii nõrgad, et kartsin kõndides ninali kukkuda. Teekond klassi ette tundus palju lühem kui tavaliselt. Pinkide ette jõudes ja härra Riley kõrval seisatades oli mul nii halb olla, et kaalusin tõesti arsti juurde jooksmist. Uskumatu, et üksainus ettekanne võis mind niimoodi endast välja viia! Heitsin pilgu kaasõpilaste poole, kes vaatasid mulle suhteliselt ükskõikselt otsa. Härra Riley seisis tükk maad eemal, toetudes kergelt aknalauale. Kõik ootasid, et alustaksin.

Mu pilk liikus aeglaselt käte vahel värisevale lehele. Sealt vaatas vastu täielik sodiladu. Avasin suu, et alustada … Ja siis juhtus midagi, mida keegi ei oodanud.

Esimese asjana libises paberileht mu näppude vahelt välja, kuigi ma polnud sellest lahti lasknud, ja lendles aegluubis põranda poole. Vaatasin seda lummatult, aga kaotasin lehekese silmist, sest äkitselt lõi maapind mulle vastu nägu. Vähemalt tundus nii. Kulus hetk, kuni taipasin, et olin ise pikali kukkunud. Klassis kõlas ehmunud hüüatus, mis oli vist venitatud ja aeglane, ning siis hakkasid toolid ja õpilaste jalad liikuma. Märkasin veel, kuidas ettekanne ühe laua alla libises ja keegi sellele peale astus. Tore, see oli niikuinii saast … Ja siis ei näinud ma enam midagi.

Noh, klassi ees kokku kukkuda oli üks moodus ebameeldivast ülesandest kõrvale hiilimiseks. Olin piinlikumaidki asju üle elanud.

Kõik järgnev möödus kiiresti ja segaselt. Ärkasin korraks, jäin uuesti magama ja vist sügavamalt kui enne. Sain kuidagi ähmaselt aru, et minu ümber toimus midagi, kuid mu mõistus lülitas end peagi välja ning varsti ei tajunud ma enam midagi. Isegi unenägusid mitte. Ärgates olin juba haiglas ja aknast paistvate längus ja kahvatute päikesekiirte järgi oli õhtu. Vedelesin liikumatult haiglavoodil ja vahtisin lakke. Mõne hetke pärast tajusin, et minu küljes on igasuguseid juhtmeid ja voolikuid, mille nimesid ja ülesandeid ma ei teadnud, kuid mis mind hirmutasid. Veel hullem oli äratundmine, et mu nägu pitsitas hapnikumask. Ma ei saa aru praegu ega taibanud ka siis, miks seda nimetatakse hapnikumaskiks, sest pigem hingasin sellest sisse süsihappegaasi. Tunne oli võrreldav teki all hingamisega, kus õhk läheb kogu aeg tulisemaks ja kleepuvamaks, ainult et lisaks kõigele soonis mask mu nägu. Lühidalt öeldes oli mul ebamugav, aga veel rohkem ma kartsin.

Olin alguses enda tunnetega nii ametis, et ei pannud tähelegi, et ma pole palatis üksi. Natukese aja pärast kuulsin aga riiete kahinat ja järgmisel hetkel kummardus mu kohale äärmiselt tuttav isik – ema. Tema tedretähniline nägu tundus tavalisest kahvatum ning tumepruunide juuste taustal nägi see haiglaselt hall välja. Järgmisel hetkel ilmus tema kõrvale ka isa nägu. Tema hallid silmad olid murelikud ning nägu tuhkjas.

„Kyle, kullake, oled sa ärkvel?” küsis ema vaikselt ja leebelt. Tema hääl värises.

„Olen küll, nagu juuresolevalt pildilt näha,” vastasin aeglaselt, et mitte lämbuda hapnikumaski sisse. See poleks just kõige õilsam surm … Tundsin, kuidas see neetud asjandus summutas mu häält ja soonis nägu. See ärritas mind niivõrd, et unustasin hirmu ja kiskusin maski ära. Mõnus oli jälle normaalselt hingata. Palati õhk lõhnas värskelt pestud ja triigitud linade, arstirohtude ja elektri järele, aga ikkagi oli see parem kui maski kleepuv lämbus.

„Oh, kullake! Kuidas sa ennast tunned? Me kuulsime, et sa kukkusid koolis kokku … ja sind viidi haiglasse … ja siis … Oeh, ma olin nii mures!” seletas ema nutuselt.

„Kas sinuga on kõik korras?” päris isa tasaselt, kui ema jutt arusaamatuteks nuukseteks muutus.

„Jah, ma … tunnen ennast täitsa hästi … Miks ma haiglas olen?”

Küsimus oli antud hetkel täiesti õigustatud. Muidugi teadsin, miks ma haiglas olin. Olin koolis kokku kukkunud. Kuid ma ei teadnud, miks ma haiglas olin. Mis mul viga oli? Kui juba siin olin, võisid arstid selle ju välja uurida.

Vanemad vaatasid teineteisele otsa. Nende näod olid väsinud ja murelikud. Korraks tundus, nagu ei kavatseks nad vastata. Ma poleks seda neile pahaks pannud. Nad ei olnud parasjagu just kõige paremas vormis.

„Me … me ei tea veel, mis sul viga on. Arstid tahavad veel mingeid proove võtta … Sa … sa said koolis krambid …” seletas ema ja hakkas vaikselt nuuksuma. Isa võttis tal õlgade ümbert kinni.

Just seda olingi tahtnud vältida. Ma ei tahtnud, et vanemad minu pärast muretseksid ja nutaksid. Nüüd olid nad mõlemad endast väljas, ja kõik sellepärast, et olin koolis krambid saanud. Seda oli valus vaadata. Oleksin tahtnud nutta, kuid see oleks nad veel rohkem endast välja viinud. Selle asemel sirutasin juhtmeid ja voolikuid täis käe ema poole ja võtsin tal sõrmede ümbert kinni.

„Ära nuta, emps! Minuga saab kõik korda,” ütlesin vaikselt ja mitte just väga veenvalt.

Ema lõpetas nuuksumise, pühkis pisaraid ja haaras mul tugevasti käest. Ta naeratas kurvalt ja üritas rõõmsam välja näha.

„Ma tean, kullake, ma tean. Nädalavahetuseks oled sa ilmselt juba väljas. Siis läheme koos sinu lemmiksöögikohta ja kaubamajja. Võibolla on mõni uus film välja tulnud, mida sa osta tahaksid,” sõnas ema naeratades.

Ta üritas mind lohutada ja julgustada, kuid rääkides värises ta hääl ning ta nägi välja, nagu ei usuks ta ka ise oma juttu. Oli kohe aru saada, et ta kartis. Nad mõlemad kartsid. Isa oli tunnete varjamises alati väga halb olnud, seetõttu ei julgenud ta ilmselt midagi öelda, kartes samuti nutma hakata.

„Kuule, emps …” alustasin aeglaselt.

„Mis on, kullake?”

„Kui ma nädalavahetuseks koju saan … kas ma pean siis ikkagi kodus koristama?”

Ema naeris. Esimest korda palatis veedetud aja jooksul naeris ta tõeliselt, mitte selleks, et mind julgustada. Seda oli hea kuulda.

„Ei, kullake, sa ei pea koristama. Ma arvan, et saan sel nädalavahetusel üksi hakkama,” kostis ta naeratades.

Ka isa naeratas. Mul oli õnnestunud neid veenda selles, et mul on hea olla. Vanemate tuju oli ometi veidi paranenud. Kahjuks mitte kauaks. Üsna varsti muutus ema nägu jälle tõsisemaks ning ta küsis leebelt:

„Kyle, kui sa ennast halvasti tundsid, oleksid võinud ju rääkida. Me poleks sundinud sind kooli minema. Me oleksime saanud aidata.”

„Ma tean, aga ma ei tahtnud teid muretsema panna. Ma ei uskunud, et see on midagi väga tõsist …” pomisesin mina.

„Oh, mu väike inglike!” ohkas ema ja haaras mind oma embusesse.

Isa võttis temalt minu käe hoidmise ülesande üle, samal ajal kui ema mind hellusega lämmatada üritas. Mul oli ebamugav, kuid ma vaikisin. Ma ei tahtnud, et ta minust lahti laseks. Tundsin end palju paremini, kui ta mind hoidis, vaatamata sellele, et niimoodi oli mul raskem hingata. Kahjuks pidi ema mind mõne aja pärast ikkagi lahti laskma. Ta nägi küll välja parem kui alguses, kuid oli näha, et ta oli kohutavalt murelik.

„Kyle, arstid ütlesid, et peame varsti minema. Kell on juba palju ja külastusaeg on läbi. Ma luban, et tuleme niipea kui võimalik tagasi,” sõnas isa vaikselt.

„Ma ei taha minna …” ohkas ema kurvalt.

„Te võite minna. Ausalt! Mis kasu sellest on, kui te siin pidevalt tukkuma jääte ja nälja pärast vingute? Minge koju ja puhake end välja. Olen homme ju ka siin,” sõnasin võimalikult reipalt.

Tegelikult ma ei tahtnud, et vanemad lahkuksid. Ma ei tahtnud jääda üksi. Sisimas oleksin tahtnud, et vanemad oleks saanud jääda ööseks minu juurde, aga pidin ometi ka nende peale mõtlema. Nad olid juba tükk aega haiglas olnud, see paistis välja nii nende riietest kui ka välimusest, arvatavasti polnud nad midagi korralikku süüa saanud. Ema ja isa tahtsid kindlasti puhata, nii et ma ei saanud paluda neil jääda.

Nad seisid veel mõne hetke voodi kõrval ja vaatasid mulle kurvalt otsa. Äkitselt paistis emale midagi meenuvat. Ta vaatas palati ukse poole.

„Muide, March on siin. Ta on juba tükk aega ukse taga istunud ja oodanud. Tahad temaga rääkida?” päris ema.

„Muidugi. Juhata ta aga sisse!” kostsin rõõmsalt.

Vanemad kadusid palatist. Kuulsin ukse tagant tasast jutuajamist ja palatisse astus March. Tema nägu oli valge ja silmad punased, nagu oleks ta nutnud. Ma polnud teda kunagi varem sellisena näinud ja ometi tundsin teda juba terve igaviku.

„Kyle …Kas sinuga on kõik korras?” päris ta nii vaikselt, et ma peaaegu ei kuulnudki.

„Jah, mul pole viga midagi. Hoopis sina näed halb välja. Mis juhtus?” küsisin vastu.

„Ma … sa … sa kukkusid ju kokku … Ma olin mures …” sosistas March, ise nutma puhkemise äärel.

„Ja siis? See ei olnud midagi erilist. Olen hullemaidki asju teinud. See, et ma kokku kukkusin, ei anna muretsemiseks mingi põhjust! Ma saan terveks!”

„Ära räägi nii! Sa ei tea, kuidas see juhtus … See oli nii jube … Ühel hetkel oli sinuga kõik korras ja sa läksid klassi ette ja siis … siis kukkusid sa pikali! Alguses ma arvasin, et sa lihtsalt minestasid hirmust, aga … aga siis … sa hakkasid tõmblema … Sa said krambid! Ma kartsin, et sa sured ära!”

Seda öeldes hakkas March valju häälega nutma. See oli hirmutav. March ei nutnud kunagi, eriti teiste ees mitte. Aasta tagasi kukkus ta kehalises kasvatuses nii õnnetult, et murdis jala. See oli kindlasti kohutavalt valus, kuid ta ei nutnud. Ta lihtsalt surus hambad risti ja kannatas, kuni kiirabi kohale jõudis ja ta haiglasse viis. Mina oleksin kohe karjuma ja nutma hakanud, aga March oli tugevam. Sellepärast oligi nii veider teda nutmas näha.

„Ole nüüd, March! See pole mingi põhjus nutmiseks! Minuga on kõik korras!” üritasin teda lohutada.

„See on väga hea põhjus nutmiseks! Ma kartsin sinu pärast! Sa said krambid! Krambid pole naljaasi! See on väga tõsine!” nuuksus March.

Ja mina arvasin, et kõige piinlikum asi, mis minuga kunagi juhtus, oli see, kui ma jõulupeol lavale laulma minnes juhtme otsa komistasin ja kogu kooli ees pikali kukkusin. Nüüd oli klassi ees tõmblemine ja krampide saamine esikohal. Aga ka Marchi segast juttu oli üsna piinlik kuulata.

„Ära nuta, March. Nüüd on kõik korras,” sõnasin lohutavalt.

„Ma näen jah … Tead, ma vist püstitasin saja meetri jooksus uue maailmarekordi, kui arsti tooma tormasin,” lausus March.

Naersime koos, kuigi Marchi hingamine oli ikka veel veidi katkendlik ja tema põsed läikisid pisaratest. Ta vähemalt üritas nutmist lõpetada. Ma ei saanud hästi aru, miks oli viimasel ajal mind nähes kõigil kange tahtmine nutma puhkeda. Nägin ma siis tõesti nii halb välja? Kuidas ma üldse välja nägin? Ma polnud end hommikust saadik peeglist näinud ja praegu oli kell juba … palju. Väljas hämardus. Kas ma olin tõesti nii kaua maganud?

„Kas sinuga on tõesti kõik korras? Sa said ju krambid …” pomises March lõpuks.

„Jah, mul pole tegelikult midagi viga. Küll sa näed: esmaspäeval olen jälle koolis ja elu läheb edasi nagu tavaliselt. Ma luban seda!” teatasin enesekindlalt.

Tegelikult polnud ma selles sugugi nii kindel. Ilmselt oli Marchil õigus ja krambid polnud tõesti naljaasi. Aga ma tahtsin Marchi enesetunnet parandada, teda julgustada, mitte hirmutada. See aga tähendas, et ma ei saanud oma tegelikku arvamust välja öelda. Kuid minu arvamus polnudki nii tähtis. Ma polnud arst ega teadnud sellistest asjadest midagi. Võisin arvata, et minuga pole kõik korras ja et hakkan võib-olla surema, aga ma ei saanud selles kindel olla. Pidin testide tulemused ära ootama …

„Ma pean nüüd koju minema. Muide, andsin su kooliasjad su vanemate kätte. Koos sinu ettekandega. Ma ei raatsinud seda ajalooklassi põrandale jätta, sest härra Riley oleks võinud selle üles korjata ja hinnata ja … noh, sul oli juba küllalt probleeme. Mõtlesin sind veidi abistada,” teatas March.

„Sa oled elupäästja, March! Jään sulle võlgu!” ütlesin õnnelikult.

„Ma nüüd lähen. Ole siis tubli ja tule esmaspäeval kooli tagasi. Kui sa seda ei tee, siis ma alles näitan, mis juhtub, kui mulle valetatakse!” sõnas March ähvardavalt ja naeratas siis.

Jätsin Marchiga hüvasti ning ta lahkus. Kui ta oli läinud, pistsid mu vanemad jälle pead sisse ja libisesid vaikselt palatisse. Nad tulid otse mu voodi kõrvale ning vaatasid mind hoolitseva pilguga.

„Me peame ka kahjuks minema. Tuleme homme hommikul kohe tagasi,” sõnas ema murelikult.

„Olgu, saan üksi hakkama,” kostsin reipalt.

„Ole siis tubli, väikseke! Homme näeme!” lausus isa.

Nad jätsid minuga hüvasti ning uks sulgus nende taga tuntava vastumeelsusega. Palat jäi äkitselt väga vaikseks ja tühjaks. Ja siis olingi üksi … Lõpuks ometi sain oma tunnetele voli anda ja vaikselt nutta. Tundsin, et mu elu on saast! Mul on midagi tõsist viga ja kõik lähedased inimesed pidid sellepärast kannatama. Sain täie selgusega aru, et minu võimuses ei olnud midagi teha. Võisin vaid palvetada ja loota, et mu haigus on ravitav. Aga kas on?