Читать книгу Nukud ja õunad - Grete Kutsar - Страница 3

Öö oli palav ja lämbe. Ma ei suutnud kuidagi uinuda. Vähkresin tunde ebamugaval haiglavoodil. Voodi oli kõva ja ebamugav, palat umbne ja iga kord, kui sulgesin silmad ja üritasin magama jääda, hakkasin mõtlema igasugustele ebameeldivatele asjadele, mis mind üleval hoidsid. Tundsin end üksildase ja mahajäetuna. Kui keegi oleks minu juures olnud, oleks olnud palju kergem. Vanemad kavatsesid tulla alles järgmisel hommikul …

Ma vihkasin haiglaid: steriilset valget keskkonda, kõikjal heljuvat ja igaveseks riietesse imbuvat ravimite lõhna ja muidugi ka seda, et ma ei suutnud kohe kuidagi magama jääda. Kui hetkeks õnnestuski uinuda, siis ärkasin ometi kohe jälle üles.

Vaikus ja tegevusetus andsid mulle liiga palju aega järelemõtlemiseks, mis ei olnud aga sugugi hea. Ainus asi mõtetes oli mu haigus. Põhjus, mis mind haiglasse viis. Ma olin haige. See oli ainuke asi, mida kindlalt teadsin. Need pidevad minestamised ei olnud normaalsed. Mis mul viga oli? Kui haige ma tegelikult olin? Kas võisin veel paraneda või …? Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda hullemini hakkasin end tundma. Mul oli midagi viga, kuid ma ei teadnud, mis see oli või kui tõsine see oli.

Väljas oli tõusnud tuul, mis vahetevahel lennutas kuivanud puulehti vastu palati akent. Kostsid tuhmid põntsud, kui need klaasi tabasid. Väljas läks iga päevaga järjest külmemaks. Suvi oli juba ammu läbi ja sügis käes. Palatis oli pime ja vaikne, pimeda aastaaja saabumine oli kuidagi eriti käegakatsutavalt lähedal. Aeg-ajalt liikus keegi vaikselt palati ukse taga edasi-tagasi. Ilmselt mõni arst või õde. Muid helisid ei olnud ukse tagant kosta. Isegi minu külge ühendatud masinad ei teinud erilist häält peale väga vaikse sumina. Palati uks oli kinni, mis oli hea, sest lahtise uksega oli mul ebamugav magada – aastatepikkuse õudusfilmide vaatamise tulemus.

Vahetevahel tundus, et hakkan juba uinuma, kuid siis suutis mind äratada mingi väike hääleke, mida tekitas salapärane nähtamatu sissetungija,1 ja vähkremine algas taas. Kella kaheks olin väsinud, vihane ja haisesin higi järele. Vähkremine on väsitav, eriti kui seda mitu tundi järjest teha. Lõpuks sulgesin silmad ja jäin tõesti mõneks ajaks magama.

Uni oli rahutu ja segane. Nägin uduseid katkeid eelmistest päevadest. Nägin kooli ja matemaatikaõpetajat, tegemata kodust tööd ja minestamist ajalootunnis. See stseen kippus korduma ja iga kord järjest aeglasemalt. Siis unenägu muutus, olin matustel. Seisin avatud kirstu ees ja vaatasin iseenda elutut keha, mis lebas rahulikult valgel taustal. Kuulsin selja taga nuttu ja sõnu: „Kui kahju, ta oli alles nii noor …” Seepeale ärkasin kergelt võpatades. Mu nahk oli kaetud külma higiga ja ma hingeldasin.

Ma ei tea, kui kaua ma magasin. Võib-olla tund aega, võib-olla kaks, kuid sama hästi võisin olla uinunud ka vaid kümneks-viieteistkümneks minutiks. Sain kohe aru, et midagi on valesti. Asi võis olla praokil palatiukses või külmas õhupahvakus, mis tabas mu nägu, kuid kõige tähtsam oli, et keegi istus mu voodil.

Alguses ei saanud ma aru, kes, sest oli liiga pime. Seetõttu ma ei teadnudki, kas hakata karjuma või jääda rahulikuks. Äkki oli juba hommik? Äkki see oli mu ema? Või mõni arstidest? Lebasin liikumatult voodil ja juurdlesin. Kõik oli vaikne ja pime. Hommik ei saanud veel olla. Voodil istuv isik ei liigutanud end ega öelnud midagi. Kas ta üldse hingas? Oli ta ikka päriselt olemas? Olin ma ikka tõesti ärkvel? Ta istus hiirvaikselt, kuid temast õhkus mingit tõelisust, kohalolu. Ta täitis ruumi. Sain lõplikult aru, et see ei olnud uni, kui tundsin lisaks jahedale õhuvoole ka magusa lõhnaõli hõngu.

Nii et minu voodil istuv isik on naine … või transvestiit … või mees, kes on just tulnud armukese juurest … või … noh, võimalusi oli veel (lõhnapoe töötaja jne), aga kõige tõenäolisem tundus, et tegemist on naisega.

Ta istus tükk aega paigal. Ma ei suutnud tema siluetti pimeduses korralikult eristada. Tegelikult võis istuja olla ükskõik kes. Arst, õde, mõni teine patsient. Isegi mu ema – kuigi tal vist ei olnud sellist lõhnaõli. Aga võib-olla oli ta minu pärast muretsedes tagasi kiirustanud ja kuna ta mind äratada ei tahtnud, oli ta nii vaikne kui võimalik? Samas võis see olla ka kodust jalga lasknud March. Kuid miks oleks ta pidanud seda tegema öösel?

„Nii tore, et sa lõpuks ometi üles ärkasid,” kõlas pimedusest äkitselt võõras hääl.

Võpatasin. Hääl ei kuulunud kellelegi, keda tundsin. See pani mind kergelt muretsema, kuid endast välja minemiseks polnud veel põhjust. Hääl võis kuuluda mõnele haiglatöötajale. Oli küll arusaamatu, miks üks neist pidi keset ööd istuma minu voodil, kuid see oli võimalik. Tõenäolisem siiski, et tegu oli mõne teise patsiendiga, kuid see fakt iseenesest ei vastanud veel ühelegi küsimusele. Mida see naine tahtis? Miks ta oli minu juures?

Võõras nõjatus lähemale ja ma suutsin pimedusest hoolimata ähmaselt eristada tema näojooni. Lühikesed juuksed, mandlikujulised silmad, mis mõjusid heledalt isegi pimedas … Naine tundus kuidagi tuttav, kuid mulle ei tulnud kohe meelde, kus olin ma teda varem näinud. Äkitselt meenus mulle teisipäeva pärastlõuna – läksin jala koolist koju, kui mind kõnetas üks väga veider naine, seesama naine, kes istus nüüd mu voodiserval! Täpselt! Kuidas see mulle küll varem meelde ei tulnud? Nojah, tegelikult polnud ma teadnud, et oleksin pidanud teda meeles pidama. Olin arvanud, et see oli vaid ühekordne kohtumine. Mida see naine siit nüüd otsis? Miks oli ta minu palatis? Ega ta ometi tahtnud jälle oma väikest pudelikest müüma hakata? Ei, seda ei suutnud ma küll uskuda. Keegi poleks nii hull, et tungida tühise pudelikese müümiseks öösel haiglasse. Keegi poleks viitsinud selle nimel nii palju vaeva näha.

„Kuidas on, kullake? Oled rahulik? Lased sa endaga ikka rääkida?” küsis naine leebelt.

Noogutasin süütult, kuid ei öelnud midagi.

„Lubad, et ei hakka karjuma ega kedagi kutsuma?” uuris naine edasi.

Noogutasin taas. Tegelikult polnud ma algusest peale kavatsenud seda teha, aga nüüd, kus ta mulle idee andis …

„Tore! Ma tahan sinuga lõppude lõpuks ainult rääkida.”

Olin ikka veel vait, hakates end üha ebamugavamalt tundma. Olukord oli liiga ebareaalne.

„Mida te tahate?” pärisin nii vaikselt kui võimalik.

Naine naeratas meeldivalt, nii et tema valged hambad pimeduses välkusid. Ta nägi kena välja, kuid miski temas oli korrast ära. Ma lihtsalt ei suutnud teda usaldada. Muidugi on väga keeruline usaldada võõrast, kes hiilib keset ööd sinu haiglapalatisse. Normaalsed inimesed nii ei tee. Aga see ei olnud ainult see. Midagi, millele ma nime ei osanud anda, oli veel …

„Ma tahan seda, mida varemgi: sind aidata,” teatas naine rahulikult.

Ei olnud võimalik! See oli naeruväärne! Pööritasin silmi ja vaatasin naisele väsinult otsa.

„Oh, ega ometi jälle? Ma juba ütlesin, et ma pole mingi narkomaan!” sõnasin tüdinult, saates oma sõnu laisa käeviipega.

Olukord muutus tüütavaks. Naine pidi hull olema, et hiilida keset ööd selle pudelikese pärast haiglasse! Siiski imetlesin tema järjepidevust.

„Ma ometi ütlesin, et see, mida ma pakun, pole narkootikum, vaid on täiesti kahjutu aine, millest on võimatu sõltuvusse jääda … kui sa just võimuahne fanaatik pole … Aga sa ju ei ole. Sa oled lihtsalt hea tüdruk, kes tahab oma vanemaid rõõmustada. Kas pole nii?”

Jäin selle koha pealt vait. Ma ei kavatsenudki hakata võhivõõrale endast midagi rääkima, ükskõik kui väike ja tähtsusetu see ka poleks. Minu suhe vanematega polnud tema asi.

„Miks te just minule seda … asja pakute? Miks just mina?” pärisin pärast lühikest vaikust.

„Sellepärast, et sa vajad seda,” vastas naine.

„Mina? Miks mul peaks seda vaja minema?”

Naine muutus iga sekundiga järjest veidramaks. Kust ta võttis, nagu läheks mul vaja mingit kahtlast vedelikku? Miks?

„Sa oled hea tüdruk, Kyle,” alustas naine rahulikult.

Ta teadis mu nime? Järjest hullemaks läks. Naine teadis, kust mind leida ja ta teadis ka mu nime. Ta teadis liiga palju …

„Ma tean, et armastad oma vanemaid. Nad on sinu jaoks kõige kallimad inimesed maailmas. Sa ei taha, et nad kannataksid, eriti mitte sinu pärast. Sa vihkad ennast, kui oled neid muretsema pannud või kurvastanud. Nad on sinu jaoks nii tähtsad …” jätkas naine, ilmselgelt teeseldud nukrusega hääletoonis.

Ohkasin tüdinult. Kas ta kavatses asja juurde ka minna? Teadsin isegi, et armastan oma vanemaid. Milleks mulle seda rääkida?

„Sellepärast sa minu abi vajadki,” lõpetas naine ootamatult.

Kas mul jäi midagi vahele? Millest ta rääkis? Ainult minust ja mu suhetest vanematega. See polnud mingi vastus esitatud küsimusele.

„Ma vajan teie abi, sest … armastan oma vanemaid?” küsisin kulmu kergitades.

„Täpselt!” sõnas naine naeratades.

„Ma ei teadnudki, et vanemate armastamine on asi, mille vastu rohtu on vaja,” pomisesin.

Naine naeris vaikselt ja sasis mu juukseid, nagu oleksin väike laps. See ärritas mind veidi. Olin juba seitseteist! See, et olin temast noorem, ei tähendanud, et ta võis mind kohelda nagu last.

„Oh, Kyle. Sa oled ikka naljatilk! Sa vajad minu abi sellepärast, et oled suremas,” teatas naine laia naeratusega.

Mida? Mida ta just ütles? Olin enda arvates selgelt kuulnud, kuid … Kas ta ütles tõepoolest, et olen suremas? Milline inimene ütleks seda haiglavoodis lebavale noorele tüdrukule, kes oli juba niigi endast väljas?! Ja miks ta naeratas? Minu arvates ei olnud tegemist just eriti hea naljaga. Aga kui see oli tõsi, siis … Ma ei suutnud edasi mõelda.

„Mida? Ma olen suremas? Kuidas? Miks? Miks ma peaksin seda uskuma? Te tulete siia keset ööd ja väidate, et olen suremas?! Kelleks te ennast peate? Mingiks surmaingliks? Te olete hull! Miks ma peaksin teid usaldama?” pärisin vihaselt ja üha valjema häälega.

Naine pani sõrme suule, tegi „Tšš!” ja ütles: „Las ma räägin sulle ühe loo, kullake,” ise lõbusalt naeratades. „Elas kord kena noor tüdruk. Tal olid väga head ja hoolitsevad vanemad, keda ta väga armastas. Ta oli oma vanemate jaoks kõigeks valmis, sest armastas neid nii väga. Ta ei tahtnud, et nad tema pärast kannataksid. Kuid ühel päeval kodus olles tüdruk minestas. Pärast seda esimest korda hakkas ta juba regulaarselt minestama, põhjust teadmata. Tüdruk ei julgenud sellest kellelegi rääkida, sest ei tahtnud, et teised tema pärast muretseksid. Ükskord minestas ta aga ajalootunnis ja sai krambid. Ta viidi haiglasse ning vanemad said teada, et nende tütrega pole kõik korras. Arstid ei osanud alguses midagi öelda ja jätsid tüdruku ööseks haiglasse. Hommikul hakati tüdrukule igasuguseid teste tegema. Ta oli väga tubli ja ei kaevanud üldse, kui arstid tema kallal askeldasid. Kui testide vastused lõpuks kätte saadi, selgus, et tüdrukul oli pahaloomuline ja väga kaugele arenenud ajukasvaja, mida ei saanud enam opereerida. Tüdruk oli surmale määratud. Kui tüdruku vanemad sellest teada said, olid nad meeleheitel. Nad nutsid lohutamatult ja kannatasid kohutavalt, sest teadsid, et nende ainuke laps on suremas. Järgnevatel kuudel üritasid murest murtud vanemad meeleheitlikult tütre eest hoolt kanda ja tema tuju tõsta. Nad naeratasid, kuid alati võltsilt ja nende silmis oli näha kohutavat kurbust. Tüdruk, kes oli masenduses, sest ei suutnud läheneva surmaga leppida, muutus eraklikuks ja tõrjuvaks. Ta tegi haiget nendele, keda ta kõige rohkem armastas. Tahtmatult muutis ta oma vanemate kannatused veel suuremaks. Tüdruku surma järel olid vanemad nii löödud, et hakkasid jooma. Tüdruku ema sooritas natuke aega pärast matuseid enesetapu, kuna ei suutnud ilma lapseta edasi elada. Isa istus aga purjuspäi rooli ja sõitis end surnuks. Mõlemad surid teadmisega, et nende tütar ei armastanud neid.”