Читать книгу Cristiano Ronaldo - Guillem Balague - Страница 7
PROLOOG KES ME OLEME, KUS ME OLEME, KUHU ME TEEL OLEME
Оглавление„Ringleb uudis, et väidetavalt olen ma teinud solvavaid märkusi Lionel Messi kohta. See on täiesti vale, ja olen hoolitsenud selle eest, et mu advokaat annaks kuulduse eest vastutavad isikud kohtusse. Tunnen kõigi oma ametialaste kolleegide suhtes suurimat lugupidamist, ning mõistetavalt pole Messi siin mingi erand.”
Cristiano Ronaldo Facebookis, 11. november 2014
Ronaldo, või kes iganes tema Facebooki postitusi teeb, pidas silmas neid avaldusi, mille olin ära toonud oma raamatus pealkirjaga „Messi” (Orion, 2013), mis oli Argentina jalgpallitähe esimene autoriseeritud elulugu.
Kui sain teada Twitteris lahti läinud lärmist, otsustasin pisut tagasi tõmmata. Ilmselgelt oli oodata parajat möllu.
■■■
Neil kõmulistel päevadel Ronaldo kõneisikuks olnud ajakirjaniku Manu Sainzi sõnul oli parajasti rahvuskoondist esindava portugallase viha „ulatuslik”. Cristiano soovis vastata niipea kui võimalik ja kõige avalikumal moel.
Ronaldo üritas purustada pähklit sepavasaraga ja tegi seda nii, et saatis oma sajale miljonile järgijale ülaltoodud sõnumi. Miks? Tema tee oli lähipäevil ristumas Messi omaga Manchesteris peetavas sõprusmängus. Ta võis kohtuda argentiinlasega näost näkku ja väite ümber lükata. Minu väite. Loo, mille olid mulle rääkinud Cristianole väga lähedal seisvad inimesed.
Kui Ronaldo poleks seda Facebooki-postitust teinud, oleks süüdistus, laim või märkus (sõltuvalt sellest, kuidas asja vaadata) võinud jääda märkamatuks.
Tegelikkuses oli see n-ö solvav tekstilõik olnud avalikkusele kättesaadav juba üksteist kuud.
Aga tol nädalal, kui Hispaania meistriliigas kohtumisi ei peetud ja kirjutada oli vaid koondiste mängudest, otsustas The Daily Telegraph avaldada kaks katkendit raamatu „Messi” pehmekaanelisest väljaandest, mis oli just ilmunud. Tegelikult valis Inglise päevaleht selleks kaks katkendit, mis olid olnud sees juba 11 kuud varem ilmunud kõvakaanelises väljaandes (Arsenali katse Messiga leping sõlmida ning suhted tema ja Ronaldo vahel), ja nüüd läkski kõik lahti.
Miks tekkis sedavõrd äge reaktsioon peaaegu aasta aega varem ilmunud biograafiale rivaalist?
Meedia (algul Hispaanias, ent seejärel said asjast aimu sotsiaalvõrgustikud ja levitasid infot üle kogu maailma) haaras kinni ühest sõnast, rebis selle kontekstist välja, väänas seda ning – Hispaanias – tõlkis seda valesti. Kas see sõna võis anda uue tähenduse jalgpalliajaloo kõige silmapaistvamale rivaliteedile? Arvustati ka minu karjääri ja järgnes vaidlus selle üle, kas riietusruumis, mis on täis adrenaliinist läbiimbunud sõdalasi, öeldakse selliseid asju või ei öelda.
See sõna oli motherfucker. Hoorapoeg.[1.]
Just nii nimetas minu sõnul Ronaldo „Kirpu” riietusruumis oma meeskonnakaaslaste ees.
■■■
Tolleks hetkeks olin juba alustanud uurimistööd oma järgmise raamatu jaoks. Käesoleva raamatu jaoks.
Olin rääkinud Cristianoga võimalusest lobiseda tema elust, tema mõtteviisist, tema minevikust. „Jah, loomulikult, pole küsimust,” ütles ta mulle neljal korral. Olin vestelnud ka Ronaldo agendi Jorge Mendesega, kes nõustus tegema minuga koostööd vaid kümme päeva enne seda Facebooki postitust, kuigi nii Cristiano, Mendes kui mina ise kahtlesime, kas see oleks hea mõte. Miks, selgitan hiljem.
Sõitsin Derbyshire’sse Peak Districti piirkonda, et kasutada ära rahvuskoondiste mängudeks mõeldud liigapausi. Tervisejooksu tehes küsisin endalt pidevalt, mis pani Cristiano reageerima taolisel moel. Kas tõesti oli vajalik mind kohtuga ähvardada?
Sellised konfliktid istuvad mulle vähem kui nii mõnelegi teisele. Johan Cruyff ütles, et tahab teada, kus paikneb joon, mis eraldab neid, kes teda armastavad, nendest, kes teda vihkavad, et ta teaks, kelle vastu võidelda. Frank Rijkaard rääkis mulle kord, et ta tunneks end väga kehvasti, kui avastaks, et teda vihkab kasvõi üksainus inimene. Ma tean, mida sa silmas pead, Frank.
Veetsin nende päevade jooksul palju aega Inglismaa maapiirkondades. Üritasin keskenduda värvidele, lõhnadele, okste kahinale, ent seda kõike ähmastasid mu peas keerlevad uued küsimused.
Mida saame teada Ronaldo kohta, kui uurime tema reaktsiooni? Kas ma olin muutmas oma ettekujutust temast ja oma soovi teda uurida? Mis saab koostööst Cristianoga, mida olime arutanud? Alustuseks polnud ma kindel, kas just minu mõju oli see, mis pani Ronaldo reageerima sellise teravusega. Alanud oli tõeline meediatsirkus. Tegu oli ühe järjekordse tormiga nendest, mis vallanduvad, kui nimesid Messi ja Ronaldo mainitakse samas lauses. Seda eriti koondisemängudeks ette nähtud liigapausi ajal, kuna siis napib jalgpalliuudiseid.
Mis veel toimus sel ajal, et Ronaldo tundis vajadust kirjutada selline sõnum? Asja taga pidi olema midagi enamat, midagi, mis pani tema häirekella tööle.
Mõnd aega hiljem ma lõpuks taipasin: oli jäänud kümme päeva ajani, mil lõppes hääletamine Ballon d’Or’i osas – ja ennustati, et kolmandat korda võidab selle Ronaldo.
Cristiano Facebooki-postitus polnud ju ometi mõeldud selleks, et tagada, et inimesed ei muudaks oma valikut tolle aasta Ballon d’Or’i osas? Või siiski?
Ja mida öelda meedia reaktsiooni kohta?
Juhtumist tehti oluline uudis, millele pühendati minu arvates ebaproportsionaalselt palju tähelepanu ajalehtede spordikülgedel ja raadios, eriti Hispaanias. Samal õhtul, kui Ronaldo tegi oma postituse, rääkisin asjast Onda Cero’s, raadiojaamas, kus ma töötan. Ma ei tahtnud seda teha: tahtsin, et raamat räägiks ise enda eest. Ent olin just teinud raadiosaate „Al primer toque” jaoks intervjuu Real Sociedadi presidendi Jokin Aperribayga ning produtsent Héctor Fernández, kellele võlgnen siiani nii mõnegi teene, veenis mind midagi ütlema, mis iganes see ka oleks.
Teatasin seda, mida olen sestsaadik ühe uuesti korranud: „See kõik on kirjas raamatus.”
„Messist” võite lugeda järgmist:
Ronaldo – võib-olla sümptomina ebaküpsusest, mis iseloomustab väga paljusid jalgpallureid – arvab, et meeskonnakaaslaste ees tuleb teha ette vapper nägu, Messit mitte karta ja näidata, et ta on valmis väljakutset vastu võtma. See kõik on väga macho ja väga võlts. Ning seetõttu ongi mitme Madridi Reali mängija sõnul CR7 poolt Messi jaoks hüüdnimi: „hoorapoeg”; ja kui portugallane näeb, et mõni tema klubikaaslane Leoga räägib, ristitakse ka tema „hoorapojaks”. Taolises keskkonnas võrdleb Ronaldo tavaliselt enda ja Messi vahelisi suhteid Iirimaa ja Ühendkuningriigi omadega. Ning Madridi Reali mängijatel, kelle huumorimeel pole riietusruumile omaselt just eriti peen, on terve hulk nalju, milles Messi on Ronaldo koer või mänguasi, või hoiab portugallane teda oma disainerkäekotis. Ja palju hullematki.
Sai selgeks, et raamatut polnud tegelikult lugenud kuigi paljud inimesed, ega leidnud keegi neist ka aega, et otsida välja ja analüüsida asjassepuutuvat lõiku, kuni ma postitasin selle Twitterisse samal õhtul Ronaldo Facebooki-postitusega.
Kõik see ütleb, et mul pole just palju kaalu Hispaania meediatsirkuses: peaaegu mitte keegi ei pidanud vajalikuks lugeda minu raamatut, kuigi see oli esimene autoriseeritud teos „Kirbust”. Samuti peegeldab see kiirust, millega uudiseid luuakse ja tarbitakse.
Pärast eraklust Peak Districtis reaalsusse tagasi pöördudes hakkasin uurima erinevaid reaktsioone toimunule.
Mees, keda ma väga imetlen, Paco González, oli teinud mulle peapesu oma saates COPE raadios. Ta väitis, et on asju, mida pole vaja rääkida, riietusruumijutud, mis peavad sinna ka jääma. Ent Gonzáleze enda edu põhinebki osaliselt – lisaks sellele, et ta on suurepärane suhtleja – sellel, kuidas ta kasutab informatsiooni, mis jõuab temani riietusruumist.
Käputäis ajakirjanikke etendas isetut „Ronaldisti” rolli, kaitstes portugallast hoolimata süüdistustest, sest selles pidavatki nende töö seisnema: olla jalgpalluri jaoks lihtsalt info ülekandemehhanism.
Luubi alla asetamine polnud just meeldiv, ent see andis mulle teatava ettekujutuse, mida tunnevad mängijad, kui neid arvustavad 90 minuti vältel kord või kaks nädalas meeskonna poolehoidjad. Ja seejärel teeb seda järgmisel päeval uuesti meedia. Nii vahetpidamata.
■■■
Kas oli mõtet panna Messi-raamatusse sisse see sõna, see lõik, see riietusruumiloba? Aastapikkune vaevanägemine, millega kaasnes sadu tunde vestlusi ja mõttetööd, panduna kokku 600 leheküljeks „Kirbust”, oli tekitanud avaliku sõnasõja vaid ühe sõna pärast. Kas see sõna tegi raamatu paremaks? Kas see lisas Leo loole midagi olulist?
Võimalik, et see ei andnudki juurde midagi olulist. Tegelikult ütles see rohkem Ronaldo kui Messi kohta, portugallase vajaduse kohta kaaslaste ees esineda.
Võimalik, et ma oleks pidanud selle välja jätma.
Aga – põhimõtteliselt – kas ma olin teinud midagi valesti?
Sel viimasel küsimusel oli olemas vastus: kõike, mida ma avaldan, kontrollitakse hoolikalt, eriti sellisel teemal nagu kõneksolev, eriti biograafias. Veelgi enam, kirjastuse juristid uurivad kõik raamatud üksipulgi läbi. Äärmiselt oluline oli kontekst, mida ignoreeriti siis ja ignoreeritakse endiselt ka praegu: Ronaldo ja Messi peavad oma sarnaste jalgpalluriteekondade tõttu teineteisest lugu; nad pikivad sellesse lugupidamisse ka tundmusi, mis inimestel on oma põhirivaali suhtes, ent – ja see on oluline – nad reageerivad teineteise edule erineval moel. Cristiano on sõdalane alates hetkest, mil ta lahkub kodunt; alati, kui ta on riides, räägib või käitub nagu mängija. Ta ei karda mitte kedagi. Lisaks sellele ei tohi ta näidata välja ühtegi märki nõrkusest. Otse vastupidi.
Sel ajal, kui mina mõtisklesin olukorra üle, keskendusid kõik teised uuele uudisele: Sergio Ramos oli öelnud midagi teatud Hispaania koondislaste pühendumuse kohta. Seda sõnumit mõisteti torkena Cesc Fábregase ja Diego Costa suunas, kes olid loobunud kohast Vicente del Bosque juhendatavas Hispaania koondises. Üks kõmuline lugu asendus teisega.
48 tundi orkaani keskmes. Ainult 48, ent see tundus palju pikemana.
Mu pähe jäi aga vasardama üks küsimus: kas tõe rääkimine päästab?
■■■
Ma ei suutnud lakata mõtlemast spordiajakirjanduse rollile Inglismaal ja Hispaanias, neis kahes riigis, mille kohta tean seda hästi.
Spordiajakirjanikena ütleme me välja vaid osa sellest, mida teame. Tegelikult on vestlusi allikate ja intervjueeritavatega peaaegu alati kaks: üks sisse- ja teine väljalülitatud mikrofoniga. Paljusid lugusid teatakse, ent ei avalikustata tervel hulgal põhjustel: olgu need siis objektiivsed (ebapiisavad allikad, õige hetke ootamine…) või subjektiivsed (et mitte sõpra pahandada, et mitte allikast ilma jääda või hirmust isolatsioonisattumise ees, mis kaasneb alati eksklusiivse uudise avaldamisega).
Välja öeldakse vaid osa tõest. See, mis meie arvates huvi pakub. Või see, mis meie arvates kõige paremini müüb.
Kui asi puudutab andmeid, on võimalik olla – õigemini tuleb olla – täpne, aus ja erapooletu. Lugu peab esitama ja sellesse suhtuma austusega, ent objektiivsus on võimatu juba alates hetkest, mil millegi kirjeldamiseks valitakse üks sõna ja mitte teine.
Loomulikult peame me vastutama eetikakoodeksi ees. Ja oma ülemuste ees, kusjuures nüüd rohkem kui kunagi varem, sest meie töö on väga ebakindel. Kes maksab, see tellib ka muusika.
Tegelikult määrab see, kes maksab, kriteeriumid sellele, mis on ja mis ei ole tõde. Ning informatsiooni ostetakse ja müüakse, sest see on tänapäeval lihtsalt toode, eriti veel elukutselise jalgpalli šõubisnise maailmas.
Lisaks teevad äärmiselt mõjuvõimsad inimesed tohutuid pingutusi kindlustamaks, et nad saavad avaldada mõju sellele, mida kirjutatakse. Ma tean, et Hispaanias üritas üks tähtis klubipresident – ebaõnnestunult – korraldada suure spordiajalehe peatoimetaja vallandamist, kuna see ei nõustunud tema salaplaaniga kriitika tõkestamise osas. President kasutas oma katses isiklikke süüdistusi ja muid taolisi survevahendeid. Ma ei avalikusta, kellega oli tegu. Hetkel räägin teile ainult pool lugu.
Kas näete? Ajakirjandus pole sugugi vaid sündmuste edastamine.
■■■
Ajakirjanik Manu Sainz rääkis telesaates „El chiringuito de jugones” oma suhetest Ronaldoga vahetult pärast seda, kui portugallane saadeti väljakult minema pärast agressiivset käitumist Córdoba vastu Hispaania meistriliigas:
Cristiano on tõeliselt eeskujulik isegi siis, kui ta teeb vea. […] Hiljuti tuli ta meeskonna bussi mõni minut pärast mängu Córdoba vastu ja rääkis mulle: „Ma soovin, et te kirjutaks minu eest mõned asjad. Mul pole olnud aega vabandada ning ma tahan, et te kirjutaks midagi.” Kavatsesingi seda teha, ent ei teinud, sest hiljem teatas klubi, et parem on seda teha Twitteris.1
Kirjutada midagi kellegi huvides? Nii mõnedki sattusid selle peale raevu. Mõned nimetasid seda lihtsalt kohutavaks ajakirjanduseks. „Manu on vaid Ronaldo sekretär,” nähvasid teised. Ent just nii töötabki reaalsuses suur osa ajakirjandusest: informatsioon vahetatakse mõningase alluvuse vastu. Varem polnud ma aga sedavõrd selgesõnaliselt kuulnud plaani „ta andis mulle mõned laused, mis kirja panna”.
Inglismaal kaitsevad paljud ajakirjanikud peatreenereid või mängijaid ka sellepärast, et nad on omavahel sõbrad. Ma ei hakka ütlema, kes. Minul on nõrkus Rafa Benítezi suhtes. Olen näinud teda treeningutel, ning seda, kuidas ta töötab; tean paljude tema otsuste tagapõhja ja tema mõtteviisi. Ma kaitsen teda rohkem, kui eeldavad minu ajakirjanikukohustused, sest tunnen, et teda koheldakse ebaõiglaselt. Minu avalduste taga Rafa kohta on omamoodi ristisõda, talle ei tulnud kasuks see, kuidas ta häiris Inglismaa meistriliigas valitsevat status quo’d, esitades väljakutse Sir Alex Fergusonile, Manchester Unitedile, kohtunikele, Inglismaa Jalgpalliliidule ja isegi José Mourinhole. Olen alati arvanud, et kui Benítez oleks inglane, oleks ta rahvuskangelane.
Ent kas see on ajakirjandus?
Kas see on intellektuaalne korruptsioon või oleme me lihtsalt tagajärg sellele, kuidas ajakirjandus on korraldatud?
Mina omalt poolt ei suuda kunagi olla ega üritagi olla objektiivne, kui jutt käib Cristiano Ronaldost. Ent ma luban järgmist: lugege edasi.
■■■
Võib-olla olete kuulnud mehest nimega Oliver Sacks, 20. sajandi võib-olla kõige kuulsamast neuroloogiaprofessorist, arstist, menukate raamatute autorist ja kroonilisest introverdist. Sacksile pakkusid suurt huvi maailm ja inimmõistus, ent samas polnud ta suuteline enamiku inimestega normaalselt suhtlema ega nendega normaalseid suhteid looma, nagu ta kirjutas oma kaunis autobiograafias „Teel” (On the Move).
Mõnikord oli Sacks aga äärmiselt rabatud millegi jälgimise põnevusest ega suutnud seda vaid endale hoida:
Ma ei räägi peaaegu kunagi tänaval võõraste inimestega. Ent mõne aasta eest toimus kuuvarjutus ja läksin välja, et seda jälgida oma väikese 20-kordse suurendusega teleskoobiga. Kõik teised inimesed rahvarohkel kõnniteel paistsid mitte märkavat nende kohal toimuvat taevast sündmust, seetõttu peatasin inimesi ja ütlesin, „Vaadake! Vaadake, mis kuuga toimub!” ja toppisin oma teleskoobi neile pihku. Inimesed olid neile sel viisil lähenemisest üllatunud, ent olles uudishimulikud minu ilmselge süütu entusiasmi tõttu, tõstsid nad teleskoobi silmade ette, ütlesid „ohoo” ja andsid selle tagasi: „Aitäh, et lubasid mul vaadata,” või „Jessas, aitäh, et näitasite mulle.”
Ma ei luba objektiivsust, küll aga täielikku pühendumust uudishimule, mis meil kõigil on sellise elu suhtes, nagu Ronaldol, ja eriti tema elutee suhtes.
■■■
On veel üks probleem, mis võib seada ohtu suhted inimesega, kellest räägib biograafia.
Kujutame ette, et mul õnnestus veenda Ronaldot istuma maha ja jutustama mulle, kuidas ta on jõudnud sinna, kus ta on, kasutades uusi sõnu, tundmatuid lugusid ja vajalikku avameelsust. Võib-olla ta ütleks: „Ma võin näida ülbe, ent tegelikult ma ei ole seda sellel, teisel ja kolmandal põhjusel.” Või võib-olla ta tunnistaks, et on ülbe, ent keelduks aktsepteerimast, et teised talle hinnanguid annavad. Võib-olla ta ütleks, et soovib, et kõik armastaks teda. Võib-olla ta ütleks, et talle ei meeldiks hommikul tööle minna. Või et mõnikord ta ei naudi jalgpalli mängimist.
Ent kes suudaks olla nii jõhker, avameelne ja otsekohene?
Meil kõigil on mustad plekid, nõrkused, probleemid, mõtted, mida me häbeneme, peatükid minevikust, mida püüame varjata, ja kui need välja tulevad, siis uuesti ära peita. Seda veelgi enam juhul, kui oleme avalikkuse silme all.
See ongi piirang, mille vastu peab võitlema biograaf: uurimisobjekti intervjueerimine ei garanteeri sugugi ligipääsu kogu tõele. See garanteerib vaid tema tõe.
Veelgi enam, Cristiano Ronaldo on olnud põhitegelane ulatuslikus kuvandikampaanias juba alates 2012. aastast, mil ta taipas, et maailm ei mõista teda.
Selle kampaania lükkas käima GestiFute taga olev aju Jorge Mendes, kõige kuulsam agent jalgpallimaailmas. Mu peas hakkas ringlema veelgi rohkem kahtlusi. Kas ma ikka soovisin jutustada GestiFute versiooni Ronaldo loost?
■■■
Umbes tol ajal läksin kord linna peale einestama koos väga kuulsa jalgpalluriga. Ta oli olnud staarmängija legendaarses meeskonnas, mis võitis järjest terve rea ajaloolisi tiitleid, ja teenib nüüd leiba peatreenerina. Ta on olnud jalgpalliga seotud üle 30 aasta.
„Sa ju tead, et ei saa rääkida tõtt, eks?” küsis ta minult, kui arutasime piiranguid minu ette võetud ülesandes. „Nad tahavad sind ohjes hoida. Ja on täiesti normaalne, et nad tahavad.”
■■■
Kaks nädalat enne kogu seda Facebooki-saagat oli mu mobiiltelefonis vastamata kõne tundmatult Portugali numbrilt. Kas see võis olla Jorge Mendeselt? Olin püüdnud temaga kohtuda juba alates eelmistest jõuludest, mille olin veetnud Dubais pärast kutse vastu võtmist Globe’i jalgpalliauhindade kätteandmistseremooniale, mida Mendes on viimased seitse aastat korraldanud.
See on üritus, mille eesmärk on tähistada Mendese impeeriumi edu. Aastal, mil mina seal osalesin, võitis kümnendi mängija auhinna Deco, kelle agent on Mendes, samal ajal kui viimase kümne aasta parima mängija auhinna pälvis Xavi Hernández, kellele pakuti mitmepäevast kõik-kulud-kaetud reisi Dubaisse koos perega. Tõsiselt. Auhindade tiitlid muutuvad sõltuvalt sellest, kes üritusel osalevad. Ent nagu võibki arvata, toimub seal kõige kõrgemal tasemel kontaktide loomine ja suhtlemine.
Mul oli olemas vaid Mendese – kes veedab suurema osa ajast Madridis – Hispaania number, ja nagu ütlesin, olin oodanud tema kõnet juba neist jõuludest saadik. Olime vahetanud mõned sõnumid ning tundus, et peagi on tulemas otsustav jutuajamine, mis määrab ära meie suhted järgnevaks 12 kuuks, mil pidin kirjutama oma raamatut.
Alates hetkest, mil Madridi Reali avalike suhete osakond suunas mu palved intervjueerida Reali presidenti Florentino Pérezt ja klubi mängijaid Mendesele, ning kui mulle öeldi, et vestluse korraldamiseks Ronaldoga pean rääkima tema agendiga, teadsin, et kõik otsustatakse keerulise ja võib-olla ainsaks jääva telefonikõne käigus. Mendes pikalt ei keeruta; tema vestlustes pause ei ole. Trahh, trahh, trahh ja kõik. Nii räägid sa Mendesega. Või pigem nii räägib tema sinuga.
Olin juba käinud Funchalis (Madeiral) ja Lissabonis. Olin rääkinud Madridi Reali mängijatega. Olin viibinud Manchesteris ja vestelnud pikalt paljude inimestega, kes olid osa Ronaldo elust. Mul oli suur hulk informatsiooni. Ka minu kogemus Ronaldo endaga (tema intervjueerimised Sky Sports’i jaoks, mitme tema kommertsürituse juhtimine) oli lisanud üht-teist. Võisin kirjutada raamatu ka informatsiooni põhjal, mis mul juba olemas oli.
Ent olin endiselt otsustanud rääkida Mendesega hoolimata kahtlustest oodatava võitluse osas kontrolli üle, millest raamatus kirjutataks.
„Rääkige inimestega, kes mind tunnevad, Jorge. Nii saate teada, mis tüüpi kirjutaja ja inimene ma olen.”
„Minu eesmärgiks pole autoriseeritud raamat, ent me võiks vestelda ja te võiks tulla koos minuga sellele teekonnale.”
Saatsin Mendesele sedalaadi sõnumeid. Tema poolt tulid aga kas negatiivsed vastused või vaikus.
Osana oma uurimistööst lugesin Ronaldo biograafiat, mille oli kirjutanud Mario Torrejón, minu kolleeg SER raadios, kes tegi koostööd Mendesega. Mariol, kes annab oma esimeses raamatus enda mõtteid väga hästi edasi, õnnestus intervjueerida nii agenti, Ronaldot kui Madridi Reali presidenti. Ent mulle tundub, et ta pidi selle eest ka maksma. Mulle näib, et paljud selles biograafias jutustatud lood kannavad GestiFute pitserit.
Helistasin Portugali numbrile tagasi. Arvasin, et kui see on Mendes, siis vaatan lihtsalt, mis suuna jutuajamine võtab, sidumata end millegagi.
See oligi Mendes.
„Vaadake,” ütles ta, vahetamata alustuseks viisakusavaldusi, „Olen otsustanud, et aitan teid, ent ärge mind tüssake! Olen rääkinud inimestega, kes ütlevad mulle, et olete aus mees.”
Hiljem sain teada, et Mendes oli teiste seas küsinud minu kohta ka Marca kontserni direktorilt Oscar Campillolt ning saanud väga kiitva hinnangu.
„Probleem on selles, et ma ei tea, mida te kavatsete kirjutada. Te olete avaldanud Messi-raamatu. Mario [Torrejóni] puhul teadsime juba esimesest hetkest, mida ta tahab teha ja mida kirjutab. Ma ei tea päris täpselt, kuidas saan teid aidata. Ma tahan teid aidata, ent ei tea päris täpselt, kuidas.”
Juba jutuajamise esimesel minutil olime liikumas tupikusse. Nüüd oli tegemist võitlusega ohjade haaramise nimel.
– Ma ei tea, mida te kavatsete kirjutada, ma ei tea, kellega te kavatsete rääkida.
– Kas te tahate teada, kellega ma räägin? Ma võin teile öelda…
– Ei, te võite teha, mida iganes soovite.
– Ent kõik ütlevad mulle, et ma räägiks teiega.
– Klubi peaks võtma siin suurema vastutuse. Ent ma ei tea, kas me räägime teiega, sest ma ei tea, mida te teete ja mida te kavatsete kirjutada.
– Võime istuda maha ja asja arutada, ma ütlen teile, mis vaatevinklitest ma asjale lähenen.
Selgitasin Mendesele, et enne seda, kui tean, mida ma kavatsen kirjutada, pean tegema veel intervjuusid ja et raamatu formaat hakkab kuju võtma mõne kuu pärast. See polnud küll päris tõsi, ent võitis mulle veidi aega juhuks, kui vajan seda, et Mendesega lõpuks kokkuleppele jõuda.
Ronaldo lähikondlased on mõistnud, et selleks, et staari õnnelikuna hoida ning ühtlasi toita seda võitluslembest elajat, kes ta on, tuleb talle anda täielik garantii, et tema teenistuses on igaüks ja absoluutselt kõik, sealhulgas spordiinstitutsioonid. Lähikondlased peavad Ronaldost eemal hoidma kriitika (või seda ohjeldama), looma narratiivi ja hoidma staari tema aujärjel. See aitab Ronaldol võita rohkem Ballon d’Or’e ja trofeesid. Ühtlasi on see kasulik ärile.
Vastuseta jäi üks küsimus. Mis juhtub siis, kui jääme mingis küsimuses eriarvamusele? „Siis arutame asja,” ütles Mendes.
Mõtlesin nii: „võtame näiteks Ronaldo ülemineku Madridi Reali. Mina tean, mis toimus, ma olen näinud lepinguid, ent mis siis, kui Mendes ei soovi selgitada kogu seda saagat, sealhulgas pakkumist, mille ta sai Manchester Citylt ja mida näis meeleldi kaaluvat? Kuidas me saame selgitada Ronaldo vaatevinklist lugu, kuidas ta võttis Manchester Unitedi riietusruumis endale ainsa riidekapi, mille vastas oli peegel? Kas sellesse suhtuda kui tühisesse pisiasja või tõendisse edevast iseloomust? Kas me võime arutada eneseimetlemist? Kas nad lubaks mul analüüsida alkohoolikust isa kohalolekut (ja äraolekut), kes keeldus oma elu lõpus abist?
„Lihtsalt et te teaks,” rõhutas Mendes, „see on täielikult minu vastutusel. Mõned inimesed minu leerist ütlevad mulle, et ma ei teeks teiega koostööd, ent ma saan aru, et te olete aus mees ja me hakkame koostööd tegema, me teeme seda üheskoos, ent te ei tohi mind tüssata.”
Sellest me kaugemale ei jõudnudki. Mendes ütles mulle, et ta ei tea, kuidas mind aidata, sest ta ei tea, kuidas mind ohjes hoida. Pakkusin talle osalist, ent mitte täielikku kontrollivõimalust.
Alates Facebooki-dispuudist pole ma Mendesega enam rääkinud.
■■■
Tegelikult tegi Mendes pärast Facebooki-postitust mitu telefonikõnet Hispaania meedia arvamusliidritele. Kui Ronaldo tunneb ärritust, siis Mendes suurendab selle kahekümnekordseks. Agent soovis, et tema sõbrad meedias eitaks kogu lugu ja seaks ühtlasi kahtluse alla minu usaldusväärsuse.
■■■
18. novembril 2014 kohtusid Old Traffordil sõprusmängus Portugal ja Argentina. Mängu eel keskenduti põhiliselt Ronaldo ja Messi vahelistele suhetele. Sellest kirjutati palju ning aeg-ajalt mainiti ka kurikuulsat sõna minu raamatust. See oli rebitud välja kontekstist, istutatud kuhugi mujale ja pandud kasvama.
Olin plaaninud sõita Manchesteri, ent ma ei soovinud trehvata ei Ronaldo ega Messiga. Võisin kujutada ette Ronaldot mind mu kolleegide ees ignoreerimas, samas kui varem oleks ta peatunud, et teretada ja pisut lobiseda. Võisin kujutada ette Messit mu kätt surumas ja minuga rääkimas, nagu ta mõnikord teeb. Sellest piisaks – arvasin ma – et keegi puhuks loo taas lõkkele. Milleks tekitada uusi probleeme?
Samas teadsin, et tõenäoliselt pole olukord niivõrd tõsine, ent mu tundlikkus oli suurenenud, ja paranoia samuti.
■■■
Facebooki-postitus lõpetas vaidluse Mendesega kontrolli üle raamatu sisu osas ja tundsin nüüd tõeliselt ülevoolavat vabadusetunnet.
Madridi Reali, Mendese või Ronaldo versiooni jaoks on olemas ametlikud raamatud ja need, mille kirjutamisel on nad abiks olnud.
Mulle meeldiks selle legendi loomises mitte osaleda. Ent tegelikult pole mul siiski teist valikut.
See, mida te siin loete, on minu versioon Ronaldo teekonnast, sellest, mis on teda mõjutanud, missugused Madeirale iseloomulikud jooned on temasse jäänud, kuidas ta arenes Manchester Unitedis ja mida on temaga teinud Madridi Real. Ma arutlen Ronaldo ülbuse ja edevuse teemal, mis toob kaasa vaidluse selle üle, kas tema võitlus maailma parimaks saamise nimel nõuab neid kaht joont. Miks tunneb Ronaldo vajadust olla tunnustatud kui maailma parim? Ja seda pidevalt? Mis teda ajendab? Miks ta näeb palju rohkem vaeva kui keegi teine?
Mõeldes Ronaldo sõltuvusele oma tööst ja enesearendamisest lugesin Marco Ruizi suurepärast intervjuud ajalehes AS Arrigo Sacchiga, AC Milani legendaarse peatreeneriga 80ndatest aastatest:
– Teie mängijad räägivad teist suure lugupidamisega, ent ütlevad: „Ta oli töönarkomaan.”
– Üks Itaalia luuletaja ütles: „Ilma kinnisideeta pole ka kunsti.” Kui sa ei panusta palju, siis ei saa ka palju tagasi. Carlo [Ancelotti] ütles oma raamatus: „Arrigo oli niivõrd otsusekindel ja veendunud, et me ütlesime: peame seda jätkama.” See oli peaaegu fanatism. Nägin seda omadust kõigis suurepärastes peatreenerites: Lobanovski, Michels, Guardiola, Kovacs… Nad andsid kõik, mis suutsid anda. Mina läksin erru pärast 20 aastat rasket tööd. Ma ei suutnud seda tempot välja kannatada. Olin täiesti tühjakspigistatud. Mind kihutas tagant vaid üks kindel veendumus: et alati saab teha paremini. Minu Milani meeskond võitis mõne kuu jooksul Euroopa meistrite karika, Euroopa Superkarika ja Maailmajagude karika. Baresi teatas mulle: „Nüüd me oleme maailma parimad.” Vastasin talle: „Jah, kuni täna keskööni.”2
Need on ühtlasi ka omadused, mis teevad Ronaldost selle, kes ta on.
Cristianosid on rohkem kui vaid see kinnisideeline. Võtame näiteks ninaka ja helde Cristiano. Või selle, kes on kujunenud mänguväljakul, selle, kes on end ise üles töötanud, selle, kes oli teismelisena üksik. Selle, kes kaitseb oma perekonda, muutudes selle käigus kindlaks ja usaldatavaks. Selle, kes tähistab oma tööd vaidlusi tekitavatel viisidel. Selle, kes kingib ära oma preemiad.
Ma reisisin palju ja kaugele, et leida võimalikult palju vaatenurki. Ometi kohtasin Madeiral ja Portugalis üldiselt teatud usaldamatust, kui jutt puudutas Ronaldot või Mendest. Millest selline kartus? Miks on ainus võimalik suhe neisse mõlemasse alistuvussuhe?
Kas oleks olnud võimalik kõike seda uurida, kui raamatu lõppversiooni oleks pidanud heaks kiitma Jorge Mendes?
Avastasin, et Carringtoni treeningukeskuses Manchesteris oli aset leidnud põnev kultuurišokk. Paljud inimesed olid olnud osalised Ronaldo loomise juures (või nii nad väidavad) ja paljud teised soovisid teda muuta, kuna ei uskunud, et temast saab pooltki nii hea mängija, nagu ta on praegu. Mõned kaotasid isegi usu Ronaldosse, seda tema kinnisidee tõttu asetada individuaalne mäng ettepoole meeskonna vajadustest. Võib-olla nad lõpuks muutsidki Ronaldot, ent mitte kõik neist ei tunnista, et Cristiano kujundas ühtlasi ümber maailma ühes kõige kuulsamas jalgpalliinstitutsioonis valitseva kultuuri.
Nõudis omajagu kraapimist, et eemaldada värvikihid, mis katavad seda Ronaldot, keda tema lähikondlased püüavad tänapäeval maailmale maha müüa, jäädes samas teadlikuks inimlikest tugevustest ja nõrkustest. Kas minu versioon Ronaldost saab olema parem kui teiste omad? Tegelikult polegi see oluline. Üks on siiski kindel – üritan teha selle teistsuguseks.
Eiffeli tornist teevad fotosid kõik, ent asja tuum seisneb sellise foto tegemises, mida keegi pole varem näinud.
Võib-olla ei saa see olema see Ronaldo, keda te kõik näha soovite, või see Ronaldo, nagu tema soovib, et te teda näeks, või see Ronaldo, keda soovib kujutada Mendes, või isegi see Ronaldo, nagu ta päriselt on. Või see Ronaldo, keda tema kriitikud nii hästi tunnevad (nii-öelda). Järgnev põhineb uurimistööl, analüüsil, uuringutel, 25 aasta pikkusel ajakirjanduslikul kogemusel, vestlustel inimestega, kes teda tunnevad, psühholoogidega, sotsioloogidega, mängijatega, kellega ta on jaganud riietusruumi, klubide direktoritega, mõne tema peatreeneriga, ning samuti jutuajamistel, mis mul olid Ronaldo enda ja tema lähikondlastega enne intsidenti… Nii ametlikel kui mitteametlikel jutuajamistel.
Ronaldo on lubanud maailmal oma elu uurida. Ta annab sageli intervjuusid ja lubab auhindade üleandmistel kaamerad ka kulisside taha. 2012. aastal sai CNN vestluse jaoks Ronaldoga vaba sissepääsu tema koju, ja nii edasi. Just nii luuaksegi järk-järgult võitja kuvandit.
Ei saa olema lihtne üles leida reaalset inimest.
■■■
Muuseas – neile, kes on selle üle pead murdnud – ei, Ronaldo advokaadid pole mulle helistanud.
1 Mõistetavad tõlkeraskused siin… – Tlk märkus. [ ↵ ]