Читать книгу Cristiano Ronaldo - Guillem Balague - Страница 8

Sündides avaldavad meile mõju neli tegurit, mille osas puudub meil endal valik: ema, isa, õed-vennad ja sünnikoht. Mis veel? Kirg, mis meid motiveerib. Kõik muu on liigne ja vaid dekoratiivne. Tean, et sellega ei nõustu mitte kõik.

Oodates, et näha, mis kihutab tagant alles sündimata Cristiano Ronaldot – kellele peaks kuuluma esimesed leheküljed: tema emale, perekonnale või sünnikohale? Millest peaks me esimesena kirjutama?

Dolores Aveiro on ema, kes elab endiselt Cristiano kõrval ning kes hoolitseb tolle poja eest nii, nagu ta olekski poisi ema, mitte vanaema. Ühtlasi on tema see naine, kes lubas 12-aastasel pojal kodunt lahkuda, et see saaks järgida oma unelmat saada jalpalluriks. See oli valus, ent Dolores lubas tal ometi sedavõrd noorelt minna. Võib-olla seetõttu, et see oli parim valik, või isegi ainus. Või ehk seetõttu, et midagi taolist oli juhtunud ka tema endaga. Sageli öeldakse, et elu õppetundides korduvad voorused ja puudused põlvest põlve: ka Dolorese isa hülgas ta, kuigi tegi seda teisel viisil, ilma selle lahkuseta, mille Dolores pakkis Cristiano kohvrisse, kui poiss Lissaboni lendas. Mulle on jäänud mulje, et nende juhtumite vahel on nähtamatu side.

Igal juhul pole lihtsalt võimalik Ronaldot mõista, tundmata Dolorese elu.

Meil tuleb sättida paika lava, näidates ära selle koha, kus Dolores ja Cristiano sündisid, üles kasvasid ning kust nad lõpuks põgenesid. Me peame siirduma Funchali.

Funchal on…

Portugalile kuuluva, Aafrika looderanniku lähedal asuva Madeira saare pealinn.

See äärmiselt haljendav saar on tulvil sealt lahkunud inimeste ja lahkumise äärel olevate praeguste elanike vaimusid.

Ilma usteta vangla.

Risttee.

Hüppelaud.

Ning see avastati juhuse läbi.

Läheme ajas tagasi suurte maadeavastuste ajastu algusesse 15. sajandi alguses. Portugali prints ja Viseu hertsog Henrique Meresõitja oli Portugali kuninga õukonnas omainimene. Kuningate pojal, vennal ja onul Henriquel olid küll mongoli kurruga silmad, ent see-eest otsusekindel hääl, ning ta haaras osavalt enda kätte monopoli Aafrika ranniku uurimise osas. Henrique kogus kokku riigi – ning seega ka kogu tolleaegse maailma – parimad meresõitjad ja kartograafid. Ta saatis mehed välja, et nad avastaks uusi maid kolmemastiliste purjekate ja üsna piiratud vahenditega: astrolaab, liivakell ja kompass. Väga vähe muud.

Aafrika ranniku lähedal puhuvad tuuled olid noorte kaptenite João Gonçalves Zarco ja Tristão Vaz Teixeira jaoks tundmatud ja reetlikud ning nad eksisid teelt. Möödus mitu päeva maad nägemata, enne kui avastati väike kuldsete randadega saar, mille mehed nimetasid Porto Santoks. Pärast selle ranniku kaardistamist pöördusid meresõitjad Portugali tagasi, et oma avastusest teada anda.

„Tänan teid,” tervitas neid prints Henrique, „nüüd minge tagasi ja koloniseerige saar. Ühtlasi jätkake ka uute maade otsimist.”

Oli aasta 1419.

Tagasi avastatud saare piirkonnas märkasid meresõitjad mitte väga kaugel Porto Santost lõunas tohutut pilvemassiivi, mille kohta iga Madeiral käinu teab, et see on saarele sama iseloomulik, nagu järsud teed ja vein.

Iga meremiil läbiuurimata vetesse oli samm tundmatusse, ebausu ja hirmu ületamine. Mehed pidid võitlema Atlandi ookeani lainete ja karmide ilmaoludega, et jõuda Porto Santolt Madeira väravasse, Machico lahte.

Lõpuks heitsid meresõitjad ankrusse suurimal vulkaanilise arhipelaagi neljast saarest, mis asub 400 km kaugusel Kanaaridest ning samal laiuskraadil, mis Casablanca Marokos. Väikesed ja asustamata Desertase ja Selvagensi saared, mis mõlemad kuuluvad praegu UNESCO Maailmapärandi nimekirja, jäid järgmisteks kordadeks.

Madeira oli avastatud.

Peagi saatis Henrique Meresõitja uusi maid koloniseerima põhiliselt talupojaperesid Algarvest. Tänapäeval elab Madeiral umbes 270 000 inimest.

Portugali koloniaalimpeerium lõpetas ametlikult eksisteerimise 1975. aastal. Madeira on jäänuk sellest kuldsest ajastust, ent ühtlasi ka kauge sugulane, kelle tunnustamisega on Portugalis elaval perekonnal raskusi.

■■■

Enne oma esimest reisi Funchali tegin peatuse Lissabonis. Õhtustasin koos sõpradega kohas nimega Clube de Jornalistas, mille kohta oleks võinud arvata, et seal on soodne pinnas intellektuaalse ja peenetundelise diskussiooni jaoks. Ent mitte juhul, kui jutuks tuli Madeira: „Madeira inimesed,” informeeriti meid, „pole mitte ainult veidra aktsendiga, vaid nad on ka ise veidrad. Kujutan ette, et olete kuulnud sealsest viimasest pedofiiliaskandaalist ja saart põhjakiskuvast vaesusest. Seal valitseb väike diktatuur, mille juht on püsinud võimul kõige kauem kogu riigis. See pole Portugal, see on midagi muud.”

Ja turismipiirkond?

„Inglise alamklassi jaoks,” teatas mees, kes jätkas meile sedalaadi üksikasjade edastamist hoolimata asjaolust, et polnud ise kunagi Madeiral käinud. Ning tal puudus selleks ka põhjus, ütles ta.

Pärast maandumist Funchali tillukesel lennuväljal märkasin, et linna südames kõrgub endiselt Zarco kuju, vaadates alla kuus sajandit tagasi tihedast vulkaanilisest kivimist saare koloniseerinud Algarve perekondade järeltulijatele. Ning, nagu olid avastanud ka maadeuurijad, tervitasid meid madalad, ülevoolavad ja täidlased, mõnd John Constable’i maali meenutavad pilved, mida võis peaaegu käega katsuda.

Kuna parasjagu oli mai ning lõppenud järjekordne kurnav jalgpallihooaeg, oli mu külaskäik Madeirale planeeritud lisaks mu uue raamatu peategelasega seotud inimestega kohtumisele ka puhkusereisina. Otsisin head hotelli ja rendiautot, teadmata täpselt, kui suure mootoriga autot läheb vaja, et rohkem kui 30-kraadise tõusunurgaga järskudest teedest raskusteta üles sõita.

Sukeldusin Funchali ja hakkasin jahtima oma esimesi infoallikaid. Küsitlesin mõnd tuntud kohalikku ajakirjanikku, kes maalisid mulle Ronaldost üllatava pildi, milles viimane paistis olevat Funchali taaskülastades alati tõrjuv, oli nende sõnul Madeira unustanud ning huvitus vähe sellest, mis temast sinna maha jäi. See tuletas mulle meelde, mida räägitakse biitlitest Liverpoolis: sealsetele inimestele teeb haiget, et John, Ringo, George ja Paul ei tundnud kunagi tänulikkust oma sünnilinna vastu.

Veel enam: Ronaldo oli hakanud ajama äri mitme väga jõuka inimesega, kes üritasid teda ära kasutada, küsides talt raha, ent samas pidamata lubadusi, mis nad jagasid. Samal ajal, öeldi mulle, olid Cristianol tekkinud väga sõbralikud suhted saare valitseva kildkonnaga, mis oli üks kindlaid mooduseid, kuidas saarel sinu eest hoolt kantaks.

Asetame selle konteksti. Madeira autonoomse piirkonna endine president Alberto João Jardim nautis võimu 37 aastat, enne kui andis 2015. aasta jaanuaris teada oma tagasiastumisest. Mõnede jaoks oli ta osav poliitik, heategija ja Madeira asja ajamise eestvedaja, teiste jaoks aga valitseva kildkonna suurepärane esindaja. Ametist lahkumise päeval ajakirjanikele peetud kõnes teatas Jardim: „Ma ei plaaninud teha kellelegi halba, ent kui keegi on minu suhtes ebaõiglane, siis ta ka maksab selle eest.”

Jardim, keda ümbritsesid kaaslased, kellel oli rohkem võimu kui mõistust, oli mees, kellega oli vaja hästi läbi saada.

Esmapilgul on olemas kaht tüüpi madeiralasi. Ühed, nagu Jardim, kelle jaoks Madeira on terve maailm, ning teised, nagu koloonia asutaja Zarco, kes lahkus vallutama uusi maailmu, ent jättis alles ka saarel olnud kodu. Tõsiasi on aga see, et ükski madeiralane ei lahku kunagi päriselt…

Esimesed asunikud tegelesid maaharimisega ning isegi tänapäeval on saare olulisim majandusharu maaviljelus väiketaludes. On aga olnud palju halbu põllumajandusaastaid ja maavaldusi on tulnud tükeldada, et tulla toime elanikkonna kasvuga, ning see on muutnud toimetuleku tunduvalt keerulisemaks. Inimesed on pidanud saarelt lahkuma, kuigi enamik on teinud seda lootuses kord tagasi pöörduda.

Euroopa, Ameerika ja Aafrika vahelisel ristteel asuval tillukesel saarel olles suured kontinendid mõistagi meelitavad. Seetõttu ongi suured kogukonnad Madeira päritolu inimesi kasvanud üles sedavõrd kaugetes paikades nagu Lõuna-Aafrika ja Venezuela, kus enamikust neist said varsti pärast uutele territooriumidele saabumist juhtkujud oma elualal: ehitajad, tehasetöölised, juristid, hotellindus- ja toitlustusettevõtjad. Pole mingit mõtet lahkuda oma kodumaalt, kui mitte just uue maailma vallutamiseks. Tänapäeval armastab 750 000 madeiralast üle kogu maailma hoobelda oma juurtega. Kas see ei meenuta teile mitte Ronaldot?

■■■

Tol esimesel reisil Cristiano kodumaale oli mul aega uidata ringi tema sünnikülas, silmapaistmatus Quinta do Falcaos, mis on ehitatud mäenõlvale ja mida iseloomustavad kaks järsku tänavat, tagasihoidlikud majad, akendest välja kuivama riputatud riided, üksainus üksildane pood ning plastikkatuse ja maapinnast kõrgemalasuva terrassiga baar ebaühtlasel tsementplokil. Cristiano koduks olnud maja lammutati vähem kui kümme aastat tagasi, et teha ruumi rohkematele üürimajadele.

Euroopa Liidu toetused on võimaldanud piirkonna jõukusel tõusta, ent hoolimata sellest, et saare valitsus soovib seda varjata, hulbib Madeira tegelikult majandusliku ebavõrdsuse ookeanil. Regiooni valitsus räägib turismi huvides vaid umbes 2 protsendist allpool vaesuspiiri elavatest inimestest, ent heategevusorganisatsioon União das IPSS asetab selle arvu 20 protsendile. Laialt levinud on töötus ja riigitoetused ei jõua sugugi kõigini. Rohkem kui 28 000 kodanikku on sunnitud kohalike võimude poolt subsideeritavale toidule.

Väga jõukad moodustavad samal ajal 10% rahvastikust.

Sajandivahetus tõi kaasa huvitava muudatuse. Madeira on olnud Suurbritanniaga tihedalt seotud juba alates 17. sajandist, mil sellest sai peatuspaik briti kaupmeestele nende pikkadel üle-Atlandi reisidel. Napoleoni sõdade ajal hõivasid Madeira paaril korral isegi Briti sõdurid, et takistada prantslastel saare koloniseerimist. Mõned neist otsustasid Madeiral äri alustada, hakates arendama põllumajandust ja veinikaubandust.

Victoria ajastul veetsid saarel oma luksuslike villade salongides aega ilmselgelt briti perekonnanimesid nagu Bland ja Leacock kandvad daamid, juues ennelõunal madeira veini ja rüübates pärastlõunati teed.

Teine maailmasõda andis märku Briti mõjuvõimu ja sadama strateegilise tähtsuse lõpu algusest. Majanduslangusega silmitsi seisvad uued põlvkonnad müüsid maha oma eluasemed, mis olid olnud nende suguvõsale koduks juba sajandeid, ning pöördusid tagasi Ühendkuningriiki. Saarele on alles jäänud vaevalt 200 britti, ent Madeira elanike – või isegi portugallaste üldisemalt – seas on säilinud kujutlus, et briti elustiil kujutab endast kadestamisväärset ja paremat elulaadi.

Niisiis asendus pärast kolme sajandit Briti võimu all olemist koloniaalstiil uue põlvkonna ärimeestega. Need olid Lõuna-Aafrikas ja Venezuelas rikastunud Portugali väljarändajate järeltulijad. See rühm – nagu Pestana, Roque ja Berardo perekonnad – naasis, et kindlustada oma rikkust ning alustada saare infrastruktuuri parandamist ja ebakindla majanduse stabiliseerimist.

Künka tipust, millel asub mu hotell, on näha mitut uhket elamut, ent samuti mäejalamile ehitatud hütte, pooleldi valmisehitatud maju kuival tühermaal ja tänavatel vedelevat prügi.

Ning samuti paljusid väsinud olekuga, sihitult ringihulkuvaid vanemaid inimesi.

■■■

Reisi viimasel päeval kohtusin juhuslikult Ricardo Santose, Cristiano esimese klubi Andorinha presidendi pojaga. Ronaldoga samaealine Ricardo oli olnud tema meeskonnakaaslane, seda nii klubis kui tänavajalgpallis. Nad olid olnud lähedased sõbrad. Ent Ricardo rõhutas, näol häbelik ilme, et elu see periood ei tähenda talle enam kuigi palju.

Teel lennujaama helistasin Funchalis elavale tuntud sotsioloogile Fernando Egidiole. Ta keeldus Ronaldost rääkimast. Ja ta polnud ainus.

Mulle jäi mulje, et paljud madeiralased tunnevad Ronaldo suhtes ülemäärast austust, ning isegi, et suhtumine temasse jagab inimesed kaheks. Mõistagi tekitavad tema saavutused kadedust, ent esmapilgul oli üsna vähe tõendeid peaaegu religioossest pühendumusest, mida tunnevad paljud näiteks Lionel Messi suhtes Rosarios või Diego Maradona suhtes Buenos Aireses.

Võib-olla on tegemist lihtsalt peegeldusega sellest, kuidas suhtutakse jalgpalli erinevates riikides.

■■■

Cristiano hoolib Madeirast. Tema investeeringud on siiani vähe vilja kandnud, ent ta jätkab üritamist. Cristianol on maja rannikul ja ta on lasknud ehitada lähedusse teise oma ema jaoks. Ta annetas heldelt 2010. aasta üleujutuse tagajärgede likvideerimiseks, mil tugevad üleujutused põhjustasid 40 inimese surma ja rohkem kui 100 vigastadasaamise. Selline kaasatus on aidanud Cristiano kodumaal tugevdada Madeira positsiooni turismisihtkohana (sealhulgas läbi tasuta reklaamikampaaniate).

2013. aasta detsembris avas Ronaldo muuseumi, kus saab näha 155 tema trofeed ja medalit, 27 jalgpalli, millele tema meeskonnakaaslased pärast hat-trick’i löömist autogrammi andsid, ning hästituntud fotosid, mis jutustavad Cristiano loo. Või vähemalt osa sellest. Daily Telegraph sõnastas asja 2014. aasta mais ilmunud artiklis nii: „Pelél, suurimal kõigist, läks vaja kolme maailmameistritiitlit, 1281 löödud väravat ja veel 31 aastat pärast tema karjääri lõppu, et keegi oleks pidanud vajalikuks avada temanimelist muuseumi.”³ Muuseumi sissepääs, mis uhkeldab kahe liuguksega, millest teisel pool jaguneb ootamatult kaheks üleelusuurune foto Ronaldost, juhatab külastaja „äärmiselt kaasaegsesse Aladdini imekoopasse,” mis sisaldab tõendusmaterjali Ronaldo suurimate saavutuste kohta.

Nagu on öelnud katalaani luuletaja Salvador Espriu, puruneb peeglis peituv tõde imepisikesteks kildudeks. Kõik tuhat külastajat, keda muuseum tüüpilisel nädalal võõrustab, ostavad rõõmuga ühe neist kildudest, selle, mis taasjutustab selle muinasloo, mida Ronaldo perekond soovib teid kuulvat. Espriu on veel öelnud, et igas killus helgib valguskiir. Ronaldo trofeed on kahtlemata ehtsad, ent täpselt sama ehtsad on ka need rasked olud, mida Santos Aveiro perekond taluma pidi ja millest lõpuks võitu sai.

■■■

Maria Dolores Aveiro sündis Madeiral Caniçalis, kus elu oli 1950ndatel aastatel raske. Tema vend oli näinud ilmavalgust aasta varem, ent seda ei registreeritud enne Dolorese sündi. Vaesuses elades on ametlikud dokumendid ühtaegu nii tundmatu keel kui paras tüütus.

Sellest alates iseloomustab Ronaldo ema lugu üks suur võitlus, nagu Madeiral tavaline. See oli lakkamatu heitlus kujundada oma saatust, kus võimalused olid tema vastu juba sünnist saadik.

Tema ema Matilde suri, kui Dolores oli vaid viieaastane, saades 37-aastaselt infarkti. Matildest jäi maha neli last. Toidu ja riiete jaoks oli raha vähe. Polnud enam ka emaarmastust, ning Dolores võttis vanima lapsena juba varakult enda kanda Matilde poolt vabaks jäetud rolli.

Tema isa José Viveiro saatis neli õde-venda lõpuks kahte erinevasse orbudekodusse. Maria Dolores nuttis iga päev. Nunnad hoidsid korda majas füüsiliste karistuste abil ning Dolorest nuheldi sageli väikeste pattude eest nagu õigekirjavead. Dolores põgenes orbudekodust mitu korda. Kui ta kätte saadi, oli karistus karm. Isa Dolorest ei külastanud. Tüdruku põhieesmärgiks ja motivaatoriks oli tagada, et tema õdedel-vendadel läheks hästi ja et nad kiiresti taasühineks.

Ükspäev ilmus välja José oma uue naise Ángelaga. Kasuemal oli viis omaenda last ning ta ootas juba kuuendat.

Kui Maria Dolores sai 9-aastaseks, otsustasid nunnad anda Joséle ultimaatumi tema vermetega kaetud tütre osas: isa pidi ta minema viima. Ja ta viiski.

Dolorese kasuema peksis teda palju kordi ning seetõttu jooksis tüdruk minema. José ja Ángela sidusid Dolorese lauajalgade külge kinni, et ta seda uuesti ei saaks teha. Koduvägivald Dolorese suhtes laienes ka tema õdedele-vendadele. José otsustas paigutada tütre vaimuhaiglasse, ent psühhiaater ütles talle, et tüdrukul pole midagi viga. Probleem polnud tütres.

Dolores mõtles ka endalt elu võtmisele.

José ja Ángela majas, kus elas 12 inimest, polnud ei vett ega elektrit. Ühes toas magas viis last. Kui Dolores oli 13-aastane, võttis isa ta koolist ära. Kool oli poiste jaoks. Dolores pidi asuma tööle ja hakkas punuma saagikoristuseks vajaminevaid korve. Töö algas kell pool kuus hommikul ning seda tuli teha kuuel päeval nädalas.

Kui Dolores oli 18-aastane, tutvus ta lõpuks kellegagi, kes oli tema poolel.

■■■

Doloresel tekkisid sõbralikud suhted endast kaks aastat vanema kohaliku poisi José Dinis Aveiroga, kes töötas ühe kalakaupmehe juures. Nad trehvasid teineteisega, kui tüdruk läks turule, või siis koduteel. Noormees pani Dolorese naerma. Ta oli tulvil elu ning pani tüdruku tundma end kütkestava ja lugupidamisväärsena. Dolores armus. Kui tema isa asjast teada sai, andis ta noortele aega kolm kuud, et selle jooksul abielluda – üks suu vähem toita, mõtles ta.

Noored abiellusidki ning hakkasid elama üheskoos Dinise vanemate majas, kus kõik neljakesi magasid samas toas, üksteisest eraldamas vaid eesriie.

Aeg tundus olevat peatunud ja Dolores koges rahulikkust, mis laskis tal esimest korda maitsta rahulolu. Noortel polnud suuri plaane. Samuti ei kasutanud nad rasestumisvastaseid vahendeid. Nende esimene laps Elma sündis aasta pärast pulmi. Dolores tundis peagi uuesti, et on rase, taastudes alles oma esimesest sünnitusest.

Noorte õnn ei kestnud aga kaua, kuna Dinis kutsuti armee-teenistusse.

Angola, Guinea-Bissau ja Mosambiik, mis kõik olid sel ajal Portugali kolooniad, võitlesid iseseisvuse eest, sellal kui Portugal üritas säilitada oma koloniaalimpeeriumi ja majandushuve.

Teine laps Hugo sündis siis, kui Dinis viibis Aafrikas.

Tundus aga, et miski Dinises hävis rindel olles.

Kümne kuu pärast pöördus ta tagasi oma vanematekoju Santo Antonios, ent oli nüüd tunduvalt süngem versioon endast. Tema käitumisest paistis välja elurõõmu kadumine. Tema naeratus oli kadunud. Ta oli vananenud pigem kümne aasta kui kümne kuu võrra. Ta oli jätnud oma süütuse ja helguse maha Aafrika pinnale, tema pea oli täidetud piltidega sõjast, nagu see oli ka arvutute teistega. Dinis oli sõja poolt sandistatud, kuigi tema keha oli täiesti terve. Ta luges nüüd lihtsalt lõpuni jäävaid päevi ning kaotas entusiasmi kõigi ja kõige osas, kaasa arvatud tema naine. Selles suhtes polnud võimalik midagi ette võtta. Ta lakkas funktsio-neerimast.

Alates nüüdsest võis teda juba varastest hommikutundidest alates leida vaid ühest kohast – baarist.

■■■

Nüüd pidi Dolores endale ühtäkki võtma lisaks ema rollile ka isa oma. Ta läks tööle Prantsusmaale, sõites sinna üksi, nagu tegid sageli paljud Madeira mehed. Kui ta oleks suutnud oma toatüdrukuametiga Pariisis kõiki ülal pidada, oleks ta maksnud kinni nende kõigi Prantsusmaale kolimise.

Tegelikult leidis aset aga hoopis uus eraldatusse sattumine. Seekord oma lastest ja abikaasast, kelle eest kandsid hoolt mehe vanemad.

Ühel harval kainusehetkel ütles Dinis telefonis naisele: „Kui me sündisime vaesteks, siis ka jääme sellisteks… Ent ole vähemalt oma laste kõrval.”

Viie kuu pärast pöördus Dolores koju tagasi ning jäi varsti pärast lapseootele Katiaga. Sel hetkel oli ta 22-aastane.

Pärast Nelgirevolutsiooni ja Salazari diktatuuri lõppu 1974. aastal hõivas Dolores ühe mahajäetud maja, nagu olid teinud ka paljud teised. Dinis jälgis, kuidas naine jooksis uue ja pooleldi mahajäetud hoone poole, üks laps käte vahel ja kaks ülejäänut sabas jooksmas. Dinisele tundus kõik olevat kuidagi kauge, justkui vaatleks ta seda kuskilt eemalt. Mehe ärevus muutis ta peaaegu veel üheks lapseks, kes vajas järelevaatamist. Ta oli ikka veel töötu. Ta oli lihtsalt järjekordne mees saarel, kes oli kaotanud elus suuna.

30-aastaselt jäi Dolores taas rasedaks. Seekord oli see vägagi planeerimata. See oli tõeline nuhtlus. Niigi ei jätkunud kõigile süüa. Ja Dolorese abikaasa oli endiselt „äraolev.”

Dolores kaalus abordi tegemist.

Tegelikult püüdis ta seda isegi teha: naaber käskis tal juua keedetud tumedat õlut ning seejärel joosta kuni minestamise ääreni.

Ent see ei toiminud.

Arst ei soovinud Dolorest aidata, nägemata raseduse katkestamiseks põhjust. „Lapsest saab maja rõõm,” ütles ta naisele.

Pärast lapse sündi teatas arst: „Ta kaalub nii palju, et temast võib saada lausa jalgpallur!”

Dolores andis pojale nime tollase USA presidendi Ronald Reagani järgi.

Cristiano Ronaldo dos Santos Aveiro tuli ilmale 5. veebruaril 1985.

■■■

Ronaldo oleks peaaegu sündinud Austraalias.

Dolorese isa José Viveiro oli näinud paljusid sõpru Madeiralt lahkumas ja otsustas lõpuks ka ise saare maha jätta ning siirduda koos Ángela ja tema lastega Perthi. Dolores üritas isa veenda võtma kaasa kogu perekonda. José vastas aga, et selleks pole piisavalt ruumi.

Just nagu Austraalia oleks väike…

José ja Ángela, kes on nüüdseks surnud, elasid Yangebupis, Austraalia suuruselt neljanda linna Perthi eeslinnas. Ronaldo maksis nende majutuse ja reisi eest, et José ja Ángela näeks teda mängimas erinevates matšides 2006. aastal Saksamaal peetud MMil, kus Portugal sai neljanda koha.

Dolores oli nende giidiks.

■■■

Enne kui jätkame, väärib äramärkimist üks huvipakkuv killuke eluloolist informatsiooni: Ronaldol on ka Aafrika juured. Cristiano isapoolne vanavanaema Isabel Rosa Piedade sündis Roheneeme saarte pealinnas Praias. 16-aastaselt emigreerus ta Funchali, kus abiellus José Aveiroga. Isabelil ja Josél sündis poeg Humberto, José Dinise isa ja Cristiano vanaisa.

See Aafrika päritolu võib osaliselt seletada Ronaldo kaasasündinud jalgpallurivõimeid. Lühidalt öeldes on mustanahalistel sprinteritel ülekaalus olevad lihaskiud (valged, II tüüp, kiireteks kokkutõmmeteks, mis toodavad energiat kiirelt ja plahvatuslikult, vajamata selleks hapnikku) sedasama tüüpi, millega sündis Ronaldo.

■■■

Uues, „laenatud” Aveiro majapidamises, pidid oma panuse andma kõik.

Elma ja Hugo tulid koolist ära varakult, et minna tööle. Elma oli ettekandja hotelli restoranis ning Hugo töötas alumiiniumifirmas. Nad polnud tööle minnes 17-aastasedki. Ka Dolores tegi läbi muutuse, vahetades korvide punumise lusika vastu: nüüd töötas ta ühe Funchali hotelli köögis. Ent pere pidi endiselt lugema iga senti.

Leib oli laual iga päev ning külmad lihalõigud iga kahe nädala tagant ja soe praad pühapäeviti. Argipäevamenüü koosnes supist, mille Dolores keetis nende mõne tunni jooksul, mis ta töövahetuste vahel kodus veetis. Leiva ja võiga. Kanaliha pakuti vaid perekondlikel tähtpäevadel. Tühja kõhtu ei pidanud kannatama siiski keegi.

Pere ei ostnud kunagi riideid; selle asemel võtsid nad alandlikult vastu kasutatud rõivaid teistelt perekondadelt. Kui lapsed kasvasid neist välja, jagasid nad särke, pükse ja isegi aluspesu oma nõbudega Aveiro perekonnast.

Lõpuks kolis pere San António kalmistu lähedal asuvasse Quinta do Falcao külasse, kuhu oli ehitatud sotsiaalmaju varem hurtsikutes elanud vaeste jaoks. Kaugele eemale piirkonnast, kus liikus palju turiste.

Kahtlemata oli tegu elamistingimuste paranemisega, kuigi katused oli asbestist. Katused polnud ka veekindlad, mis tähendas, et Dolores pidi paluma kohalikult omavalitsusele materjali nende tugevdamiseks. Maja seinad olid värvimata tellistest ja puitprussidest.

„Meil oli kolm tuba, üks mulle ja mu õele, üks Hugole ja Cristianole ning üks emale ja isale,” rääkis Katia teleintervjuus. „See oli väga tagasihoidlik kodu, ent mäletan, et see oli väga mugav ning olime seal õnnelikud.”

Selles tüüpilises vaeses külas, kus on üldlevinud alkohol ja uimastid, elasid ja mängisid lapsed tänaval, mis oli kõigi majade mänguväljakuks. Keegi ei pidanud seda siiski puuduseks – ning see polegi seda, kui kõik on samas olukorras.

„Maja enam pole,” rääkis Katia. „Kui käin seal, tuleb mul alati kananahk ihule ning tahaksin sinna ühel päeval tagasi [elama] pöörduda. Tean, et see pole võimalik, ent kui meenutan kõike, mida seal kogesime… seda pole võimalik kirjeldada.”

Maja lammutati 2008. aastal hoolimata Ronaldo kuulsakssaamisest. Keegi ei teinud midagi, et seda tulevastele põlvedele säilitada. Nüüd on seal vaid umbrohtu kasvanud plats.

Quinta do Falcaos, kus Ronaldol on endiselt tädisid ja onusid, kelle lapsed mängisid kord koos temaga tänaval, leidub endiselt mitmekorruselisi maju. Ning ühes neist elas oma surmani Filomena Aveiro, Cristiano isapoolne vanaema.

Inimesed kõnnivad majadest sisse-välja ilma koputamata; uksi ei lukusta keegi. Ronaldo sündis ja kasvas üles, olles pidevalt ümbritsetud inimestest, ning nii on ta elanud alati; tema majad Manchesteris ja Madridis on alati pakkunud ulualust sõpradele ja sugulastele.

Tema uks on alati avatud.

■■■

On imepärane foto 16-aastasest Lissaboni Sportingu särgis Ronaldost, mis on tehtud siis, kui ta Madeirat külastas. Cristiano sõitis Quinta do Falcaosse ning palus selle teha oma vana maja ees. Ronaldo kortsutab sellel üheaegselt kulmu ja särab uhkusest. Järjekordne väljarändaja, kes on teinud endale nime pealinnas, koos selle kummitusega, mille ta maha jättis.

See on ainus foto, mis on tehtud Ronaldo esimesest kodust. Varem polnud kellelegi tulnud mõttesse seda pildistada.

■■■

Quinta do Falcaos pole sobivat kohta palli tagumiseks ilma kedagi segamata. Pole spordiväljakut. Pole isegi sobivat tühermaaplatsi. Marítimo, üks saare tähtsamaid jalgpalliklubisid, on vaid kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, ent tolles piirkonnas pole poisikestel, kui nad ei lähe just mõne kilomeetri kaugusel olevale mererannale, muud valikut, kui mängida järskudel ja ebatasastel tänavatel.

■■■

Ronaldo isa hilines omaenda poja ristimisele pool tundi. Dinis, kes oli lapsepõlves jalgpalli mänginud ja saanud tagasihoidliku kohaliku klubi Andorinha varustusülemaks, otsustas, et ristiisaks peab olema meeskonna kapten Fernando Barros Sousa. Dinis pidas teda kui loomupärast liidrit Ronaldole heaks eeskujuks, ning tänu edule äris tundus tal olevat ka piisavalt raha.

Ristimistalitus pidi toimuma kell kuus, ent Andorinhal oli kell neli mäng, mis tähendas, et oli selge, et mehed õigeks ajaks kohale ei jõua. Ometi ei hakanud Dinis plaani muutma; ta läks jalgpallimängule ega saanud õigeks ajaks ristimisele jõuda. Preester tuli maha rahustada. Ta oli juba ülejäänud lapsed ära ristinud. Jäi veel vaid Cristiano. Ja tema isa polnud kohal!

Kui sind ümbritsevad inimesed on seotud jalgpalliga, kui sinu eeskujud on jalgpallurid ning kui sinu isal jagub jultumust jalgpallimatši tõttu sinu ristimisele hilineda, siis on ju peaaegu loogiline, et sinust saab tulevikus jalgpallur.

■■■

Stseen Cristiano Ronaldost rääkivast dokumentaalfilmist „CR9 vive aquí”:

Pärast seda, kui kuulete Cristiano häält lausumas, „Jõudsin välja maailma tippu. Nüüd tahan saada surematuks,” näete teda tegemas lapse häält, kummardamas arvutiekraani poole, millel on näha rida titepilte temast, ning ütlemas umbes midagi taolist „plutiplutipluti, Cristiano Ronaldo”. Ta teeb liigutuse, nagu tahaks paitada fotol olevat poissi. Seejärel tõmbub ta eemale ja naerab. Ronaldo naerab palju.

CR: „See olen mina! Kolmekuuselt! Vaata, vaata vaid seda poissi! Nii armas! Kuldkäevõruga randme peal.”

Seejärel võtab Ronaldo naljaka poosi, millest on aru saada, et ta naerab iseenese üle, ent samas ei jälgi ennast teadlikult. Samal ajal hoiab Cristiano õde Katia süles oma poega. Ronaldo küsib õelt: „Kas ta on minu moodi?” Pilt liigub uuesti fotole suurte erksate silmadega beebi-Ronaldost. Poiss ei vaata mitte kaamerasse, vaid kellegi otsa, kes ilmselt ütleb talle parajasti midagi.

CR: „Poisist saab jalgpallur, nagu on tema onu.”

Laps hakkab nutma ning Cristiano rahustab õde.

CR: „Ära muretse, ka mina olin samasugune.”⁴

■■■

Katia viis Cristiano kooli ja ootas ta ühtlasi ära, et nad saaks koos koju minna. Samuti aitas ta vennal teha koolist antud koduseid ülesandeid. Kuna Maria Dolores ei suutnud kõigel silma peal hoida, õppis Katia kiiresti nooremat venda ohjama. „Ent ta ei pööranud mulle eriti tähelepanu [naer], oh ei.” meenutab Katia. „Sain tema peale kogu aeg pahaseks. Ema ütles: „Katia, kui sa oled kodus, ära lase Cristianot enne jalgpalli mängima, kui ta on oma kodused ülesanded ära teinud.” Meil oli kaks ust, esiuks ja tagauks. Ütlesin Ronaldole (kutsusime teda kodus alati „Ronaldoks,” mitte „Cristianoks”): „Ronaldo, palun tee oma koolitöö ära.” „Hea küll,” vastas ta. Ent kui ma Ronaldot hüüdsin, polnud teda enam toas. Ning kui ema siis töölt tagasi jõudis, oli ta minu peale vihane.”⁵

„Ronaldo oli tõrges poiss, ent samas oskas ta kuulata. Kui õnnestus tema tähelepanu köita, siis ta arvestas seda, mida sa ütlesid, ja käitus korralikult,” räägib tema ema praegu.⁶

Ta lõi alati aktiivselt kaasa, kui me õppeveerandi lõpus klassivälist tegevust, nagu teater, tants või laul, harrastasime,” meenutab Funchalis asuva São João kooli algklassiõpetaja õde Graça. Cristiano palus endale ikka peaosa. „Ent ta oli üsna laisk, ta kippus ära unustama majapidamistööd.”

„Mäletan, et mõnikord sikutas ta mind kõrvast ja andis käele laksu,” naljatleb Cristiano.⁷

„Olin hea poiss, sest minu järele vaatasid nii ema, isa kui vanemad õed-vennad. Arvan, et olin ka väga töökas, noh, vähemalt nii ma arvan… [naer].”⁶