Читать книгу Härra sportlane Viljar Loor - Gunnar Press - Страница 6

Ümbrust uudistab kaks ja pool kuud vana ilmakodanik Viljar Loor.

Miks Viljar lasteaias kosmonauti mängis

“Kui kasutada nõukogudeaegset terminit, siis lapsepõlv oli helge, nii helge, kui see üldse tol ajal olla sai. Kõik oli olemas: kodu, vanemad, piisavalt süüa ja mänguasju ka," rääkis Viljar Loor 2008. aastal Reet Made raadiosarjas, millest sai raamat “Lapsepõlve radadel”.

“Olen Tartu poiss. Elasime algul Side tänava kahetoalises ahiküttega korteris. Enne mu esimesse klassi minekut õnnestus isal hankida neljatoaline korter Kalevi tänavale üsna kesklinna lähedale. See oli ilus, suur ja hästi mõnus.”

Viljari ja vend Helduri iga samm tõi vanematele rõõmu ning uhkust.

“Oi, nad olid head poisid! Neil polnud kodus ega koolis mingeid pahandusi. Õppeedukus oli maksimaalne. Poiste õppimisasju polnud põhjust eriti uurida, ütleme nii, et tundsime lihtsalt natuke huvi,” kiidab ema Ellen.

“Poisid lihtsalt ei tahtnud hulkuda, liini kodu-kool-trenn valisid nad ise. Ükskord toimus koolipidu, kus mina pidin lapsevanemate komitee liikmena korra järele valvama. Kui tants algas, vaatasin, et mu poisid on läinud. Helistasin koju, nad olid seal. Ütlesid, et pidu neid ei huvita. Nad pidanuks tantsukursusele minema, ent ei hoolinud sellestki. Trenn ja õppimine võtsid ka selle energia, mis võinuks viia sagedamini teatrisse, kinno või juturaamatu taha. Tihti mängisime õhtul neljakesi hoopis kaarte, algul tuhandet, siis bridži.

Noore mehe jalad koguvad jõudu.

Vanem vend Viljar valvab nooremat, Heldurit.

Mäletan üht lasteaia maipidu. Panime emadega kava kokku ja keegi pakkus, et teeme ühe poisi kosmonaudiks. Valiti muidugi Viljar, ta oli juba siis kõige pikem. Tõin ülikooli spordiklubist vehklemiskostüümi ja maski, nii ta seal teiste keskel seisis, nägi vahva välja. Palju ta seda ise nautis, mine tea. Poisid tegid alati, mis palusin, ma arvan, et nad ei turtsunud isegi sisimas vastu.”

Viljar tavatses hiljem kinnitada, et tema ja noorema venna õppimisel ning käitumisel hoiti siiski päris kõvasti silma peal. Sel polevat küll mõtet olnud, sest koolis läks niigi hästi ja suurteks sigadusteks polnud kalduvusi.

Teine suvi. Pall püsib juba kindlalt käes.

2.b aastal 1963. Loor seisab tagasihoidlikul kohal, kuid teda on lihtne tuvastada.

Ema Ellen ja tema kaks silmatera.

“No vitsa vahel ikka tarvitati. Vennaga saime tavaliselt hästi läbi ja olime parimad sõbrad, ikka ninapidi koos. Kui päris ajalootruu olla, siis varases nooruses lõime teineteisel mõnikord silma lõhki ka,” muigab Heldur. “Polnud me nii kukud ühti, ronisime mööda puid ja korraldasime luuremänge nagu teisedki. Toas viskasime kardinakepiga oda, see tungis läbi lambivarju. Laagrist käisime õunaraksus, jäämata inimestele või koertele vahele. Kodus pidas ema meie üle kõvasti vahti. Mäletan, kord hakkasime kodumaja ees üle Kalevi tänava minema. Mina olin juba teisel pool ja Viljar viskas või veeretas palli järele nii, et see paari auto vahel põrkles. Ema oli aknal seisnud ja kutsus meid kurjalt tuppa tagasi. Juba selle korra põhjal ei saa kuidagi öelda, et me poleks teadnud, mida peapesu tähendab.

Kui õigesti mäletan, siis Viljar oli vanema vennana liider, aga tema loomus oli rahulik ja mõnigi põnevam asi võis minu eestvõttel sündida. Koolis polnud hinded korras mitte hirmsast tuupimisest, vaid meil mõlemal oli lihtsalt hea pea.”