Читать книгу Härra sportlane Viljar Loor - Gunnar Press - Страница 8

Palju hiljem, 1998. Viljar Loor õnnitleb Saadjärve-onu Haraldit 65. sünnipäeval.

Saadjärve idüll

Viljari ja Helduri onu, ema poolvend Harald Raukas elab abikaasa Maiega Saadjärve kaldal. Nõukogude võimu käsilased küüditasid Haraldi, nagu ka Elleni isa ja kasuema, 1949. aastal Siberimaale Omski oblastisse. Ellen jäi oma sõnul maha arvatavasti seetõttu, et kandis juba Loori nime ja teda ei taibatud otsida.

“Kui 1957 Siberist tulime, oli Viljar neljane jõmm, Heldur kaks ja pool. Ega meil algul muud võimalust olnud, kui Tartus nende juurde elama minna. Saadjärve talu oli okupeeritud,” räägib Harald.

“Ega linnas tööd olnud, minu ülesanne oli poistega jalutada. Nende nõudmisel käisime päevast päeva ronge vaatamas. Mõlemad kuulasid kenasti sõna. Kui Heldur oli paras rüblik ja võis laualt alla astudes kulmu rulli kukkuda, siis Viljar oli hästi ettevaatlik.

Kulus ligi aasta, et Saadjärve talu tagasi saada. Muutunud olid eelkõige inimsuhted. Enne 1949. aastat käis külarahvas tihedalt läbi, koguneti simmanitele, igaühel pudel või omaküpsetatud sai kaasas, kandlemees tõmbas pillile hääle sisse, vahel käidi keskööl sünnipäeva­last üles laulmas. Kui Venemaalt tulime, ei tahtnud meid siia keegi. Ega elu välja ole surnud, aga nüüd toimetab iga majapidamine omapead.

Igatahes poistel oli siin mõnus. Muid mänguseltsilisi polnud, aga nad said kahekesi suurepäraselt hakkama. Tööülesandeid me neile ei pannud, loomi talitas vanaema.”

Vennad veetsid Saadjärve ääres ujudes, turnides ja ringi lipates kõik suvekuud. Sageli magati lakas heintel. Ka ema-isa elasid suvel Saadjärvel, sõites Pobedaga äripäevahommikuti linna tööle. Sama tegid Harald ja Maie, poisid olid vanaema valvata.

“Neile meeldis puu otsa ronida, suur tamm sauna taga oli lemmikpaik. Viljar sportis juba Moskvas, kui tegi vahel ettepaneku: “Kuule, Heldur, lähme puu otsa!” Läksidki. Ja üks tähtis pihlakas oli neil ka,” meenutab Harald. “Mina usun nende puude võimu, küllap Viljar oma jõu sealt saigi!”

Reet Made saatest ja raamatust kostab Viljari kirjeldus: “Kalal sai palju käidud. Kuna isa oli kirglik kalamees, õpetas ta meile selle asja selgeks ja süstis pisiku sisse. Me hakkasime juba nii väikselt kalal käima, et ise ei jaksanud veel aerutada. Ema võttis paadininast, marssis kõhuni vette ja viskas ankru sisse. Pani meid paika ja ise läks tagasi maja juurde. Ja siis me püüdsime mitu tundi ussi ja õngega ahvenaid. Kui juba suuremaks saime ja ise aerutasime, hakkasime spinningut loopima ja haugisid püüdma. Siis tuli ikka mõni paras purakas, tükk aega maadlesime, et ta üle parda tagasi vette ei hüppaks. Olime kalal kõhuli otsas ja igasugust nalja sai seal.”

“Veidi vanemana jõudis Viljar siia juba maikuus. Tal olid hinded nii head, et ei pidanud eksamitele minema. Eksamipäeval ta siis jalgrattaga saabus, käis järvel kalal, suuri hauge tõi. Magas öö siin ja sõitis hommikul linna tagasi,” räägib Harald.

Et vennad otsast otsani paid olnuks, seda Harald ja Maie ei väida. Harald jutustab: “Pakun, see oli 1960. aasta viimane õhtu … Poiste vanaema oli piimanõusse magusat õlut teinud, nõu seisis köögis pingil. Tulen kööki ja eks sa näe! Poisid istuvad nõu ees kopsikuga ja praalivad, et no ikka etem jook kui paljas vesi!”

Sporti proovisid poisid Saadjärvel muidugi ka, isa ehitas neile kaugushüppekasti ja kroketiväljaku, pani korvirõnga üles. Kui päris­trenni aeg kätte jõudis, polnud enam võimalik kogu suve maal olla, laagrid tulid vahele. Ent ka maale ehitas isa korraliku postide ja võrguga platsi, kus ta algõpet jagas.

Saadjärve-kodu jäi Viljarile alatiseks hinge, ikka ja jälle, kõikide oma kaasadega jõudis ta siia.

“Kord jaanipäeval tuli Viljar pärast järjekordset Jaapani-reisi,” meenutab tädi Maie. “Rääkis, et Jaapan ängistab, maja majas kinni. Kepsles siin väikeste lastega ringi, mängis tagumist paari, hüppas üle tule, hüüdis, et see on elu kõige ilusam jaanipäev. Tungis raginal võssa, et tulle oksi tuua, ja naeris, et korralik möll läheb trenni pähe. Juba kuulsana tegi ta siin alati trenni ka, võimles, käis jooksmas. Aga näiteks mingit erisööki polnud talle kui tähtsale sportlasele iial vaja, sõi, mida teisedki. Kõige rohkem söödi sooja isesuitsutatud ahvenat.”