Читать книгу Veripunane lumi. Saksa sõduri mälestusi idarindelt 1942–1945 - Gunter K. Koschorrek - Страница 1

Teise maailmasõja lõpp on jäänud enam kui viiekümne aasta taha ja nende aastate jooksul on selle sõja kohta ilmunud paljude autorite sulest arvukalt raamatuid. Günter K. Koschorreki teos jääb väljapoole raame. Ta ei olnud väejuht, teadlane ega ajaloolane, ta koondas oma raamatusse kõik selle, mida ta lihtsõdurina päev päeva järel sõjakoleduste keerises kirja pani. Ta koges sõda teisiti, kui seda kogetakse staapides ja komandopunktides.

Autor oli 19-aastane, kui sõda jõudis oma kõige hirmsamasse faasi ja noormehe oma halastamatusse haardesse võttis. See oli sõda, kus polnud oodata võitu. See oli sõda, mis nõudis võitlemist, väljakannatamist, vastupidamist, kannatusi ja surma, mida saatsid pidev kartus ja hirm omaenda elu pärast.

Sõjas, milles Koschorrek osales, tuli tal käskudele kuuletuda ja mitte küsimusi esitada. Suurem osa noortest Saksa sõduritest, kes teises maailmasõjas osalesid, ei mõistnud tookord rahva sõtta tõukajate moraalitust, julmust ja inimvihkamist. See jäi neile tollastes oludes, tsensuuri ja kallutatud teabe tingimustes, teadmata. Režiim, mis oma eesmärke mõõdutundetult ja halastamatult jälgis, saatis püssi alla terved põlvkonnad, kuritarvitas nende ideaale, viis nende isamaa hukatusse ja häbistas Saksamaa nime.

Antiik-Kreekas ütles Perikles oma kõnes sõjas langenute haual: „Meie oleme ka selle poolest teistest ees, et me suurima vaprusega toimime ning samaaegselt kainelt kaalume seda, mida kavatseme üritada. Teistel aga vastupidi ajendab teadmatus vaprust ja kaalutlemine kõhklemist.“1

Periklese jaoks kuulus vaprus põhivooruste hulka, mille loomulikuks kaaslaseks on õiglus. See tugineb arusaamisel heast ja kurjast, sellest, mis on õige ja mis väär. Sealt on pärit ka selle auväärsus ja õilsus. Thomas Aquinost lisab: „Vapruse kiitus sõltub selle õiglusest.“

Kui asjalood on teisiti, siis ähvardab vaprust oht muutuda kurjuse tööriistaks. See peab olema suunatud millelegi heale, sest muidu muutub see uljuseks, millele lisandub nutikus, kavalus või osavalt trikitav taktika.

Ebainimlike ülesannete, allumise ja kuulekuse vastu vaielda oli hädaohtlik.

Sellisesse olukorda satub autor, võideldes Itaalias partisanidega. Käsku kolm relvastamata itaallast maha lasta ei viidud ellu. Kui veltveebel oleks sellest allumatusest teada saanud, võinuks Koschorreki ja tema kaasvõitleja Hamanni käsi käia samamoodi kui neljakümne ühel nõukogude sõduril 17. juunil 1953. aastal Ida-Saksamaal: nad oleksid vastavalt sõjaseadusele maha lastud, sest nad keeldusid täitmast käsku tulistada relvastamata tsiviilisikuid.

Nemad – kaks sakslast Itaalias ja nelikümmend üks punaarmeelast Ida-Saksamaal – teadsid, milline karistus ootab käsu täitmata jätmise eest. Tookord Itaalias tegutsesid nad „täie teadmisega, vaba tahtega ja kõhklematult“ ja oleksid võinud kaotada oma elu nagu need punaarmeelased.

Ajalises plaanis lahutab sõja lõppu ja Saksamaa taasühendamist pikk ajakaar. See tõestab, et vaprus pole üksnes sõdurite voorus.

Julgust näitasid üles ka need sakslased, kes pärast kõiki neid raskeid aastaid, kui kõik tundus kadunud olevat, ei koogutanud Ida-Saksamaal võimu ees, vaid teesklesid, kannatasid ja vaikisid kitsas kuristikus kahtluse ja hõõguva lootuse vahel, pidasid vastu ja jõudsid vabaduse ära oodata.

Vaprad olid ka kõik need naised ja mehed, kes kogunesid 1989. aastal Leipzigis ühte kirikusse ja nõudsid diktatuuri lõppu, teades, millised ohud ähvardasid neid riigis, mis suutis veel kätte maksta ja karistada. Esitatud nõudmised levisid nende linna ja kogu maale, kuni müür maha lõhuti ja okastraadid kokku rulliti.

See kaar, mis võlvub sõja lõpust kuni Saksamaa taasühendamiseni, selgitab ka seda, miks pärast rohkem kui pool sajandit kestnud rahu tasub sellist raamatut kirjutada.

See meenutab noortele ja neile, kes tulevad pärast meid, kohustust mitte kunagi lasta meie vabaduse poole püüeldes loodud riigil vastupanu osutamata langeda despootide kätte, kelle jaoks võim on olulisem kui inimväärikus ja vabadus.

See on ka meie relvajõudude ülesanne.

See on kogu rahva asi ja eriti nende asi, kellele rahvas on usaldanud ülesande juhtida ja vastutada selle eest, et relvajõudude teod jääksid alatiseks ausateks ja moraalselt puhasteks.

See, meie põhiseadusest tulenev ülesanne lähtub Euroopa kultuuri algallikatest ja juhindub selle vaimust, nagu Perikles selle juba antiikajal formuleeris.

Relvajõud peavad kaitsma rahu ja vabadust väliste ohtude vastu mitte üksnes seepärast, et seadus seda käsib, vaid see ülesanne on kooskõlas ka meie sõdurite puhta südametunnistusega, mis kuulub nende kodanikukohuste hulka. Siia lisandub ka ülesanne rahvusvahelise kogukonna eestvedamisel koos oma liitlastega seista inimlikkuse ja rahu eest kogu maailmas.

Georg Leber

Endine Saksamaa Liitvabariigi kaitseminister