Читать книгу Veripunane lumi. Saksa sõduri mälestusi idarindelt 1942–1945 - Gunter K. Koschorrek - Страница 5

30. oktoober. Kell kuus on äratus, õues on veel pime. Antakse kuuma kohvi ja süüa. Keegi ei tea midagi kindlat, kuid käivad igasugused kuulujutud. Ühed räägivad, et me pole ikka veel sihtkohas, vaid divisjoni juhtimiskeskuses. Siit suundume lõpuks oma Stalingradis asuva üksuse juurde.

Kaotused on suured ja seepärast peame meie täitma tekkinud tühimikud. Räägitakse, et tervel rügemendil ei ole isegi kahe kompanii jagu võimsust. Säherdused „sitamajakuulujutud“ on sageli sõdurite ainsaks infoallikaks. Kuigi need ei pea alati päriselt paika, leidub neis enamasti ikka terake tõtt.

Tunnen puudust kapral Marzogist ja teistest Insterburgi haavatasaanute kompanii meestest. Neil tuleb nüüd tagasi minna. Siis algab tuttav rituaal: rivistus ja paarideks lugemine. Sätime end nii, et saame kõik number kahtedeks. See õnnestub – oleme kõik peale Malzahni jälle koos. Meie grupp koosneb üheksakümnest mehest. „Esimene pataljon, 21. rügement,“ ütleb noor leitnant.

Meile tullakse alles keskpäevapaiku veoautode ja nelja Mercedese maastikumasinaga järele. Kõik sõidukid kannavad divisjoni taktikalist sümbolit: ringi, mille sees on kujutatud hüppavat ratsanikku. Mul õnnestub istuda ühe kaheksakohalise maastikumasina juhi kõrval olevale istmele. Sõidame piki lennuraja serva kulgevat laia teed, mille arvukate sõidukite rattad on kõvaks tampinud. Tee pind on küll laineline, kuid sile ja läikiv nagu rasvakiht. Tee kulgeb peaaegu nöörsirgelt läbi stepi. Mõnel pool on arvukate viitadega, millel seisavad kohanimed ja üksuste taktikalised sümbolid, varustatud mahapöörded.

Kõmin muutub valjemaks, nähtavasti pole Stalingradini enam palju maad. Küsin autojuhi käest, kes on samuti kapral. Ta ütleb, et me ei lähe mitte Stalingradi, vaid niinimetatud talvepositsioonile. Seal paiknevad üksused nende sõidukitega, mida ei õnnestunud Stalingradi sisse toimetada. Nendelt punkripositsioonidelt varustatakse Stalingradis võitlevaid üksusi toidu- ja laskemoonaga.

31. oktoober. Punkripositsioon paikneb ühe kolhoosi lähedal väljal. Ühest küljest pakub mõningat kaitset mägi. Meid võtab vastu vanemveebel, keda sõdurižargoonis kutsutakse ka kompanii emaks. Ta selgitab meile, et kuulume nüüd ühe kõige traditsiooniderohkema divisjoni ridadesse, mis osales juba Poola sõjakäigul ja Prantsusmaa vallutamisel ning mille sõidukite taktikalisel märgil on kujutatud ringi sees hüppavat ratsanikku.

Eriti suurt tähelepanu pööras ta ratsaväest pärit mõistetele – vahtmeister vanemseersandi asemel ja eskadron kompanii asemel. Neil ei räägita ka pataljonist, vaid üksusest ja kapten on hoopis rittmeister.

„Just nii, härra ülemvahtmeister,“ röögatame kooris vastuseks tema küsimusele, kas me saime aru. Pärast veel ühte jaotamist kuulume kolmekümne mehega 1. eskadroni, sellal kui teised jaotatakse teiste eskadronide vahel, kuid mis sama pataljoni koosseisu kuuludes paiknevad kõik meie lähedal. Meile antakse teada, et meie eskadroni oli varasemast alles jäänud ainult 26 meest. Ka rügement oli kandnud suuri kaotusi ja nad võitlesid Stalingradi varemetes enamasti üksikute võitlussalkadena, mida ohvitseride puudumisel juhtisid allohvitserid. Enam ei jää kivi kivi peale ja iga päev on üha rohkem langenuid ja haavatuid.

See ei ole tõepoolest põhjus rõõmustamiseks. Kuhu on kadunud võiduka Saksa armee edusammud ja võiduteated, mida iga päev nii pateetiliselt raadiost maha hõigatakse? Kas see oli ülepaisutatud või on tekkinud võitude jadasse ajutine tõrge?

1.–6. november. Arvestades olukorda, oleme üllatunud, et meid kohe võitlusse ei saadeta. Selle asemel ootab meid tavaline barakirutiin: ülemuste tervitamine, valvel seismine, rivistused, ülemuste manitsuste ära kuulamine ja muu säärane. Nekrutid on ka pärast väljaõppe läbimist sõjalised õpipoisid ja peavad esmalt tõestama, et nad on ikka õiged sõdurid. Tore – antagu meile siis selleks võimalus.

7. november. Esimesed ööd veedame punkris õlekubudel või veoauto furgoonis. Iga päev kell kuus on äratus. Veebel korraldab rivistusi, kontrollib ja kamandab pidevalt. Ta räägib laia ida-preisi murrakut ja nimetab meid pidevalt „oma nagamannideks“. See peaks kõlama isalikult, kuid kõlab pigem kasvatavalt. Me peame oma asjad viimseni üles vuntsima, alatasa saadab ta kellegi tagasi ja laseb oma asjad ette näidata. Mõnele määrab ta lisavalvekorra.

Siis toimub puutumatute tagavarade ülevaatus. Kolmel mehel pole midagi ette näidata. Veebel määrab neile kolm päeva kartsa. See kantakse dokumentidesse ja karistus tuleb esimesel võimalusel ära kanda.

Kuidas läheb Wichertil ja Wariasel? Tean, et nad panid oma varud juba rännaku ajal nahka. Mõlemad näitavad need ette ja muigavad mulle. Wichert tundub kuidagi salapärane. Kui me järgmisel ööl üheskoos sõidukeid valvame, juhatab ta mind ühe maastikuauto juurde ja avab istme taga asuva lukustamata väikese panipaiga. Olen üllatunud! See on täis suuri ja väikesi plekkpurke. Nende kõrval on väikesed kotid kuivikutega.

„Need on igas autos,“ selgitab Wichert.

„Tuleb tunnistada, et need on veel suvised varud ajast, kui üksus edasi liikus.“ Kaheksa mehe puutumatu tagavara ja ülejäänud purgid juurviljahautise ja veiselihaga. „Oleks tahtnud natuke matti võtta, aga need tuleb soojaks teha ja see hakkaks silma.“ Ta oli välja uurinud ka selle, kus kohas toiduveokis on peidus maitsvad suitsuvorstid – haruldus, mis on mõeldud kokale ja mõnedele tema soosikutele.

Ablas Wichert teeb oma plaani teoks ja paneb kaks vorsti pihta. Isegi kui ta poleks neid minu ja Wariasega jaganud, oleks ta võinud minu suupidamisele kindel olla. Keegi ei kuule sellest midagi, märkame ainult, et valves olijate üle on kontrolli tõhustatud. Mõned jäävad konservide avamisega vahele ja saavad kolm päeva kartsa.

8. november. Oleme olnud siin juba üle nädala. Kahe päeva eest läks külmemaks. Maapinna pealmine kiht on juba külmunud. Töö ja väsimus ei ole mul lasknud märkmeid teha. Asusime veoülema juhendamisel ülejäänud sõidukeid maasse kaevama ja veel kolme punkrit ehitama. Punkrite jaoks on palke ja prusse piisavalt, need olid veel enne meie kohalejõudmist Stalingradist toodud. Nooremseersant Wittlich ja kapral Herrmann endisest ratsaväest olid asjatundjad. Nad olid juba esimesed punkrid kavandanud ja välja mõõtnud. Ka meie oma tuli kuidagi viltu mäekülje sisse.

Me kaevame juba neljandat päeva. Minu käed on täis kuivanud rakke ja pihkudesse on tekkinud paks nahk. Kõik on valmis. Ajame maastikumasinad ja Opel Blitzid tagurpidi varjeaukudesse ja maskeerime need ära. Neljakandilised kahe meetri sügavused punkrid on kaetud jämedate prussidega, ühes nurgas on õhutusava ja valgusšaht. Katusesse jääb ava ahju korstna jaoks, kõik ülejäänu maskeeritakse paksu mullakihi ja stepirohuga.

Punkris sees on laud, kaks pinki ja tugiposti sisse on löödud mõned naelad, mille otsa saab asju riputada. Magamiseks on kolhoosist toodud värskelt koristatud õled. Tõeliselt hubaseks muudab olemise meie punkriahi, mida me usinalt puudega kütame. Et soojust liiga palju kaduma ei läheks, riputame sissepääsu ette teki ja telkmantli. Punkrist välja viib kitsas püstine trepp.

9. november. Viimastel päevadel on ilm olnud udune, kuid seejuures külm ja kuiv. „Meie õnn,“ arvab allohvitser Wittlich, „nii ei leia raudne Gustav meid nii hõlpsasti üles.“

Me ei kuule peaaegu üldse enam Stalingradi rinde kord vaiksemaks, kord valjemaks muutuvat kõminat ja müra. Öösel on taevas ikka hõõguvpunane ja vahel satuvad lennukite valgusraketid meile päris lähedale. Ent nemad otsivad paremaid sihtmärke.

Täna õhtul saime normikaupu. Iga mehe kohta pudel kadakamarjanapsi, sigarette või tubakat, veidi šokolaadi ja kirjatarbeid. Pärast seda, kui sain kuueteistaastaselt alkoholimürgituse, kui töötasin suvevaheajal ühe koolikaaslase vanemate trahteris, kus pidime konjakit vaadist pudelitesse villima, läheb mul üksnes alkoholilõhnast süda pahaks. Seepärast vahetan oma pudeli mittesuitsetajatega tubaka vastu ja saan kõva suitsumehena topeltportsu.

Alkohol tõstab punkris meeleolu ja üle tüki aja võetakse jälle laul üles. Meie Grommeliga ei võta napsi ja võtame järgmise vahikorra enda kanda. Ilm on külm ja tuuline, olen rõõmus, et saan selga tõmmata sooja voodriga talvesineli, mida ma rännaku ajal korduvalt tema raskuse pärast needsin. Kui ma Grommeli tema vahikorraks üles ajan, on kõik juba unehõlma vajunud.

10. november. Uus päev on päikseline. Meil käib jälle tihe sagimine. Korraldus kõrgemalt poolt: lahinguväljaõpe asendusmeeskonnale – kuulipildujapositsioonide rajamine, ründamine, tulistamine, lähivõitluse harjutamine ja muu säärane. Iga päev rivistus relvade ja varustusega. Käib kuulujutt: meie üksuse võitlevad jäänused tõmmatakse Stalingradist välja ja formeeritakse uued võitlusüksused. Meid liidetakse nende hulka. Aga mitme päeva jooksul pole midagi muutunud. Ikka võitlusharjutused ja öösel vahis olemine.

11. november. Ilm on külmemaks läinud, kuid püsib endiselt kuiv. Öö jooksul on rohukõrtele tekkinud härmatis, mis meenutab peent juveliiritööd. Õhus käib pidev sagimine. Meie pommitajad lendavad Stalingradi. Arvukad väikesed plahvatusesuitsu pilved annavad tunnistust venelaste õhutõrjest.

Vahetan ühe kaasvõitlejaga meie punkrist valvekorrad ära. Nagu igal õhtul, jõuab varustusveoauto Stalingradist tagasi. Autost laaditakse maha kaks hukkunut ja kolm haavatut. Ülemvahtmeister pidi haavatud olema. Haavatud laaditakse sanitaarautole, mis viib nad peasidumisplatsile.

Me pole varem langenuid oma silmaga näinud. Nad maetakse alati ühele kindlale platsile. Mõne päeva eest nägime arvukaid puuriste, kui sõitsime sealt mööda lahingharjutusele. Toitlustusautoga tuli kolm sõdurit, nad vahetatakse tervislikel põhjustel välja. Nad majutatakse punkritesse. Üks satub ka meie juurde.

Kui ma pärast vahti punkrisse lähen, on minu koht õlgedest asemel ära võetud. Seal lamab Stalingradist tulnud sõdur. Ma ei näe eriti tema nägu, see on kaetud habemetüükaga, nokkmüts silmadele tõmmatud ja kõrvaklapid alla lastud. Ta magab sügavasti ega norska. Ta tõmbleb aeg-ajalt, nagu näeks halba und. Heidan Kurati asemele, kes mind välja vahetas.

12. november. Täna vabastas veebel mind võitlusharjutustest ja usaldas mulle eriülesande. Ma pean uue kemmergu ehitama, sest vana on täis. Meie kemmerg koosneb umbes poolteise meetri pikkusest ja kaheksakümne sentimeetri laiusest kraavist, mille servadesse on maasse kaevatud postid. Selle kaugus ja kõrgus peavad olema välja rihitud nii, et see sobiks ka väiksemat kasvu inimestele, et nad häda õiendades ei libastuks ja alla ei kukuks, mida on ka juba juhtunud. Kaks Stalingradist toodud venelasest sõjavangi peavad mind selle juures aitama.

Näen esimest korda lähedalt Vene sõdureid ja vahin neid uudishimulikult. Oma määrdunudpruunides sinelites ja pikkade kõrvaklappidega võidunud peakatetes ei näe nad just usaldusväärsed välja. Neist ei õhku midagi ohtlikku, pigem võõrapärast. Üks neist paistab olevat mongoliidset päritolu. Nende näod on habemessekasvanud ja hallid, silmad rahutud. Näen nende pilgus ebakindlust ja hirmu. Tõenäoliselt tunneksin sarnases olukorras end nõndasamuti.

Joonistan kirkaga maa peale kemmergu piirjooned, annan kummalegi kätte kõpla ja labida ning kamandan: „Rabotai, davai, davai!“ Need sõnad õppisin koka käest, kui ta oma alluvaid tööle sundis. See tähendab: las käia, tööta!

Mõlemad venelased, kes minu hinnangul on vanuselt kusagil kahekümne viie ja kolmekümne eluaasta vahel, on laisad sellid ja ma pean neid sagedasti tööle sundima. Oleme kaevetöödega valmis ja ma imetlen parasjagu meie meistriteost, kui korraga viskab minu kõrval seisev venelane labida käest ja hüppab valmiskaevatud süvendisse. Teine järgneb talle viivitamatult ja refleksi ajel hüppan samuti auku, esimesele venelasele otse selga.

Lamame kõik kolmekesi vagusi ja kuuleme juba enda kohal pardarelvade tärinat. Tigedalt undav vari, mida ma juba tunnen, lendab meist küljelt mööda. Raudne Gustav lendas madallennul üle kolhoosi, kus me end sisse olime seadnud.

Uus kemmerg jääb laagrist veidi eemale. Vaatan ettevaatlikult kraavist välja meist külje poole jäävate punkrite ja maasse kaevatud sõidukite poole. Raudne Gustav pöörab seal madalal ümber, tulistab kahest pardakahurist ja viskab mõned keskmise suurusega pommid. Siis ilmub ootamatult taevasse veel kaks lahingulennukit. Ka nemad tulistavad pardakahuritest ja viskavad pomme. Seal peavad asuma meie üksuse teised osad. Või tulistavad nad lahingharjutustel olevat seltskonda?

Nüüd avatakse igast kandist nende pihta kuulipildujatuli, aeg-ajalt kuulen ka raskepäraselt mõjuvaid 20 mm õhutõrjesuurtüki laske. Näen õhusõiduki kõhu all sähvatusi nagu terase neetimisel. Tavalised kuulid põrkavad soomuselt lihtsalt tagasi… aga siis ilmub suitsusammas – pihtas! Raudne Gustav kaotab juhitavuse ja maandub, suitsusammas järel, steppi. Teised eemalduvad.

Hüppan välja ja jooksen punkrite ja autode juurde. Peale staabikirjutajate on punkrite juures ainult mõned haiged ja paar autojuhti. Silman otse autode juures mõnesid pommilehtreid. Mõned autod on külgedelt tabamusi saanud ja ühest veoautost voolab välja kütust. Ka punkrite peal näen ma lehtreid, kuid need pole sügavad. Mullakiht on aidanud. Ka meie punker sai pisut pihta, sest ahjukorstnat ei ole enam näha. Sealsamas kõrval on lame lehter, mis paiskas toru ja mulla segamini.

Sissepääsu juures on asi veelgi hullem. Pomm pidi tabama otse selle serva ja on sissepääsu kinni ajanud. Ka õhuauk on kinni. Otsin pilguga venelasi, kuid neid pole kusagil näha. Kas nad lasksid õhurünnaku ajal jalga? Kes teab? Ma pole neid pärastpoole enam näinud.

Autojuht ja veebel näevad pihtasaanud punkrit. Nad tormavad kohale ja veebel ütleb hingetuna oma laias ida-preisi murrakus: „Oh sina armas taevas, Meinhard on ju seal sees!“ Õigus, Stalingradist tulnud kapral peaks punkris magama ja oma kõhulahtisust ravima.

„Kuidas selle ahjuga lood on?“ küsib keegi.

„Päeval ei ole tuld all,“ vastan. „Sealt ei tule mingit suitsu.“ – „Las käia, kaevame ukse lahti.“

Müttame kolmekesi ja veebel teenib ära minu lugupidamise, sest ei karda ka ise käsi mullaseks teha…

Saame kähku hakkama. Sees on kottpime ja me ei näe ega kuule midagi. Tõmban välgumihklist tuld – nüüd näeme naril kägarassetõmbunud kuju. Lähemal uurimisel märkame sügavaid hingetõmbeid – ta magab punkris õndsas rahus sellal, kui väljas on põrgu lahti.

Veebel raputab teda. Sõdur ehmub ja hüppab püsti. Ta vahib meid silmi pilgutades. Siis tunneb ta veebli ära ja naeratab: „Pagan, küll sa alles ehmatasid mind, Rudi,“ on kõik, mida ta ütleb. Seejärel asub ta rahulikult piipu toppima. Ta sinatab veeblit ja ka too ütleb talle Heinz. Viskame veel tema sügava une üle nalja.

Hilisel pärastlõunal tulevad teised lahingharjutustelt tagasi. Õhurünnakust ei tea nad midagi, nad olid liiga kaugel. Nagu Warias ütleb, Karpovka lähedal, Kalatši-Stalingradi raudtee ääres. Punkrite kahjustused on peagi kõrvaldatud. Vastu õhtut tuleb kapral Meinhard meie juurde tagasi. Ta oli staabis veebli juures. Minu tundlik nina haistab alkoholi, nad on kindla peale mõned tropid teinud. Silmitseme teda lugupidavalt ja märkame tema rinnas Raudristi kõrval hõbedast Haavatumärki, mis antakse pärast kolmandat haavatasaamist.

Pakun talle tubakat ja topin ka endale ühe piibu. Ta käristab tüki paberit minu viimasest väliposti pakist pärit ajalehest, hoiab seda tattnina leegi kohal ja süütab piibu. Naudiskledes tõmbab ta suitsu kopsudesse ja puhub punkrisse jämeda suitsujoa. Otsekui valjusti mõeldes küsib ta meilt: „Kes teist täna öösel minu kõrval magas?“

Warias ja väike Grommel annavad endast märku.

Meinhard muigab: „Te elasite mul päris korralikult seljas. Küllap märkasite minu poolt mõningaid ülejooksikuid.“

Warias teeb meist kõige rumalama näo. „Ülejooksikuid?“ küsib ta üllatunult.

„Jah, need on minu väikesed kenad loomaksed, kes mul alati särgi all vägede manöövreid mängivad. Panin küll uue pesu selga, aga tunnen, et nad on jälle kohal.“

„Kas sa mõtled täisid?“ küsib väike Grommel.

„Keda siis veel, noormees,“ muigab Meinhard veelgi laiemalt. „Aga ära muretse, sa teed neil hõlpsasti vahet, minu omadel on punane lehv kõhu ümber.“

Meinhardil tuli see nali hästi välja. Üllataval kombel tunnen korraga üle kogu keha sügelust. Veebel oli meid korduvalt rivistuse ajal täide eest hoiatanud ja soovitanud otsekohe sanitari käest täipulbrit küsida. Seni polnud veel keegi täidest rääkinud, kuigi märkasin, et nii mõnigi sügab selga vastu tugiposti. Mulle meenus, et olin ka ise end öösiti vahis olles sagedasti vastu sissepääsu külgseina süganud. Arvasin seni, et põhjuseks väikesed kriimustused, mida me ikka ja jälle saime.

Aga täid? Ei – kuskohast oleksid need tulema pidanud? Ja kuidas need üldse välja näevad? Seda ma Meinhardi käest küsingi, kes soovitab mul särgi seljast võtta ja järele vaadata. Minu nahal olevate ära kraabitud kohtade järgi ütleb ta kohe, et mul on täid. Pärast lühikest otsimist leiabki ta särgiõmbluse vahelt mõned täid ja torkab mulle nina alla. Kui ta need küünte vahel puruks pigistab, kostab vastik krõpsatus ja järele jääb verine plekk.

Nüüd alustavad ka teised täijahti ja varem või hiljem leiab igaüks mõne. „Kuskohast need paganad tulevad?“ küsime.

„Neid on Venemaal kõikjal ja neist pole pääsu. Isegi siis, kui neid püüda ja pesu keeta. Paari päeva pärast on nad jälle platsis. Olen juba ammu loobunud selle vastu midagi ette võtmast. Olen nendega harjunud nagu venelased.“

On vast suurepärane väljavaade, mõtlen.

Otsustame, et küsime hommikul vara sanitarilt pulbrit ja puuderdame end sellega korralikult üle, et täidest lahti saada. Kõik teavad, et täid levitavad tüüfust ja Stalingradis on seda juba esinenud. Sel ööl põleb meie punkris tuli kauem. Õhuaugust võib isegi õrna kuma näha.

Meinhard jutustab meile suvekuude märkimisväärsest edust, lahingutest Voroneži pärast ja Doonau-käänaku kotist, kus võeti palju venelastest sõjavange, kuni augusti lõpus – septembri alguses jõuti Stalingradi alla. Ta jutustab ootamatult tugevast vastupanust Volga ääres ja sellele järgnenud lahingutest linnas, mis muutus põrguks ja mille varemetes seni võidukad Saksa väed suudavad vaid vastupanu osutada. Kuulame hinge kinni hoides ja ma märkan tema jutus rahulolematust ja kriitilist alatooni. Siis katkestatakse teda ootamatult.

„Tuli surnuks, õmblusmasin on meie kohal!“ röögatab Wilke punkrisse. Ta on jälle väljas, sest peab ülal vahis seisma. Puhume tuled ära ja kuulame pinevalt. Midagi pole kuulda. Hiilin ukse juurde ja torkan pea välja. Wilke näitab ülespoole. Ma ei näe midagi, kuid kuulen nüüd õhus valju müra. Mulle meenuvad purilennutunnid Hitlerjugendi päevil Sensburgis Ida-Preisimaal. Sellist häält teevad purilennuki vandid. – Nüüd lülitatakse mootor ootamatult sisse, selle hääl on vali ja ragisev nagu vanal õmblusmasinal.

„Ivan otsib meid,“ ütleb Meinhard minu selja taga. „Lahingulennukid nuhkisid meie positsioonid välja. Nad teavad nüüd, kust meid leida, ja tulevad meile sagedamini külla.“ Eks siis ole, mida oodata…

Vaatame, kuidas ta aegamisi eemaldub ja eemal tuled süütab. Seejärel kostavad mõned pommiplahvatused. Täna oli sündmusterohke päev. Olen puruväsinud. Mul pole täna vahti ja võin kuni kella kuueni magada.

13. november. Ilm pole eriti muutunud. On külm ja kuiv, nii umbes viisteist miinuskraadi. Stalingradis ründab venelane pidevalt meie üksuse piirkonda. Kõigepealt ettevalmistav tuli raskerelvadest. Vaenlane lüüakse küll tagasi, kuid kaotused on suured.

Meie eskadronist peaks seal olema veel kaheksateist meest. Terve rügement on kuivanud kokku üheks võitlusgrupiks ja suunatakse pidevalt sinna, kus häda kõige suurem. Üldiselt on veel võimalik iga päev toitu ja laskemoona juurde viia. Lisaks kokkadele ja allohvitser Winterile lähevad iga päev sinna ka sanitar ja kaks autojuhti autodega. Sööginõude tassimiseks otsitakse iga päev kaks vabatahtlikku. Andsime Küpperiga juba eile end üles, sest see ülesanne käib punkrikorda ja järg oli meie oma käes.

Kui pimedaks läheb, asuvad lahtikäiva katusega auto Steyr 70 ja poolteisetonnine telkkatusega neljarattaveoline Opel Blitz teele. Sõidame nii kaua kui võimalik pimeduses nõrga marsivalgustusega. Kokk teab teed, kuid ta ütleb, et Stalingradis pole peavõitlusliinist juttugi, sest rinde asukoht muutub varemete vahel tund-tunnilt. Alates eilsest peaksid meie omad olema kusagil tennisereketi kandis. Venelased kaitsevad seal keemiatehast ja on rajanud sillapea.

Võitluspiirkond Stalingradis 13. novembril 1943.

„Me peame teed küsima,“ ütleb meile allohvitser Winter.

Olgu, asume siis teele! Võime vaid loota, et leiame nad võimalikult kähku üles.

Sõidame kuuvalgel piki maandumisrada. Sõidukeid tuleb meile vastu ja möödub meist. Paremal pool on raudtee, mis viib Kalatšist Stalingradi. Pärast Voroponovo raudteejaama pöörame vasakule ja olemegi mõne kilomeetri pärast linna esimeste varemete vahel. Sõidame mööda lamedatest lehtritest, üle kivipuru, möödume müürijuppidest ja ümberkukkunud telegraafipostidest. Kõikjal lõõmava tule paks silmi kipitama panev suits võtab meil hingest kinni, vasakul ja paremal näeme mitmesuguse sõjatehnika põlenud vrakke. Meie autojuht sõidab aeglaselt ja siksakke tehes metsatuka või pargi poole.

Seisame väikesel kõrgendikul ja näeme osa linnast. Must suits ja lõõmavad tulekahjud. Tunneme õhus Stalingradi kuuma hingust. Kohutav vaatemäng! Umbes nii pidi välja nägema ka maha põlenud Rooma linn, mille keiser Nero süüdata laskis. Vinguvad granaadid ja surmatoovad plahvatused muudavad siinse olukorra veelgi põrgulikumaks. Mida kaugemale linna suundume, seda tihedamalt meie ümber granaate langeb.

„Ivani tavaline õhtuõnnistus,“ ütleb sanitar.

See oli öeldud tuju tõstmiseks, kuid nii see ei mõju. Ta istub nagu minagi kägaras laskemoonakasti otsas. Tunnen, kuidas mul süda kurgus taob – hirm võtab võimust. Nüüd on kuulda uut heli, see kõlab nagu tuhandete orelivilede hääl. See tugevneb ja tuleb otse meie suunas.

„Välja! Stalini orel!“ karjub sanitar.

Hüppame välja ja poeme põlenud veoauto alla. Undamine valjeneb ja seejärel kärgatavad meie ees ja kõrval plahvatused otsekui tulevärk. Käelabasuurune kamakas, mis näeb välja nagu kägardunud plekk, lendab minu peast mööda ja tungib Küpperi lähedal maa sisse.

„Vedas ropult,“ ütleb sanitar.

Kuuleme tagapool karjeid ja hüüdeid sanitari järele.

„Küllap said suurtükipositsioonid haisu ninna, et me mööda sõitsime,“ ütleb allohvitser Winter, kes oli hüpanud ühte auku. „Läki kähku edasi.“ Ajame end uuesti üles.

Sanitarkapral ütleb, et Stalini orel on primitiivne veoautole monteeritud raketiheitja. Raketid asetatakse lihtsalt siinidele ja süüdatakse elektriga. Nad ei ole täpsed, kuid see-eest saab Ivan selle Stalini oreliga samaaegselt suurt maa-ala pommitada ja häda sellele, kes pole varjunud.

Sõidame nüüd väga ettevaatlikult. Mõned kohad on hädapäraselt koristatud, et oleks võimalik rusude vahelt läbi laveerida. Näeme ka teisi sõidukeid, mille meeskonnal on samad plaanid mis meil. Mõned laadivad peale haavatuid ja surnuid. Seda saab teha vaid öösel, kui venelased ei näe. Ent nad teavad seda ja pommitavad suurtükkide ja teiste raskerelvadega suuri piirkondi. Õhus võib näha üha uusi „õmblusmasinaid“. Mõnikord näeme biplaane taevas punase kuma taustal päris selgesti.

Maapinnalt tõusevad õhku valgusraketid ja tärisevad kuulipildujad. Saan hääle järgi aru, et need on venelaste omad. Vahepeal plahvatavad käsigranaadid, kuuleme karjeid ja jääme kusagile varemete vahele seisma. Allohvitser Winter kaob müürijäänuste vahele ja tuleb mõne minuti pärast tagasi.

„Meie omad peaksid olema samas lõigus, mis eilegi,“ ütleb ta. Läheme nii kaugele kui võimalik ja laadime siis koorma maha.

Sõidukid liiguvad jälle aeglaselt ja ettevaatlikult edasi. Näen kahte põlenud vene tanki T-34. Logistame neist mööda suure poolenisti purustatud hoone suunas, mis varem oli vististi vabrik. Tulekuma taustal sirutub keset varemeid taeva poole vabrikukorsten, otsekui hoiatav sõrm. Jääme selle kõrvale seisma.

Sellal, kui me oma koormat maha laadime, tulistab venelaste raskekahurvägi just sinna, kuhu me minna tahame. Plahvatused kõlavad ka meie ümber. Suitsusammas meie taga annab tunnistust sellest, et üks sõiduk on pihta saanud. Taamal põleb midagi heleda leegiga, nähtavasti õlimahuti või midagi seesugust. Ootame veel, kuid oleme stardivalmis.

Tulepausi ajal läheme liikvele. Kanname Küpperiga kolme ovaalset söögitermost, mille kaas on kruvidega kinnitatud. Igaühel on ühes käes ka üks väiksem nõu ja suuri kanname me kahe vahel. Järgneme Winterile, sanitarile ja ühele autojuhile, kes kannavad laskemoonakaste ja külma toitu. Teised juhid valvavad sõidukeid.

Meie ees on mürsulehtrid, kiviprügi, varemed, õhus granaatide ulgumine ja plahvatuste müra. Minu kukal ja selg kisuvad iga plahvatuse ajal krampi. Liigume sakke tehes, ronime üle kivide ja palkide, komistame, lamame põrandal, tõuseme püsti ja koperdame edasi.

„Hoidke tihedalt kokku,“ kamandab Winter.

Ta istub ümberpaiskunud terasmastile ja hingab raskelt. Hoiame kõik köha tagasi. Tuul paiskab meile näkku plahvatuste tsemenditolmu. Poolkustunud tule paks toss paneb silmad vett jooksma.

Lõõmavate leekide valgel näen mingeid kogusid jooksmas – granaadid plahvatavad. Surume end tugevasti vastu maad ja ootame. Minu närvid võbelevad – hirm tõuseb kurku ja nöörib kõri. Küpper lamab minu kõrval ja hingab raskelt. Tulekuma valgel meenutab tema nägu krimpsus maski. Vasakult kostab vaikset metallikõlinat. Mõned kogud jooksevad meist küürakil mööda. Winter tõuseb püsti ja kõnetab neid. Tunnen ära ohvitserivormi.

„Meil tuleb edasi paremale minna,“ ütleb ta seejärel. „Nad lõid siit Ivani paari tunni eest välja. Nüüd on ta tige ja tahab siinset tagasi vallutada.“

Koperdame ettevaatlikult edasi – nüüd tuleb üks lagedam koht. Segipaisatud maapind ja betoonikamakad, millest turritavad välja terasvarvad. Tõenäoliselt endine punker, mille meie lennukipommid hävitasid. Teisel pool ulatub rusuhunnikust välja pikk müür. Kolm sammast seisavad veel püsti.

„Seal kusagil peavad nad olema,“ ütleb Winter müürile osutades.

Me ei saa edasi minna. Ivan tulistab nagu ogar segipööratud maastikku, kust meil tuleb läbi minna. Kas ta on meid märganud? Lamame kivikamakate varjus, kuid löögid tulevad nii lähedale, et tunnen näol kuuma õhku ja seljalihased tõmbuvad jälle kramplikult kokku. Meie ees lendavad õhku raketid, kostavad automaadi- ja kuulipildujavalangud. Kas Ivan tungib peale?