Читать книгу Veripunane lumi. Saksa sõduri mälestusi idarindelt 1942–1945 - Gunter K. Koschorrek - Страница 4

18. oktoober 1942. Olen kaubavagunis, mida kasutatakse üksuste transportimiseks, õlgedel ja püüan nii hästi kui rappumine lubab teha ülestähendusi oma uhiuude märkmikusse. Meid pandi vagunitesse umbes kolme tunni eest. Meie – see tähendab ligikaudu kolmsada 18-aastast värskelt välja õpetatud nekrutit, lisaks veel mõned kapralid, nooremseersandid ja allohvitserid.

Meie vagunis on kuusteist nekrutit ja vaguni vanemaks keegi nooremseersant. Pärast seda, kui oleme oma õlekubud paika seadnud ning relvad ja pakid määrustiku kohaselt ladustanud, läheb kahekümnest kauba- ja ühest juhtkonnale mõeldud reisijatevagunist koosnev rong valju vedurivile saatel liikvele.

Viimaks ometi on meil enda jaoks aega. Viimased kolm päeva on olnud lausa pöörased. Teel rindele viidi meid esmalt Ida-Preisimaal Stablakis vägede harjutusväljakule. Eelmisel päeval saatis Insterburgis asuva õppepataljoni komandör meid sütitava kõnega teele sõjakäigule Venemaale.

Meie jaoks oli see meeldejääv silmapilk, viimaks ometi olime väljaõppe lõpetanud ja võisime täisväärtuslike sõduritena rindele suunduda. Komandöri kõne täitis meid piiritu uhkusega. Ta rääkis Saksamaa kuulsusrikastest relvajõududest, nende võidukatest võitlustest ja austavast ülesandest asuda kõikide oma sõdurioskustega võitlusse füüreri ja kodumaa eest. Meie tuju oli suurepärane, üheks põhjuseks muidugi ka see, et drill viimaks läbi sai.

Kuuekuuline väljaõpe oli tihtipeale paganama raske ja paljudel ei lähe see niipea meelest. Ennekõike olid põhjuseks mitmete instruktorite meelevaldsed nõudmised. Ametlikult nimetasid nad seda distsipliini ja kindlameelsuse juurutamiseks. Kõige hullem oli allohvitser Heistermann, endine laudatööline. Minu meelest oli see äärmiselt sadistlike kalduvustega tüüp. Talle valmistas kuratlikku rõõmu võimalus kõige nõrgemaid täielikult välja kurnata ja piinata. Minuga tal ei vedanud, sest olin sportlasena ikka veel tippvormis. See ajas teda tihtipeale vihale ja nii määras ta mulle mõne täiendava vahi või võttis ära linnaloa.

Ülbe kuju oli ka meie rühmaülem. Ta saabus meie juurde kahe kuu eest värske leitnandina, kõrk ja blaseerunud aadlivõsuke. Tema nägu oli kahvatu ja tursunud, näojooned pehmed ja ise pigem memmepoja tüüp. Me ei näinud teda kunagi ilma ratsapiitsata. See tolknes tal juba hommikul näpus, kui ta hommikumantlis ja jõledasse parfüümipilve mattununa, mis pidi varjama alkoholihaisu, oma toast välja astus. See vennike kukkus meid juba varahommikul pesuruumis kamandama.

Aga nüüd oli see meie jaoks minevik. Meid ootas ees uus aeg, kuigi ebakindla tulevikuga. Kohe pärast hüvastijättu komandöriga asusime kasarmust teele kaubajaama suunas. Tõesti, meie marsisamm ei olnud juba ammu nii rõõmsalt ja enesekindlalt kõlanud kui tollel päikselisel sügishommikul. Kaubajaamast sõitsime seejärel rongiga Stablakisse.

Vanemad sõdurid mäletasid veel Stablaki harjutusväljakut, mis oli kuulus oma karmi sõjalise drilli poolest. Nüüd oli see kasutusel rindele suunduvate vägede transiitlaagrina. Millisesse rindelõiku me minema pidime, ei teadnud keegi. Kõik oli rangelt salajane ja kahe nädala eest oli välja antud koguni kirjutamiskeeld.

Kolme Stablakis veedetud päeva jooksul ei antud meile rahu. Meile anti pealaest jalatallani uus varustus: ranits, tekk, talvesinel, vöörihm, kokkukäiv labidas, gaasimask ja uued relvad. Mõtlesime, kuidas me seda kõike kaasas jõuame tassida. Eelviimasel päeval oli arstlik läbivaatus ja vaktsineerimine teetanuse, tüüfuse, düsenteeria ja muude tõbede vastu. Järgmisel hommikul läks trall edasi.

Pärast seda, kui olime saanud kätte kolme päeva toidumoona, kamandati meid vagunitesse. Nüüd algas oletuste tegemine meie sõidu sihtmärgi kohta. Ainus, kes seda võis teada, oli II klassi Raudristi ja Haavatumärgiga kapral. See mees ei öelnud aga sõnagi ja tõmbas südamerahus piipu.

Tema ja veel mõned teised kahe või kolme triibuga varrukal olid nüüdseks paranenud endised haavatud. Transpordiülem kasutas neid järelevaatajate ja vagunivanematena. Oletasime, et nad saadetakse tagasi oma endistesse väeosadesse, kuhu meiegi pidime täienduseks minema.

Keegi oli kuulnud, et meie pidime minema endisse ratsaväedivisjoni, mis oli nüüdseks ümber kujundatud soomusdivisjoniks, mille juurde kuulus kaks jalaväerügementi. Sellele viitavat meie õlakute kuldkollane rant. See oli tolle endise ratsaväeüksuse traditsiooniline värv. Üksus pidi praegu asuma kusagil Stalingradi kandis. Mina nendest kuulujuttudest suuremat ei hoolinud ja otsustasin oodata, mida aeg toob.

Meie vaguni kuueteistkümnest mehest oli peale minu veel kuus meie õppekompaniist. Teisi tunnen ma nägupidi. Esmalt Hans Wichert, kellel on kõht alati tühi. Järgmisena pikk Warias, õppekompanii parempoolne tiivamees. Siis Küper, lihaseline ja pirakas blond, neljandaks vaikne ja õrnahingeline Grommel, siis Heinz Kurat, kes mängib hästi suupilli, ja viimaks Otto Wilke, kelle kogu vaba aeg kulub kaardimängule. Ka nüüd annab ta koos mõne kaaslasega mängule ägedasti pihta.

Ka täna on ilus ilm ja seepärast jätame vaguni külgmised uksed lahti. Mõned uudistavad möödalibisevat maastikku. Vahepeal kriuksuvad pidurid ja rong aeglustab käiku, möödub ühest väikesest raudteejaamast ja jätkab seejärel sõitu.

Esimestest vagunitest kostab laulu, teised laulavad häälekalt kaasa ja ka meie lööme kaasa. Järgnevate tundide jooksul lauldakse vaheldumisi ära kõik meile tuttavad laulud, kusjuures „Muß i denn zum Städt’le hinaus“ kõlas mitu korda. Õhtupoole kõlas naabervagunist meie kõrvu imeilus laul „Es steht ein Soldat am Wolgastrand“. Keegi saatis seda suupillil. Kui laul lõpeb, jääb meie vagunis tähelepanuväärselt vaikseks. Laul sõdurist, kes seisab Volga kaldal valves, kärbib esimest korda meie uljust ja muudab mõtlikuks.

Ka mind vaevab koduigatsus. Meenutan kasarmus veedetud aega, millel vaatamata karmile drillile olid ka oma head küljed. Mõtlen meie jalutuskäikudele Insterburgis ja Tanzcafé Tivolile, kus võis tüdrukutega tutvust sobitada. Olin selles osas alati tagasihoidlik ja kukkusin tüdrukute läheduses alati punastama, kuid mul õnnestus osavasti valitud kõnekäändudega sellest üle saada. Senini polnud mul tekkinud ühtki kindlat suhet ja arvatavasti olen selles osas üksjagu valiv.

Kui ma nüüd pööran oma kriitilise ja valiva pilgu meie õppekompanii instruktorite poole, siis jääb üle viis, keda ma aktsepteerin. Need olid tugeva iseloomuga võimekad instruktorid. Teiste puhul tekkis mul tunne, et nad kasutasid nõudlikku sõjaväedrilli oma komplekside ja sadistlike kalduvuste välja elamiseks.

Tugev surve ja pidurikrigin rebivad mind mõtetest välja. Pikk Warias torkab pea välja ja püüab hämaras jaama nime näha. Tal läheb keel peaaegu sõlme, sest see on poola keeles. Me oleme juba ammu Poolas, kuid keegi ei öelnud seda. Väljas pole enam suurt midagi näha ja me sätime end magama.

Vagunis pannakse paika vahikorrad, minuni veel järg ei jõua. Sel esimesel ööl magan ma halvasti. Vaatamata õlekihile tunnen ma rongi rappumist. Rappun iga kord edasi-tagasi, kui rong pidurdab või kiirendab. Teisi ei paista see häirivat, nemad norskavad segamatult.

Hommikul peatume kõrvalteel. Hüppan ühes teistega vagunist välja ja tõttan oma katelokiga veduri juurde. Toome omale habemeajamiseks sooja vett ja värskendame ennast. Seejärel jagatakse kohvi. Teame, et lähipäevil on soe kohv meie ainus soe söök. Meil pole välikööki kaasas. Tunni aja pärast sõidame edasi.

19. oktoober. Täna on pühapäev, aga me ei tee sellest väljagi. Öösel oli üpris jahe, kuid kui päike jälle välja tuleb, läheb ka vagunis soojemaks. Õues kihutab maastik meist mööda. See näeb armetu välja, kõikjal puumajad ja varemed. Sõidame läbi väikeste asulate, näeme õlgkatusega maju ja paljudes taludes poolenisti lagunenud telliskivihooneid.

Järgmises raudteejaamas on inimesed. Nad seisavad rööbastel ja perroonil, nende hulgas hakkab silma Wehrmachti vorme – nähtavasti vahisõdurid. Mõned meist lehvitavad neile vagunitest, kuid keegi ei lehvita vastu. Meie rong sõidab üpris aeglaselt, inimesed uudistavad meid. Nende hulgas on palju naisi. Naistel on peas rätikud, meestel nokaga mütsid. Need on poolakad. Nad jätavad nukra mulje. Neil on käes labidad ja kirkad ning nad töötavad raudteel.

Meie rong lisab kiirust, nähtavale ilmuvad uued asulad, et siis uuesti kaduda. Kui rong vahepeal kinni peab, siis hüppame välja ja kergendame põit. Suurema häda õiendab enamik meist raudteetammi taha. Kui rong ootamatult liikuma hakkab, siis võib juhtuda, et tegevus tuleb pooleli jätta ja kamraadide naeru saatel ühe käega pükse üleval hoides rongile järele silgata, et siis viimasesse vagunisse hüpata.

Pikemate peatuste ajal pakutakse kohvi ja keeduvorsti, konservid hakkavad tüütavaks muutuma. Vahepeal leiame aega, et end pesta ja värskendada. Me ei tea, kus me täpselt asume, kuid alates tänasest ööst peab see küll Venemaa olema. Hommikuhämaruses kuuleme eespool laske. Rong peatub ja välja kuulutatakse kõrgendatud valmisolek. Läheduses peavad asuma partisanid, kes tulistavad varustusronge. Seekord jääb kõik rahulikuks.

23. oktoober. Päev möödub päeva järel, kui ääretu Venemaa meist mööda kihutab. Nii kaugele kui silm seletab laiuvad koristatud põllud, vahepeal suured küünid ja majandushooned, niinimetatud kolhoosid. Taamal märkame rivis liikuvaid kujusid. Kui nad lähemale jõuavad, siis näen, et need on enamasti naised, kes kannavad suuri pakke. Mõned mehed käivad ilma pakkideta nende kõrval.

Naised kannavad pearätte ja nii on nende nägusid raske näha. Meestel on peas pikkade kõrvaklappidega karvamütsid. Vaatamata hilissuvisele soojusele kannavad kõik sooje tepitud ülerõivaid, mis meenutavad mulle täispuhutud kummipaate.

Hans Wichert pahandab meeste peale, et naised peavad raskeid pakke kandma, samas kui mehed nende kõrval niisama jalutavad. Meie kapralist vaguniülem selgitab: „Venemaa selles kandis on see tavaline. Panjekad, tüdrukud ja naised, on väikesest saadik harjunud tegema seda, mida pan, mees, käsib. Mehed on tõelised laiskvorstid, kes otsustavad, mida tuleb teha. Kui neid kusagil näha on, siis patseerivad nad alati naiste kõrval. Kodus lösutavad nad sooja ahju peal või parsil. Praegu kohtab vaid vanu mehi, sest noored on sõjas.“

Meie kapral oli viimastel päevadel jutukamaks muutunud ja osutus vägagi asjalikuks kujuks. Ta alustas sellega, et võttis ette need, kes teda nagu väljaõppe käigus ette nähtud „härra kapraliks“ kutsusid. Ta tegi neile kõva peapesu ja ütles, et ega me enam õppelaagris ei ole. „Härraks“ kutsutakse alles neid, kellel läikivad triibud õlakutel, see tähendab alates allohvitserist.

„Kas me peaksime teid teietama?“ küsis väike Grommel.

„Jama, ei mingit teietamist, öelge mulle lihtsalt semu, nagu meie kandis kombeks.“

„Või kamraad,“ pakkus keegi sale blond, keda ma ei tundnud, kuid kes hiljem rääkis, et ta tahab ohvitseriks saada, ent selleks peab tal olema rindekogemus.

Kapral tõstis tõrjuvalt käed: „Parem mitte. See pöördumine jäägu lakutud salongisõduritele tagalas või kodumaal. Neile sobib see paremini, kui meile, vanadele rindemeestele. Vabandust, semu, aga meie seas pole kamraadid just kõrges hinnas.“

Seejärel jutustas ta nii mõndagi oma endisest ratsaväedivisjonist, kuhu ta kuulus alates selle ümbernimetamisest soomusdivisjoniks 1942. aasta kevadel. Nende üksuse üleviimisest Venemaale ja Voroneži ründamist juunikuus. Järgnenud hukkunute- ja haavatuterohkest edasitungist juulis ja augustis kuni Tširi ja Donini ning sealt edasi Stalingradi poole. Seega edasi Stalingradi, nagu võib arvata! Aga nii kaugel me veel omadega pole.

24. ja 25. oktoober. Oleme juba seitse päeva teel ja meil tekib tunne, et meid lihtsalt veetakse ühest paigast teise. Meist mööduvad pidevalt rindele suunduvad relva- ja kaubasaadetised.

Eile ootasime peaaegu pool päeva ühel kõrvalteel. Meie kõrval oli rong Ungari sõduritega. Tegime nendega vahetuskaupa ja saime õliga sardiinikonservide eest mõned pudelid kadakamarjanapsi. Pärastpoole tulid vagunite juurde näruse välimusega vene lapsed ja palusid leiba. Nad said seda rohkesti, sest meil oli veel piisavalt süüa.

Keegi rääkis, et eile öösel möödusime Krementšuki raudteejaamast. Seega olime keset Ukrainat, Venemaa viljaaidas. Kapral – kelle nimi oli Fritz Marzor, nagu ma vahepeal teada sain – oletas, et meid viiakse edasi üle Dnepropetrovski ja Rostovi ning sealt edasi kirdesse Stalingradi poole. Ta oletas õigesti. Juba ühe päeva pärast jõudsime hommikuhämaruses Rostovisse, mis asub seal, kus Don suubub Aasovi merre.

Jäime raudteejaama lähedal ühele haruteele seisma. Vesi oli lähedal, seega saime end värskendada. Ilm on veel üpris soe, kuigi veidi udune ja päikest näeb harva. Käime ringi palja ülakehaga, sest ilm on soe ja me jääme siia kauemaks. Kavatsen just minna kõrvalvagunisse tuttavaid otsima, kui korraga läheb põrgu lahti.

Kuuleme mootorimürinat liiga hilja. Udusest taevast ründavad meid ootamatult madallennul kolm Vene hävitajat. Nende kuulipildujad tärisevad ja veel enne kui kostab hüüe: „Varjuda, lennukid!“, lamab suurem osa meist vagunite all. Näen, kuidas rööbastelt sädemeid lendab, ja kuulen kuulide vilinat. Korraga on see läbi, kuid kohe kuulen kedagi hüüdmas: „Nad tulevad tagasi!“

Tõepoolest, ma nägin, kuidas nad tegid kaare ja suundusid tagasi otse meie poole. Ja korraga on põrgu lahti. Möirgavate sireenide saatel läheb selline täristamine lahti, et mul ähvardavad trumminahad rebeneda. Raudteejaama kandis pidi asuma mitu õhutõrjepatareid, sest nüüd läheb lahti turmtuli. Kolm õhusõidukit pööravad otsemaid otsa ringi ja põgenevad, ilma et ükski neist pihta saaks.

Vaatame jahmunult ringi, sest kõik käis nii kähku ja oli hoopis teisiti, kui siis, kui harjutusväljaku instruktor röökis „Varjuda, lennukid!“. Siin oli asi tõsine ja me kõik varjusime kiiremini kui kunagi varem. Räägiti, et keegi oli pihta saanud. Aga ei midagi tõsist, üksnes pindmine haav jala peal, mida sanitarid tohterdada võivad.

Antakse korraldus: „Kõik vagunivanemad transpordiülema juurde nõupidamisele.“

Kapral Marzog tuleb varsti uudistega tagasi. Ta räägib, et meie rongile haagitakse juurde kaks lahtist platvormi, kummagi peal kahetoruline õhutõrjesuurtükk lennukite peletamiseks. Seega on oodata Vene lennukite sagedasemaid rünnakuid. Kuna partisanide tegevus on aktiveerunud, peab igas vagunis nüüdsest olema öösel kaks vahimeest. Võimalik, et meil tuleb minna ringiga, sest on oht, et meie ees on raudtee õhku lastud. Kõige lõpuks tuleb midagi üllatavalt head: „Õhutõrjepatareide käest saame head hernesuppi,“ lõpetab Marzog.

Rõõmustame ja aplal Wichertil jookseb juba suu vett, ta limpsab keelt ja silitab käega kõhtu. Pärast ärasõitu Stablakist oleme saanud üksnes külma toitu ja kohvi. Hernesupp maitseb paremini kui kasarmu pühapäevapraad.

Paari tunni pärast sõidame edasi. Vedur vilistab ja ajab auru välja. Vahepeal on udu hajunud ning taevas on säravsinine ja pilvitu. Läheb soojemaks ja hommikupoolikul on juba 25 kraadi. Mõned viskavad end pikali ja tukastavad, Wilkel on jälle kaardid käes ja Kurat mängib suupillil sentimentaalset viisikest.

Meie õled on peeneks sodiks muutunud ja uusi ei ole meile antud. Õlesodi peale laotatud tekist ei ole suuremat abi ja meil on tunne, nagu lamaksime paljal vagunipõrandal. Pikk Warais ja veel mõned kurdavad, et neil teevad juba puusakondid haiget. Kapral muigab ja märgib, et see on hea treening, sest kaevikud on rindel veel kõvemad.

Meie palvel jutustab ta oma üksuse võidukast võitlusest suvekuudel. Muutume selle peale üpris kannatamatuks ja väljendame soovi võimalikult kähku selle üksuse juurde jõuda, et millestki olulisest mitte ilma jääda. Dieter Malzahn – nii on saleda blondi ohvitseriks saada sooviva mehe nimi – ütleb selle välja. Selle peale saab ta kapral Marzogilt kahjurõõmsa vastuse: „Ära torma, noormees, sul hakkavad püksid püüli sõeluma varem, kui sa arvatagi oskad.“

See ei ole meile uudis. Seda tobedat ütlust oleme juba haavatutepataljoni sõduritelt korduvalt kuulnud. Nad arvavad, et meie, kollanokad, teeme esimeses lahingus suurest hirmust püksid täis. Jama! – Kui kõik teised on hakkama saanud, siis mis peaks meil viga olema. Pealegi pole ju küsimus vanuses.

Kui aus olla, siis pean tunnistama, et ei oska rinnet päriselt ette kujutada. Loomulikult pole see mingi seiklus, millest minuealised unistavad. Muidugi on sõda tõsine asi, kus tulistatakse ehtsate kuulidega ja kus võib haavata või koguni surma saada. Aga nagu öeldakse, ega siis iga kuul pihta lähe ja meil on märksa suuremad šansid ellu jääda kui õnnetutel venelastel. Meil on paremad relvad ja seetõttu oleme oma vaenlastest kõvasti üle. Saksa Wehrmacht on tõestanud end paljudes võidukates lahingutes.

Peaaegu igas jaamas kuuleme uudiseid Wehrmachti edusammudest, mida transpordijuhi vagunist valjusti maha hõigatakse. Ka täna, 25. oktoobril, anti edasi võiduteade. Oleme ülevoolavas meeleolus ja laulame võitluslaule.

Alates eilsest on maastik jälle muutunud. Kui varem silmasime külasid vaid harva, siis nüüd on neid veelgi vähem. Mõlemal pool laiub pruuni rohuga kaetud stepp, mida mõnikord ilmestavad väikesed künkad. Aeg-ajalt märkame suuremaid kolhoose.

Vedurijuht jääb äkki keset teed seisma. Tuleme vagunitest välja ja kuuleme, et ta märkas säravas päikesevalguses, et eespool on jupp raudteed õhku lastud. Sõidame peaaegu pool päeva tagurpidi ja pöörame siis teistele rööbastele. Nüüd liigume edasi teosammul ja ülesmäge liikudes ähib vedur nagu vana kronu.

Künkad muutuvad kõrgemaks, vedur ähib ja liigub vaevu edasi. Mõned hüppavad maha ja jooksevad rongi kõrval. Visatakse nalja, et sel ajal võib koguni lilli noppida või raamatut lugeda. Ka mina hüppan välja ja nikastan jala ära. Ühe lauge künka juures jääb rong peaaegu seisma: „Kõik välja ja lükkama!“ kõlab käsklus. Kõik hüppavad välja ja hakkavad mõlemalt poolt lükkama… vedur liigub jälle kiiremini edasi. Seejärel hakkame mängima lõbusat mängu: ülesmäge lükkame ja allamäge sõites saame uuesti peale istuda ja sõita.

Kulub terve pikk hetk, enne kui kõik korraga tardub! Otse meie ees künka kohal näeme suurt tumedat varju nagu röövlindu enda suunas tulemas. Kuuleme vaikset ja seejärel juba üha valjenevat undamist, otsekui oleks tegu ülesärritatud herilasega. Varjuda, lennukid! Lamame maas ja meie kohal tärisevad pardakahurid. Näen kuidas muld lendab, ja seejärel hakkab tööle õhutõrjesuurtükk. Vaatan üles ja näen, kuidas lennukid heidavad väikesi pomme. Need plahvatavad veduri ees. Siis veel kord tige undamine ja läinud nad ongi.

Õhutõrjesuurtükk ei saanud pihta ja õnneks ei juhtunud suurt midagi. Paar mürsukildu tabasid veduri metallosi ja mõned vaguniseinad on läbi lastud. Kapral Marzog jagab meile lennuki kohta selgitusi: „See oli raudne Gustav, nõukogude lahinglennuk, mida Ivanid kasutavad ka rindel. See suudab hästi madallennul lennata, ootamatult välja ilmuda ja pardarelvadest tuld anda. Tavaliselt viskab see ka suuremaid või väiksemaid pomme. Tavalise laskemoonaga selle vastu ei saa, sest see on altpoolt soomustatud.“

Pärast seda vahejuhtumit jätkame tavalises rütmis: mäest üles ja mäest alla. Kaua veel? – Üks kord jõuab see lõpule, aga lükkamisest ei ole enam kasu, vedur on omadega läbi. Mida teha? Oleme kusagil keset kalmõkkide steppi, umbes kolmsada kakskümmend meest ja igaühel umbes nelikümmend kilo pagasit.

Kui kaugel on Stalingrad? Meie transpordijuht ütleb: „Sihtkohani jääb veel 120 kuni 150 kilomeetrit.“

Saame teada, et oleme ümbersuunamise ja peatuste tõttu ajagraafikust tublisti maha jäänud. See tähendab, et ülejäänud kilomeetrid tuleb meil läbida jalgsi. Peame nelja päeva pärast sihtkohas olema. Täna öösel ööbime veel vagunites ja hommikul kell kuus asume teele.

26. oktoober. Äratus on kell viis ja väljas on veel kottpime. Igaüks saab kuuma kohvi, pool leiba ja jupi suitsuvorsti. Eile märkasime, et toitu antakse vähem. Ühes raudteelaste ja suurtükkide meeskondadega jäävad mõned, kellel jalad haiged, rongi valvama. Võtame oma suured pakid selga ja käsu peal asume kompassi ja kaardi järgi teele. Nii algab katsumus, mis nõuab meilt kogu jõu.

Algul lauldakse, kuid järk-järgult laulud vaikivad. Päike tõuseb ja läheb soojemaks. Keskpäeva paiku antakse meile pikem puhkus. Pärastlõunal kõrvetab päike nagu praeahjus. Meil jagub veel jaksu ja marssimine jätkub, kuigi oleme juba üpris väsinud, kuni pimedani. Heidame väikeses orus otse maapinnale ja uinume, ilma et hakkaksime seljakotist telkmantlit või tekki otsima ja endale aset valmistama. Magame nagu surnud.

27. oktoober. Hommikul on mul jalad kanged nagu vanal koormaeeslil, teistega on sama lugu. Söön tüki kuiva leiba ja joon mõne lonksu külma kohvi, kes teab, millal me jälle midagi juua saame. Püsti – edasi! Eesminejad teevad kiiret tempot. Raudteeüksusel pole nii palju tassida. Ülejäänud koperdavad nagu koormamuulad nende järel: pungil täis seljakoti otsas rulli keeratud tekk ja telkmantel, kõige otsas teraskiiver ja raske talvesinel. Vöö küljes täis padrunitaskud, tagapool toidukott ühes välipudeliga ja teisel pool kokkukäiv labidas. Üle õla ripub gaasimask ja rinnal on raske relv, mille rihm käib kaela tagant läbi. Lisaks veel ühes käes kott sokkide, aluspesu ja muu sarnasega, kõik kokku oma paarkümmend kilo.

Mõne tunni pärast teeme esimese puhkepausi. Peame kaua ootama, enne kui kõik kohale jõuavad. Edasi liikudes ei ole rivisammust enam juttugi. Rivi venib pikaks ja viimased jäävad üha kaugemale maha.

Varasel pärastlõunal tehakse teine puhkepaus. Vaatan üllatusega, et mahajääjate hulgas on ennekõike suured ja tugevad. Ka Warias on nende hulgas. Nälg ja janu vaevad neid hullemini kui ülejäänuid. Umbes tunni aja eest jagasin oma ülejäänud kohvi Wariasega, sest tema välipudel oli juba ammu tilgatumaks tühi. Süüa pole ka mul enam midagi.

Pärast seda peatust läheb veel hullemaks. Päike põletab taevas halastamatult juba mitmendat tundi ning paksude riiete ja varustusekoormaga higistame nagu jääkarud Sahara kõrbes. Aluspesu on higist nii läbi imbunud, et kleepub keha külge. Higi valgub silmadesse, need tulitavad ja lähevad paiste. Keel kleepub igemete külge ja on paistes nagu käsn. Seljakott rõhub nagu betoonplokk ja rihmad soonivad sügavale ihusse. Minu selg vajub ikka enam küüru ja jalgadel lõhkenud villid põhjustavad põletavat valu. Sellele vaatamata surun hambad kokku ja koperdan edasi. Minu energia on praktiliselt otsakorral.

Aeg venib. Ikka ja jälle viskavad mehed suurest väsimusest pikali – veidi aja pärast tõusevad nad uuesti püsti ja komberdavad edasi. Viimased näevad kahvatud ja tõbised välja.

Siis kuuleme rõõmusõnumit: „Meie ees orus on küla!“ See tähendab vett ja mingit söögipoolist. Võtame viimase jõu kokku ja lohistame end edasi. Siis näeme maju – neid on vähe, kuid seal seisab suur kolhoosi õlekuhi, nagu me neid Venemaal mitmel pool näinud oleme. Kohe esimeste õlgkatusega puumajade juures on puust vändaga kaev ja praguline ämber.

Üks vanemseersant seisab sellest mõne sammu kaugusel, kui esimesed kohale jõuavad. Nad tormavad kaevu juurde, et ämber alla lasta. „Jätta!“ kõlab järsk korraldus. Vänta käes hoidnud mees põrkub tagasi ja ämber kukub kolinal kaevu. Vanemseersant ütleb, et vesi võib ka mürgitatud olla. Ta läheb majade juurde ja siseneb ühte poollagunenud osmikusse, mille aknaid kaunistasid kunagi uhked puitpitsid. Väljas pole näha hingelistki.

Ta väljub majast koos armetu väljanägemisega venelasega. Vanem mees, vatikuub seljas. Tal on pulstunud habe ja näol sõbralik naeratus. Vanemseersant juhatab ta kahe sõrmega varrukast kinni hoides kaevu juurde. Kaevu rakkel on vett täis ämber. Vanemseersant osutab käega vee suunas ja käsutab: „Joo, venelane!“ Vanamees vaatab teda kavala pilguga, naeratab ja kummardab mitu korda, korrutades midagi, mis kõlab nagu: „Pan, haroš, pan, haroš.“ Vanemseersant muutub kannatamatuks. Ta haarab vanamehel kuklast ja surub ta nägupidi vette. Mees puristab ja neelab vett, teeb siis üllatunud näo, kuid hirmust või vastupanust pole jälgegi.

Vesi on seega hea. „Korras! Võite vett juua,“ ütleb vanemseersant. Nüüd vinnatakse ämber ämbri järel üles ja venelane muheleb. Ta sai alles nüüd aru, milles asi oli. Me naudime vett, joome ja peseme.

Vene vanamees vahib meid uudishimulikult ja otsib vatikuue taskust välja kortsunud ajalehe. Teeb sellest pika peene torbiku ja surub alumise otsa kokku. Seejärel kobab teises taskus ja otsib välja räpase riidekoti. Sealt raputab ta ettevaatlikult tuutusse pruunikat puru. Nüüd meenutab see asjandus prisket sigaretti. Vana torkab pläru suhu ja näitab, et tal on tuld vaja. Löön tulemasinast tuld ja hoian seda tal nina ees. Leek paneb tal peaaegu habeme põlema, kuid pläru võtab tuld ja mees tõmbab huuli torutades suitsu ahnelt kopsudesse.

Meil on väga lõbus. Üks kapral ütleb, et seda, mida vana tõmbab, kutsutakse mahorkaks. See on vene metsa- ja niidutubakas, mis tervenisti ära kasutatakse. Ta lisab, et on seda piibus suitsetanud. Lõhna järgi otsustades pidi see maitsema nagu vana mererohust madrats. Kuigi ma olen kõva suitsumees, ei kavatse ma seda kraami proovida, kuni mul veidigi tubakat järel on.

Oleme kolhoosis pettunud. Kusagil pole midagi süüa. Ühes kuuris vedeleb hunnik söödapeete ja paar maisitõlvikut. Küpper proovib söödapeeti, kuid sülitab selle kohe uuesti välja. Vahepeal on majadest mõned naised välja tulnud ja vahivad meid uudishimulikult. Wichert ütleb, et vana venelane rääkis midagi „komandaturast“ ja „tsappsarappist“. See peab tähendama, et mingi sakslaste komandatuur on kogu söögikraami ära võtnud.

Näljaga hakkab asi tasapisi kriitiliseks minema. Kõht koriseb ja soolikad mängivad marjast. Värsketes heintes on väga mõnus magada, kuid meie kõhud korisevad valjemini kui mõned mehed norskavad. Sani, meie sanitar hoiatab, et me magades saapaid jalast ei võtaks. Wilke ja Warias teevad seda ikkagi. Järgmisel hommikul karjuvad nad valust, kui tugev Küpper aitab nende paistes jalgu uuesti jalavarjudesse toppida.

28. oktoober. Marsime tühja kõhuga edasi. Tund venib tunni järel. Higistame, oigame, vannume, mõni möirgab kõva häälega, et kergem hakkaks, kuid me lohistame end edasi – kilomeeter kilomeetri järel. Siis korraga kostab selges õhus tumedat möirgamist. „Varjuda, lennukid!“ hüüab keegi. Püüame varjuda, nagu meile oli õpetatud. Ent see jääb üksnes katseks. Vaid mõned sammud ja me langeme kividena maapinnale.

Vaatan taevast ja näen horisondil liginevaid lennukeid. Nende kered säravad päikesekiirtes hõbedaselt. Saame mürina järgi aru, et need on raskes lastis. Nad tulevad lähemale – näen nende tiibadel olevaid riste – Saksa pommitajad! Tõuseme püsti ja lehvitame. Nad suunduvad oma surmatoova lastiga põhja poole. Seal peabki olema Stalingrad!

Liigume edasi. Keskpäeva paiku silmame jälle ühte kolhoosi. Liiga kaugel, me peame otse edasi minema. Näeme üpris lähedal pikki venelaste rivisid. Jälle naised. Silman ka kahte väikest vankrit, mida veavad pisikesed hobused. „Kohalikud hobused!“ ütleb keegi. „Need paganad on väikesed ja kleenukesed, aga väga vastupidavad.“ Nad liiguvad aeglasel sammul edasi.

Suurem osa meist on omadega täiesti läbi. Peale paari lonksu vee pole midagi muud hamba alla pista ja siis veel see koorem. Transpordijuht annab korralduse peatuda, mõistes, et vajame jälle puhkust. Mõned ütlevad, et on oma puutumatu tagavara, mis koosneb kotikesest kuivikutest ja väikesest lihakonservist, juba ära söönud. Loodetavasti ei tule sellest pahandust, sest see oli mõeldud kasutamiseks lahingute ajal hädaolukorras.

Meie kõrval on koristatud põld. Maa seest turritavad välja veel mõned kapsajuurikad. Wichert kannatab kõige enam nälja käes. Ta ütles, et sõi oma toidunormi juba hommikul ära. Nüüd istub ta põllupeenral ja segab midagi oma katelokis. Ta on maasse augu kaevanud ja teinud sinna tule, mida ta kuiva stepirohuga toidab. Katelok ripub tule kohal ja ma näen kuidas selle sisu mulinal keeb. Paljud järgivad tema eeskuju. Kõikjal hõljub kapsakeeduhais.

Ka mina korjan juurikate küljest peotäie kollakasrohelisi lehti. Mul on katelokis veel veidi kolhoosist ettenägelikult kaasa võetud vett. Tihendame katelokkide kaasi jalarättidega. Käies on osa vett maha loksunud, kuid allesjäänud veest eine valmistamiseks piisab.

Keedus maitseb vastikult. Kugistame ilma soolata keedetud pooltoored kapsalehed alla ja joome hinge kinni hoides vastiku maitsega sooja vett peale. Nüüdseks pole meie vaimustusest ja eufooriast enam midagi järel.

Liigume edasi. Oleme küll endiselt näljased, kuid vähemalt veidi puhanud. Märkame enda ees ja kõrval sügavaid lõhanguid, mis on sageli nii suured, et sinna mahuks ära terve pataljon koos sõidukitega. Vanemad sõdurid kutsuvad neid lõhanguid mõnikord kurudeks. Mõnest neist tuleb meil ümbert ringi minna. Kui hämarduma hakkab, koguneme ühte lamedapõhjalisse kurusse, et selle kaitsvas varjus ööbida.

„Kui kaugel Stalingrad veel on?“ küsib väike Grommel, kes end minu ja kapral Marzogi vahele mugavasti sisse seab.

Marzog kehitab õlgu: „Pole aimugi, aga kuuldavasti peaksime homme kohale jõudma.“ Otsekui täienduseks vastusele kuuleme kaugusest tumedat müra ja kõuekõminat. Kuna on juba täiesti pime, siis näeme eespool taevas punast kuma.

„See on Stalingrad!“ ütleb keegi.

Warias osutab käega vasakule. „Mis tuled need on?“ küsib ta pimeduses.

Vaatame osutatud suunas ja näeme taevas valgustäppide rida, otsekui üles riputatud laternaid. Siis kuuleme tumedad plahvatusi ja kohe seepeale ilmuvad taevasse pikad ülespoole suunduvad helendavad pärlikeed ja kaovad seejärel kohe uuesti.

Keegi ütleb: „Lennukid on jälle liikvel.“

Üks kogenum sõdur selgitab meile, et tegu on venelaste kergete biplaanidega, mis ründavad enamasti öösel ja et oma sihtmärki paremini näha, lasevad ka mõned langevarjuga valgusraketid. Seejärel heidavad nad mõned pommid või puistavad alla terve kotitäie kildpomme. Need lennukid võivad mootori välja lülitada ja nagu purilennukid läbi öö hõljuda. Kui neid märgatakse, on enamasti juba liiga hilja. Rindel kutsuvad sõdurid neid ka „õmblusmasinateks“, sest nende mootor teeb sarnast häält. Sõdur lisab veel: „Muide, need taevas nähtud valgusketid on 20 mm kahe- ja neljatoruliste õhutõrjekahurite süütelaengud, millega püütakse neid alla tulistada.“ Põnev vaatemäng meie jaoks. Ilmub muudkui uusi tulesid ja tumedasse öötaevasse tekib üha uusi valguspärlikeesid. Ent me ei kuule midagi, kõik toimub otsekui tummfilmis.

29. oktoober. Koidab uus hommik ja meie tuju on nullis. Tunni aja eest hakkas sadama uduvihma ja mõned kurdavad niiskuse üle. Minu univorm tundub veel kuiv olevat. Saan teada, et Wilke kattis mind vahis olles telkmantliga kinni. Tore mees see Wilke. Seda ma juba tean, et tänamine talle ei meeldi. Seepärast otsin taskust välja tubakakoti ja keeran talle sigareti, mille ta sõbralikult muiates vastu võtab. Oleme näljased nagu hundid, aga ilma tubakata oleks veel märksa hullem.

Vihm muutub üha tugevamaks ja nüüd hakkab veel tuul ka puhuma. Esimest korda on tõeline koerailm ja selline, mida me oodatagi ei osanud. Tuulepuhangud tugevnevad ja lagedal maal ei paku miski kaitset. Vihm peksab justkui nõeltega näkku ja trummeldab teraskiivritel, mis me vihma kaitseks pähe tõmbasime. Tuulepuhangud rebivad telkmantleid, mis meid vaid häda pärast kaitsevad. Tuuleiilid panevad märjad püksisääred lopendama ja tõukavad meid peaaegu pikali. Sumpame ja koperdame üha edasi, kuni edasiliikumine võimatuks muutub.

Puhkame jälle ühes orus, mis hoiab kinni ka natuke tuult. Mäherdune jama! Heidame suurest väsimusest pehmele kleepjale savipinnasele. Kõik on märg ja kleepuv, olen aluspesuni läbi ligunenud ega tea, kas see on higi või vihmavesi. Kogume end aegamisi. Püsti! – Edasi, edasi! Eespoolt kostab ergutavaid hõikeid, kui mõni vahepeal seisma jääb ja maha heidab, et hetkeks puhata.

Kui kaugel see veel on? – Me peame täna kohale jõudma.

Mitme tunni pärast näeme ühte küla. Vihm on lakanud. Heidame kergendusega pikali tühja, vaid mõnest seinalauast ja katusest koosnevasse maisiküüni. Kui oleme veidi puhanud, harutame seljakotid lahti. Viimaseid tuleb oma pool tundi oodata.

Kas see ongi meie sihtpunkt? Keegi ei tea. Pime ei näe ja seepärast ei saa ta öelda kus ta asub. Meie küll näeme, aga meile ei öelda midagi, tammume ringi otsekui pimedad ja kurdid – selline on kord reamehe, kes pole küünemustagi väärt, saatus.

Külas käib tihe sagimine, madalama auastmega sõdurid tormavad ringi. Nad löövad kannad kokku ja tervitavad, kui ülemus mööda läheb. Mõtlen, et huvitav, kas me oleme juba rindepiirkonnas? Arvukate siltide järgi saame teada, et siin asuvad komandatuur ja mõnede rügementide staabid. Need on pigem organisatoorsed kirjatsurade staabid, nagu ütleb Marzog. Järelikult kavatseb transpordijuht meile söögikraami organiseerida.

See õnnestub ja me saame suure laari kruubisuppi lihaga. Siin pole elul häda midagi. Pärast kruubisuppi tunneme end juba paremini. Mis edasi saab? Muudkui ootame ja ootame… siis tuleb teade: sihtkohani on veel kaheksa kuni kümme kilomeetrit. Kuigi meie kondid ikka veel tuikavad ja villis jalad tulitavad, katame selle vahemaa napi poolteise tunniga. Säärase koormaga on see supertulemus.

Lubati, et edasi viiakse meid juba autodega. Ent need pole veel kohal. Jälle ootame! Autod jõuavad pimedas kohale. Sõidame üle pika silla koos paljude teiste sõidukitega pimedusse.

„See on Don,“ ütleb keegi minu taga.

Nüüd suundume lennurajale. Pommitamisohu tõttu on kõik pimendatud. Praegu näeme nende laternaid päris lähedalt ja kuuleme päris selgelt pommiplahvatusi.

Mõne tunni pärast peatume kusagil talumajade lähedal. Ööbime talumajades. Kuuleme kaugusest tüminat ja taevas on helepunane – see ongi Stalingrad! Kuidas on lood meie mõne nädala taguse vaimustusega? See on kurnava kiirmarsi käigus tublisti kahanenud ja aimame, et vaimustusel ja eufoorial ei ole siin kohta. Tegelikkus on teistsugune – see ei hooli meeleolust ega tunnetest. Oleme oma esimese eesmärgi peaaegu saavutanud, eks ole näha, kuidas edasi läheb. Kõigepealt tuleb magada ja mitte millelegi mõelda.