Читать книгу Valge dominiiklane - Gustav Meyrink - Страница 2

“Härra X või härra Y on kirjutanud romaani.”

Mida see tähendab?

Noh, väga lihtne:

“Ta on on mõttelennu jõul kirjeldanud isikuid, keda tegelikult pole olemas, on neile külge luuletanud sündmusi ja neid omavahel põiminud.”

Umbes nii kõlab üldine laialivalguv järeldus.

Mis on mõttelend, arvab teadvat igaüks, et aga on olemas mõttelennu ülimalt iseäralikke liike, aimavad üpris vähesed.

Mida öelda, kui näiteks käsi, see näiliselt nii kuulekas aju tööriist äkki keeldub kirja panemast loo peategelase nime, mille oled välja mõelnud, ja paneb selle asemele jonnakalt teise?

Kas ei peaks siis tahtmatult jahmuma ja endalt küsima: kas “loon” tegelikult mina või… on mu kujutlusvõime viimaks kõigest omamoodi maagiline vastuvõtuaparaat? Midagi niisugust, mida traadita telegraafis antenniks nimetatakse?

On ette tulnud, et inimesed on öösel üles tõusnud ja päeva pingutustest väsinuna õhtul pooleli jäetud kirjatööd lõpule viinud ning ülesandeid paremini lahendanud, kui nad seda arvatavasti oleksid suutnud ärkvel olles.

Midagi niisugust armastatakse seletada sõnadega:

“Tavaliselt uinuv alateadvus on appi tulnud.”

Kui see juhtub Lourdes’is, siis tähendab see:

“Jumalaema on aidanud.”

Mine tea, vahest on alateadvus ja Jumalaema üks ja seesama.

Mitte et Jumalaema oleks ainult alateadvus, ei, alateadvus on “ema”… “Jumala” ema.

Siinses romaanis on elava inimese osas keegi teatud Christopher Taubenschlag.

Kas ta on kunagi elanud, seda pole mul läinud korda kindlaks teha; minu fantaasiast ta küll pärit ei ole, seda usun kindlalt. Ma ütlen selle otse välja, riskides sellega, et mind peetakse inimeseks, kes tahab end huvitavaks teha.

Siin pole põhjust täpselt kirjeldada, kuidas see raamat on teoks saanud; piisab, kui ma vaid vilksamisi lühidalt visandan, mis on juhtunud.

Antagu mulle andeks, et mõnes lauses on seejuures juttu minust endast; pahe, mida kahjuks ei saa vältida.

Romaani piirjooned olid mul peas juba valmis ja ma hakkasin seda kirja panema, kui märkasin—alles kirjapandut hiljem üle lugedes!—, et sisse oli lipsanud Taubenschlagi nimi, ilma et ma selles kohe teadlik oleksin olnud.

Kuid vähe sellest: laused, mida olin ette võtnud paberile panna, muutusid sule all ja väljendasid midagi hoopis muud, kui ma öelda tahtsin. Puhkes võitlus minu ja nähtamatu Christopher Taubenschlagi vahel, kus viimane lõpuks peale jäi.

Mul oli kavas kirjeldada väikelinna, mis elab mu mälus. Sellest sai sootuks teistsugune pilt, niisugune pilt, mis on mul praegu teravamalt silme ees, kui too tegelikult kogetu.

Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui lasta mõjul, mis end Christopher Taubenschlagiks nimetab, oma tahtmist saada, talle kirjapanekuks oma käsi nii-öelda laenata ja kustutada raamatust kõik, mis pärines minu enda ideedest.

Oletagem, et too Christopher Taubenschlag on nähtamatu olend, kes on mõistatuslikul viisil suuteline selgel teadvusel olevat inimest mõjutama ja oma tahte järgi suunama. Siis tekib küsimus: miks kasutas ta oma eluloo ja oma vaimse arengu krjeldamiseks just mind?

Kas edevusest? Või et sellest saaks “romaan”?

Vastaku igaüks endale ise.

Oma arvamuse jätan endale.

Võib-olla ei ole minu juhtum peagi enam ainus. Võib-olla haarab too Christopher Taubenschlag homme kellegi teise käe.

Mis meile täna näib tavatuna, võib homme olla igapäevaasi!

Vahest on tulekul see vana ja ometi igavesti uus tõdemus:

“Kõik, mis siin ka ei juhtu

loodusseadusest on tulnud.

Et see puha minu tehtu—

tühi loba küll on olnud.”

Ja Christopher Taubenschlagi kuju on kõigest selle eelnäht, on sümbol, on isiksuse kuju võtnud kujutu jõu mask?

Ülitarkadele, kes on üpris uhked oma “peremehelikkusele”, võib muidugi vastumeelt olla mõte, et inimene on kõigest marionett.

Kui ma säärastest tunnetest vallatuna ühel päeval parajasti kirjutamistuhinas olin, tuli mulle äkki mõte: vahest on see Christopher Taubenschlag midagi just nagu minust endast irdunut? Mööduv, iseseisvasse ellu ärganud, minus teadmatult sigitatud ja sündinud viirastus, nagu neid tulevat ette inimestel, kes ajuti usuvad nägevat ilmutusi ja nendega koguni juttu ajavad?

Otsekui too nähtamatu oleks mu ajus lugenud, katkestas ta sedamaid mu jutustuse käigu ja sokutas mu kirjutavat kätt kasutades otsekui vahelepõiminguna sisse pentsiku vastuse:

“Kas olete Teie,” (kõlas just nagu pilge, et ta mind teietas ega sinatanud), “nagu kõik inimesed, kes teie moodi kujutlevad, et on üksikolevused, vahest midagi muud kui iseenese irdkuju? Irdkuju sellest suurest Minast, keda Jumalaks hüütakse?”

Sellest peale olen ma tihti ja palju mõelnud tolle veidra lause mõtte üle, sest ma lootsin selles leida tolle mõistatuse võtit, mida Christopher Taubenschlagi olemasolutingimused minule sisaldavad. Kord arvasin, et olen juureldes juba leidnud väheke valgust, siis ajas mu segadusse samalaadne “vahelehüüe”. See kõlas nii:

“Iga inimene on Taubenschlag, kuid igaüks ei ole Christopher. Enamik kristlasi ainult kujutleb seda. Tõelises kristlases lendavad valged tuvid sisse ja välja.”

Sellest peale lakkasin lootmast, et jõuan saladuse jälile, ning loobusin ühtaegu juurdlemast, et ma võiksin ehk viimati—võttes eelduseks antiikaja teooria, et inimene kehastub maa peab korduvalt—olla mõnes eelmises elus olnud too Christopher Taubenschlag.

Mulle meeldinuks kõige rohkem, kui oleksin võinud uskuda, et see miski, mis mu kätt juhtis, on igavene, vaba, iseendal tuginev ning igasugusest kujust ja vormist irdunud jõud. Kui ma aga ühel hommikul pärast unenägudeta und ärkan, näen ma mõnikord silmamuna ja lau vahelt vana, hallijuukselist, habemeta, pikka kasvu ja nooruslikult saledat meest, otsekui öö mälestust, ning see mulje täidab mu päevaks tundega, mis mind enam lahti ei lase: see peab olema Christopher Taubenschlag.

Mõnigi kord on sellele lisandunud kummaline mõte: ta elab teiselpool aega ja ruumi ning pärib su elu, kui surm su järele käe sirutab.

Kui milleks säärased kaalutlused, mis võõrastesse ei puutu!

Ma esitan nüüd Christopher Taubenschlagi läkitused, nagu nad tulid—sageli katkendlikult—, midagi lisamata ja midagi ära jätmata.