Читать книгу Valge dominiiklane - Gustav Meyrink - Страница 3

Niikaugelt kui ma mäletan, väidab linnarahvas, et mu nimi on Taubenschlag.

Kui ma pisikese poisina pika ridvaga, mille otsas põlest taht, õhtuhämaruses ühe maja juurest teise maja juurde traavisin ning laternaid süütasin, marssisid selle tänava lapsed minu ees, plaksutasid taktis käsi ja laulsid:

“Taubenschlag, Taubenschlag, Taubenschlag,

trararaa Taubenschlag.”

Ma ei pannud seda pahaks, olgugi et ma ise kunagi kaasa ei laulnud.

Pärast võtsid ka täiskasvanud selle nime omaks ja kõnetasid mind sellega, kui nad minult midagi tahtsid.

Teisiti on lugu Christopheri nimega. See oli mulle kaela riputatud paberitükil, kui mind imikuna ühel hommikul Maarja kiriku ukse eest leiti.

Küllap oli selle kirjutanud mu ema, kui ta mu tookord saatuse hoolde jättis.

See on ainus, mille ta mulle kaasa andis. Sestap olen alati Christopheri nime tunnetanud kui midagi püha. See on mu ihusse vermitud ja on mulle ristimistunnistuse eest (välja antud Igavikuriigis), ning ma olen seda kandnud läbi elu, nagu dokumenti, mida keegi mult võtta ei saa. Ta kasvas ja kasvas, nagu idu pimedusest, kuni ilmus taas sellena, mis ta algmisest oli olnud, sulas minuga ühte ja saatis mind kadumatuse ilma. Nõnda nagu seisab pühakirjas: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles.

Jeesus ristiti täiskasvanud mehena, ta oli täiesti teadlik selles, mis juhtub: nimi, mis oli ta “mina”, langes maha. Nüüdseid inimesi ristitakse imikutena; kuidas võiksidki nad aru saada, mis nendega on juhtunud! Nad ekslevad läbi elu haua poole, nagu leitse, mida tuuluke soo poole ajab. Nende kehad mädanevad, ja selles, mis üles tõuseb—nende nimes—pole neil osa.

Kuid mina tean (niipalju kui inimene enda koha öelda võib, et teab), et mu nimi on Christopher.

Linnas liigub kumu dominiiklasest Raimund de Pennafortest, kes olevat Maarja kiriku ehitanud annetustest, mille saatsid talle tundmatud kinkijad üle kogu maailma.

Altari kohal on kiri:

“Flos florum—nõnda ilmutan ma end kolmesaja aasta pärast.”

Nad on selle peale naelutanud värvilise laua, kuid see kukub alailma maha. Iga aasta ikka ühel ja selsamal pühima neitsi Maarja taevassevõtmise suurpühal.

Räägitakse, et teatud kuuloomise öödel, kui on nii pime, et näe kättki silme ees, heitvat kirik mustale turuplatsile valget varju. See olevat Valge Dominiiklase Pennaforte kuju.

Kui meie, leidlaste ja orbude kodu lapsed saime kaheteistkümneseks, pidime esimest korda pihile minema.

“Miks sina pihil ei käinud?” käratas kaplan mulle järgmisel hommikul peale.

“Ma käisin pihil, kõrgeväärsus.”

“Sa valetad!”

Siis ma rääkisin, mis oli juhtunud:

“Ma seisin kirikus ja ootasin, et mind kutsutakse, siis viipas mulle käsi, ja kui ma pihitooli astusin, istus seal Valge Munk ja küsis mult kolm korda, mis on mu nimi. Esimene kord ma ei teadnud, teisel korral teadsin küll, kuid olin unustanud, enne kui jõudsin seda öelda; kolmandal korral tõusis mul külm higi laubale ja mu keel oli halvatud, ma ei suutnud rääkida, kuid keegi mu rinnas kisendas: Christopher!

Küllap Valge Munk seda kuulis, sest ta pani nime raamatusse kirja, osutas sellele ja ütles: Nõnda oled sa siitpeale elu raamatusse sisse kantud. Siis ta õnnistas mind ja ütles: Ma andestan sulle su patud—need, mis tehtud ja ka tulevased.”

Minu viimaste sõnade juures, mille olin öelnud üsna vaikselt, et seda ei kuuleks keegi mu kaaslastest, sest ma kartsin neid, tegi kaplan pööraselt ehmununa sammu tagasi ja lõi risti ette.

Veel selsamal ööl juhtus esimest korda, et ma arusaamatul moel majast lahkusin, ilma et oleksin suutnud seletada, kuidas olin jälle tagasi jõudnud.

Ma olin riidest lahti võtnud, voodisse heitnud, kuid ärkasin hommikul täiesti riides ja tolmused saapad jalas. Mu laual oli mägililli, mille küllap olin noppinud mägedelt.

Niiviisi juhtus edaspidi veel tihti, kuni orbudekodu ülemused jälile said ja mulle naha peale andsid, sest ma ei osanud kunagi öelda, kus ma olin käinud.

Ühel päeval kutsuti mind kloostrisse kaplani juurde. Tema kõrval keset tuba seisis vanahärra, kes mu hiljem lapsendas, ja ma sain aru, et nad olid rääkinud mu rännakutest.

“Su keha on alles liiga küpsemata. See ei tohi kaasa tulla. Küll ma sind lihvin,” ütles vanahärra, kui ta mind käekõrvale võttes ja iga lause juures pentsikult õhku ahmides oma kodu poole sammus.

Mu süda värises hirmust, sest ma ei saanud aru, mida ta mõtles.

Vanahärra kodu suurte naeltega kaunistatud raudukse metallisse oli täpitud suurte tähtedega: Bartholomäus vabahärra von Jöcher, auametisse nimetatud laternasüütaja.

Ma ei saanud aru, kuidas võis aadlimees olla laternasüütaja; mul oli seda lugedes tunne, nagu variseks kõik koolis omandatud kasinad teadmised minu küljest maha, otsekui paberlipakad, nii väga kahtlesin ma tol silmapilgul selles, et ma üleüldse olen suuteline selgelt mõtlema.

Pärastpoole sain teada, et paruni esimene esiisa oli olnud lihtne laternasüütaja, kes tõsteti aadliseisusesse millegi pärast, mida ma ei tea. Sellest peale on Jöcherite vapil muude embleemide kõrval õlilamp ja ridvaga käsi ning parunid saavad põlvest põlve linnalt iga-aastast väikest tasu, ükspuha, kas nad tänavalaternate süütaja ametit peavad või mitte.

Juba järgmisel päeval pidin ma paruni käsu peale tööle hakkama.

“Su käsi peab õppima seda, mida su vaim hiljem jätkab,” ütles ta. “Olgu amet kui tühine tahes, ta saab õilsaks, kui kunagi võtab selle üle vaim. Töö, mida hing keeldub omaks võtmast, pole väärt, et keha seda teeks.”

Ma vaatasin vanahärrale otsa ja vaikisin, sest tollal ma ei saanud veel aru, mida ta mõtles.

“Või tahaksid sa parem kaupmeheks saada?” lisas ta sõbralikult tögades.

“Kas ma pean hommikul laternad jälle kustutama?” küsisin ma arglikult.

Parun silitas mu põske:

“Muidugi, kui tuleb päike, pole inimestel muud valgust vaja.”

Kui parun minuga rääkis, oli tal vahel kummaline komme mind vargsi piiluda; tema silmis näis olevat sõnatu küsimus:

“Kas sa viimaks ometi saad aru?”

Või tahtis ta sellega öelda:

“Ma olen ärevil, et äkki sa saidki aru?”

Niisugustel juhtudel tundsin ma tihtipeale rinnus palavat kõrvetust, just nagu annaks mulle kuuldamatu vastuse hääl, mis tookord Valge Munga ees pihtides karjus mu nime Christopher.

Parunit moonutas vasakul pool tohutu suur hõõtsik, nii et ta pintsakukrae pidi olema õlani läbi lõigatud, et mitte takistada kaela liigutamist.

Öösel, kui kuub oli riputatud toolileenile ja nägi välja nagu peata inimese kere, sisendas see mulle mõnigi kord kirjeldamatut õõva; ma sain sellest lahti ainult siis, kui kujutlesin, millist äärmiselt armastusväärset mõju parunist elus hoovas. Olenemata tõvest ja peaaegu naeruväärsest välimusest, mida pakkus hall habe, mis seisis hõõtsikust eemal nagu harali luud, oli mu kasuisas midagi tavatult peent ja õrna, midagi abitult lapselikku, suutmatust kedagi haavata. See kõik kerkis veel rohkem esile, kui ta vahel tahtis ähvardav olla ja sind läbi oma vanamoeliste näpitsprillide range pilguga vaatas.

Niisugustel silmapilkudel näis ta mulle alati suure harakana, kes otse sinu ette seisma jääb, just nagu tahaks sind võitlema kutsuda, kuigi ta äärmiselt valvas silm ei suuda varjata hirmu:

“Ega sa ometi äkki söanda mind püüda?”

Jöcherite maja, kus ma nii palju aastaid elasin, oli linna vanimaid. Tal oli mitu korrust, kus olid elanud paruni eellased—iga põlvkond korrus kõrgemal kui eelmine, otsekui nende igatsus taevale lähemal olla oleks aina suurenenud.

Mulle ei meenu, et parun oleks kunagi käinud neis vanades tubades, mille tänavapoolsed aknad olid pimedad ja hallid. Ta elas koos minuga paaris lihtsas, valgeks lubjatud toas otse lameda katuse all.

Mujal kasvavad puud mullas ja inimesed käivad nende all. Meil kasvab valgete lõhnavate õisikutega leeder ülal suures roostetanud plekkpalis, mis omal ajal oli mõeldud vihmaveerenniks ja millest viib sillutisele toru, mis on täis tuulest kantud kõdunenud lehti ja puistepinnast.

Sügaval all voolab lai, sileda pinnaga, mäestikuveest hall jõgi otse läbi roosade, ookerkollaste ja helesiniste majade vahelt, mis vaatavad tühjade akendega ja mille katused istuvad peal, nagu sammalrohelised ääreta kübarad. Ta voolab ringi ümber linna, mis on veesilmusesse püütud nagu saar. Jõgi tuleb lõunast, pöörab läände, keerab uuesti lõunasse. Kohast, kus ta linna hakkas ümbritsema, lahutab teda vaid kitsas maanina, kus viimasena seisab meie maja. Seal kaob jõgi vaateväljalt halja künka taha.

Üle pruuni, mehekõrguste plankudega piiratud puitsilla (põhi toorestest koorimata palkidest, mis värisevad, kui härjavanker neist üle sõidab) jõuab teisele, metsa kasvanud kaldale, kust laskub vette liivapaljandikke. Meie katuselt paistavad kauged aasad, mille taga sumuses kauguses hõljuvad mäed, nagu pilved ja kus pilved lasuvad maal, nagu mäed.

Keset seda linna kõrgub pikk linnusetaoline ehitis, mis pole enam hea ega halb millekski muuks, kui oma laugudeta akendega tuldergava sügispäikese silmipimestavat õhetust püüdma.

Alati inimtühjal turuplatsil, kus küljelikeeratud korvide virnade vahel seisavad nagu hiiglalelud kaupmeeste suured päikesevarjud, kasvab kivisillutise pragude vahel rohi.

Vahel pühapäeviti, kui palavus on barokkstiilis raekoja müürid kuumaks kütnud, tungib külmast tuuleiilist kantuna otsekui maapinnast välja puhkpillimuusika summutatud helisid, mis aina tugevnevad. Fletzingeri postijaama uks haigutab äkki, mõõdukal sammul läheb kiriku poole vanades mitmevärvilistes rahvariietes pulmarong, värviliste lintidega noormehed viibutavad pidulikult vanikuid, ees salk lapsi, kõige esimesena tilluke kümneaastane rõõmust poolpöörane sant, ise karkudest hoolimata väle kui nirk, otsekui puutuks kogu peorõõm ainult temasse, sellal kui kõik teised on pidulikkusest tõsised.

Kui ma tol esimesel õhtul olin uinumiseks juba voodis, läks uks lahti ja mind valdas ebamäärane hirm, sest minu juurde tuli parun ja ma arvasin, et ta tahab mind lihvida, nagu oli ähvardanud.

Kuid ta ütles ainult:

“Ma tahan sind paluma õpetada. Teised keegi ei tea, kuidas peab paluma. Ei paluta sõnadega, palutakse kätega. Kes sõnadega palub, see kerjab. Ega ei kerjata. Küll vaim teab, mida sul vaja on. Kui peopesad kokku puutuvad, on inimese vasak pool paremaga ahelaks ühendatud.

Nõnda on keha kindlalt seotud ja ülespoole seisvatest sõrmeotstest tõuseb vabalt leek.—See on palumise saladus, mis pole kirjas üheski raamatus.”

Sel ööl rändasin ma esimest korda, ilma et oleksin hommikul voodis ärganud, tolmused saapad jalad ja riided seljas.