Читать книгу Uinu vaikselt - Gwen Hunter - Страница 6

Esmaspäeva hommik

Parkinud auto maja taha, ronisin päevinäinud sportautost välja, heitsin purjeriidest koti, milles olid kohtuekspertiisi vahendid, üle õla ja vaatasin varahommikusesse valgusesse. Jas tuli maja poolt ja jooksis minu juurde. Kummardudes suudles ta mind otsmikule.

„Head aega, emme. Mul on koerad söötmata.”

„Sa üldse ei sööda neid enam,” torisesin mina, tunnetades valusalt vanusevahet, kui ta nii nõtkelt ja kiirelt oma pikapi poole lippas. Lisaks nägi ta teksastes ka sale välja. Lehvitades mulle läbi juhiakna, käivitas ta uue GMC ja sõitis minema, hommikusse loengusse Lõuna-Carolina Ülikoolis. „Tere hommikust sullegi. Kuidas pühapäevaöö haiglas oli, emme? Kõik oli hästi, Jasmine. Tänan küsimast,” ütlesin üleskeerutatud teetolmule.

Arvates, et räägin nendega, klähvisid Big Dog, Cheeks ja Cherry mu puusade, reite ja põlvede juures, igaüks vastavalt pikkusele, nõudes tähelepanu, mida neile hajameelselt jagasin, ise haigutades, patsutades ühte ja sügades teist kõrva tagant. Maha­jäetud, kodu vajavatest koertest saavad kõige paremad lemmikloomad ja seepärast võtsin nii palju koeri, kui sain. Adopteerisin mõned isegi maakonnaametitest, kui sealsed teenistuskoerad jäid töö jaoks liiga vanaks. Tublid loomad hullasid ja väänlesid rõõmust, kui väsinult maja poole rühkisin. Koerad haisesid millegi järele, mille peal nad olid püherdanud, arvatavasti surnud jänes või orav, ja tahtsid mängida, kuid jalats, mille nad mulle tõid, haises jubedalt.

„Too mulle pulk. See on vastik,” müksisin oma valge meditsiiniõe kingaga tennist eemale. Big Dog, kes oli pooleldi jahikoer ja pooleldi valvekoer, lükkas selle tagasi, kõrvad lontis, pikk saba õõtsumas. Cheeks, tubli jahikoer, vingerdas mul tee peal ees. Cherry hüppas üles ja alla esikäppadele, ikka kõrgel häälel klähvides. „Tasa. Olgu, üks vise,” ütlesin ma, „Ja siis matan ma selle asja maha.”

Kummardasin ja tõstsin jalatsi maast. Sellest hoovas mingit iiveldamaajavat, peaaegu magusat lõhna. See lõhn oli mulle tuttav. Surma lõhn. Aeg näis seisma jäävat, kui hoidsin käes väikest punast tennist. See oli mu käes, räpane, paelte vahel lehed ja oksaraod. Haises nagu haud.

Lapse tennis.

Keerasin selle teistpidi ja vaatasin sisse. Mingi pehme ja mädanenud ollus. Plaatanileht keerdus paelte vahel. Kummitallal sügav kulumisjälg, mingi kleepuv aine ebaühtlase mustri peal. Roiskunud liha lõhn. Varahommikune tuuleõhk võbises mööda mu õlgu.

Läksin tagasi auto juurde, avasin pakiruumi ja asetasin tenniskinga selle põhjale. See oli rumalus. Ei olnud… Ei saanud olla. Olin liiga väsinud ega suutnud loogiliselt mõelda. Lükkasin oma sugupuu tabelitest tehtud koopiad kõrvale, et ei määriks neid ega rikuks tõendeid. Kui see ikka oli asitõend.

Kallasin purjeriidest kandekotist, mis mul ikka veel käes oli, kõik välja ja panin koti auto küljele kinnitatud tagavararehvi kõrvale. Väljakallatud hunnikust tõmbasin välja paari siniseid lateksivabu kummikindaid, pintsetid, kotid asitõendite jaoks, mõõdulindi ja steriilse kile, millele asetasin kinga. Lisaks võtsin väikese diktofoni ja oma uue digifotoaparaadi, mis kuuluvad kohtuekspertiisi assistendi varustuse hulka. Kontrollisin kellaaega. Siis kõhklesin. Tundsin meditsiiniõeriietuse all külma, kui tõstsin käed tagaluugi kummiäärisele. „See ei saa olla see, mida kardan.”

Big Dog puhkis mu sõnade peale ja tõi kepi, istus siis viisakalt, esikäpp õhus. Kuigi ütlesin, et ta on osalt jahikoer, on ta tegelikult pooleldi krants ja pooleldi Pürenee mäestikukoer ning ulatub mulle üle vöökoha. Viskasin kepi ja koerad jooksid haukudes sellele järele.

Kas ma peaksin kutsuma politsei? Helistama kohe šerifi büroosse? Kui rikuksin asitõendid, olles ise kiitusega lõpetanud kohtuarstliku ekspertiisi kursused, tunneksin end mitte üksnes hädavarese, vaid ka idioodina.

Hingasin sügavalt välja. Hästi. Ma teadsin, kuidas säilitada tõendusmaterjali.

Olin liiga väsinud, et järele mõelda, ning mu jalad tuikasid ja selja alaosa valutas. Tahtsin vaid üht, jätta see tennis ja magama minna. Hais levis üle terve auto, kuni seal kõheldes seisin ja ainiti punast jalatsit vahtisin.

Mis siis, kui kutsuksin politsei ja see osutuks lihtsalt üheks esemeks prügilast, mis on omavoliliselt tekkinud farmi taha uusehituste juurde? Kui see ollus pärines vanast poolroiskunud hamburgerist, mis oli sattunud kinga sisse, või oli see surnud hiir? Tunneksin end veelgi enam idioodina. Ma ei pingutanud küll eriliselt uhkuse nimel, kuid oleks piinlik, kui kutsuksin korrakaitsjad siia koerte toodud prahti vaatama. Valves olevad poisid lõõbiksid mu kallal elu lõpuni. Olin Dawkinsi maakonna päästeteenistuses vabatahtlikuna piisavalt kaua töötanud ja teadsin, et saaksin uue hüüdnime – ja see ei oleks meelitav.

Ilmselt ei olnud siin midagi. Hiir. Kellegi lõunasöögi jäätmed. Hirmuhigi kadus. Panin kindad kätte ja kirjutasin kahele asitõendite kotile kuupäeva, kellaaja ja kinnitasin oma initsiaalidega. Ühele kotile kirjutasin: LEHED TENNISEPAELTE VAHELT. Lihtsalt igaks juhuks. Tegin digiaparaadiga kaks pilti ja kontrollisin ekraanilt, et tennis oleks nii korralikult kaadris, et kohus seda aktsepteeriks. Mitte et ma seda vajaksin. Olin täiesti… peaaegu kindel.

Lülitasin sisse diktofoni, reguleerisin helitugevuse valjemaks ja ütlesin kuupäeva, kellaaja, oma nime, asukoha ja kirjeldasin lühidalt, kuidas see jalanõu mu kätte sattus. Tõmbasin mõõdulindi lahti, seadsin selle vastu talda ja tegin foto, et tennise suurus kaduma ei läheks.

Samal ajal lugesin mõõdud valjusti diktofoni ja märkisin, et tegemist oli vasaku jala tennisega. Miskipärast näis see olulisena, kuigi olin kindel, et mu reaktsioon oli ema, mitte kohtueksperdi oma.

Tõmbasin pintsettide abil paelad laiali ning panin lehed ja oksaraod esimesse paberkotti. Sõrmitsesin tennisepaelte puntras sõlme, korjasin sealt välja kukkunud materjali kotti, isegi väiksemad mullatükid ja terad ja millegi, mis nägi välja nagu kahvatukollane liiv. Kui sain paelad sõlmest lahti, tõmbasin jäigad küljed laiali, nii et nägin tennise keelt, mis oli keerdunud pöiaosasse.

Tegin veel ühe foto ja kirjutasin teisele kotile: SISU: TENNIS, KEEL. Sikutasin pintsettidega tekstiilist keelt, tõmbasin selle sirgu ja korjasin kokku need vähesed osakesed ja taimse materjali, mis sealt sain, ning panin need teise kotti. Keel tuli nüüd väljapoole, kohmakas ja paindumatu, miski oli selle sees. Astusin eemale ja lasin varahommikusel päikesel paista sellele, mis sealt välja tuli.

Sätendav eresiniseks värvitud küüs oli ülejäänud koematerjalist eraldunud. Erk toon, sama ere kui Vahemeri. Tumenenud kude. See oli lapse varvas.

Kauguses haukusid koerad, hirnus hobune, paukus uks. Vares kraaksus, justkui naeraks mõnitavalt, närviajavalt.

Läks aega, enne kui sain hingata, valjult ja karedalt. Ahmisin kiiresti õhku. Mu vaateväli ahenes, muutus servast tumedamaks, pilk keskendus eresinisele varbaküünele. Kummardusin ettepoole, nõjatusin keharaskusega auto tagaluugile. Tahtsin oksendada. Istusin raskelt selgroo ragisedes maha.

Jahe õhk tundus nüüd ootamatult soe ja äkitselt tundsin, et mul on palav ja higistan. Mu hingamine kiirenes, hingeldamine oli reaktsioon šokile. Laulurästa laul, mida ma polnud seni kuulnud, kõlas liiga valjult, liiga vulgaarselt. Kauguses viskas üks hobune pea selga ja norsatas. Väike terjer Cherry müksas mu jalga ja lidus klähvides ümber auto. Ma polnud kohtumeditsiini assistendina tegut­senud veel ühte kuudki ja nüüd oli mul siin jalanõu, varvas sees. Mulle ei oldud õpetatud, mida peaksin edasi tegema.

Kust olid koerad tennise leidnud?

Ei olnud kahtlust, mul oli autos midagi tähtsat, midagi jubedat. Tükike väikesest tüdrukust… see ajas judisema. Tükike väikesest tüdrukust…

Ja ma olin rikkunud asitõendeid. „Noh…” ütlesin, tahtes öelda midagi kangemat. Kordasin vaiksemalt: „Noh,” teadmata ühtegi asjakohast vandesõna, millest sellises olukorras piisanuks. Mida öeldagi, kui koer toob sulle tükikese väikesest tüdrukust? Vastiku maitsega sülge neelatades võitlesin kasvava iiveldustundega. Judisesin. Tükike väikesest tüdrukust… Langetasin pea ja püüdsin hingamist aeglustada.

Kui nägemine selgines ja nõrkus üle läks, tõusin auto tagaotsale toetudes taas püsti. Põlved naksusid, nagu olid viimastel kuudel tegema hakanud. Iiveldus kasvas ja vaibus siis. „Hästi,” ütlesin. „Hästi. Saan sellega hakkama.” Ma ei olnud selles nii kindel. Samas teadsin, et järele jätta on juba liiga hilja.

Üllatavalt kindla käega kerisin diktofonilindi tagasi kohta, kuhu olin viimati rääkinud, ja jätkasin juttu. Võtsin käsile tennise, kirjeldades, mida olin avastanud. Sundinud end hingama sügavalt ja aeglaselt, tegin digifotosid ja kontrollisin, kas kõik seni tehtud võtted on fookuses. Kas jalatsi suurus on selge, kas varvas on kingakeele vahel näha. Lisasin lindistusele varba pikkuse ja laiuse; tegin, mida olin õppinud kohtuekspertiisi ja asitõendite kogumise tundides. Võtsin kohtuekspertiisi paberite pakist ametliku ankeedi ja täitsin selle, võrreldes kellaaegu fotodel olevatega.

Hoolikalt, ise ikka kõneldes, keerasin keele tagasi tennise sisse ja asetasin selle kolmandasse tõendikotti sildiga: VÄIKE PUNANE TENNIS/VARVAS. Korjasin üles kile ja panin selle veel ühte kotti. Panin kõik tõendikotid suurde kilekotti, mille peal suurte punaste tähtedega: ASITÕENDID.

Võtsin kindad ükshaaval käest. Hoides vasaku kinda randmeosast, tõmbasin selle üle sõrmede pahempidi. Vasak kinnas paremas käes, tõmbasin parema kinda üle sõrmede ja teise kinda, nii et see jäi kindlalt säilitama tõendusmaterjali, mida olin puutunud. Säilitama lõhna. Kindad läksid viimasesse tõendite kotti koos eraldi ankeediga. Lülitasin diktofoni välja ja pakkisin kohtuekspertiisi asjad tagasi, seades asitõendite koti auto peale.

Sulgesin auto tagaluugi ja jätsin tõendid sisse, võtsin kinnaste ja ankeetide koti endaga majja kaasa. Seejärel pesin hoolikalt käsi köögi kraanikausis, hävitades viimsed asitõendid.

Jas oli hommikul kodust läinud ning maja oli tühi ja vaikne. Tema jogurtine ja mustikamüsline kauss oli klaasi kõrval kraanikausis, vett täis. Mul polnud huvi söömise vastu, kuigi tütar oli jätnud lauale karbi hommikusöögihelvestega ning puhta kausi ja lusika. Mu lapsuke hoolitses mu eest, nagu oli teinud Jacki surmast alates, tuletades meelde, et pean sööma.

Üleminek lapsest hooldajaks oli Jasi elus saabunud vara. Selle sundis peale ta isa surm neli aastat tagasi ja minu langemine leinamasendusse. Olin viimased kaks aastat talle kinnitanud, et minuga on nüüd kõik korras, kuid neid harjumusi, mis ta oli Jacki matuste järgsetel nädalatel hirmust omaks võtnud, näis olevat võimatu muuta. Puudutasin kaussi peaaegu naeratades, hingasin sügavalt sisse ja aeglaselt välja ning lasin sõrmedel maha libiseda. Hingasin taas sisse. Stressijuhtimine. See toimib. Kindel värk. Hingasin kolmandat korda sisse ja surusin õhu jõuga välja.

Mul oli palju asju teha. Esimene asi oli maha istuda ja selgelt mõelda. See ei olnud just lihtne ülesanne pärast kaheteisttunnist vahetust, millesse mahtusid kaks jõukudevahelise arveteklaarimise ohvrit, kolme auto ahelavarii ja üks peaaegu uppunu. Kuid kiiret ei olnud. Mitte keegi ei sure, kui tõmban hinge ja kogun ennast veidi.

Nii käisin duši all, määrisin paksult peale päikesekreemi, tõmbasin teksad jalga ja särgiku selga ning panin ühe oma mehe vana flanellsärgi peale, jättes särgisaba välja. Ratsutamisriided. Sellised rõivad, mida võiksin kanda päev läbi, kui vaja. Nuusutasin korraks särgiriiet. Olin pesnud paar Jacki riietuseset, mida tahtsin endale jätta, enne kui kõik muu kokku pakkisin ja sõpradele ja sugulastele saatsin. Särgil polnud enam Jacki lõhna. Panin jalga paksud sokid ja madala kontsaga ratsasaapad, leidsin kübara, haarasin kaasa väljaminekuks vajaliku ja väljusin taas hommikusse, tundes end nüüd paremini, kui olin otsustanud, mida teha.

Päike paistis. Kindad ikka kaasas, suundusin talli poole ja kontrollisin, kas Johnny Ray oli ikka oma tööd teinud. Oli päevi, mil see kindel abiline oli nii pudeli küüsis, et ei ärganud üles. Just nii oli tema kaksikvend mitte kuigi kaua aega tagasi elust jäädavalt lahkunud. Täna oli Johnny Ray kaine, mis ei välistanud homset deliiriumi, kuid hetkel oli ta teovõimeline ja see oli praegu kõige olulisem. Mul oli teisi abilisi, kes olid kogu aeg kained, kuid Johnnyl polnud kusagile mujale minna. Kui ma ta lahti laseksin, lükkaks see ta kiiremini täieliku hävinguni. Pealegi, kainena oli ta suurepärane tallipoiss. „Hommikust, Johnny Ray,” ütlesin. „Palun sadulda mulle Mabel,” palusin teda, valinud vana friisi hobuse, kelle Jack oli ostnud aastaid tagasi.

„Lähete ratsutama?” küsis ta üllatunult. „Oma lõbuks?”

Vihkasin ratsutamist, nii et küsimus oli õigustatud. „Ei, mitte lõbu pärast,” ütlesin.

Kuigi Mabel oli nii suur, et oleks jõudnud vedada täiskoormaga vankrit või kanda seljas relvastatud rüütlit raudrüüs, oli ta ometi rahulik hobune, lasi end häirimatult saduldada ja endale suuraudu panna. Ta oli raske töö jaoks liiga vana, kuid täna hommikul vajasin tema rahumeelset olekut. Kui Johnny Ray oli valmis, käskisin tal teised koerad sadularuumi lukustada, neile vett ja süüa anda ning Cheeksile pikk rihm panna. Kui ta arvaski, et mu käsud on kummalised, ei öelnud ta midagi, lihtsalt tegi ühe töö teise järel mingis ühtlases, vankumatus tempos. Kuni ta töötas, tegin esimese kõne politseile.

“Šerifi büroo.”

„Olen Ashlee Davenport ja ma…”

„Tere Ash. Kuidas läheb?”

„Buzzy?”

„Mina see olen. Tunneme haiglas sinu järele puudust. Siin pole üldse enam endine, sellest ajast kui meilt ära suurde linna tööle läksid. Mida saan su heaks teha?”

„Tänan, Buzzy. Olen farmis ja täna hommikul tõid koerad mulle midagi. Punase lastejalatsi, sees osa jalast.”

Buzzy jäi tummaks. Selle pika vaikuse ajal kõndisin tallist eemale, hoides mobiili vastu kõrva. Buzzy oli parameedik, kes töötas poole kohaga kiirabis ja mitmes korrakaitseametis dispetšerina. Kui dispetšerile helistasid, oli suur tõenäosus, et kõne võtab vastu Buzzy. „Kas sa ikka kuuled mind?”

„Jah, kuulen küll. Nalja teed või? Midagi seoses selle kriminalistikakursusega, kus käisid?”

„See ei ole nali. Soovin, et oleks. Leidsin selle kell 7.52. King ja asitõendid on mu vana sportauto pagasiruumis kottides, juures kuupäev ja kellaaeg, diktofonil kirjeldused ja ametlikud vormid.”

„Sul on king koos osaga jalast. Laipa ei ole?”

„Ei, siin mitte,” ütlesin, nii et mu hääl kõlas irooniliselt ja tülpinult, mitte pisarate äärel. „Aga mul on mõned mõtted, kus see võiks olla.”

„Kuidas…? Ükskõik.” Ma kujutasin elavalt ette, kuidas Buzzy pead kratsib ja mõtleb, kuidas varvast uurida ja üle kuulata. „Saadan uurija nii ruttu kui võimalik sinu juurde. Võib-olla ka kriminalistika meeskonna?” Ta oli endiselt hämmelduses. Mul oli olnud temast rohkem aega taibata, mis edasi saab, ja seda, et siin ei olnud kuriteopaika. Varvas oli kõik, mis mul oli.

„Koerad, Buzzy. Teenistuskoerad. Et leida laip. Mul on siin sada kuuskümmend hektarit. Ida ja lõuna pool on farmid, lähedal on ebaseaduslik prügila. Rääkimata kiirteest I-77, kust võidi laip visata.”

„K-9 teenistuskoerte meeskond on Fordi maakonnas, aitavad jälitada pangadirektori tulistamises ja röövi katses kahtlustatavat. Aga saan välja saata kriminalistika meeskonna.”

Ohkasin. „Buzzy, ma lähen laipa otsima. Mul on siin üks Ethridge’i poiste vana jälituskoer, see on töötanud K-9s. Suundume talli juurest läände. Cheeks on varem hobustega kokku puutunud, nii et lähen ratsa. Mul on mobiil kaasas.”

„Miks lääne poole?”

„Plaatanileht,” ütlesin ma. „Kingapaelte vahel oli plaatanileht.” Enne kui ta küsis, ei olnud ma isegi juurelnud selle üle, miks lääne poole minna, ja jäin üllatunult vait. „Minu maadel ei ole väga palju plaatane, aga üks väike salu on umbes neli… Lihtsalt tallist lääne poole, Buzzy. Las kriminalistid võtavad auto pagasiruumist kinga ja diktofonilindi. Digifotod annan hiljem.”

„Hästi. Meeskond on teel.”

Klõpsasin telefoni kinni ja pistsin taskusse. Andsin Mabelile ja Cheeksile märku, võtsin ohjad ja koerarihma. Koos kõndisime auto juurde, kust võtsin koti kohtuekspertiisi tarvetega, panin juurde pudeli vett, kompassi, päikesekreemi ja paki küpsiseid ning seadsin koti üle sadula.

Teades, et kõik vajalik on kaasas ja et koer hoiab korralikult hobuse jalge eest eemale, vaatasin üles sadula poole. Ainuüksi mõttest, et istun sinna kõrgele, kogu see jõud minu all, hakkas mul kõhus keerama. Võtsin end kokku. Võiksin ju siin oodata nagu väike pai tüdruk ja lasta politseil asjaga tegelda. Võiksin üldse mitte hobuse sadulasse ronida ja üldse mitte tüdruku ülejäänud keha otsima minna. Võiksin olla argpüks. Või võiksin teha seda, mis tuleb teha.

Sidusin pika koerarihma ümber sadula ja toetusin Johnny Ray ulatatud käele, et suurele hobusele sadulasse ronida. Viskasin jala üle sadula ja ootasin hetke, et ärevus mööduks. Olin farmis üles kasvanud ja elanud aastaid hobuste kõrval, kuid ratsutama olin õppinud alles hiljuti. Tänini ei meeldinud mulle see kõrgus ja Mabeli turi oli üle 180 sentimeetri kõrge. Võib-olla oleksin pidanud võtma väiksema, mitte nii rahuliku hobuse. Nüüd on liiga hilja. Alla kummardudes hoidsin lahtises kotis kinnast Cheeksi nina ees. „Otsi!”

Cheeks tõusis tagajalgadele, leidis tasakaalu ja nuusutas kindaid. Vinüülilõhn oli tugev, ajas koera segadusse ja ta vaatas mulle kurblikult otsa. „Otsi,” ütlesin uuesti ning Cheeks nuusutas taas kohusetundlikult ja laskus valuliku urahtusega neljale jalale. Suunasin ta tagasi auto juurde ja asusime lääne poole teele.

Koer oli teenistusest vabastatud kaks aastat tagasi ja leppinud koduga farmis, sest ei suutnud enam nooremate jälituskoertega sammu pidada. Ta oli muldvana, puusas artriit ja ta nina polnud enam nii hea. Kuid parimatel aastatel oli Cheeks¹, kes oli nime saanud rippuva naha tõttu põskedel, olnud üks parimatest, ning ta polnud unustanud, kuidas jälge üles võtta. Ta pani nina maha, lõug vastu maad, ja kõndis nuuskides suure tiiru. Keerasin Mabelit ka, samal ajal kui Cheeks tegi ühe tiiru teise järel, ringi üha laiendades. Hetke pärast ta peatus, saba sirgelt püsti, karvkate ta kaela ümber veidi turris. „Jaa. Tubli koer,” ütlesin ma. „Otsi!”

Rahuloleva haugatusega liikus Cheeks lääne poole, selle puudesalu suunas, millest olin alateadvuses mõelnud niipea, kui olin näinud väikese punase tennise paelte vahele keerdunud plaatanilehte.

1 Cheek – põsk (ingl)