Читать книгу Uinu vaikselt - Gwen Hunter - Страница 7
2
ОглавлениеHoidsin sadulast kinni, Cheeks kõndis lääne poole, rihm oli ümber mu parema käe. Istusin vanal lääneosariikide tüüpi karjasesadulal, mille Jas oli leidnud ühelt väljamüügilt, kui ta hakkas mind tagant utsitama, et õpiksin ratsutama. Sadula kõrge tagaosa hoidis puusad kindlalt paigas, kõrge esiosa hoidis mind püstasendis ja omal kohal, kui hakkasin paremale või vasakule küljele libisema. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas ratsutajad suudavad lamedal inglise tüüpi sadulal püsida. Olin kohmakas juba oma kahel jalal ja seegi tasakaal, mis mul maapinnal oli, kadus kõrgemal kohe. Kui oleksin suutnud kedagi nõusse rääkida, et mind hobuse selga kinni seotaks, siis oleksin seda teinud.
Cheeks tõmbas tugevalt rihmast, suundudes otsejoones lääne suunas, kuni saime üle esimese lameda künka, kuid siis näisid tal tekkivat probleemid. Ta liikus vasakule ja paremale ja uuesti tagasi, tegemata välja suure hobuse kapjadest. Ta oli nii süvenenud oma ülesandesse, et Mabel hirnahtas ja hoiatuseks jalgu trampis. „Tasa, tüdruk,” tõmbasin ohjest ja sundisin Mabeli seisma. Teise käega andsin Cheeksi rihma veidi järele, koera liikudes keris nailonrihm vurinal poolilt.
Vana koer oli erutunud, jooksis vasakule-paremale, ringi ja tagasi. Võisin kujutleda teisi koeri selle tennisega mängimas, viskamas seda kõrgele õhku ja kinni püüdmas, kulli- ja asjade toomise mäng ühekorraga. Cheeks peatus, kintsud värisemas, nina kaevunud kõrge heina sisse. Teadsin, mida leian. Veel tükikesi ühest väikesest tüdrukust.
Ootamatult valgusid pisarad mu silmadesse. Ühe ema ja isa kallis väike tüdruk… Pühkisin pisarad Jacki särgi kätisega ära ja püüdsin selgusele jõuda, mida edasi teha.
Ma polnud selle peale mõelnud, mis saab siis, kui mul peaks olema vaja sadulast alla tulla. Sügavalt ohates ütlesin: „Noh, suurepärane.” Valikut polnud, nihutasin keharaskuse vasakule jalale, tõstsin parema jala kaarega üle mära selja ning laskusin alla… ja alla… maha. Maandusin raskelt. Mabel vaatas mind üle õla oma rahulike silmadega, ta paksud mustad mokad liikusid suuraudu mäludes. „Mis nüüd?” küsisin hobuselt. Mabel ohkas, ta suur tünjas rindkere laienes ja tõmbus kokku. Selge, et Mabelil polnud mingeid nõuandeid.
Cheeks vaatas heina seest oma kurbade silmadega mulle otsa, nagu tahaks, et ma läheksin ja vaataksin, mille ta oli leidnud. Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas saaksin minna koera juurde ja samas ka hobust enda juures hoida. Halb planeerimine. „Mis kohtuekspert minust saab,” pomisesin. „Paarsada meetrit tallist eemal ja juba pole minust mingit kasu.” Mabel langetas pea ja ampsas heina. „Kuidas oleks, kui jääksid natukeseks siia? Sobib?” Hiiglasuur hobune ei teinud minust väljagi ja nosis edasi. Muud võimalust ei olnud, lasin ohjad lahti, tõstsin koti sadulalt ja läksin Cheeksi juurde.
Kahekümnesentimeetrises rohus oli teine varvas, rohkelt Cheeksi süljega kaetud. See oli mustunud, küüs pooleldi pealt ära, eresinine lakk säramas hommikupäikeses. Pisaratega võideldes tegin fotosid ja märgistasin koha kotist võetud kriiskavoranži värvipihusti abil. Pihustasin heinale värvilise ringi. Peaksin jätma varba kriminalistide tulekuni oma kohale, kuid kartsin, et mõni raipesööja võib sellega plehku pista. Tõstsin varba kotti, kirjutasin sellele: VARVAS 2, LÄÄNEPOOLNE KARJAMAA, juurde kuupäeva ja kellaaja, ning panin kandekotti. Mul polnud GPS2-seadet, nii et kriminalistid peavad täpse asukoha dokumenteerima oranži värvi järgi.
Kutsusin Cheeksi enda juurde, potsatasin tema kõrvale maha ja sügasin teda korralikult kõrvade juurest ja kaelalt. „Tubli koer,” ütlesin kurbusest pakatava häälega. „Oled küll. Tubli, tubli koer.” Köhatasin kurgu puhtaks ja lõdvestasin õlgu, rääkides koeraga, sest see lohutas mind. „Nood rumalad ei teadnud, millest nad loobusid, kui sind ära andsid, eks ju, Cheeks? Jaa, Cheeks on tubli koer.” Oleksin pidanud jäljekoerale midagi andma, kui tal edu on, kuid olin unustanud koeramaiustusi kaasa võtta. Paistis, et Cheeks ei pannud pahaks, vaid rõõmustas kogu selle kiituse üle, millega ta üle kuhjasin. Viimaks suutsin taas jalule tõusta.
Mabel vaatas minu poole ja näis naeratavat, kui seadsin koti taas üle sadula ning püüdsin jalga jalusesse tõsta. Mul jäi sellest tublisti puudu. Mabeli turi oli üle 180 sentimeetri maast, minu pikkus oli 162 sentimeetrit. Kingadega. Ja ma polnud enam nii painduv kui varem.
Viisin mära vana aiaposti juurde, seadsin koerarihma ümber posti ja tõmbasin Mabelit ringi. Ta muudkui käis, ikka ringi ja ringi. „Arvad, et see on naljakas, jah?” küsisin, püüdes leida õiget asendit sadulasse ronimiseks. Cheeks istus ja vaatas pealt, tema koerairve ässitas Mabelit ainult tagant, olin selles kindel. Ronisin posti otsast alla ja püüdsin taas teda õigesse positsiooni saada ning siis ronisin uuesti seedripuust posti otsa. Mabel liikus taas ja jäi seisma täpselt nii, et ma temani ei ulatunud, ja vaatas mulle üle õla otsa.
Naersin, kuigi ebakindlalt. Cheeks haukus rõõmsalt mu hääletooni kuuldes. Äkitselt oli minuga kõik jälle korras või nii korras, kui olla saab, kui sul on lapse varvas kotis. „Proovime veel kord,” ütlesin Mabelile pigem käskiva kui anuva häälega.
Kui sain friislase nii kauaks peatuma, et jõudsin jala üle ta selja tõsta, hiivasin keha üles ja maandusin poolenisti sadulas. Mabel liikus taas ringi. Kuni sain mõlemad jalad kindlalt jalustesse, oli ta Cheeksi juurest eemale tiirutanud. Koer istus soojeneva ilma tõttu lõõtsutades, aga mina olin hakkama saanud. Olin korjanud asitõendi, mille närilised või linnud oleksid võinud hävitada, ja suutnud tagasi mära selga ronida.
Olukord kontrolli all ja ohjad peos, võtsin Cheeksi rihma ja käskisin tal uuesti otsida. Tund aega hiljem, pärast sihitut kõmpimist mööda karjamaad ja kesa, peatus vana koer oja ääres ja larpis vett, sama tegi Mabel. Koera- ja hobuseaastates olid nad mõlemad üle seitsmekümne, nõus töötama, juhul kui nad ei pea kiiresti liikuma ja kui õhtul anti piisavalt juua ning määriti salviga haavu.
Plaatanid olid otse ees, kahvaturohelised lehed ja krobeline puukoor ning just varre küljest vabanenud tiirlevad seemned. Oli kevad ja kõik tärkav roheline. Nagu tundes, et päevatöö on peaaegu tehtud, tiris Cheeks rihmast ja suundus otse puude poole. Maapind oli puudesalus taimedeta ja paljas. Keskne puu oli igivana, nii jäme, et ma ei ulatunud selle ümbert kinni võtma. Selle koor oli lahti ja ripnes tüvelt nagu raamatulehed.
Siin paljal maapinnal ei olnud mingeid varbaid. Ei olnud mingit jälge laibast plaatanituka all. Kuid siin oli tugev muskusehais, nagu skungihais, vänge ja kibe. Cheeks kaotas jälje.
Oli möödunud piisavalt palju aega, nii et arvasin, et kriminalistika meeskond on juba farmi saabunud. Peatasin hobuse ja koera puude all ja vaatasin mobiiltelefoni. Siin kiirtee I-77 lähedal näitas levi neli pulka ning valisin talli numbri. Telefonil oli seal vali helin, eriline kellamäng ja Johnny Ray võttis toru pärast neljandat helinat.
„Davenport Downs,” ütles ta. Sain aru, et ta oli jooma hakanud ja tegelikult ei üllatanud see mind. Johnny Rayle ei meeldinud politsei. Mõte korrakaitsjatest talumaadel võis teda vabalt panna pudeli järele haarama.
„Johnny Ray, kas politsei on juba seal?”
„Nad on siin,” ütles ta hapult.
„Las ma räägin vastutava ohvitseriga.”
„See on teie sõber.”
„Vabandust?”
„Teie sõber. FBI3 agent. Ta siin võttis juhtimise üle. Teate, šerif trambib siin ringi, vannub omaette. Ta on hull püsti.”
„Püsti hull.”
„Ah?”
Raputasin rahulolematult pead. „Las ma räägin Jimiga.” Hetk hiljem kuulsin taustal Jimi häält mingi varustuse mahalaadimist korraldamas. Siis ütles ta otse vanasse musta telefonitorusse: „Ramsey.”
See ainus sõna andis mulle seletamatu kergendustunde, nagu oleks keegi mind emmanud ja öelnud, et kannab hoolt minu ja iga mu võimaliku probleemi eest. See tunne ei jäänud kauaks püsima. „Tere. Mul on hea meel, et sa…”
„Ash? Mida kuradit sa mõtled, lähed kohale ja rikud kuriteopaiga. Neetud, kas sa ei tea, kui raske on nüüd laipa leida?”
„Kas sul koerad on?”
„Mida?” küsis Jim.
„Koerad. Kas sul jälituskoerad on?” Ütlesin seda mesiselt, nii mesise häälega, et isegi mu ema ei oleks suutnud seda magusamalt serveerida. Jim Ramsey teadis, mis häält ma teen, kui mulle peapesu tehakse. Umbes sellist, nagu praegu tegin. „Tead küll, selleks, et laipa leida. Või on FBI-l mingi muu viis, kuidas seda otsida? Noh, näiteks nagu, ma ei tea, ekstrasensid?” Kui Jim ei vastanud, siis ütlesin: „Ei, sul ei ole koeri. Sest koerad on Fordi maakonnas. Kuid mul on farmis üks parimaid jäljekoeri kogu osariigis ja ta on suutnud jälge ajada kuni mu maade piirini. Seejuures leidis ta ka teise varba. Koht on selgelt tähistatud erkoranži värviga.”
Jim ohkas. „Käitun nagu idioot, eks ju.”
„Jah, tõesti,” ütlesin lahkelt.
Mees pugistas naerda. „Palun vabandust. Mul on mõjuv põhjus.” Ta alandas häält. „Tead, kes siin kohalikest seda tööd juhib, sest maakonna uurijad on kõik pangajuhtumi pärast Fordi maakonnas. Šerif C.C. Gaskins isiklikult.”
„Johnny Ray ütles juba. Gaskins on tõeline šovinistlik siga, kuid seda sa minult praegu ei kuulnud. Šerif ei ole juba aastaid välitööd teinud.”
„Seda on ka näha, kuid seda sa praegu minult ei kuulnud. Nagu kurdid mobiiliga rääkimas. Nii et lääne suunas, jah?”
„Jah, ja seniks püüan saada Cheeksi uuesti jäljele. Sattusime skungile ja nüüd on tal nina kinni.”
„Skunk…”
„Oh jaa.” naeratasin hommikusse, teades, et Jim kuuleb naeru mu hääles. „Ja see on küllaltki, hmm, võimas. Loodan, et võtsid tunked ja saapad kaasa, mida oma uhke FBI ülikonna ja lipsu peal kanda. Siin läänepoolsel karjamaal haiseb ja on tibake niiske.”
„Noh, põrgut.”
„Jah. Arvan, et sellega on kõik öeldud. Võta natuke Tylenoli4 ja Benadryli 5 kaasa, palun. Olen olnud liiga kaua ärkvel, päike paneb mu pea valutama ja koeral on kindlasti pikast teest jalad haiged.”
„Hästi. Hakkan tulema.”
Alles pärast seda, kui olin kõne lõpetanud, hakkasin mõtlema, miks Jim farmis oli. Mida tegi seal FBI Columbia büroo raskete kuritegude rühma koordinaator, et võttis vastu kõne ja tegeles punase kinga ja kahe varbaga? Esmapilgul oleksin arvanud, et keegi kohalikust politseist, ilmselt C.C. ise, oli ta siia kutsunud. FBI töötas juhtumitega ainult kohaliku võimu korraldusel, välja arvatud juhul, kui operatiivrühm oli juba kohal. Ometi oli Johnny Ray öelnud, et C.C. polnud õnnelik Ramsey kohaloleku üle. Huvitav.
Jõin pudelivett ja jagasin puuviljaküpsiseid Cheeksiga, matsutasin, ise mõeldes, mida tähendab operatiivrühma kaasamine punase tenniskinga uurimisse. Ei kohalikus Dawkins Heraldis ega Fordi maakonna lehes ei oldud erioperatiivrühmast midagi kirjutatud. Ajalehte The State loen ainult nädalavahetustel, kuid ka seal polnud midagi.
Pannud küpsised ja vee tagasi kotti, vaatasin ringi. Farm oli pastoraalne kohake maakonnas, kuigi asus üksnes poole tunni tee kaugusel osariigi pealinnast Columbiast, mis on suurlinna probleemidega ja suurlinna hindadega laialivalguv linn. Pikad lainjad madalad künkad sirutusid mu ees välja, siin oli Davenport Downsi hobuste karjamaa ja hektarite viisi külvatud heina, lutserni ja sojauba. Mõnele strateegilisele aakrile oli istutatud hallituskindlat basiilikut, peterselli ja teisi maitsetaimi, tomateid ja suvikõrvitsalisi. Enamik neist olid nii varasel aastaajal alles võrseid ajamas. Värskelt kaevatud mulla lõhn, õietolm, hobune ja skunk; linnulaul; tuulega kohale kandunud kauge traktorimürin – see kõik oli osa Chadwicki Farmidest, minu perekonna kodust.
Mulle ei meeldinud need järeldused, mida tegin selle kohta, mis võiks olla operatiivrühma tähendus seoses üksiku koha ja lapse kingaga. Peidetud haud, võib-olla kusagil, kus on teisigi haudu. Ma ei saanud parata, vaid pidin aga kaks ja kolm ja võib-olla nelikümmend kuus kokku liitma ja tulemuseks sain… Midagi halba. See oli väga, väga halb.
„Tule, Cheeks,” kutsusin vana koera käeviipega. „Meil on vaja tööd teha.” Kummardusin ja vaatasin koera rähmastesse silmadesse. „Oli sul piisavalt aega, et see skungihais ninast välja saada?”
Cheeks vaatas mulle oma tavapärase kurbliku ilmega otsa.
„Proovime järele.” Sidusin Mabeli ohelikkupidi jahedasse plaatanipuude varju, lasksin sadula lõdvemaks, võtsin päitsed suu eest ja jätsin need talle kaela rippuma. Viskasin kandekoti üle õla ja hoidsin tenniselõhnaga kindaid Cheeksi nina ees. Ta nuhutas aeglaselt, mustad sõõrmed võbisemas. Siis vaatas ta minu poole, alumised silmalaud rippu, paljastades punased lauservad. Ta nuusutas veel kaks korda, kinnistades lõhna mällu. „Otsi!”
Cheeks lonkis karjamaale ja tuli ringiga tagasi. Taas eemale ja tagasi. Lasin tal uuesti nuusutada, püüdes mitte sundida teda mingit kindlat suunda võtma. Taas liikus ta eemale, nina vastu maad, üles, taas vastu maad. Üha uuesti mööda kogu aeg laienevat ringi.
Mõned jälituskoerad on nii tundlikud, et võivad õhust tabada lõhna, mis kandub kerge tuulehooga edasi. Cheeks pidi hoidma nina maas. Samas polnud ta ka laibakoer, see tähendab koer, kes on treenitud ainult laipu otsima, kuid oma teenistusaja jooksul politseis oli ta otsinud kuigivõrd kõike ja ma lootsin, et ta leiab jälje uuesti. Liikunud oma kümme minutit plaatanitest eemale, tabas ta märki. Ta kaelakarvad tõmbusid turri, saba läks pikaks ja sirgeks ning ta tiris jõuga rihma, ninaga maadligi nuuskides.
Läksime jalgsi üle karjamaa, minust vasakule jääva heinamaa ja paremal oleva tarastatud karjamaa ja neid eraldava rohuse piiriala. Cheeksi nina järgis äärmiselt keerukat rada. Teisel pool heinamaad jõudsime pimedamasse, jahedamasse kohta, pruuni viljaka mullaga segametsa, kus olid tammed, vahtrad, seedrid, hikkoripuud ja tulbipuud oma kollaste õitega, mis olid ikka pööratud aprillipäikese poole.
Cheeks tiris mind vasakule väikesesse lohku ja muld mu jalge all oli teistsugune, kahvatu ja liivane. See oli kunagi läbi osariigi voolanud iidse jõe säng, mida nüüd enam polnud. Mul oli meeles see jäme liiv, mis pudenes kingapaelte vahelt ja kingakeele vahele keerdunud varba juurest. Seal oli olnud kollakasvalge liivasegu. Ei olnud punakat mulda, sellele piirkonnale tüüpilist halvasti vett juhtivat kollast savimulda, vaid jäme ja hele liiv. Olin selle alateadlikult ära tundnud, kuigi mitte otseselt paika pannud; olin siiski teadnud, et Cheeks liigub selles suunas, kui lõhna jälle kätte saab. Liiva pärast.
Mu hingamine muutus raskeks ja kiireks, kui vana koer tempot tõstis. „Tubli poiss, Cheeks,” pomisesin, komberdades ta järel kaasa. „Tubli vana Cheeks.”
Ta vedas mind künkast alla, mööda samblikuga kaetud rahnudest, mida risustas hiljutise tormi ajal vihmaga siia kandunud praht. Uuesti üles, üle äsja mahalangenud puu, mille koore oli läbistanud pikne ja mille kevadised lehed hakkasid närbuma.
Olime kindlasti Chadwicki Farmide maade serval, algse Chadwicki maatüki juures, vana Hilldale’i koha lähedal. Ühel pool nägin läbi puude lagedat maad ning traktorimüra, mida olin enne kuulnud, kostis valjemini. Cheeks kiirendas taas hoogu, ta kõnnak oli õõtsuv, kui ta üha nigelamaks jäävad puusaliigesed tempoga võitlesid. Hakkasin higistama.
Ja siis tundsin ma seda lõhna. Surma lõhna.
Kerisin koera rihma uuesti lühemaks, hoides Cheeksi otse ees. Ta kaelakarvad tõusid rohkem püsti ja hingamine kiirenes kergelt puhkivaks. Ta ajas ninaga mööda liivast mulda. Vana koer paiskas erutusest õhku omaenese tugevat haisu.
Kahe vana tamme ümber tiirutades hakkas Cheeks värisema ja peatus. Ta oli leidnud riidetüki, kaevunud ninaga sellesse. Veidi eemal oli lapike songitud maapinda, ümber värske hele liiv, keskel tumedam. Tumedamast osast paistis veel riiet.
„Oh issand,” sosistasin, tõmmates Cheeksi tagasi, et teda enda lähedal hoida. „Oh issand.” See oli palve, mida öeldakse siis, kui ühtegi päris sõna enam ei ole, on vaid õudus ja hirm. Cheeks sööstis tugeva jõnksuga ette, tumedama liivalapi poole.
„Ei!” Haarasin meeleheitlikult rihmast ja tirisin Cheeksi ära, teisele poole kaht tamme. Puud minu ja haua vahel kaitseks, jäin seisma. Jalgade värisedes laskusin liivale ja hoidsin vana koera kramplikult lähedal. Nutsin, nii et pisarad voolasid mööda nägu alla. „Kellegi väike tüdruk. Kellegi väike tüdruk. Oh issand.”
Cheeks torkas oma koonu mu näo juurde, tuues sügavalt kurgust kuuldavale kiunatuse, ise haavunud ja segaduses. Olin öelnud ei, kui ta oli teinud, mida palusin. Karjunud, kui ta oli leidnud, mida tal oli kästud otsida.
„Palun vabandust, Cheeks.” Panin pea vastu ta nägu ja ta lakkus mu pisaraid, tõmmates oma suure keelega üle põse kuni juusteni. Panin käed ta ümber, keha värisemas šokist, sõrmed ja jalad tuimad. „Tubli, Cheeks. Hea vanapoiss. Sa oled kangelane, oled küll. Kallis, kallis Cheeks.”
Naersin hääle värisedes. „Kallis Cheeks. Jas nokiks mu kallal terve nädala, kui kuuleks mind niimoodi ütlemas. Aga oled üks kallis, kallis koer.”
Koer jättis vingumise ja heitis mu kõrvale, esikäpad üle mu reite. Väsinud koera ja surma terav lõhn mähkisid mind endasse. Metsavaikus laskus mu ümber. Hingasin sügavalt, lastes selle koha häirimatusel mu üle võimust võtta, mõtlemata surmale, mis oli vaid meetri jagu eemal.
Minuteid hiljem andis hingeldamisest tingitud pakitsus kätes ja jalgades järele ning ma tõusin püsti. Kontrollisin kompassi, koukisin kotist välja oranži värvipihusti ja märgistasin mõlemad puud kahe suure Xiga.
„Olgu, Cheeks. Loodan, et viid mind tagasi Mabeli juurde. Koju,” kamandasin. „Lähme koju.” Kui Cheeks vaatas minu poole täiesti mõistmatu pilguga, siis hoidsin teksastes jalga ta ees, et ta tunneks hobuse lõhna ja ütlesin: „Otsi. Otsi.” Cheeks oli tark koer, ühtki valekäiku tegemata viis ta mu mööda liivast jõesängi tagasi. Tähistasin erksa värviga iga pöörde, kivi ja puu teel, kuni jõudsime tagasi päikese kätte ja karjamaale.
2 GPS – (lüh ingl sõnadest global positioning system), ülemaailmne asukoha määramise süsteem kogu maakera hõlmava tehiskaaslaste võrgu abil
3 FBI – (lüh ingl nimest Federal Bureau of Investigation), Föderaalne Juurdlusbüroo (USA Justiitsministeeriumi juurdlus- ja uurimisasutus)
4 valuvaigisti
5 allergiaravim